Kuulajad Me jätkame tänase saate ka muusikakriitikute diskussiooni ringi, mis toimus avaliku üritusena Kanuti Gildi saalis Tallinnas 23. mail. Ja see üritus oli muusikakriitika luubi all 2011. Üritus, mida korraldab Gerhard Lock ja tema toimkond juba teist aastat seisneb siis muusikakriitikateemalistes ettekannetes ning pärast neid ettekandjate poolses diskussiooniringis, kus arutletakse muusikakriitika üle. Ja tänavu aastal juhtis diskussiooniringi Andrus Kallastu ning ta pakkus diskuateerijatele välja sellise plaani arutleda, mis on hea muusikateose, hea muusika, esituse ja hea muusika, kriitilise teksti määratlused. Et olla veelgi täpsem, toon teile mõned näited Andrus Kallastu poolt välja pakutud tabelist. Hea muusikateose tunnusteks andis kallastusis väikese variandi väikese valiku sõnu, nagu huvitav, inspireerib mõistatuslikke trigeeriv, puhastav kummitama jääv mõistetav, ära tunda ja nii edasi. Hea muusikateose esituse tunnuste hulgas olid autentsus, siirus, vahetus, intensiivne, eriline õhustik, isikupärane, ainukordne ja muud sellised omadussõnad ja hea muusika kriitilise teksti tunnustena Tõi Kallastu tabelisse. Mõned sellised kujundid nagu aistinguid tekitav muusikat paremaks tegev, muusika saladus, säilitav, lihtne, selge, huvitav, positiivne ja nii edasi. Diskussiooni käigus kasutati neid mõisteid, arutleti nende üle, kuid põhiliselt käis vestlusmuusikakriitika olemusest, muusikakriitika määratlemisest, kriitiku positsioonist ja kriitik Luze erinevusest. Jaa, klassikalises muusikas. Me jätkame diskussiooni kuulamist, teine pool diskussioonist tuleb kohe teieni, eelmine pool oli nädalaga tagasi eetris. Järelkuulata saate seda klassikaraadio koduleheküljelt. Mina olen saate toimetaja Tiia Teder, aga rääkijad on kultuurikriitika ja muusika kriitikaga seotud inimesed. Tiit Hennoste, Tõnis kahu, immo Mihkelson, Evi Arujärv, Berk Vaher. Halliki Põlda, jätkame kuulamist. Jutu jätkab Tiit Hennoste kriitiku sõltumatusest. Ma ei kirjuta muusika, kritke Tagoogita, muud kriitikat, siis mul on täpselt samad kogemused nagu Tõnisson, et mind võidakse toimetada, aga see on toimetamine, mis on nagu ikka, toimetamine mul ei olnud mitte mingit tsensuuri, keegi ei ole mulle kunagi öelnud, mida ma pean kirjutama, jah, minu käest võidakse tellida, et kirjuta sellest raamatust või kirjutas sellest nähtusest. Ja mina otsustan, kas ma tahan või ei taha sellest kirjutada, eks ole. Ja selles mõttes ma ei. Ma ei oska nagu näha mingisugust probleemi, teine asi nüüd, mis puudutab seda mahtu, see on hästi oluline küsimus, tegelikult sellepärast et on asju, millest väikese mahuga kirjutada ei saa, enam lihtsalt ei saa põhimõtteliselt ta ei mahu selle asja sisse ära ja, ja selle tõttu määrab ette teatud piirid. Samal ajal jällegi minu see nüüd ma lähen jälle puhtalt niisuguse õppejõukogemus ja minu arvates on ma olen alati olnud, ma võin ka kaks kolmandikku mõnikord poole kindlasti mõnest pikemast tekstist välja toimetada, nii et kogu iva jääb alles. Sest see koosneb suures osas vahust või oskamatusest. Ja see, noh siis ma olen toimetaja, ma ei kaota ära selle inimese ühtegi väidet, ma ei muuda tema seisukohti, teedema argumentatsiooni halvemaks, ma korjan sealt lihtsalt sodi välja. Et selles mõttes siin tuleb, noh, kui kui ajalehel on sellised paugud, siis tal on sellised mahud, eks ole, ja kui tervishoiu öeldakse, mis olid 2000, eks ole, siis sa kirjutad 2000 ja kui sa ei taha kirjutada sellest, siis sa ütled, pardon ma ei kirjuta ja kogu moos. Nüüd mis puutub nendesse, mu arvates siin, ma olen ka 100 protsenti nõus sellega, et see, mis on tekstis kontekstis, see jõuab lugejani, kui ma hakkan arutlema selle üle, mis on motiivid, siis need motiivid võivad olla ühes otsas ja raha Pole ei puuduta üldse selle asja sisu, eks ole. Siiski ma teeksin selles osas motiividest väga selget vahet, üks ots on raha, okei, ma kirjutan raha pärast selle asja. Aga see ei muuda minu seisukohti. Aga teine asi on see, kui ma võtan näiteks sellesama muusikaelu ja hakkan otsustama, et jess meie muusikaelu seisukoha pealt oleks vaja ikkagi teha seda, seda, seda, vaat need on minu arvates erinevad asjad. Aga selles osas on absoluutne tekst, on tekst. 99 protsenti inimestest, kes teksti loevad, ei saa mitte iialgi teada mitte mingitest motiividest. Ka Dostojevski motiividest saadi teada 100 aastat hiljem, kui uurijad need üles leidsid. Ja Berk rääkis meile grusiin mõnedest motiividest, aga suuremas osas need jäävad iialgi jäävad igaveseks teadmata ja dialoogis oleme me ikkagi ainult selle tekstiga ja oleme tema autoriga ja sealtkaudu tema teiste tekstide kaudu. Me võime leida veel neid motiive. Me võime aru saada neist motiividest, võib-olla kui üks hekt varjab seda, siis võib-olla teine tekst näitab mulle seda motiivi ja ma võin, võtad, oot, äkki on siin sama motiiv? Ma võin hakata mängima selles mõttes, noh, tekst ei ole üksik, ta elab ikkagi suures selles tekstide universumis, sellesama inimese teiste tekstide seas ja okei, mõnikord tuleb sinna juurde eraelulisi seiku ja nii edasi ja nii edasi, aga siiski suurem osa inimeste jaoks. Need kanalid nagu, nagu suletud. Ma ütlen motiivi järele vaid küsida, aga motiiv ei tohi kasutada põhjusena teksti mitte lugeda jumala eest mitte anima tehakse see selle teeb seda ainult raha pärast, on täpselt? Ei no aga see ei tähenda seda, et ma teksti lugemata jätta, kui sind juba loetakse, sa pead olema valmis selleks, et sinu motiive pannakse kahtluse alla. Loomulikult loomulikult ja ma olen oma tekstidest leidnud, et mulle omistatakse jumal teab mis imet, ice motiive, kui ma sealt tagasi mõtlen, et kuidas nad üldse selle peale