Tere, tänane saade toob Teieni loengud, mida peeti muusikakriitika foorumil muusikakriitika luubi all 2011 tänavu maikuus Kanuti Gildi saalis. Muusikakriitika luubi all on avalik üritus, mis sisaldab endas avalikke loenguid ja vestlusringe, teemaks siis muusikakriitika, erinevad väljendusvormid, koht meie kultuuripildis ja tänavustest loengutest kuulete saates täna kolme, Need on immo Mihkelsoni loeng Ofelia tuisk, eesti kriitiku lugu siis Tõnis kahu loeng, kriitik ja kommertsning lõpuks Tiit Hennoste ettekanne teemal kultuurikriitika uueneval meediamaastikul. Kõik loengud ja samuti muusikakriitika foorumil toimunud diskussioon on tervikuna helifailidena järelkuulamiseks. Klassikaraadio koduleheküljel. Otsige sõna muusikakriitika luubi all. Kui nüsi soengud, kõigepealt immo Mihkelsoni loeng Ofelia tuisk, eesti kriitiku lugu. Tere, mina olen immo Mihkelson ja Gerhard Lock palusime rääkida ajendatuna ühest paari aasta vanusest teater ja artiklist eest Eesti muusikakriitikast ajaloolisest. Tema nimi on Ofelia tuisk ja tänavu 29. märtsil möödus 30 aastat tema surmast. Järelikult on tegemist üsna kauge minevikuga. Niisiis Ofelia tuisk, ühe eesti kriitiku lugu. See lugu lähtub eeldusest, et ükskõik millise kriitikaga tegemist ei ole, millises meediavaldkonna, see, kuidas tegemist, on personaalse mõtteavaldusega. Kriitika on alati inimene, mitte masin ja see tähendab, et paratamatu patult on subjektiivsed faktorid mängus. Niisiis üks inimene Eesti muusika ajaloost panin paberile mõned mõtted, miks üldse peaks rääkima ühest niisugusest ajaloolisest inimesest, kelle parimad kirjutamise ja raadioeetriaastad jäid 50.-tesse 60.-tesse ja 70.-tesse? Ilmselt sellepärast, et kui kriitika on inimesed lähtuv tegevus siis tegelikult on ka muusika niisugune tegevus või nähtus, mis lähtub inimesest, on inimeste loodud ja mõeldud inimestele. Muidu kommunikatsiooni ei toimu seda ühest küljest. Ja kui mõelda ühe kriitiku tegevuse üle üks selline inimene muusikas siis Ofelia tuisk on selles mõttes hea näide, et ega ta ise ennast eriti kriitikuks pidanud. Pigem Ta oli lõpetanud muusikateooria, muusikateadlane, aga see oli ainult üks osade oma tegevusest. Ta tundis ennast muusika propagandistina ühest küljest Sis kriitikuna, kes arvustas ja panipaika ja kolmas selline tegevuse tahkel siis analüüs, uurimus ja noh, selline muusikateadusse kuulub tegevus nii et kogu spekter oli nagu tema puhul küllaltki kenasti hõivatud. Siis üks mõte veel, mida ma mõtlesin, mis on nagu oluline. Et kui kriitiku või muusikapropagandisti tegevus ei ole avalike kanalite kaudu suunatud avalikkusele, publikule, inimestele, siis tema tegevus on tegelikult mõttetu. Seesama, peaaegu retooriline küsimus, mille Filipp Klaas kunagi esitas seal tegelikult kuulub Keitsile. Et kui tühermaal kukub puu, kas see puu tekitab heli või mitte ja see on suhtumise küsimus, kas tekitab või mitte, kui kuulajad kedagi ei kuule, see heli tekkis siis käitš väitis, et seda heli ei ole olemas. Nii et siis kommunikatsioon umbes kolme lahtrisse jaotan selle Ofelia Tuisu tegevuse, et üks on siis inimene, teine on tema tegevus, professioon, kutse ja kolmas on siis taust, ühe ajastu kroonika, see aeg, millest elas, oli ikkagi nõukogude aeg teistmoodi kui praegu. Aga kummaline on see, et kui mina tema peale komistasin vanu artikleid pabereid uurides, siis mind üllatas see, et need tekstid, mis olid mõne isegi üle 50 aasta vana Nad kõnetasid ikka veel mind ka. Neis oli midagi niisugust, mis kandes üle aja. Nii et see on üks selline punkt, üks aspekt, üks õigustus, miks ma siin seda juttu teile rääkida püüan? Tuisk ise ühes raadiosaates, mis üsnagi tema elu loojangul jõudis eetrisse selle, temast portreesaade võttis oma tegevuse kahes punktis kokku üksele positiivne, teine negatiivne. Et üks tema tegevuse motivaator positiivne pool oli see, et teda on kõik huvitanud, mis muusika uuenemisse puutub, protsess, kui niisugune liikumine edasi ja vihastanud on kogu aeg see, mis on sellele uuenemisele vastu seisnud elavnemise, sellise erksa väljaütlemise ja siis selle vihastamise vahel, selline on tema skaala olnud. Elulugu. Sündis Tallinnas 1919 innustas muusikast kolmekümnendatel varateismelisena ja tema innustajale mitte raadio, kontserdisaal, vett, grammofon, grammofoniplaadid siis püüdiste viiulit õppida, konservatooriumis sõda tuli peale ja ta sattus selle lainega, mis nagu Eestist üle pühkis ja viis inimesi sinna Siberisse eestlasi mobiliseerituna sattus sellesse lainesse heliloojate liidu aruannetes paberites oli ka kirjas, kui üks nendest, kes oli siis nagu suure isamaasõjaveterane. Ta oli Jaroslavli kunstiansamblites 24 aastasena. 43. aastal läks ta Moskvasse muusikakooli. Küsis, kas ta on liiga vana, et seal veel õppida. Öeldi, et ei ole, tulgu aga ta lõpetas Moskvas muusikakooli, astus konservatooriumisse üldkonkursiga ilma vabariiklike kohtadeta, nagu tollal kombeks oli, et siit toimus vabariigisisene konkurss, saadeti inimesed õppisid seal nii, et tuisk 52. aastal lõpetas õppis kaugõppes aspirantuuris 56. aastani Eestisse, järelikult tuli ta siis 52. aastal, siis Stalini kõige absurdsem periood Eesti muusika- ja kultuurielus. Et 50.-te algus, see periood oli juba läbi, umbes 50.-te keskpaik jäävad ka tema kirjutised hakkas kirjutama siis 52 56 oli ta õppejõud Tallinna praeguses otsa koolis ja muusikaakadeemiast, mis olid alal Tallinna riiklik konservatoorium siis 56.-st kuni 73. nii tegi ka Eesti raadios saateid palju häid huvitavaid kõrgperiood oli 60.