Tere, mina olen Peeter Helme ja täna räägime teile ühest Loomingu raamatukogus ilmunud väikesest raamatukest, millel on vaid 90 lehekülge ja mis räägib kirjutamisest. See on möödunudaastase Nobeli kirjanduspreemia laureaadi, Peruu kirjaniku Mario Vargas jossa raamat kirjad noorele romaanikirjanikule. See võib-olla kõlab veidikene igavalt erialaselt, sest et kui pealkiri juba selline on, siis tekib õigustatud küsimus. Miks peaks keegi peale noore romaanikirjaniku sellist raamatut lugema. Aga see on petlik. Kindlasti ei tohi ennast pealkirjast ära hirmutada lasta. Nimelt siis Marju Vorgas jossa arutleb selles 1997. aastal kirjutatud raamatus kirjanduse üle ja tõepoolest 12. kirjas, mis on adresseeritud ühele vist nimetuks jäävale vist fiktiivsele, aga mine tea. Igatahes selle kirja adressaadi nime ei mainita ühele noorele kirjanikule, kes pole veel midagi kirjutanud, kuid kes soovib hakata seda tegema. Ja see algab siis tõdemusega, et raamatu autor Mario Vargas jossa on saanud kirja, ütleb, et armas sõber, teie kiri liigutas mind, sest tundsin selles ära iseennast, kui ma olin nelja või 15 aastane ja nii-öelda raamatulegend, kui nii võib öelda, on siis see, et Mario Vargas jossa on kirjavahetus ühe noore inimesega, kes tahab teada, mis on romaan ja kuidas seda kirjutatakse. Me näeme siin kirjavahetuse ühte poolt, Mario Vargas jossa kirju, aga me ei näe selle kas siis päriselt olemasolevat või kujuteldavat teist poolt, ehk siis noore romaanikirjaniku kirju temale. Aga sellest pole hullu, sest kirjanik ise nii lahked iga oma kirja alguses ütleb ta kohe ja mida temalt siis noorsooromaanikirjanik oma vahepealses kirjas teada tahtis? No põhimõtteliselt võtab siis Mario Vargas nendes kirjades kokku oma arusaamad romaanikunstist ja kirjanikukutsumisest ja kirjandusest kui selliselt. Ja ta teeb seda sellises väga elegantses, võiks öelda lausa aforistlikus stiilis, arutleb selle üle, näiteks, kes lugu jutustama hakkab või milliseid ajasüsteeme tuleb kirjutada või kuidas peaksid vaatepunktid muutuma ja kas lugu peab olema ajalises järgnevuses või mitte. Ja kõik, see tundub võib-olla nüüd nii, nagu ma seda praegu räägin, jällegi tehniline. Aga kui mõne raamatu läbi lugenud siis taipasime, et see raamat on küll teos, mis peaks tegelikult iga kooliõpilase lugemislauale käima. Ja kes ei ole seda kooliajal lugenud vaid luges seda täiskasvanuna, nagu mina praegu. See peaks raamatu lihtsalt kuskil öökapil hoidma, sellepärast et see raamat on üks tore Valevikselt juhis. Väike soovitus selle kohta, mida üldse raamatutes tähele panna. Hea küll, Mario Vargas jossa lõpetab raamatu tõdemusega, et armas sõber nii-öelda seda, et unustaksid kõik selle, mida te minu kirjadest romaani vormi kohta lugesite. Aga noh, see on pigem selline väikene, nii et ta võib küll nii-öelda sellega juhtida tähelepanu sellele, et Taani võib lugeda ka hoopis teisiti, kui seda Mario Vargas jossa teeb. Kuid tegelikult on see üks lugemise õpetus. Ta näitab, mida kirjanduse suured meistrid servante, sest kuni ma ei tea Saartri pika müüni kirjandusest teinud, on, kuidas nad kirjandust ülesanne ehitanud millised on nende meelisvõtted või nende äratuntav omand, võtted, millised on need võtted, mille tõttu nad ongi ajalukku läinud? Ma julgen väita, et see kõik aitab raamatuid lugeda. Seega, see raamat ei ole mõeldud mitte tingimata kellelegi, kes ise tahab kangesti paberit määrida vaid see raamat võiks tõesti kuuluda igaühe lugemislauale, kes raamatuid loeb. Ja see on täpselt selline raamat, et aeg-ajalt siia pilk sisse heita ja vaadata, mida nüüd on Mario Vargas jossa näiteks flopeeri kohta öelnud, mida ta trusti kohta öelnud. Nii et tegu on sellise ütleme nii romaani õpetusega, pähkli juures, mis on ilusti struktureeritud tasinasse kirja, millel on ka sellised head arusaadavat pealkirjad üldjuhul nagu veenmisjõud, stiil, jutustaja, ruum, aeg, reaalsuse tase ja mis on isekirjutatud piisavalt lühidalt, mingi probleem jutustatakse arusaadavalt ära ei ole mingit pikka keerutamist ja samal ajal rajal on Mario Vargas jossa ka sedavõrd demokraatiat, ega ta ei suru oma arvamust peale, ta räägib, kuidas tema mõnda asja näinud on. Ja kui keegi teine näeb seda teistpidi, siis tal on selleks vabadus. Kuid jah, tegu on erakordselt elegantse ja mõnusa raamatukesega ja ma arvan, et väga õiget Loomingu Raamatukogu on selle Ott Ojametsa tõlgitud raamatukese just nüüd suve hakul välja andnud, sest et suvi on aeg, millal on inimestel aega rohkem lugeda. Kui te juba rohkem loete, siis on mõistlik vaadata aeg-ajalt siia kõrvale ka Mario Vargas jossa kirju noorele romaanikirjanikule sest see on tõesti üks väga tore lugemise õpik. Head lugemist.