tulevad. Hästi, inimesel on kalduvus hakata otsima sealt tagant mingisuguseid motiive, aga samal ajal nad ei loe teksti. Kui ma, kui ma avastan, et lugupeetud kirjanikud ei ole enam võimelised terviklikku teksti lugema, vaid on võimelised lugemaid lauset minu tekstist, siis on nagu midagi viltu. Selle asjaga ikka ma üllatunud selle üle v hea meelega läheks sellest teksti jutust. Kuna me siia oleme nüüd juba jõudnud natukene detailsemaks. Et noh, tekstis on, kuidas ma ütlen nüüd, terminal Loogia on liiga ränk sõna, aga mingi sõnavara, mingid sisemised reeglid. No ma ei tea, ma ei ole küsija rollis, aga, aga mind mind huvitaks, et kuidas, kuna ma siin esindan nagu sellist klassikalist konservatooriumis muusikateadlaseks õppinud inimest, et kuidas siis teie mõistate, popmuusika aga tegelevad inimesed ja mitte õppinud inimesed näiteks seda teksti loomise vahendid või sõnastust või, või kasvõi, kas teil on mingid põhimõtted kriitilise teksti ja nagu just arvustuse teksti kohta. Et mul oleks huvitav seda lihtsalt teada saada, siis tuleb vastus küsimusele, miks suurem osa meestele vetikate kirjutatakse, ei ole võib-olla, ega ma kuidas kujuneb või kuidas teda ehitanud nagu igasugune tekst mind võtab sõnavara, et vaat ütleme see klassikalise muusikakriitikas on mingid kategooriad ajalooliselt ja, ja praktiliselt mingit kindlat kategooriat muusika kirjeldamiseks, eks ju. Ja on ka mingisugused, võib-olla stiililiselt normid, mis on noh, sihuke kahtlane asi seepärast, et need on sageli intuitiivselt tajutavad ja ja tõlgendatavad, et, et ma nüüd riskin riielda saada, aga, aga minule näib nüüd siin seda vastast poolt või esindades, et et popmuusikakriitikas on väga palju sellist emotsiooni, haalsete argumentatsiooni aga puudub nagu selline sõnavara, mis otseselt räägib muusikast, muusika, väljendusvahenditest. Keegi ei ole tõsi. Näiteks on popmuusika sõnavaras imbunud viimasel ajal täiesti märkamatult teatava helikoe popmuusika just nimelt helikoja kirjeldamiseks nagu Pärt nagu persed ja inglisekeelses meedias. Kui teatavad meditatiivsed niisugust helikangast kirjeldatakse, siis öeldakse nagu parte, kõik teavad. Aga see on seesama, see on hea. Saabki sellest üheselt aru, täpselt nii, ahah, selge. Nagu Pärt oleme kuulnud, teame. Evi tegelikult tõstatab probleemi. Siin Tiit rääkis võõraste sulgedega ehkiv ehtimisest ja tsitaatidest ja mina olen siia kutsuda teadoffeile tuisu jutu pärast ja mulle väga eriti meelde, nii et üks tema ütlemine, millest ma ei rääkinud, see oli muusika, millest kõik teate seda muusika ohta räägib ise enda eest, kõik teavad seda, et ta ei vaja mingit lisaselgitust, tuisk ütles, ei, see ei ole nii, et vaadake mõnda väga kõrgelt haritud, kitsa valdkonna muusikaspetsialisti. Kohe, kui ta oma valdkonnast välja läheb, siis töötab. Oi, ma ei tea sellest midagi. See nagu ei puutu minusse, ma ei tea seda. Järelikult see keel enam ei kõneta teda, see järgmise muusika mingisuguseid barjääri taga oleva muusika, keel ja tuisu idee oli selles, et ütleme mööndustega, et muusika keel muidugi natukene kõnetab inimest ka aga et ikkagi see on keel, mida on vaja õppida ja inimestele õpetada. Ja ma arvan, et Eri lükka ümber või kinnitamin. Aga küsimus on ka sellesse kirjutamise keeles sõnavarasse terminoloogias, millest saadakse aru. Need sümbolid, need märksõnad. Et, et popmuusikas on tõesti meelelisem ja demokraatlikum laiemale lihtsamale publikule mõeldud, sest see lähtubki sellest popmuusika definitsioonist. Tõnis teab, saim Frit on defineerinud, seda kõik need parameetrid, kuidas põhimõtteliselt on popmuusika publik niisugune, mida saab manipuleerida. Kui väga lühidalt öeldakse, sama seisukoht oli, niisugune, muusikaga muusika ei ole siis. Priit ütles, et näiteks klassika, jazzi ja etnopublikuga eriti manipuleerida ei saa tema maid iga seose piinlikud asjad kui popmuusikaga, sest tema maitse on palju väljakujunenud, rohkem siia, selge piirilisem. Sa võid nagu rääkida mingitest, kuidas saab ja nii edasi, aga selge on see, et 14 aastase vestasi fänniga võimalik rohkem manipuleerida, aga see vägev asi 14 aasta ma räägin, saime Friti. Sest seal on 80.-te aru, aga, aga ma tahaksin Airi küsimuse juurde tagasi tulla. Kee, vabandust. Kuidas midagi. Keel keele juurde, aga et teil oli mingisugune sõnastus, et üks asi on see, mida, mis kirjutatakse siis mingeid emotsionaalseid ja ja teine räägitakse vähem muusikast endast. Oli kuidagi nagu väike, hästi väikene probleem ja probleem on tõesti olemas. Ainus probleem minu jaoks on see, et et räägitakse sellest, mida, kuidas muusika mõjub siis minu arust ei saa öelda, et see ei oleks see, mis muusika on. Et see muusika mõju on ja see, mis muusika on, kui sulle kukub kivi jala peale ja sa ütled, et näe, mulle kukkus kivi jala peale, ma sain haiget, siis ei, ei ole mõtet inimesele öelda, et ära räägi kogu agendast, räägi sellest kivist. Et põhimõtteliselt vot sain aru, aga ma kommenteeriks kohe, et vaata, kui sulle kivi kukub jala peale siis üks tasand on see, sa ütled aia, sul on tunded, eks ju, ja vaat sellest aru. Aga teine tasand on juba see, kui hakatakse rääkima sellest, et aga miks see kivi kukkus. Seda hakatakse kindlasti heas, vaid see on trees, räägitakse mingi emotsioon, nõks nagu edasi selle siis ma ei väida, et popmuusikast kirjutatakse reeglina hästi nagu seda klassika kohta. Ei, ma üldse ei rääkinud halvasti kategooria, et ma saan aru, et siin on omad ohud, aga et, et tervikuna tervikuna ma väidan lihtsalt lihtsalt, et siin on tõesti traditsioonide erinevus, mida on, mida on ka paljud lahti kirjutanud ja, ja on olemas siis teatud muusikateoreetikud, kes on seisnud sellele sellele vastu, aga loogika on