-te lõpus, kui viie aasta vältel valmis 60 saadeta ühe võõrastetoa intervjuud veel üks rida selliseid huvitavaid saateid siis 73 81 oli ta Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi teadur. Teadmiseks seda, et tollel ajal oli Eestis ametlikult paberitega muusikateadlane, sai olla ainult ajaloo instituudi juures töötav inimene, tuisk oli palgal, tuli üks selline peaaegu ainsamaid väheseid nii-öelda ametlikke muusikateadlasi tollel ajal Eestis. Ta kirjutas eesti keeles vene keeles, tema töid oli avaldatud ka poola keeles, prantsuse keeles veel mõnedes keeltes ka liiduvabariikide keeltes. Aga see on nagu kõrvaline tühiasi. Siis see vihastumine ja innustumine muusikast. Algas tema selline nii-öelda traagiline lugu, trolli konflikte, Savitskaja muusika toimetusega. See oli artikel Ester Mägist. Ja toimetusele ei meeldinud tuisk, kiidab seal Ester Mägi kantaat Kalevipoeg ja sellepärast, et Dmitri Kabalevskija ja ühes oma sõnavõtus maininud negatiivselt, et selles teoses puutub positiivne kangelane, nii nagu eesti muusikas üldse kippus olema, et ei ole selline korralik nõukogulik tuisk, vaidles, vaidles, aga tõeline hoop saabus tal 60. aastal, kui ta Moskvas ühel heliloojate liidu kriitika pleenumil, mis tollal oli kombeks muusika ja kaasaegne, kuidas kriitika peab siis seda innustama, heliloojaid ja muusikuid tõepäraselt kaasaega peegeldama ja nii edasi ja nii edasi, kui ühel niisugusel pleenumil tuisk kritiseeris rennikovi viiulikontserti. Ta ütles, et see on hall ja igav teos. Sellele järgnes muidugi järgnes see, et ametlikult ei järgnenud midagi, aga mitteametlikult oli tema elu nii-öelda hukas. Vahemärkusena see, et kui 77. aastal heliloojate liit püüdis saada tuisule, mis tähendab seda, et 17 aastat hiljem taotles talle, et vormistatakse välispass et ta saaks Varssavi sügisele sõita festivalile, kus oli selleks ajaks käinud juba 150 inimest Eestist kõikvõimalikke inimesi, tudengeid ja kes iganes siis EKP keskkomiteest oli vastus eitav. Et selline inimene ei peaks saama välispassid, ei peaks sõitma. Aga selles raadiointervjuus, mis tema elu lõpu 79 andis ele võsamäele kirjeldas tuiskama iseloom kui vastikut, et kui tal on vastik iseloom, sellepärast et ta läheb toimetajatega liiga kergesti tülli. Et ta tülitseb liiga paljude inimestega ja tülitsen seda, mille üle muusika põhimõtted, ideaalid, see, mida tema hindas muusikas täieldise, lootis, et teised võiksid hinnata, mida ta hindas oma lemmikhelile, oleks peaspachi. Kuidas lugu Hortus muusikusest, nagu ta selles intervjuus ütles, pidas väga lugu vene teoreetikust Boriss Assafjedest, kes suri 49. aastal sel ajal, kui tuisk õppis Moskvas Assafiaga üks põhitees, oli muuseas see tema tee nõukogude muusika teadesse intonatsiooni sellise tähtsustamise et intonatsioon on see, mis annab muusika keelele muusikasõnale ruumilise mõõtme, nii väitis assaafjevio tuisk, kirjutas sellest päris huvitavalt. Niisuguses ajalehest nagu nõukogude naine. 59. aastal, kui möödus 10 aastat Sacheri surmast. Ültse tuisk kirjutas peaaegu kõigis Eesti väljaannetest, mis tollel ajal olemas olid, kuhugi ikka mõni demartikal sopsas. Ning Assange'i üksteise oli see, et kõige kõnekam on niisugune muusikamis oma ajastu intonatsioonidest nopib üles kvaliteediterad, tähendab sellise intonatsiooniline kvaliteediterad, et see kõnetab inimest, selle aja inimest, kus muusika sünnib. Vot see tuisule meeldis ta kangesti seda propageeris, see käis läbi mitmete tema kirjutiste niisugune idee siis veel 70.-te alguses kirjutas ta ühe huvitava pika artikli Tšehhi 18. sajandi loost Edmund pashast kusjuures artikkel oli vähem pashast ja rohkem eesti muusikast ja arutlused selle üle, mis Eesti muusika on, kuidas selle põhilised esindajad, palju oliga, Pärdist juttu ja see, mismoodi mina komistasin, tuisu ots oli see. Otsisin Arvo Pärdi kohta kirjutisi artikleid ja ilmnes, et üks sisukamaid huvitavamaid 60.-te aastate Pärdi fenomeni analüüsija mõtestaja tuli konkurentsitult Ofelia tuisk. Tema oli esimene, kes 58. aastal võttis kokku ja üldistas selle, et Eestis on kerkinud uus noorte muusikute laine, mis on muutnud eesti muusikat. Meenutagem, et see viiekümnendatel kerkinud laine seal Tamberg, Rääts, Pärt, Tormis, Tuisk, paigutas sinna veel ka tollal Ester Mägi ja Marguste ja veel mõned inimesed ja kirjeldas seda, mida nad on teinud, kuidas nad muutnud seda, mis Eesti muusika juurde ajalooliselt kuulub. Ja see on praeguseks olnud kõige suurem, kõige olulisem ja seni veel ikkagi suurt mõju avaldav muutus eesti muusikas ja tuisk oli selle muutuse üks kõige innukamad, kõige huvitavamaid kirjeldajaid läbi aastate. Põhisellised punktid, mis, nagu grupeerisid tema neid mõtteid võiksid olla umbes järgmised väga huvitas teda muusika mõistmise teema. Näiteks ta kirjeldas seda, kuidas, kui ta esimest korda kuulistadega foonilist teost todegafoonia oli 60.-te päris alguses selline taunitud nähtus. Väga halb asi, modernism, lääne ees lömitamine, kõik muu niisugune. Tuisk rääkis, et kui ta kuulas esimest korda Todecafooniat ei saanud sellest midagi aru, see tundus talle ebameeldiv, vastik ja ta pidi vähemalt kuus korda kuulama seda teost analüüsima, mõtestama enne kui ta hakkas aru saama selle loogikast. Ja üks tema tee, see oli see, et keegi ei tohiks ei peaks muusikast kirjutama, et ütlema muusika kohta enne kui ta on selle muusikaloogikast aru saanud. Kas see loogika talle meeldib või mitte, aga selle Loogikani jõudmine peaks olema kirjutaja analüüsi ja põhieesmärk. Näiteks mõned ilusad sellised mõtted, et, et muusikal on oma täiesti niisugused seaduspärad, mida elus ei ole. Ja et selles mõttes nagu tuisk ütles, olevat muusika täiesti erandlik kunst. Ja sellepärast peavad muusikud tohutult kaua õppima. Ja noh, näiteks kirjanikust saab suurkirjaniku, ta uurib elu, aga heliloost ei saa heliloojaid, kui tema juuri, muusikat ja nii edasi ja nii edasi. Oluline senine tahtmist käiks tema juttudest kirjutistest läbi oli kõla ja tema enda huvi muusika vastu oli saanud ka alguse kõlast eelkõige ja tuisu enda sõnul oli ta siis kuulmismälu kaugeltki tugevam kui nägemismälu. Ta