Hea kuulaja, me alustame oma seekordseks ajamasinasaatega, siin klassikaraadio eetris, mina stuudios annan Tõnis kahu. Täna vaatame üle muusikalise zhanri ja kunstilise väljenduse, mis on kultuuriliselt mõjujõult jaga kommertsPowerelt ehk kõige edukam viimaste aastakümnete kultuuris. Nimelt kuuleme täna hiphopi ehk räppmuusikat ja võtame ette antud stiilisuuna tippnime ansambli Pablikenemi avalaulu nimeks on Joarkonnagetioos. Julgeolekut juures oli üks ansambli Pablikenemi esimestest singlitest ning nende debüütalbumi jobamrastes šõu avalaul. Kuid tegelikult oli Pablikene me ajalugu kestnud juba aastaid, tõsi, kasutati selleks väga mitteformaalseid struktuure, millest valge rokkmuusikaga seotud institutsioonidel aimugi ei olnud. Kipub muusika kujunes Ameerikas iseseisvaks jõuks kusagil 70.-te ja 80.-te aastate vahetusel. Kuid see jõud ei olnud veel kuigi võimase tooniandev. Tegemist oli justkui afroameerika muusika spetsiifilise alaliigiga fancy omamoodi mutatsiooniga ning esialgu ei paistnud, et seal peale ajutise uudisväärtuse palju muud pakkuda oleks. Kuid ajad muutusid ning 80.-te keskpaigaks ja sealt edasi hakkas hiphop ennast rohkem tunda andma. Kujunesid välja esimesed kommertslikuks mõttes edukat karjääri, vaid nagu Hellel Kultšei ansamblid Randy siia mingil määral kabiiski pois. Ja uus hiphop kõlas ka teistmoodi raskemalt ja jõulisemalt. See oli umbes samalaadne muutus kõlaliselt miljonil läbi teinud rokkmuusika kuuekümnendatel aastatel mil ansamblite saund muutus õhukesest ja tempokas suurejooneliseks massiivseks. Pablikene midagi, need muutused hiphopi kultuurilises arengus kaasa kitsa subkultuuri ettevõtmisest otse Ameerika popteadvuse keskmesse. Esimese tolle eelmainitud plaadiga jobamraste show Pablikene taolist efekti veel päriselt ei saavutanud. Müüs oma plaadifirma Def Jam kohta suhteliselt napilt 300000 eksemplari ja kui poleks järgnenud kõike edasist täpsemalt just ansamblit, teist, kolmandat ja neljandat plaati siis oleks vaevalt Pablikenemist täna põhjust kuigivõrd rääkida. Aga siiski, oma debüütplaadiga tutvustas Pablikene juba paljud sellest, mis neil maailmale pakkuda oli. Alates ansambli kuulsast logost, kus mustanahalist meest vaadatakse läbi snaiperi sihiku kuni ansambli kõlapildile, mille taga oli produktsioonitiim, pomskuvad eeskätt selle liider hank, shokli. Ja muidugi võis maailm ära õppida ansambli eneseliikmete nimed. Sirgjooneline ja poliitiliselt raevukas räppar chactyypilklikum ja mängulisem Fleibrof läheb samuti ansambli üks ideolooge, professor Grifiaadihhei terminaator, eks. Aga kõige tähtsam, millega Pablikene me ennast ikkagi kehtestas, oli poliitiline võitlusvalmidus miski, mille ulatust ja tähendust on Ameerika ühiskonnast väljaspoolseisjal raske mõista. Selle juured pole muidugi mitte hiphop muusikas, vaid hoopis kaugemal ning kindlasti artikuleerida mõndagi mustanahaliste ameeriklaste sotsiaalsest võitlusvalmidusest juba kuuekümnendatel aastatel mil sellised nähtused nagu inimõiguste liikumine käisid kohati üsnagi järeldustes. Mustade pankrite liikumine oli üks selliseid ja see oli Pablikenemi kõneviisile ka väga olulist mõju avaldanud. Pablikene kriitiline teravik liikus kahes suunas ja sisaldas tegelikult varasemate afroameerika protestiilmingutega võrreldes mõndagi uut. Kõigepealt oli suur osa nende rünnakust sihitud mitte inimõiguste teemale, vaid just sellele, kuidas valge meedia mustanahaliste maailma kujutab. Ansambli enese väide, et need on mustanahaliste CNN, oli selles mõttes kõnekas. Ja teiseks ei hoidnud Pablikene Mi tagasi kriitikaga oma rassikaaslaste suunal. Ühelt poolt süüdistati neid kapitalistlikus konformismi sel amedas tarbimises. Teisalt viidati näiteks