see, et klassikalise muusika väärtus on, on selles, mis on muusikas eneses peidus, samal ajal kui populaarse muusika väärtus on tema funktsioneerimisest. Et tegelikult muidugi ka funktsioneerimine on see osa, mis Popular seega sisemine väärtus on? Jah, sellega ma olen nõus. Aga on olemas kriitikuid Arno näiteks või kes, kes ilmselgelt uurisid ka muusika funktsioneerimist. Top populaarmuusikal on väga, tunduvalt tugevam selline sotsiaalne funktsioon ja kuigi see, mis muusika sotsiaalne funktsioon on, on ka muusika sisemine omadus, arvan ma, et ma ei arva, et see on midagi, mis on muusikavälist. Me läksime jälle kusagile kõrvale heita, minu arust küsimus oli nägu ikkagi noh, ma sain aru terminoloogia ja sellest selle olemasolust. Ja siis lihtsalt emotsionaalsetest ei noh, ja siis emotsionaalsetest laiali siia ise juurde öelda, et ühe sellise positiivse järelduse, et et kriitika sellises isik luksuslikus ja emotsionaalses tähenduses ja ütleme väljapool sellist ranget terminali loogiat ja on tegelikult just see, mida, mida igasugune muusika vajab, et ta loob nagu seda lugu muusika ümber ja konteksti ja, ja et see on nagu see sellise kriitika positiivne ja hea külg, aga ta on selline loov kriitikaga kriitikal võib ju olla ka peaks olema üks külg nagu ikkagi selline seletav või ja seletav ja argumenteerin üldiselt mina. Ma arvan, et kriitikat võib olla väga erinevad. Et, et ma ei aja siin taga mingit mingit ühte normi, aga, aga teatud seletav kriitika või teatud tasandi kriitika nõuab rangemate natukene mõistete süsteemi, kes sulle ranguse paika paneb. Kes paneb paika või kus on paika pandud näiteks minu jaoks, kuna ma isegi ei tea seda, nad. Oletame, et on need reeglid, kus neid lugeda saab, kes nendele aeg aeg, praktika, ütleme, muusikapraktika osa osa nendest normidest ju kirjutatakse nagu üle meil on nagu teistsugune, võib-olla praktik, aga osa on siiski intuitiivne ja ta eksisteerib hoolimata sellest, et et keegi ei ole nagu seda kirja pannud. Vaata, kui sa kirjutad. Ma vist eriti nagu ei ole lugenud popmuusikakriitikud, nii et vabandust, kui rumalusi rääkinud. Aga kui sa kirjutad näiteks mingisugusest esitusest ja klassikalises muusikas on intonatsioon või, või see kõla või saund või seal igasugused muud kõla, kõla muutumise karakteristikud, mida kriitik nagu kuulates siis seda hindab mingi vorm, mingi, mida ta püüab kirjeldada, et kuidas, kuidas on hästi ja kuidas on ilusti ja kuidas, kuidas ei ole. Et kui sina nagu kirjutad muusikast kui sa hindad kõla, sul on ju mingi mõtteline norm ikkagi, et kas see nüüd on, sulle meeldib või ei meeldi? Kirjutad sellest kujundlikult ja, ja, ja annad hinnangu mitte niimoodi mustvalgelt, vaid vaid kujundi läbi. Aga ikkagi sul on mingisugune torm ju kuskil peas olemas? Eks ju, et sa küsid, et kust see norm on olemas. Minu meelest on võimatu nagu mingisugust hinnangut anda muusikas ja kriitika peaks olema ikkagi otse suhteliselt, ta on hinnanguline, muidu ta ei ole, kriitika on, aga võimatu on hinnangut anda, ilma et sul see mõtteline vorm oleks ühes või teises aspektis nõus, aga ma mõtlen, et miks sa arvad, et seda kõike popmuusikas ei ole? Sina ütlesid, et nagu, et ei ole vaipa küsimusse norm tuleb, et kas see norm on midagi, mis on nagu mingisuguse aru saama poolt ette kirjutatud, kuidas muusikast peab rääkima. Ei no aga sa mulle täitsa norm on olemas, järelikult sina pead tema, kust ta, see muutub? Kõigepealt muusika, mida ma kuulan kannu näiteks kõige tüüpilisem, see, mis seostub selle minu ettekandega ja mida ma ei jõudnud mainida, sest mul hakkas ühel hetkel pimedas üksi rääkides, tundub, et ma olen ajad. Populaarmuusika on muutunud, kunagi oli ta arusaam, et selle aluseks on teatud laulutekstid, teatud kirjanduslikus, teatud komponeerimise põhimõtted, aga tänapäeval läheb kogu see, mis kommertspopmuusikas toimub, läheb tämbritesse külalistesse nüanssides, mis, mis on kompositsioon näiliselt harmooniliselt täiesti magedad. Aga kui sa tunne ära, et see trummibiit kõlab spetsiifilise tämbriga üldse, kõlab isegi avangard-selt kohati minu poolest, kui nii võib öelda, kui sa ei tunne ära, mis detail on sellestki tarri selles efektis, kui sa ei saa aru, mis asi on autod ju siis senistes elementides mikrodetailides on tänapäeva muusika võlub seal pilt on täiesti muutunud, kunagi sai Bob Dylanit kirjutati artikleid ainult tema laulutekstide põhjal, ainult ma olen lugenud selliseid. See kõik on mõttetu, kui, kui sa kohtud näiteks Vanilla Nintsaga või kellegi sellisega. Et läheb, see energia läheb lihtsalt mujale, täpselt sama on juhtunud filmikunstis, mis kunagi oli filmikunstianalüüsi loogikale. Müüsime seda platy, analüüsime seda, kuidas kirjandusteos edeneb. Aga tänapäeval tasuks filmi analüüsida selle järgi, kuidas, kui oranzid on plahvatused. Võib-olla et, et ma arvan, et see rõhuasetus muutub järelikult sellisena, noh need normid ka muutuvad. Ma loodan, et heal juhul pab muusikakriitika nagu ka klassikalise muusika oma, suudab neile kaasa mõelda ja üks huvitav jah, mõte, mis sa enne ütlesid, oli, et kuidas see hinnang kujuneb, ma loodan, et mul jäi õieti meelde, et võrdluses yhe teose võrdluses teised ja et mingisse klassikalise muusikatraditsioonist minu arvates on, on nagu need ajavahemikud ja need mingid võrdlusskaalad on võib-olla ajaliselt ulatuslikumad olnud või stabiilsemad, aga et võib-olla see papp, muusika, tänane muusikamaailm ongi nii, et et suhtestub mingite väiksemate ja plahvatuste või üksiksündmuste klassikalise muusika puhul see ei pruugi nii olla, et klassikalisel muusikal on see plaatorlik ideaal on olemas, et on olemas mingisugune ideaaltekst, eks ole, kogu klassikalise