rääkis sellest, et inimesed saavad aru, et kui hobune, hirnobetsioon, hobune, et see on hobusehääl ja kui 20. sajandi muusikal ei ole oma eristuvat häält, et siis see on kuidagi imelik tema arvates, et see on nagu mingisugune võõras hääl kuulub võõrasse aega ja olustikku. Ja see on niisugune tore, ütles, et kõla uudsus nagu värske õhk. Et me ei tarvitse veel teada, missugust elu elatakse korteris, kuhu me esmakordselt siseneme, kuid seda, kas elanikud eelistavad õhutatud umbset ruumi, märkame kohe ja kõlalt aeglaselt või koguni üldse mitte uuenev muusika on ukse õhuprodukt, üksiline kriitiku ütlus ühest artiklist üsnagi suvalisest näide välja toodud siis Heino Eller oli üks tema põhilisi uurimisobjekte seitsmekümnendatel ja Ellerist kirjutastega väitekirja, mis jäi lõpetamata, selle mõte oli 87. aastal, Gueller saanuks 100, ilmus raamatuna. Aga häda oli selles, et, et see oli Ellerist ja Elleri koolkonnast ja väga palju oli Arvo Pärdist juttu ja kui Pärt ära läks 80. aastal, siis kõik, mis seondub Arvo Pärdi nimega kõik tõmmati maha, kustutati ära cancel dati nii-öelda. Ja see käsikiri on siiamaani tolmu korjamas muuseumi riiulitel, nii et sellest ei saanud mitte mingite asjade elutööle, tõmmati sellega kriips peale just nagu siis muusikateadusest. Tuisk ütles, et see olevat üks kõige vastikum sorti erialasid, mida ta teadvat põhjendas, et see on tema meelest haige. Seda purevad ussid ja selle eriala kõige ohtlikum haigus on tema arusaamise kohaselt suurusehullustus. Et muusikateadus kipub ennast tähtsamaks pidama oma peremehest kunstist, see tähendab antud juhtumil muusikast. Ja Tuisk lisas, et kaks ussi närivad üks on konservatiivne maitse ja teiseks ükskõiksus muusika vastu. Aga ta ikkagi väga-väga armastab seda eriala, seda muusikat. Ja ta püüab teha kõik, et see oleks ussitanud. Aga üks Ofelia Tuisu lemmikteemasid oli kriitika kriitika. See tähendab seda, et see ta kritiseeris ka kriitikuid. Ta on juba väga huvitav. Ta oli nagu tonight lik ründaja ja see kriitiku kriitika teema käis läbi tema kirjutiste alates 50.-test. Ja kulmineerus seitsmekümnendatel, kui toimus äge sõnasõda tema ja Raimo Kangro vahel. Kangro artikkel ilmus sirbis Ofelia Tuisu vastulause. Mitte. Seda kõike võiks lugeda iseseisvalt, kui keegi viitsib minna raamatukokku otsida üles. Aga põhiline, mida ma tahan kokkuvõtteks öelda, on see, et see Ofelia Tuisu lugu, see ühe eesti kriitiku lugu, kes elas niisugusel ajal, praegu enam ei ole. Ja mis teataval moel mütolaliseeritud aeg, mis kõik seal oli selle kriitiku lugu, räägib ühtelugu veel. Esitab ühe, võib-olla isegi mitu olulist küsimust. Kui on keegi üks inimene, kes peab ennast kriitikaks, kes tegeleb sellega, kes kritiseerib teisi muusikat siis peaksite küsima, mille nimel ta tegutseb, millised on tema ideaalid. Tuisk oma artiklites väga selgelt kirjutas, väljendas mida ta peab õigeks, millised on tema ideaalid, mida tema kaitseb. Mida see inimene, kes kriitikat kirjutab, mida ta püüab saavutada? Teatas seesama muusikateaduse usside näide. Et armastate seda eriala, et te püüab teha kõik, et see oleks parem, et ussid seda ei näriks. Tal oli positiivne programm, eesmärk tundub nii. Siis küsimus sellest, et kui inimene on kritiseerija, kui ta on kriitik kas ta on selle nimel valmis millestki loobuma, mida ta on nõus ohverdama. Peeter Volkonski, kelle ema oli Ofelia Tuisu sõbrannani, rääkis Peeter Volkonski. Isa käis mitmel korral teismelisena tädi ohvri juures kaasas, kui ema sinna läks. Peeter kirjeldas, et see oli tühi korter. Nurgas oli madrats, et tädi ohvi magas madratsi peal. Ja tegelikult see oli nüüd kuuekümnendatel pärast seda, kui ta oli saanud selle Renikovi omaduse kudeli kuulutatud, et nii-öelda sotsialistliku korralduse nende ideaalide vaenlaseks peaaegu et kui tal enam ei olnud kindlat sissetulekut, teras need juhuotstest raadiost ja ajakirjandushonoraride pikka aega. Nii et kriitikus küsima, kas ta on nõus millestki loobuma, võib-olla isegi tervest elust, kas ta on nõus loobuma, kui ta midagi kirjutab, kas ta suudab kirjutada nii ausalt oma ideaalidele truuks jäädes, et ta on valmis ohverdama midagi olulist? Vaat see küsimus on. Ja veel, see, kuidas mina sattusin huvitunuks Ofelia Tuisu kirjutistest, see, et kui tema kirjutas 50 aastat tagasi artikleid, millest on võimalik välja noppida pudemed, mis ka täna kõnetavad on sisukad. Et see kergitab selle küsimuse, et kas tänased kirjutised, kas neis võis olla midagi niisugust, mis ka 50 aasta pärast kõnetavad lugejat kui see nii oleks, see oleks väga tore ja huvitav, seal oleks väga positiivne, et ma tänan teid kõiki kuulamast. Mõelge selle üle, mida te olete nõus ohverdama. Kuulata ettekandeid ürituselt muusikakriitika luubi all 2011. Ja rääkis immo Mihkelson teemal Ofelia tuisk, eesti kriitiku lugu. Järgmiseks on kõnepuldis Tõnis kahu ja tema ettekande teema on kriitik ja kommerts. Rimo küsis oma ettekande lõpuks küsimuse, kas kellestki, kes soovib mitte ainult muusikast, vaid üldse mingisugusest näiteks kultuurinähtusest kirjutada, kas tal on olemas valmisolek oma ideaalidele truuks jäämiseks. Ja küsida tuleb võib-olla teistmoodi ka, et kas inimesed, kes sellist tööd või sellist, ma ei tahaks seda tööks nimetada, sellise projekti siis nii-öelda ette võtavad, on valmis kama ideaale muutma. Ja oma ideaalide tõesuse kohta ise küsima. Ma arvan, ideaalidest kinni hoida on võimalik vajalik ja kohati on see väga kerge. Juhul kui ideaalid on sellised, näiteks, mida keegi löögi alla ei pane. Ka see on võimalik. See on selline üleminek. Praktiline asetus sündis sellest, et minu toimetaja Eesti Ekspressis Siim Nestor panin kunagi Facebook'i küsimuseta, otsib Expressi kirjutajaid seal Tšassist ja ja ka mingist uuemast tantsumuusikast. Ja see, mida mina mõtlesin, selle peale, oli see, et huvitav, et mitte keegi samal ajal juba mõnda aega ei kirjuta Eestis popmuusikast. See, millest kirjutatakse, kannab erinevaid nimetusi, olgu see alternatiivrock või, või Howske metalle mis tahes, aga mittekommertslikuks, popmuusikast. See suund on lõpetanud tegevuse läbi muusikaloo läbi populaarkultuurilool, tihti räägitud sellest, kuidas kitarride rokkmuusika lõpetab tegevuse ja tõepoolest, 80.