kuritegevusele, eriti narkojõukude tegutsemisele ja anti mõista, et kõik need hajutatud jõud, kogu see raisatud energia on vaja ühendada geriljasõjaks valgete ülemvõimu vastu Ameerika ühiskonnas. Laiem avalikkus sai sellest teada siis, kui ilmus ansambli teine edukam kauamängiv ideeks šahmiljonstu õuda speak ja seda aastal 1988. Sellelt kuuleme kaht laulu. Haip autotoos. Et eks ta miljon soli Pablikene, meil läbilöögiplaan, vaata, iseloomustas mõnevõrra pilti kogu toonisas muusikatööstuses. Ühelt poolt oli mainstream hästi defineeritud kindlate staar kangelaste kaudu kuid teisalt oli muusikamaailm seda fragmenteerunud. Kusagilt ootamatust kohast võis esile kerkida hoopis planeerimata edulugusid ja seda suurfirmade kiuste. Metal-muusika oli üks selliseid näiteid, hiphop tegelikult samuti. Pablikene uus album teispool miljonit eksemplari sisuliselt iga mingi muusikatööstuse toeta ning müügiarvud on tasapisi tõusnud ka edaspidi, kuivõrd kõnealune albumit miljans tuuseldas back on popmuusika igati klassikaline teetähis. Oli üks faktor, mis Pablikene meie edule kaasa aidata, siis oli isegi natuke kurioosne, kuigi mitte ootamatu aspekt. Ja nimelt ansamblit saatis algusest peale kriitikute eeskätt just valgete kriitikute tunnustus ansambli jaoks, kes oli oma väljenduslaadi üles ehitanud vastandusele valge meedia kuvandiga. Mustanahalistesse oli see ehk isegi natuke piinlik asjaolu aga sellel olid omad põhjused. Asi oli selles, et T4 muusikaline kõneviis lubas neid algusest peale käsitleda kui rokkbändi. Kõigepealt oli ansambli muusika kiirem koli nende räpparitest kaasaegsetel, kes proovisid valdavalt pigem lõdvenathank saundi. Selle põhjuseks oli produktsiooni Timi pomsklood soov saavutada külaliselt intensiivsus, midagi võrdväärset räppar chakti agressiivse vokaal-stiiliga kiirusele. Lisaks sobis siia seegaga ansamblit väga novaatorliku sämpli kasutus. Kui hipomuusikas oli seni olnud normiks üsna täpne ja selgetes raamides tsiteerimine siis Pablikenemi muusikas oli pilt lärmakam ja sämplid müra küllasemalt. Isegi avangardsemalt esitatud. Kriitikute jaoks oli see õiglane asetada Pablikene Mirockiliku konteksti näiteks pank muusika kõrvale. Seda enam, et kvoodikoosseisus hänk shoklyning Ericseidler oli teadlikult rokkmuusikast muusikalist innustust saanud. Teised vaatasid neid omamoodi. Afroameerika fotoristliku avangardmuusikana leidsid Pablikenemisega jätku näiteks mailisteemi Sarnet Golmani või Sandra eksperimentidega eelnenud aastakümnetest. Plaadil ideeks miljon soli produktsiooni Timbomskwoodama tegemistes vägagi iseseisev sest tegelikult oli suur osa kõlapildis stuudios valmis juba siis, kui ansambel ise alles turneed saabus. Edasi vormistati muusikale lihtsalt esiplaan juurde antiplaadile poliitiline kõnevõime. Pablikene näib olevat ansambel, mida tollases popkultuuris pikisilmi oodatud. Kui kuuekümnendaid aastaid ümbritsesid omad jõulised müüdid ja pankrock sümboliseeris 70.-te väidetava stagnatsiooni lõppu siis ootasid paljud mingit uut konfliktseid, sõlmpunkti, mingit plahvatuste, kultuurilised konfliktiga nüüd kaheksakümnendatel. Pavlik ennem oli selleks otstarbeks justkui loodud isegi nii reljeefselt, et mõnede jaoks oli kogu hiphop muusika mingi uue ja parema maailma ettekuulutus. Ja nagu kiuste läksid Pablikene plaadid esialgu järjest paremaks. Album Ferwe Black Planeta ilmus 1990. aastal. Oli edukam kui tema eelkäijad. Laulud Haite Bavaria võlg. Terror tõu ongi nüüd pärit just sellelt peolt. Ojamaasõjamasin kajamasin. Panin äsja kõlanud kaks laulan ühed paremad Pablikene ajaloos kõnelevad mõlemad bändi kultuurilise mõjujõu ja haarde üldisest edenemisest. Faita power kõlas näiteks Baikali, filmistuda Raything