muusika printsuure, partituuri pandi siia selle kaudu partituuri, aga ka seal on näiteks vormi vormikäsitlus on ju ikka väga-väga oluliselt muutunud. Jaa, ei muidugi, aga lihtsalt, et, et see, see, mida mina, väidan, et ei ma ei taha öelda seda, et see peab olema kõigile ühtemoodi. Et ma näen teda klassikalise muusika traditsiooni, kus sedasama Pladondlik mudel on toiminud, toitnud kriitikat jumala pärast. Aga lihtsalt, kuna siin paluti olla subjektiivne asi või mida muud saakski olla, siis ma seda olin, aga see ei tähenda, et, et teistmoodi oleks võimalik vaadata ja ei oleks võimalik toota head kriitilist mõtlemist. Tegelikult läks sujuvalt üle, riskisid, läks, mis on suurepärane, eks on ju fantastiline show, et me võime teha aplausi. Mul oli tegelikult küsimus töisele, tähendab et kui ma mõtlesin, et mis nüüd edasi hakkab saama, et sa ikkagi väga osavalt libised nagu mööda sellest hea muusika ja hea esituse definitsioonist sinu jaoks. Kas sa võiksid seda siiski avada, seda katet sellelt potikesed või nendelt kahelt potikesed püsivalt ühendatud potikesed, mis siis sinu jaoks ikkagi on? Oleme stiilide, oleme žanrite, oleme nii-öelda selle ärme lahterdama, et mis laadi muusikaga, mis muusika sinu jaoks on hea. No aluseks on see, et, et, et mingisugused asjad mõjuvad sulle. Tamiin vallandada ja ka seda, aga, aga et mingisugused asjad mõjuvad sulle kuidagi motiveerivalt liikumapanevat et rakendub mingisugune jõud, no ilmselt niimoodi võib seda kuidagi öelda, aga, aga taaskord mida ma tahan lisada, on see, et see võib-olla ainult ajutine, see võib jääda seisma. Et olla, siis sõltub kontekstist, kas ma parasjagu ootan seda, kas ma saan järgmise loo järgi tantsida või ei saa. Ma ootan, et istun Erkki-Sven Tüüri kontserdile, loodan, et tema uus teos on parem kui eelmine. Need kõik mõjutavad seda, asetuvad nagu mõtlesin millegi kõrvale minu jaoks ei eksisteeri sellist ideaali, mille lahutaks kapistel, ütlesin ahaa. See on see nüüd, sellega võrreldes peame võrdlema tüüria seda Vanilla vindiselt korraga. Mõlemad võivad olla head, nad võivad ka omavahel saada võrreldud, sest minu arvates mulle ei meeldi kunagisele ilmselt need on erinevad asjad, neid ei saa võrrelda täiesti identsed asja ei saa võrrelda, võrrelda saab alati kahte erinevat asja. Et et põhimõtteliselt siis siis midagi sellist, et ta peab mulle mõjumatudab andma mingisuguse tõuke. Ta peab muutma paremaks kui halvemaks inimeseks, mõlemad on lubatavad, sest et muusika parem või halvem kui inimene ise. Aga seda, et ma saaksin näidata muusikast mingile kvaliteedile ja öelda, et see on see, noh aga leida neid kvaliteete, aga noh, neid kõiki tuleb panna mingisuguses seoses. Ma arvan, et noh et ma arvan, et me saaks jutule, istuksime mingi muusikaga koos siis vaataksime seda, aga et noh, et need abstraktsioonid eraldi noh, ei ole kasutatud. Siin on üks väga huvitav nüanss, ma jälle pöördun selle juurde, mille, mida ma olen lugenud. See on selline tänapäevane lugemistark, tarbimine, tükike siit, tükike sealt, need on kokkuvõtet teadusajakirjadest ja kõik, mis muusikasse puutub, inimestel pannakse elektroode pähe, uuritakse, kuidas siin ajus midagi toimub. Ja huvitav ja üllatav on see, see, mis ajus toimub. Muusikaelamus mitte üldse mingit erinevust ei ole, kas elamus saadakse nüüd klassikalisest muusikateosesse pungist? See on seesama, mis siin toimub ja mõõdetav osa küll jah, see, mida osatakse mõõtes on seesama aga palju seda, mis, mida ei osata mõtlevat. Võib-olla, kui, kui seesama küsimus kriitika peale laiendatud, siis kriitika võiks toota seda osa, mis ei ole mõõdetav, ehk siis vastuolusid ja neid segab minu meelest kas või kanna klisime aga mitte seda, et, et saadakse asjast õigesti aru või isegi nagu, et asjad oleksid nauditavad. Meil on naudingu ja mõnuerinevus, millele ei jõua eraldi peatuda, see, mida muusik võib tekitada, nauding on, on, on ükse mõnul midagi muud aga sedasama nagu jumalaga nagu dokinsi, geeniet on olemas ka põhimõtteliselt inimesel geenmine, millega saab seletada tema religioosse ja siin ma veel mingeid asju, veel üks aspekt, millega kriitik peab tegelema kirjutaja ja viimasel ajal on sagenenud need jutud, et ka igasugune tõsine muusika meelelahutusi, et kuidas te vahet teete, eks ole, et, et on ju meelelahutuseks? On, ei ole, minu jaoks ei ole see kommertsmuusika, millest ma räägin, meelelahutust. Jah, aga, aga te ju teate kõike seda retoorikat. Hoiaku küsimus, minu meelest on see immo, sinu seisukoht? Ei ole. Ma olen nendele inimestele korduvalt, arvan, et viis-kuus korda on mul tulnud selgitada seda erinevuste vahet. Okei, sa ütled, et see ka igasugune muusika on meelelahutus, see nauding, tarbimine ja kõik see meeleline elamus, mida sa muusikast saad ühesugune. Ja olen küsinud, et kas sa usud, et et inimene läheb kirikusse meelelahutust saama meelelahutuse pärast? Mõtleb natuke, ütleb, et ei ole vist see ikka nii ei ole. Aga kas sa oled nõus, et on niisugust muusikat mis mõjub umbes sarnaselt nagu kirikus käimine inimese jaoks? Ja kõigil kordadel on olnud vastus samasugune, et jah tõenäoliselt vist on küll vot vastandused, millega meelelahutuslik osa, kuidas täpselt võrdluses niimoodi see selgub, kastan, vastandudes sellega, et et on muusikat, mida sa soovid, vaat niimoodi tundide kaupa teonite see, või vastandada sellega, et muusika, millest sa saad müstilised täpselt ja müstilise kogemuse, võib tõepoolest saada ka mingisugusest lühikesest täiesti banaalsest poplaulust mida võib ka muidugi tundide kaupa prioritiseerida, aga kui sai, kui sa valid seda mitte teha, see ei tähenda, et see on automaatselt meelelahutus. Võib-olla see, mis sa saad, sealt, on