-te aastate alguseks oli selge, et kogu muusikatööstus enam rokkmuusika saund endale aluseks ei võta. Aga nüüd tundub, mulle on välja suremas kommertspopmuusika kui analüütiline väli. Ja ma kujutan ette, ma ei näe saali mõningate inimeste kontuur, ainult mõned inimesed ütlevad endale Sid jess. Just see on see, mida me tahame. Meil on väike sõnavõtt, räägib tegelikult sellest, et midagi läheb oluliselt kaduma, kui me sellise võimaluse ammendada. Ja kui me ei küsi endalt neid küsimusi, mida kommertslik popmuusika läbi aegade küsinud läbi aegade ei ole muidugi läbi sajandite, me räägime aastakümnetest. Eestis on tegelikult nii, et selle küsimusega pole kellelgi asja Eestis tõepoolest ütlevad inimesed, et väga hea, et see nii on, meie arvates on õiglane, et suur globaalne kommertspopmuusika on lakanud oma võimu teostamast. Me oleme väikesed, me oleme ära lõigatud võimalusest maailma suurel skaalal midagi suurt mõjutada. Sellest tulenevalt tahame kindlad olla, et meil on midagi oma, mis, mis jääks alles ka siis, kui mingi globaalne kapitalism meid meid ründab. Ja eesti kultuurile alternatiiv, siinkohal ma isegi arvanud, mitte päris popkultuurile, alternatiiv on käsitleda ennast mingisuguse ühtse jah, kultuurilise tervikuna mida näiteks äriliselt või skulptuuri esitlemise koha pealt esindatud, selline üritus nagu Tallinn Music Week mis hõlmab kokku mosaiigi väga erinevaid žanrikesi. Ja esitleb need siis, kui sellise Eesti muusika või Eesti Katingatš loova muusika, subkultuuri. Kogu eesti muusika ütleb Tallinna ja see kõik on mingis mõttes alternatiivne juba see, et me oleme Eestist alternatiivne. Vaadake, meie kõlasid, Me oleme kõik teistsugused, me oleme kõik teistmoodi. On ka teisi institutsioone, mis on korrastanud just nimelt seda tüüpi arusaama muusikast, seda mitte ainult siis muusika loomise seisukohalt ma mõtlen muusikute seisukohalt, vaid ka sellest, kuidas muusikat tuleks kuulata ja tarbida, kõige olulisem institutsioon üks olulisemaid, ma ei tea, kas kõige on kindlasti näiteks klassikaraadio. Klassikaraadio on loonud terve kontseptsiooni, mida ühes raamatus nimetati ka lausa siis selliseks nüüd muusikakontseptsiooniks mida kõike klassikaraadiot kuulavad, tunnevad ära fantaasiasaatest, kus tõepoolest luuakse teistsugust traditsiooni, traditsiooni, mis sisaldab nii Pärti kui ka mingisugust uuemat indie popmuusikat, mingis annuses, metalit, kõike sellesse muusikasse mahub sisse samamoodi loomupärane teatud alternatiivsus või mingisuguse globaalse kultuurile vastandumine. Seda saadet fantaasia näiteks, mis tänu siis Tiia Tederi liberaalsele programmi poliitikale on, on saanud populaarseks ja võimaldab seesugust kultuurilist mõtlemist edendada. Veavad ka suuresti kriitikat need, kes, kes soovivad, et oleks mingisugune suurele kommertsdiktaadile vastanduv ajalugu, sealhulgas mõise kuigi mul on samas selle hoiakuga teatud reservatsioonid. Ma ütlesin, et, et Eestis on, on protest globaalse popkultuuri ja selle nii-öelda kommertsiks peetava popkultuuri vastu. Olemuslik ja paljude jaoks tundub, et ka vajalik. Ma kohtan seda igal sammul. Kui ma avan mõne kriitilise teksti ja katsun sellesse süveneda, siis ma näen, et sellesse on kodeeritud vähemalt siin eesti keeles kirjutavas pressis, ma mõtlen, kodeeritud eeldus selle vastu, et kommertson midagi halba. Me ei aruta nende terminite üle, me teame, et see on halb üks mu, mitte sõber, aga kontakt Facebookis sõnastas selle Enda jaoks ta ei käi selle sõnastusega peale, aga ta sõnastas selle puhtalt ökoloogilistest terminites. Ta tegeleb ainult väikeste internetis välja tutud muusikaliste ettevõtmistega. Ta käsitleb suurte plaadifirmade või suurte globaalsete struktuuride nii-öelda ökoloogilist või ka siis kultuurilist jalajälge millelegi, mis on kahjulik, mis on hävitav ja rusuv. Ja ta tahab saada ainult initsiatiive, mis on sellest eemale. See tagab talle teatud väärtuseni nii moraalse kui ka ilmselt esteetilisem spetsiaalselt küsisin ta ütles, et nii ühte kui teist üks tuntud eesti heliloojatest teleekraanil noorema põlve helilooja kirjeldas teleekraanil seda, kuidas kommertsmuusika on hävitamas niinimetatud kolmanda maailma muusikakultuur tuues sisse siis lavastatud kujul läänelikud harmooniat, meloodia võteti, rütmistiku ja hävitades kogu seda rikkust, mis asub mujal. Kõik need käsitlused on, on sellised, millega on ülikerge nõustuda, ilma et neisse süveneda. See tähendab seda, et meil on moraalne kohustus seista kommertsi vastu, kommertsi saame käsitleda ainult kui teatava rämps suunamis kuhugi maha kallatakse nagu McDonald, mis ajab oma haarmed igale poole. Maailma. See on siis teatav roheline mõtteviis kui seda muusikasse üle kanda teatud ökoloogiline tunnetus. Ja meie moraalne kohus on seda edendada meie kui eestlaste moraalne kohus ja meie kui hea maitsega kuulajate moraalne kohus. Ja selles mõttes ma väidangi, et kommertspapa mõnes mõttes surnud keegi ei küsi enam selle järele, kuidas ta kõlab. Keegi ei küsi, mida ta ütleb, kõik teavad, et ta on kahjulik. Kõik teavad, et ta on esteetiliselt demoraalset kahjulik. Popkultuuriga enam keegi ei diskuteeri, keegi ei aruta selle üle, mis ta on, keegi ei lase ennast ennast mõjutada. Kõik, kes on ennast kriitikuna, näiteks või kuulajana väärtuslikuks peavad. Popkultuuril on lähiminevikust võtta oma sümboolne lõpuakt paikades Jacksoni surm. See on naljakas, aga see põlverefleksi töötab kommertsi, vastutus, ma