ning võlgamiseda terror. Tõmm tekitas ehk ansambli ajaloo suurima skandaali oma väidetava antisemitismi. See kõik näitas, et Pablikenemi oli veel natukene rohkem kui muusikaline sündmus. Probleem, mis liberaalsema meedia, sealhulgas ka muusikaajakirjanduse jaoks selgeks hakkas saama, oli järgmine. Pavlik Enemy kehastus küll justkui demokraatlikku impulssi energiapuhangut nii-öelda altpoolt kuid nende loosungid iseenesest demokraatlikud ehk ei olnudki, pigem diktaatorlikult agressiivsed ja võimukesksed, rääkimata näiteks homofoobiast, mida samuti ansamblile süüks pandi. Ka nende viited afroameeriklasest, radikaal. Luyfarkaanile ei meeldinud paljudele isegi unes kiindumus Pablikene Miradikaalsetesse kõladesse paljude jaoks omamoodi süütundega. Tõsi, mitte sei märkinud tagasilööki ansambli arenguloo seisukohalt. Album apokalüpsis vann enemistraiks. Black on tagantjärele veidi allahinnatud plaat. Tegelikult ei saa seda süüdistada enesekordamisest, kuigi siin-seal seda tookord tehti. Asi on lihtsalt selles, et kui keegi kehtestab oma esteetilised ja ideoloogilised hoiakud sedavõrd selgelt, nagu Pavlik ennem seda tegi on raske seda muljet hiljem oluliselt muuta. Pablikene jaoks tõi negatiivse murrangu kaasa hoopis muutuste tulv hiphop kultuuri enese sees. Ja nimelt tõstis just 90.-te algul pead nõndanimetatud, miks ta räpp nimeliselt tolle alažanri juht, ansambel igasse pidatitud. Uus kõneviis oli teistsugune, kindlasti palju vähemal määral poliitiline seista hedonistlik ja seksistlik ning samuti selge kalduvusega vägivalla Clarifitseerimisele. Räpparid laulsid nüüd oma maskuliinsus rahulduse janust ja vehkisid kuulipildujatega taustaks sootustaks teist sugusemad hiilivalt ja sensuaalset vahelised džempri kõlad. Pablikene muutus sellises keskkonnas anakranistlikuks paari aastaga ja see on kogu hiphop kultuuris iseloomulik tendents. Erinevalt rokist, kus toimetab terve hulk institutsioone, mis tegelevad minevikku vormistamisega tänavate tarbeks, mis väärtustavad klassikat ja üleajalookestvaid pretensioone on afro ameerika popkultuuris selliseid tendentse palju, palju vähem. Nii ongi Pablikenemi staatus kõrgel pigem valges skulptuuri teadvuses ja nad ei ole sellises positsioonis ei esimene ega viimane näide. Selle selgituse juurde võib muidugi ka väita, et Pablikene muusika ise käis 90.-te jooksul mõnevõrra maha ja ega nad kõlapildi järgi otsustades väga eesliinile kippunudki. Albumeid muidugi tuli ja 1994. aasta jussike noor messeis leidis ka rutiinsevõitu tunnustust. Aga edaspidine on juba siiski kõrvaliste ääremärkuste jada. Ameerika muusikaloos. Plaadilt apokalüpsis anti van kuulame kahte laulu, nende seas kaalukaim on ehk pringude nois tegelikult laul juba aastast 1988 mis aga nüüd tehakse ümber koos trash metal bändi käändraks. Pablikene meil polnud esimene räppansambel, kes rokkbändiga liitus kuid mõjukas on see lugu olnud ometi tegemist tüüpilise Pablikene meil poliitilise seisukohavõtuga. Ja nimelt Rak on justkui muusika, mis musta ja valget Ameerikat ametliku ideoloogia kohaselt eristab. Kuid mis kõlaliselt on pigem neid kahte leeri ühendav. Aga enne seda laulu prints Louis veel ka lugu Shatan tour. Mängija ojamaasõjamasina kajamasin. Klassikaraadio eetris läheneb lõpule ja ma sinna saade rääkisime, sedakorda hiphop ansamblist Pablikenemi otsisime ja loodetavasti leidsime talle koha popmuusika muude suursündmuste tihedas rivis. Tõnis kahu sobib kõigile head õhtut, kuid kuulutab viimaseks kuulamiseks välja ühe Pablikene hilisematest lauludest. See on nimilugu, nende 1998. aastal ilmunud albumilt hingad käima. Kaja Masina vaata peredamatele sündmus. Leia nimedele populaarsemaks ajaloost koos teiega laupäeval kell kaks.