mingisugune kolmas asi võib-olla midagi tõepoolest noh, müstikaga võrreldav. See on laule ja plaati, millest on kirjutatud raamatuid ja väga huvitavaid raamatuid, mitte kriitikat, aga ikka ei meile lahterdas, et või noh, taban teatud lahterduse. Mulle meeldiksid siuksed. Noh, kui me läheme kitsamaks ja konkreetsemaks, ma ütlen, vaat siin on midagi, mingisugune asi, mille kohta ma võin öelda A B või C, eks ole, aga kui ma panen suure lahtri meelelahutus, siis on kast ja kui ma hakkan sinna sisse panema mingeid asju, siis selle kastina teatud Tartus, et noh, tal on negatiivne hinnang küljes ja see hakkab kohese noh, niisugune asi, hääle, eks ole ja, ja see, see suur kast veab lahtrit, kaased, ma eelistaksin alustada väikestest tükkidest väikestest tükkidest ja vaadata nende pääle ja mõelda nendest, mis ma saan nende kohta öelda. See võib olla ka üks noot, millest ma võin saada mingisuguse elamuse selle asja sees. Ma võin öelda, et kogu see ülejäänud noh, laul või terve pikk helitöö on minu jaoks. Aga, aga vaadake, siin siin oli see üks noot, mida ma nautisin. Häirinud see, et selle kastiga käiakse järel ja püütakse sinna sisse toppida, aga see on kõige hullem kui muusika, mina lopsime neid igale poole pääle. Kui alustada ikkagi väikesteks osadeks ja mingitest pisikestest asjadest, mis võivad tekitada ükskõik emotsioone, tundeid, hoiakuid ja nii edasi või asju. Ja noh, filosoof, veerida saab ikkagi minu arust ka väga väikestele asjade üle Tiit ja võib-olla seal taustal see, et me oleme mõelnud filosoofiasse, tähendab tuuri noh, niisuguseid kategooriaid, eks ole, kui toimetaja annab sulle selleks võimaluse tellitasinud selle, kas ta tellib Inno tai tellimult kuidagi täpselt sisuda tellimus mingisuguse loo ja see on minu asi, kui ma leian, kui ma kirjutan teksti, ma kirjutan väga täpselt terminites ja neid asju, eks ole, teatud juhtudel ma võin kirjutada teksti manööverdamise teaduseks, mitte kriitikaks, Ena sel juhul, aga, aga kui ma kirjutan kriitikat, siis otsin pigem mingisugust metafoori, mingit kujundit, mingit asja, mis minu jaoks lööks täpselt, ma püüan selle nii ära puhastada, et minu jaoks on siis see täpne. Siis, siis tuleb lugeja üks luge võib seda mõista ühtemoodi ja teine võib seda mõista teistmoodi. Ja, ja lõpuks võib juhtuda, et kahe kuu pärast ma ei mäleta enam ise, milline see oli asi, aga on hetki, kus ma tajun mõnikord mul on kahju, kui ma olen rääkinud, teksti on inspireerivad, kuulajad olevat minu jaoks inimesed, kelle, kes panevad mul nagu ajud sedaviisi liikuma ja mõte liikuma. See on, et ma olen ühel hetkel jõudnud lähedale sellele mingisugusel sõnal absoluutsele sõnal see on nüüd see, mis ütleb asja olemuse ära. Aga see ei tähenda absoluutselt, et see kellelegi teisele midagi peaks ütlema. Selle kohta keegi teine võib seda ma, mul on mingi lootus, jah. Võib-olla. Aga see on minu enda jaoks on täpne ja vot siis see on, see on nagu kuidagi asi, mida nimetataksegi kriitil kaks võib-olla ma tahaks öelda seda, et et kui me saame vist õieti aru, et kriitika impulsiks on see isiklik vastuvõtt ja need tunded ja meeleseisundit, millest siin juttu oli, siis mis on kriitika väljund ikkagi ma tahaks jõuda ikkagi sinna ja selle juurde, et need tunded ja need meeleseisundid ja need energiaenergeetika, see, see, see mõju, kõik tuleks ikkagi tõlkida mingisse vormi, mis annaks mingi uue kvaliteedi, mis ei oleks ainult tundeseisundite kirjeldus. Et minu arusaamine kriitikast on selline. Minu arust annab tundeseisundite kirjandus kvaliteedi, kui mängib muusika ja kaks inimest räägivad selle saator ja liiguvad selle muusika rütmis. Siis nad tantsivad nad reagi sisuliselt nad reageerivad sellele muusikale, samal ajal nende juttu mõjutab samamoodi see, mis kõlab. Kui osata seda kuulata ja lugeda, mitte ignoreerida seda siis on see muusika kohta millegi ütlemine kindlasti on, aga see ei ole muidugi kriitiline artikkel, millel ei ole jah kriit saanud täpselt, aga kriitiline artikkel ei ole ainus koht, kus kriitika võiks ilmuda, ilmutada ennast enamasti kriitika, millel on mõju või ütleme siis kriitiline mõtlemine, millel on, on mõjujõud, ilmutab ennast enamasti ma olen märganud vähemalt minu muusika valdkonnas, mida mina arvan tundvat väljaspool neid leheraam, aga lehe raamides ilmunud kriitika, võib-olla osa sellest protsessist, no ideaalis ega muusikakogemus tekitab mingisuguse oma terminoloogia vähemalt mingisuguseid kujundeid, mida seal enne ei olnud. Ma lõpetasin sellise aktiivse meediasse muusikakriitika kirjutamise siis, kui ma tundsin, et ma ütlen kogu aeg midagi, mida ma juba öelnud rasestunud mingisuguseid klišeesid tarbija soovituse koha pealt täiesti OK, võrrelda millegagi, mis, mida inimene teab juba. Aga minu enese jaoks tundus see vägivald muusika suhtes ja, ja ka selle suhtes, mida ma tegelikult võib-olla tahan öelda. Aga see on jällegi see, eks ole, et sa pakid, pakid oma kogemuse automaatselt juba mingiteks niimoodi tähemärkideks kokku, seal on teatud formaatsed, toodad seda formaati, selle asemel et võib-olla teha seda, mida sa selle kogemusega tahaksid teha või see noorima, eks ole, mees et pigem pigem annab selle muusikakogemusega liikuda siis kuhugi diaboeesiasse, ilukirjandusse, kuhu iganes, olema kriitika, kriitika ei ole võib-olla vähemasti mitte alati kõige adekvaatsem, muusikasõnalise kajastuse vorm. Gerhard ütles alguses, et neil on probleemiks see, et muusikakriitika on lehe tagumises otsas. Ütleme ilmselt see nii on ja, ja paljud inimesed, kes meist kriitikutel, mitte muusikast kirjutamisega raha teenivad, võivad selle pärast nagu selles probleemi näha. Arvestades selle hulgaga, mis probleemid meil on, see