kastan seda igal pool lisaks tekstidele ka näiteks humanitaarinstituudi, üliõpilaste tekstides, juttudes see on miski, mida nad põhimõtteliselt peavad, võib-olla siis selliseks, mida õppejõud sobib kuulda, see on see, mis on norm, mis on tänase edasipüüdliku inimese mõtlemise norm. Ja tegelikult ainus koht, kus elab mingisugune idee. Sellest, et kommertsmuusikat on vaja kuulata on kõigi poolt naeruvääristatud eurovisioon. Seal tõepoolest mingi kuulamisakti. Eurovisioon on ka selline koht, kus tõepoolest inimesed esitavad. Kuna viimasel aastal on sellega otseselt seotud Eesti eluoluga siis esitavad inimesed mulle seal naljakaid küsimusi nagu näiteks see, et kas on võimalik, et mingi esineja on suuteline läbi lööma rahvusvahelisel areenil. Küsimus, mis kuulub eelnevast kunagi minevikule aega, see ei ole küsimus, mida saksaga tõsiselt küsida. Aga samas, miks see on küsimus, mis popmuusikat on alati iseloomustanud oluline küsimus, mida popmuusika peab alati küsima, mis siis, kui ma saan suurema tribüüni, kui ma saan rääkida suurema hulga inimestega korraga? Võib-olla on tänapäeval üleüldse raske ette kujutada, et keegi saaks sellise kõnevõime, nagu kunagi popkultuur saavutas, kui ta lasi ennast veel nimetada massikultuuriks, ma ei tea seda. Ma arvan, et see on väga raske. Meetod, millega tänapäeval populaarkultuur töötab, on seotud mõistega, mida, mida meedias tuntakse, närv, casting, vastandina mõistele broadcast. Maastik on see, mis tegeleb sinuga vahetult ja pakub sulle spetsiifiliselt just seda, mida sa tahad. Seetõttu saad sa alati vältida ootamatuid efekte, mida muusika võiks sinuga tuua. Samal ajal kogu kommertsprotseduur on alati olnud selline, et ta ulatub inimesteni, kes ei soovi temaga kohtuda. Me alati eeldame, et me oleme endale välja võitnud õiguse valida endale muusikalist kogemust. Samal ajal kõik huvitav kultuuris juhtub alati sellest, kui kohtub muusikalini initsiatiiv ja kuulaja, kes ei olnud plaanitud kokku saama. Vaatame korra ajalugu. Aastal 1969 Ameerika rokkmuusik keegi vappuma ansambliga stuutšis laulis järgmised read. Vallitz Nantin, tsikli nain, okei, olekrostiiuessey sõnade Jeff, UM-i ja nii edasi. See midagigi Pop ütles, on see, et, et ta kõneleb kõigega USA hoolakrossey, kõikide inimestega. Ta tahab rääkida tribüünilt, kõneleda kõikidega korraga. See oli õnnis aeg, kus popmuusika julges sellist väidet edastada, kus ta ei olnud segmenteeritud, sektoriteks jäi kõnelenud nendega, kellega ta tunneb, et on turvaline kõnelda. Seesama utoopiline soov kõikidega rääkida. Iseloomustus biitleid ja iseloomustas ilm, Sex Pistols iseloomustas paljusid nii-öelda radikaalsemaid popkultuursed ilminguid. Inimesed muidugi ütlevad selle peale, et sinu vahe, et kvantitatiivne kõneviis on üks küsimus ja kvalitatiivne, teine. Muusikakriitik Ben Watson marksist ja Frank Zappa fänn ütles ühes oma tekstis heas, kuigi mitmeti ekslikus. Minu arvates tekstis ütles seda, et sõnab popmuusika ehk siis ta rääkis just nimelt kommertspopmuusikast ei kirjelda midagi konkreetset muusikalist. See sõna kirjeldab seda, mis on nii-öelda komisjoni, kes huvides, mis müüb. Siis on see ka spekulatiivne kategooria ja täpselt samasuguse spekulatiivsed kategooriast teened spekulatiivne kategooria tarbijana. Me teeksime siis justkui nagu järeldused, kommerts on numbriline kategooria ja sellisena halb. Me asetame asjad järjekorda, mõõdame neid. Mõõdame neid müüginumbrites ja usume sellesse, et kui tee võtab kaubalise vormi muusikaline idee, siis on see isenesest negatiivne. See idee on oluline, ei tee, seda, on palju käsitletud ja räägitud, me kujutame ette, et noh, ütleme midagi loomulikku oma elust, konkreetselt mingi muusikalise aktid. Ja teeme seda siis selleks, et uuesti turul ära osta. Aga samal ajal on tõsi see, et see, et mingi asi on kaup, ei tähenda seda, et ta ei oleks veel midagi muud. See, et mingi asi on kaup, ei välista võimalust, et võib kõneleda ja võib kõnelda sügavamalt kui seal planeeritud kõnelema. Siin on põhimõtteliselt kaks teooriat, millest üks ütleb, et kommertsprotsess on midagi, mis moonutab seda, mis muusika objektiivsena kusagil on. Ja teine loogika, mis ütleb, et kommertsprotsessid on need, mis muusikat loovad. Kuigi tavaliselt kasutatakse sõna toodavad. Me eeldame, et kommertspopmuusika on midagi, mis oma eelduste kohaselt parasiteerib päris muusikal. Ta parimal juhul varastab sealt ideid, aga tal ei ole midagi oma. See ei ole tõsi. Samuti ei ole tõsi see, et popmuusika ja popkultuur on ainult äriline kategooria, mitte esteetiline. Muusikatööstus ei ole midagi sellist, mis on rajatud petmisele ja valetamised. Muusikatööstust huvitab täpselt samavõrra nagu iga muusikute muusikat maailmas. See, et sellel, mida ta maailma viib, on kunstilised moraalsed, minu poolest kas või poliitilised tagajärjed. Iga toode annab lubaduse ja iga inimene, kes selle toote endale omandab, ostab selle lubaduse sinna juurde. Edasi algab töö selle tootega ja katse panna seda lubadust teostama. Kriitiku loogika selles kõiges on tavaliselt olnud järgmine. Kriitik soovib, et kommunikatsioon oleks selge. Suhtes kommertsiga on alati nähtud vaeva selle nimel, et hoitakse alal mingisuguseid väärtusi, mida kommertskätte ei saaks. Minu arvates on see vale. Me eeldame, et kusagil on rumalad inimesed, kes ei saa aru, mis on väärtuslik, meie sale. Need rumalad inimesed võivad olla näiteks 14 aastased tüdrukud. On päris kindlasti asju, mida 14 aastane tüdruk ei tea, mida mina tean. Ja on ka täpselt vastupidi. Mul ei ole mingisugust põhjust uskuda, et mingi kommertspopmuusika näide, mida nad armastavad, armastavad seda nad ainult siis sellepärast, et nad ei saa sellest aru. Ja mina võiksin neile selgitada. Kohalpson. Ma arvan, et nad saavad sellest aru paremini kui mina. Ja selleks, et mina oleksin kõnevõimeline kultuuris peaksime aru saama, mida nad armastavad. Kriitikud ei ole absoluutselt õigus, kui ta kohtub kommertsiga. See õigus tuleb kätte võita ja see õigus tuleb kätte võita, nii et anname muusikale, mis ennast kommertslikult välja kuulutada. Kommertslikult toimiv kommerstlikuna levib võimalus rääkida alles siis, kui me saame vähemalt korra-paar kasutada võimalust, et meie eksime ja 14 aastastele tüdrukutele õigus, alles siis võime hakata rääkima, et meil on õigus. Hiljaaegu, umbes samal ajal kui Siim Nestor oma selle pöördumise Facebook'is tegi Lewis internetis ja sealsamas Facebook'is jõudis minust isegi uudistesse lauljatar nimega Rebecca Black keda nimetati kõige halvemaks poplauluks tema Fride nimetagi halvemaks lauluks üldse. Miskipärast eeldad, et kõige halvem laul on just nimelt 14 aastaste tüdrukute laul, aga mitte näiteks 10 minutit kestnud bluusilugu. See on selgelt näide sellest, kuidas muusikat ei kuulata. Ma tegin katse Rebecca Blacki kuulata ja soovisin tõesti väga, et see mulle meeldiks. Ta ei meeldinud. Aga see lükka mu väidet ümber. Ma mäletan ärkamisaega Eestis 80.-te lõpuga Alo Mattiiseni istus klaveri taga, võttis akordi, rääkis, miks Modern Talking on halb, et need asjad ei toimi nii. Modern Talking on halb. Alo Mattiiseni arvates Alo Mattiiseni arvates istub klaveri taga, mitte absoluutsõna selleks, et vaadata, mis asi model dokinkond, asetan temaga dialoogi. Seda Me keeldume tegemast. Tänane kommertspopmuusika ei tegele asjadega, millega traditsiooniliselt muusikakriitika on tegelenud, niimoodi võib seda öelda. Muusikakriitika, nagu ma ütlesin, kohtudes kommertsiga, klammerdub tihti sellistesse väärtustesse nagu jah, seitsmes märts, mille eesmärgiks on, on kanda edasi kommunikatsioon, selgust see tähendab seda, et et üks, kuidas tagada kommunikatsioon, toimiks ideaalsena, on omistada muusikale igavikulised väärtused, see muusika kestab läbi aja. Teine viis on anda muusikale minevik, väita, et muusika on väärtuslik seetõttu, et ta on pärit õilsast kohast kusagilt õilsast allikast. Kolmas loogika on seesama ökoloogiline loogika. Muusika on teatud alternatiivsete struktuuride looming, järelikult on ta loomult õilsam, kommertsist puutumata. Neljas loogika on avangardi loogika. See, et muusika püüdleb millegi uue poole Viies loogika on nimetame seda siis psüühilise sügavuse loogikaks. Selline post, psühhoanalüütiline lähenemisviis, mis eeldab, et inimese sisemaailm on rikas, samal ajal ka segane ja hämar ja järelikult selle avamine on väärtuslik psühhedeeliline muusika töötab, sellised. Need kõik on asjad, mis eesti muusikakriitikas on käibel ja nende kõikidega katsutakse tõrjuda kommertslik muusikaloogikat. Siin viibivate klassikalise muusikakriitikute ja, ja klassikalise muusikasõprade rõõmuks võib mõelda, et vaadates eesti tänast popmuusikakriitikat, võin öelda, et väga suurel määral klassikaline muusika võitnud popmuusika on kaotanud ja klassikalise muusika esteetilised parameetrid, kompositsiooniline sügavus, autori kavatsus, kõik see on võitnud. Minu järeldus, mis ma oma lühikesele ettekandele siia siis krooniks panen, on järgmine. Me elame keset popkultuuri maailmas, kus me eeldame, et teatud asjad on tõesed. Sest et nad on meile mugavad klammerdumine ideaali külge heasti maitsekas muusikast, mis vastandub kommertsile, on kasulik ja tihtipeale vajalik ja on olemas, ma kujutan ette mingisuguseid olukord inimese jaoks. See töötab suurepäraselt, samal ajal on teoreetiliselt kõlbmatu. Teoreetiliselt on ta kõlbmatu seetõttu, et me asetame muusika väärtustamise eemale muusika kuulamisest. Kriitikud ei ole kohustust olla millegi sellise vastu nagu kommertskriitikule kohustus sellest aru saada, seda kuulata ja anda vähemalt esimene sõna sellisele muusikale, mis võib tekitada sinus sellist ebamugavustunnet. Ma loodan, et kunagi veel kirjutatakse Eestis ka siiski popmuusikast. Täna. Rääkis Tõnis kahu. Hetke pärast jätkab Tiit Hennoste ettekandega kultuurikriitika uueneval meediamaastik. Ja üldsegi mitte muusikakriitikas Vaitaja laiemalt kultuurikriitikast kui niisugusest ja selle seostest siis uue ajaga või uue meediamaastikuga. See tähendab seda, et ma lähen nüüd üle veidi abstraktsemale ja üldisemale tasandile ja ma täiesti teadlikult ei hakka mingeid erilisi näiteid tooma, sest näidetega on alati niimoodi, et kui sa neid tood ainult ühe või kaks siis kipub olema nii, et positiivselt poolelt saavad pärast need pahaseks, kes olevat ära unustatud ja negatiivselt poolelt saavad need pahaseks, kes välja on toodud puhtalt ja niimoodi kaugemalt alustades. Kui me mõtleme viimaste pole paarikümne, aga isegi võib-olla 10 aasta jooksul on toimunud ühiskonnas, siis me võime rääkida ütleme, kolmest või neljast asjast, mis eesti rahvast ja Eesti ühiskonda tabas, üks oli demokraatia, kaks see oli vabadus, 300 oli internet. Ja sellega koos käib meediaühiskonna tulek. Need on niisugused suured ja abstraktsed sõnad, aga kui nendega hakata nüüd hindama ja mõtlema nende ka seoses siis nagu kriitikast või sellest, kuidas me saaksime nende kaudu veidi konkreetsemaks minna siis demokraatia tähendab tegelikult ühte asja, see tähendab vaadete paljusust. Aga vaadete paljusus tähendab omakorda seda, et peavad olema need inimesed, kes neid vaateid esindavad. Ja see omakorda tekitab ühes väikeses kultuuris nagu eesti kultuur üpris kummalise olukorra mõnikord, et ühte vaadet esindab üks inimene, teist vaadet esindab teine inimene ja seal, kus suures kultuuris põrkuvad vaated, põrkuvad meil inimesed, põrkuvad isiksused, kes nende vaadete tagant välja tulevad. Teine asi, Wabadus on alati klassikaliselt küsitud kümneid küsimusi ja vastatud kümneid vastuseid selle kohta, kuidas on vabadus ja vastutus seotud ja räägitud vabadusest millekski ja vabadusest millestki. Aga