suhteliselt tühine probleem Eestis minu jaoks tegelikult tähtsam probleem on see, et et muusikast mõtlemine toimiks funktsioneeriks ja selleks ei ole vaja muusikakriitikat kui institutsionaalset kategooriat üldse. See selleks on vaja, et inimesed oleksid võimelised muusikat kuulama, tunneksid selle vastu huvi, oskaksid sellega suhestuda, omavahel suhelda. Et see ei tähenda, et muusikakriitika oleks tohutu roll, seda sõnavara ja väljendusliku terminoloogiat kõike kuidagi valitseda suunata samamoodi nagu muusikal endalgenduse võimet. Aga ma ei tea, ma tõesti usun, et kohata kuskil bussis kahte okei enesele neljateistaastase tüdruku juurde rääkimas mingisugusest bändist on, on minu jaoks Itaalsem informatiivsem kultuuriliselt jõulisem kui mingisugune tohutu hulk tühjalt kirjutatud ja isegi kohati hästi kirjutatud tekste sellega. Ma ma olen seda ise kogenud, olen valmis selle nimel nagu seisma ja isegi kui see nende vaheline vestlus koosneb sellest, et nõme isegi siis on võimalik, noh, ta ei koosne, mis nõme ta ei koosne sellest, ta koosneb võib-olla sellest, kas neil on mingi mingi selle selle artisti T-särk või sellesama, et nad kogunenud käitumus on seotud sellega, mida ma tahan väita, on see, et, et suur hulk kriitikast nimelt võib-olla sellest sõnast on sellel kriitikast seisab sotsiaalsest interaktsioonist väljaspool. Samal ajal suur osa inimestest, kes muusikast räägivad sotsiaalse interaktsiooni sees ja nad peavad oma oma väiteid kaitsma sedasama internetikeskkond, mida Berk presenteeris on selline koht kahjuks anonüümselt, aga ikkagi sa pead seisma oma ideede kõrval, sa pead nende nimel kannatama, sa oled võid nende nimel kas verbaalselt või otse vastu hambaid saada. Sa võid, sa pead kõige sellega riskima, kuna selle, kuna ta on kuhugi maani anonüümne, sa ütled üldse välja asju, mida sa oled sunnitud kaitsma. Jajah, sa pead kaitsma seda, mis sa ütlesid. Aga suur hulk nii-öelda muusikakriitikast ja see nii-öelda näiteks kommertsi, vaenulikkus on üks, üks kindel viis tagada endale mõnus kultuuriline kapitalile äraolemine kriitikast üleüldse käitub nii, ta loob endale turvalise keskkonna teda loetlema, toimetaja parandatakse vead, siis ilmub see tekst ja sellega kõik lõpebki. Aga seda keegi ja siis ei loe seda ka ikkagi, isegi kui loeb, siis, siis, siis ei võeta seda tõsiselt, sest et seal osa sellest raamistikust kriitika peavitsioonistana osast asjast. Ta on osa, noh ja siis tulevad sellised väited, nagu, et me oleme kõik üks muusikute ja kriitikute ühine ringkond ja me peame teineteist hoolitsema. Ja iga kriitiku kohus on aidata muusikule ja huvitav, miks ühegi muusika kohustusi aidata kriitikul areneda või tagada tema karjääri edenemine. Ma ei ole mitte iial kohanud sellist väidet. Sina seda viimast ja tal karjääri ja, aga miskipärast arvatakse, et kui meil on noor andekas muusik, siis on kriitika kohustus hoida temaga. Miks meil pole sellistele, kuna ma tajun korraldajate ja ka raadio translatsiooni keskuse nihenemist juba siis ma tegelikult hea meelega annaks saalile võimaluse ikkagi küsida neid kibelevad küsimusi, võib-olla mõned veel sellelt seltskonnalt, kas saali tühjaks räägin? Kuna saalis küsijatel ei olnud mikrofoni, on nende küsimused väga sümboolselt kuulda ja vahendan siin maris Valk palki küsimuse, õigemini seisukohavõttu maris Valk-Falk hindas objektiivse muusikakriitika vajalikkust ja hariduse osa selles tegevuses ja hindas ka diskussiooni väga huvitavaks ja tänuväärseks. Jätkame vastusega Talle. Parandage mind, kui ma eksin, muusikaajalooliselt aga on mõned hiilgavad näited sellest, kuidas mõni teos on paarsada aastat eksisteerinud, ilma, et seda heaks on peetud. Võtad viibe, aldi, aastajad või Bachi Goldbergi variatsioonid, parimad näited, et mõlemad on alles viimase aastakümnete jooksul nii-öelda kuulutatud nendesse heade kaanlanisse, miks neid varem ei märgatud ka eesti muusikast ühtegi näidet tuua, aga ma tean, et on olemas mõned teosed, mida kõrgesti õpetatud haritud suur mass, inimesi pole pidanud millekski pikka aega. Ja siis on äkki leitud, et see on hea. Sloveenia on huvitav, sest näiteks klassikalise muusika esteetikat kõvasti mõjutanud Hansliki arvates sellist sõna ei saaks kasutada. See oli eelmine traditsioon, mis, mis pidi kuulad veenma. Anslik jaoks oli tähtis, et muusikal oleks oma terviklik sisemine struktuur, sellest tagatud sügavus ja mitte meie veenmine ei olnud tähtis, vaid meie võimekus seda sügavust. Muinstaar tahtis meiega. Kuule, ma mõtlen. Nii, et see kuulub, ütleme, klassikalise muusikavälisesse teetikas eelsesse mitte päris Glasgises muukeelsega. Selge, selge struktuur on üks veenvuse halu jah, aga muusikat ei tõstetud selle kaudu või väärtustatud selle kaudu, et ta avaldaks inimesele nii-öelda veenvat mõju. Muusikastruktuur oli eraldi väärtus, mis asi on nagu selline kontseptuaalne, reaalne veid terminoloogia rokinile külge tähendab teadlik hindamine, aga, aga teine see asi on see, kuidas muusika toimib. Kuidas ta mõjub, ilma et me seda nimetaks selliseid, eks ju, et ja, ja seal on see veenvus, see oli mul siin paberi peal ka ka see jäi mul endal ütlemata, et see on nii esituse kui ka no ütleme, kriitilise teksti üks oluline tundemärk minu jaoks veenvus, millest see veenvus siis omakorda koosneb võib-olla mingisugusest sidususest ja, ja ühtlasi ka võimest üllatada seal sees aga, aga, aga ikkagi mingi sidusus tekstil ja ärgem unustagem, et need esituse headuse võrdluspunktidele oleks tekkinud salvestuse ajastul. Et varem olid olnud folkloor sellest, kui mõni muusika oli erakordselt hea, et seda folkloori, see võis olla ka mingi muinasjutt, see pruukinud üldse vastata tõele. See, milline tegelikult need esitust, erinevused ja inimesed, konkreetsed inimesed, esitajad on need võrrelda saame ikka selles umbes 100 aasta ulatuses, mis, mis on meil need salvestatud võrdlus, punktid võib-olla võibki öelda mingi teatud periood nagu muutus kõik väga detailseks ja kontrollituks muusikas, nii mingi analüütiline lähenemine modernismiga seoses ja juba enne seda võib-olla siis, kui see muusikateadvus arenes ja et nüüd ma tulen ikka selle juurde tagasi seoses. Nii kriitika, muusika hindamise, demo kratiseerumisega, kuid, ja üldse selle muusikapildiga, eksju, kus on väga palju tagasi mindud pärimusmuusika juurde ja, ja selline ma ei tea muusikakultuuri juurde, et, et ongi mingisugune, ma ei tea, kõver on läbitud ja oleme mingis mõttes samas punktis tagasi, et kus nagu see analüütilisus või, ja hinnanguliselt on teatud mõttes nagu taandunud. Mina ei ole selle nagu järeldusega nõus. Minu arust Evi Aru kirjutab hästi seda protsessi, aga, aga see, mis, mis juhtub see siis, kui nii-öelda klassikalise muusika terminoloogiliselt täpne kõneviis kaob, ei ole mingisugune anarhia, kus kõik loobivad teineteisele oma arvamusi see, kui ma inimesele esitan oma arvamusi, see tähendab, ma tahan teda veenda, katsun argumendid, ma katsun teda mõjutada, tema omakorda selleks, et minuga mitte nõustuda, toob välja oma argumendid, vitaalne protsess ja see ei ole mingisugune kaos. Me peame mõlemad. Ma ei, ma ei rääkinud midagi ka, sest see ei ole mingi asi, kus inimesed loobivad arvamus ja mitte miski ei jää kinni. Seal need, need arvamustevahetused on väga-väga loovad ja huvitavad arengud. Ja võib juhtuda ka. Aga võib juhtuda ka, et on, et ja tihtipeale jõutakse miljonini välja. Ei saa öelda, et need põhinesid, ei, millelgi põhinevad sellel, mida inimesed muusikat kuulavad. Kuula seda, narr kuulda seda, kuidas see trummikäik on. Sul on vaja tõepoolest veenda teiste inimeste, jah, sul on vaja, et seda enda poole saaksid. Sa pead kogu aeg millestki rääkima, aga see, et need ei ole sõnastatud, ütleme sellises tavapäraselt äratuntavast kriitilises keeles. Ei nüüd on põhjust arvata, et, et sellel protsessil ei oleks tulemusi, mida mina lihtsalt arvan, on see, et, et ei ole olemas kriitilist keeld enne, kui inimesed seda rääkima hakkavad. Alles kriitiline keel sünnib vestluse käigus ja inimesed siis leiavad mingisugused järeldused, teevad kindlaks, mis asi on hea muusika, aga see ei ole olemas mingisuguse hea muusika kontseptsiooni enne, kui see inimeste kätte see suur asi nimega muusika antakse. Suur osa sellistes muusika kogemustes pole tõesti korda, lähevad, on, on mingisugused kummastust under kas ma ise minu meelest on, aga tee mis asi see on, see on võsad õitsejad väide Essafeerija tuisustel, et esimene reaktsioon võib olla negatiivne. Mis jura see on, sa kuuled teda jälle jälle, et kui sul on see häälestas Louisa, püüad aru saada sellest, et kas ta nüüd, milline tema loogika on see võib-olla protsess, kus ma pidevalt omaenda arvamusi, reaktsioone seal on kahtluse alla. Ma lõpuks ikkagi noh, ei saa öelda, lõpuks, eks ole, see protsess käib. Ma üritan lahti kodeerida seda, et aga miks ta mulle niimoodi mõjub. Aga miks ma tahan teda uuesti üle kuulata, miks ta kummitab mind, eks ma ei saa teda jätta sinnapaika öelda, et okei, ei meeldinud, unustame ära. Miks ta mulle Mikk ja mina teen, miks ongi oluline, kui sa sellele vastad, siis, siis mul on huvitav ilmselt ja mina pean ütlema, et isiklikult minule on olnud kõige huvitavamad just igavad kontserdid sest see jätab pea vabaks kõikvõimalike huvitavate detailide nüansside, kõige mõjus muusika häiri. Ütleme, kui muusika on huvitav, siis, nagu ta tõmbab nii endasse et selle mõttekonstruktsioonide jaoks aega enam jala üks kriitik ütles, et kõige et halbu filme vaadata hea selle poolest, et sa saad neile vahele rääkida headele filmidele, sa pead lihtsalt vaikselt istuma, et sa ei saa neid emotsioone seal solvata. Videol näide sellest, kuidas on väga raske öelda niimoodi, et ka see esitus oli, oli hea või halb, et kui Vaiko Eplik oma bändiga esinesid Otepää raamatumessil ühel üritusel, enne seda ma olin näinud mitut lõtva minu jaoks igavad Epliku kontserte, kus kõik oli justkui professionaalselt paigas, ta tegi sedasama, mis ta plaadigi peal teeb ja mulle pigem ei meeldi, kui tehakse täpselt sedasama lava peal, mis plaadi peal on. Aga seal tal olid tõsised heliprobleemid seal ökonis. Ja siis olid näha, kuidas nad kavatsele helilise konditsiooniga võitlema või püüavad ikkagi leida mingisugust viise, kuidas oma oma vähk niimoodi ära teha, et sellest midagi välja tuleb. See pani mind suhtlema Eplikusse või mitte, see, et ta suutis teha lava peal sedasama, mida ta plaadi pealt, et kuidas ta sellise helisentroopiaga üritad toime tulla, kuidas ta suudab tegelikult mingisugusest ette antud mallist kõrvale kalduda selleks et see kuidagi ikkagi ära esitada. Minu meelest lõpptulemus oli palju huvitavam kui mitmed sellised helilises mõttes õnnestunud kontsert, et ma läheks korraks tagasi sinna abstraktsiooni tasandil, ma ei ole päris kindel, et veenev ja veenmine on nagunii omavahel seotud, nii päris üheselt, et veenmine noh ja selle veenmise tulemusel on ja veenev muusikas, mu jaoks on need nagu pisut erinevad asjad, aga aga kui ma mõtle muusikast. Ma võtan kõigepealt veenmisest kui mingisugust protsessist. Siis selles on ikkagi klassikaliselt olemas paatos eetosioloogos, antiigist peale, ehk siis noh, argumenteerimine siis minu kui, kui veenia kuvand selle sees ja, ja siis eetos ehk kõikvõimalikud eetika sellisel pooled aga ka mind huvitaks ausalt öeldes muusikapoes rohkem see, mis ei, ma ütlesin, et mõistmise küsimus, selleni