selle vabadusega juhtus niimoodi, et ta tuli koos netiga. Ja netivabadus on minu sügava veendumuse järgi vaatamata kõigele vastutuse poole pealt siiamaani äärmiselt ja äärmiselt puudulik. Net ise, mis see kaasa tõi, on samuti lihtne vaadata ja mõelda, see tõi kaasa meeletult suure infomassi. See on see, et igasugune hulgiinfot, hunnik fakte, on igal pool saadaval. Ma olen näinud mõnikord loengut pidama isegi välismaale, näiteks eesti kirjandusest siis ütleb keegi ei tahagi neid fakt, et ma võin neid ise netist vaadata. Ma tulin kuulama seda, mis sa arvad. Mis sa ütled selle kohta. Ja see on väga oluline küsimus. See tähendab seda, et järjest tähtsamaks muutub see, mida arvatakse, mida hinnatakse, mida analüüsitakse, kuidas arvatakse ja nii edasi. See aga tähendab seda, et kriitik kui selline, kes on alati arvaja, kelle keskmes on alati see, mida ta arvab, millised seisukohad tal on. Need muutuvad järjest tähtsamaks. Järgmine asi, mis aga see tohutu infomass kaasa toonud õieti siis natukene hilisem periood, see, kui internet muutus dialoogiliseks, muutus selliseks, mida Percy just praegu siin näitas meile. Siis ühelt poolt me teame seda kõike, ta tõi kaasa ühest otsast sellised väga suured sotsiaalmeedia kohad, olgu see siis Facebook näiteks ja teiselt poolt tohutu hulga pisikesi interneti nišše, kus erinevad rühmad saavad vaikselt omi asju ajada. Mis aga ühiskonna kui laiema seisukoha pealt ühiskonna mõjutamise laiema seisukoha pealt võtavad, pigem natukene getosid. See, mille see üldine siis selline netiminek ja võimalus kaasa tõi, on minu arvates see, et praktiliselt kõik on meedias, kõik on meedias midagi tegemas, aga see on üks hästi kummaline olukord. Kui mõtleme klassikalise ühiskonna peale, siis meedia oli ikkagi selline piiratud koht, sinna pääsemiseks tuli vaeva näha, sinna pääsemiseks tuli midagi teha. Nüüd, kui kõik on meedias, siis maailm oleks otsekui pahupidi pöördunud. Peame mõtlema, kui kõik on meedias, kus siis kus siis on see mitte meedia või mis toimub nende inimestega, kes seal ei ole, et nemad on muutunud järsku mingiteks, eranditeks või muudeks sellisteks asjadeks ja selle maailma pahupidi pöördumise üle tasub ka protes tõsiselt mõtelda. Ja viimane asi misse, netiühiskond ja netimeedia kaasa on toonud selle arusaama, et kusagil räägib ikka keegi kõik asjad välja ehk teisisõnu, see on toonud kaasa vaikus, testimise võimatuse. Kui te küsite mõnikord meedias mõne inimese käest, miks ta andke andeks, paska avaldate siis ta ütleb, et aga keegi oleks nagunii avaldanud, see tähendab, unustatakse ära võimalus vaikida. Aga ilmselt on vist ikka niimoodi, et kui pole midagi öelda või ei tasu midagi öelda, siis tasuks vaikida. Ja see oskamatus või suutmatus vaikida on üks hästi oluline taustategur, mis kogu seda kultuurikriitikat ja seda maailma praegu mõjutab. Kohe lähen edasi sellest natukene sinna sissepoole, siis jõuame sellise olukorra juurde nagu kultuurikriitikute ja teatud moel meediavaheline Suhe või suhtlus. Ja kui ma nüüd selle loo jaoks üle lugesin ja üle vaatasin tervet hulka erinevaid lugusid, mis meedias on ilmunud siis see, mis oli minu jaoks nagu natukene üllatav, ausalt öeldes, sest mulle tundus, et see kõik on kuidagi palju kitsama ühe toonilisem oli see, et see skaala milliselt positsioonilt või kuidas need kultuurikriitikud seal esinenud, see on äärmiselt lai. Selle ühes otsas on klassikaline püha kultuuri kontseptsioon, noh, olgu siis üks nimi, mida Eestis klassikuna esitab Rein Veidemann. Ja selle teises otsas on midagi sellist mille kohta võiks öelda, et me istume nurgas ja hoiame rusikaid püsti. See on niisugune absoluutne kaitseasend, pidev tunne, et inimest rünnatakse. Selline vastu seina surutud kaitsepositsioon milles väljendub kehakultuur, on teatud moel nagu lihtsam või, või selge mõista ja ma kujutan ette, et siinistujad, kuigi ma teid ikkagi ei näe. Ma näen ainult mõnda, kelle nägu on valgustatud, aurusti, ekraanist, ükskord on arvutis tasuga. Nii et see on nagu kergelt ettekujutatav, aga võib-olla, aga kui ma mõtlen seda, missugune on see nurgas istuja või, või see kaitsepositsioon, siis ma vaatasin, et see toob välja nagu mõned niisugused asjad. Esimene asi, see on selline, et meid rünnatakse kogu aeg, meid rünnatakse. Ühel pool meid ründab pööbel, meid ründab jõle ajakirjandus. Meid ründavad netikommentaatorid. Meid ründab rahvamass, meid ründavad profaanid, meid ründavad väike kodanlased. Kogu aeg korduvad, sellised fraasid. Ainukene häda on selles, et ründajaid ei ole olemas enamasti kui neti kommarit kõrvale jätta. Sellepärast et suuremat osa sellest seltskonnast, keda ründajatena ette kujutatakse, tegelikult iseloomustab eelkõige ükskõiksus nende kultuuriinimeste suhtes mis põhimõtteliselt on ju palju hullem kui kui rünnak. Aga ikkagi ükskõiksus. Ja samal ajal see selline kaitsepositsioon ei võimalda kuidagi välja tuua neid inimesi sealt ükskõiksusest ja panna neid tegelikult ka ründama. Ja nii peavadki need vaesed kaitseasendis inimesed ise kogu aeg rääkima purki, sittujate-st ja muudest sellistest asjadest. Tavaline inimene on ammu unustanud selle paar korda kasutatud asja, aga kultuurikriitikud tõstavad kogu aeg sedasama fraasi sama fraasi järjest esile. Oskagi öelda, kas see on mingisugune soov identifitseerida ennast tõrjutud vaenatud vihatud rühmaga või on selle taga mingisugune selline sügavam psüühiline probleem. Aga üks on täiesti selge, selliselt positsioonilt ei ole võimalik teha mingisugust tuuri kriitikat, mis läheks väljapoole sedasama pisikest ringi. Sellelt positsioonilt võib teha ainult kriitikat, mida ma olen nimetanud kunagi niisuguseks lahkusuliste palvekoosoleku ühise usu kinnitamiseks. Teine asi, mis sellesse kultuuri kriitikasse puutub, siis jällegi me võime siit leida väga erinevat tüüpi tekste. Aga