jõudmine mingisugune ei ole päris sama ja kui ma räägin dialoogis, siis ma ei mõtle alati mitte sellest, et ma veenan kedagi, et teise, teine tuleks minu positsiooni üle vaid ma pigem eeldan, et ma saan midagi juurde, et ma muutun ise selle käigus. Ta ei ole veenmise Veemisega siis võib-olla ka teadlik tõrjumine? Ei, ta ei pea olema ka tõrjume, veerime, ta võib lihtsalt olla mingit pidi, et ma sain sinu jutust nagu aru, Ta võis olla see või teine, aga võtsin mida mina mõtlesin veenvuse all üldsegi mitte mingisugust loogilist Paalset külge, vaid Usum igav, usutav ei, aga, aga ta on ka kuidagi ruumiline või ikkagi mingi sisemise loogika ühtsuse, loomulikkuse tajumine, tervik no see ikka seesama abstraktne terviklikkuse mõiste, millega nagu ei oska midagi peale peale hakatagi, aga, aga kas siin on veel üks nii-öelda keeleprobleem? Eesti nõukogude heliloojate liidus oli korduvalt arutlusel niisugune kriitikateemaline punkt, et tuleks muuta kohustuslikuks. Seda esitasid heliloojate liidu liikmed, et viiuldajatest saaksid kirjutada ainult viiuldajad ja ühesõnaga asjatundjad, et see oleks väga asjatundlik kriitika. Aga siin on see probleem selle asjatundlikkuse juures, et need inimesed, kes on õppinud seda muusikat 20 aastat, võib-olla rohkemgi, võib-olla terve elu ja rohkem nad ei suuda tõlkida oskuste kogemusi sellesse keelde, mille kaudu meedia kaudu see teine pool selle vastu võtab. Ühesõnaga kommunikatsiooni ei toimu, sellepärast et üks osa sellest keelest tõlkimisest jääb puudu. See on üks väga valdav probleem, see on üks minu arust kõige tõsisemaid probleeme üldse. Et muusikud tihtipeale ei saa aru, et siin tuleb mängaks täiesti teine keele ja mõistete ja, ja muu ruum tegelikult on hea kirjanduse juurde kuulub pigem eks ole, verbaalse väljenduse kirjaliku verbaalse väljenduse probleem, kuidas seda tõlkeprotsessi läbida ei suuda, siis ei toimu midagi. Kuigi see sõnavara point, mida mina silmas pidasin ja selle sa võid minu meelest meie lõppjäreldustes kirja panna. Mina olen küll selle poolt, et tõlkeprobleem ja et, et tõlkida oma elamused oma muljed sellesse keelde, mis oleks vastuvõtjale nagu mõistetav, et tekiks mingi mingisugune hüppe, siis mitte ei räägi ainult tunnetest. Paned ka laiemasse konteksti ja nii Kepress ainult muusikalisest kogemusest, oskustest ja andest vaid siin on üks teine anne veel vajalik. Lisaks on ka muusikud, kes on vaimustatud kirjutajad näiteks siia postreid kirjutavad väga vahvaid muusika, raamatuarvustusi, selliseid huvitavaid pikemat artiklit. Aga ta ei ole ka muusik, tal ei ole vist muusikadiplomit minu teada. Ta on hoopis Oxfordist filosoofia lõpetanud. Nonii, kas on veel mõni küsimus saalist? Nüüd on viimane hetk, sest kohe kõlavad lõpukongid. Hääl saalist küsib live muusika mõiste kasutamise kohta tänapäevases just eriti popmuusikas. Küsimus Tõnis kahule. Minu esimene väide on see, et kui inimene mängib kodus plaati, siis on see lihtsalt, ma arvan, et spekuleerida pikalt sellele, kuhu muusika selle läheb. Ma ei tea, aga ma arvan, et igasugune kui sa tuleksid mulle külla, mängiksin sulle plaati, siis on seal lai. See on kaheinimese vahetu kehaline interaktsioon kindlas ruumis, kus kõlab muusika. Jah, oluline on see kogemus meile talu. Ja oluline on see, mis ta siis peale hakkab, kui vool ära läheb. Kas see kogemus siis jätkub kuidagi teisel moel või katkeb. Aga noh, see see ja mõista, mis, mis tulevikus pigem adapteeruda nende olukordadega. Võimalik, et on tulemas nagu ikka tehnoloogilistele murrangutele teatavad contra käigud, kus, kus hakatakse väga rangelt kodeerima seda, mismoodi kontsert, kontsert peab olema lai. Võib-olla elektrit ei tohi enam kaasa tuua, ma ei tea, maid, regulatsioone, juba on see ellips ringi nii-öelda et suurtes staadioni kontserditel niimoodi fonogrammi järgi laulmine ei ole teatavatel puhkudel lubatav. Tarbijakaitse teevad mõlemat, et meil on nagu fono, Tarmo eraprobleeme on tõstetud, et need regulatsioonid juba liiguvad tänu tehnoloogiale, nii et mõnda aega veel küsimusi kui asjasse puutuvaid lõppjäreldusi praegu ei ole. Ma kujutan ette, et see diskussioon kolib edasi blogo sfääri. Ja, ja praegu meil on tutvustatud mitmeid-mitmeid, huvitavaid platvorme, kus seda võib jätkata. Ma usun, et ka selline teatud formalisatsioon on võimalik ka veel nendele lisaks siin koorusel väga mitmeid põnevaid. Kuidas öelda noppeid, et ma täiendan seda paberit. Et täna jäi meil küll hääletamata, aga ma usun, et seda on võimalik siis blogo sfääris teha. Täiesti võimatu. Sega ühele nendest kategooriatest, ma saan taha kirjutada loo, mis vastab vastavale kriteeriumile ja samas ka loo oma kodusest fonoteegist, mis sellega vastuollu läheb, nii et minu puhul on hääletus täiesti võimatu. Et seal oma valik ja mõeldakse edasi, kuidas selle kuidagi, kuidas sellega edasi toimeta, et ühesõnaga ma tänan kõiki vestlusringist osavõtjaid. Tänan korraldajaid, tänan publikut. Aitäh kõigile. Te kuulsite diskussiooni muusikakriitika luubi all 2011 rääkisid Berk Vaher, Tõnis kahu, Tiit Hennoste, immo Mihkelson, Evi Arujärv ja halliki Põlda. Ja vestlust juhtis Andrus Kallastu. See oli helisalvestus avalikult ürituselt muusikakriitika luubi all mida korraldab Gerhard Lock ja tema meeskond. Klassikaraadio koduleheküljel saate kuulata muusikakriitika luubi all materjale editeerimata kujul ja järgmisel nädalal on meil eetris saade, kus kuulete valikut ettekannetest. Helilindistuse tegi Kaspar Garner sele. Toimetas Annika Kuuda ja tänase saate pani kokku Tiia Teder. Väikesed helitükid olid pärit Ülo Krigul ja Lepo Sumera teostest. Ja lõppu tuleb jonkoltreini lugu Naima jälle kuulmiseni muusikakriitika teemadel.