minu jaoks, kes ma olen oma elus üksjagu aega kulutanud, selle peale tekstide tegemist õpetada näiteks või midagi muud, siis neis tekstides korduvad nagu kaks olulist asja, mida ma pean problemaatiliseks ja mis oleks oluline välja tuua. Üks on see, et suures osas neist tekstidest puudub point. Need tekstid ei alga sellest, et mul on mingi seisukoht, mul on mingi väide, mul on mingi arvamus ja ma räägin teile selle lahti. Ma tahan midagi öelda. Need algavad mingisugusest teemast ja lähevad siis mööda seda teemat hulkuma kusagil otsas. Aga enamasti ei ole see isegi mitte põnev teekond nagu klassikalise sees, kus ma võin kujutada, et ma kulgen kusagil mööda metsa ja iga nurga taga paistab mingisugune põnev metafoor, põnev kujund, põnev seisukoht, enamasti on need lihtsalt tükid. Mul on kuri kahtlus, ka on koolikirjand, et inimesed ei ole siiamaani üle saanud sellest, kuidas neil koolis kirjandit õpetati, kirjutama. See on üks pool, teine pool on võõras sõna ja oma sõna. Suur osa nendest tekstidest on tohutus koguses täis võõras sõna, ehk siis kõikvõimalike tsitaate. Need inimesed räägivad tegelikult teiste inimeste keeles, nad räägivad laenatud lausetega laenatud mõtetega, mis ei ole omaks saanud, nad ei ole omaks tehtud. Tavaliselt lendab seal kõikvõimalikke noh, ultramoodsaid või vähem ultramoodsaid filosoofe. Aga tähtis pole see, kui palju neid seal on. Tähtis on see just, et nad ei ole omaks tehtud, nad elavad seal mingit oma elu. Ja teine asi, mis on tähtis, on see, kui keegi valib mingisuguse keele, ta valib mingi rühma keele, ta valib selle rühma väljendusviisi. Siis ta valib ka selle rühma võimu ja allutab ennast selle rühma võimule. Ainult tal endal siis mingisugust tõsiseltvõetavat võimu ei ole ja samal ajal puudub neis tekstides ka isikupära. Aga nagu ma ütlesin, isikupära on see, mis selles praegusaegses maailmas on kõige olulisem asi seal, kus fakte ja lugemist on võimalik igalühel endal teha. Ja nüüd kolmas alaosa. Me võime suhelda tegelikult inimesega laias laastus kolmel viisil. Üks viisidest on monoloog. Mul olid alguses kirjas, võib-olla on seal kusagil ka selle paberi peal kirjas need hambad, hammastik jah, purihambast, kriitika, silmahambakriitika ja lõikehambakriitika. See monoloog meenutab mulle kõige rohkem purihambakriitikat purihambaid teatavasti on neli, viis hammast kummalgi pool, meil nad on sellised laia pinnaga kübrulised ja närimiseks mõeldud hambad, aga välja nad üldjuhul ei paista. Ja viimane, viies kannab nime tarkusehammas, mis mõnel inimesel ei tule kunagi suhu. Ja selline monoloogiline kriitika ongi selline tegelikult purihambakriitika, kus inimene räägib vaikselt mälu ja mäletseb ja mõtleb nende asjade üle. Ja teine pool ütleb ainult. Või ei ütle sedagi? Sellepärast et dialoogi ei saa tekkida, kuna üks poolteist ei näe. Selline kriitika minu arvates on niisugune, mis oli väga iseloomulik pikka aega Eestis tegelikult suur osa. Kui ma lähen kriitika ajaloos tagasi, ma tunnen rohkem kirjanduskriitikat, siis on see just selline monoloogiline purihambakriitika. See, mis praegu minu arvates kipub valitsema, on silmahambakriitika. Silmahambaid on üks kummalgi hool. Kas mul on näha hästi terava tipuga, kasutatakse toidu hammustamiseks. Arenenud silmahambad kannavad nime kihvad. Muide, eesti keeles on hästi tore. Silmahambaga klapib kokku see silm silma ja hammas hamba vastu. Ehk siis silma hammas silmahamba vastu. Võiksime ütelda, see on niisugune hammustav raksu kriitika mida võiks teiste sõnadega mõnikord ka nimetada kakluseks. Aga mida iseloomustab üks selline dialoogi spetsiifiline tüüp? Võiksime ütelda. See on see, et parandatakse teise inimese vigu. See on üks selline variant. Sina oled selle või teise või kolmanda asja valesti teinud. Teine asi. Seal räägitakse üksteisele peale, räägitakse üksteisele otsa, nii et teine pool ei kuule. Seal karjutakse üksteisele vahele. Kui ma mõtlen suhtlemise seisukoha pealt, siis see on selline suhtlusviis, mis tavaliselt kusagile viia, mida me oma tegelikus elus tegelikult äärmiselt väldime. Kolmas kriitika on selline, mida võiks nimetada ka luike hambakriitikaks. Lõikehambad on need esimesed neli siin suu keskel, suured terava servaga ja paistavad välja, kui inimene naerab või naeratab. Neid kasutatakse toidu hammustamiseks ja see on minu arvates selline kriitika, mida võiks noh, võib-olla natukene vägivaldselt siiski nimetada dialoogiks. Ja dialoog on üks selline asi, kus jälgitakse kõige sealt vooruvahetuse põhimõtteid, kuid tulla tavalise dialoogi juurde, ehk siis oodatakse, kui teine on lõpetanud, ei, räägiti üksteisele peale, ei räägita vahele. KUS vigade parandamine ei käi mitte niimoodi, et mina parandan sinu vigu, vaid ma parandan enda vigu ja tunnistan enda vigu. Ja teisest küljest ma lasen teisel inimesel parandada tema viga ise juhtides sellele üksnes tähelepanu, et seal on midagi võib-olla teistmoodi, kui mina arvan. Ja see on selline eelkõige, kus dialoog haakub kokku sellisteks asjadeks, mida dialoogiteoorias nimetatakse naaber paariks või naabrus paariks. Ehk siis kus küsimusele reageeritakse vastusega, mitte omapoolse küsimusega. Tänan tähelepanu eest. See oli saade luubi all, kolmas osante kuulsite kolme ettekannet seminaril muusikakriitika luubi all, mis toimus tänavu maikuus Kanuti Gildi saalis rääkis viimati Tiit Hennoste. Tema teema oli kultuurikriitika uuenevale meediamaastikul. Seminari muusikakriitika luubi all korraldas toimkond luubi all, mida juhib muusikateadlane Gerhard Lock. Materjalid salvestas klassikaraadio, helirežissöör oli Kaspar Garner. Tänase saate pani kokku Tiia Teder ja veel tähelepanu kultuurikriitika ja muusikakriitika huvilistele, et kõik seminaril toimunud ettekanded ja samuti diskussioon on järelkuulamiseks klassikaraadio koduleheküljel. Head kuulamist.