Hea kuulaja klassikaraadios läheb eetrisse, viimane kajama sinna saada ja mingil iseenesest üldsegi mitte sümboolsel või sügavmõtteliselt põhjusel ei jõudnud me 30. juubeli nii. Tänane saade on 29. aga igatahes on ta pühendatud ühele eri ilmelisematest rokkmuusikutest viimase paari aastakümne sees. Muusikule, kelle loomisvõime trajektoor paistab endiselt sihtimas kõrguste poole. Meie viimane saade on briti lauljatari, st pallisin Harvist. Nii kõlas polisime Harvi läbilöögilaul šiljana kiik aastast 1992 ja tuleb öelda, et PJ Harvey oli tegelikult bänd. Polisin Harvitsaltsid trios, trummar Robert tellise basskitarristi moon. Veider pannud bändi esikalbumilt rai tegelikult muusika kui selline. Page'i Harry mängis ennast sisse Crash konteksti, mis sõltus suuresti minevikulistest pluusilikest aga ta banki aegsetest rokkmuusikamudelitest. Aga veider ja hämmastav oli see, et sellist muusikat esitas naine. Tolleks hetkeks oli juba selge, kuidas rokkmuusika kujutas enesest maskuliinsus triumfi kuidas tema mütoloogia, seksuaalsed arheotüübid kannavad eneses nimelt mehelikkuse ideaali. Ning oli selge ka see, et naismuusikutele pole kõik need kitarriküllased inertsi väljendusskeemid ehk hoopiski nõnda loomulikud. Tegelikult käitus ka politseil Harvi nende väljenduste ja hoiakutega isemoodi kuid ikkagi polnud kahtlust, et tema muusika algtõuge oli maskuliinne. Politseil harveli sündinud Suurbritannias 1969. aasta oktoobris ja mitte mõnes suurlinnas, vaid maal, kus elasite mahippidest vanemad. Igatahes on haar viise oma intervjuudes tunnistanud, et see oli kodune muusika taustal, mis tema maitset määras. Bluusi Dylani kindlasti, Kätlin Pifartja Tombaidzee hiljem ka muidugi iseseisvalt Ameerika ja Briti pankrocki poole. See kombinatsioon polnud iseenesest radikaalne, kuid hämmastav oli see, mis taoliselt baasilt sündisi arenema hakkas. Veel esimesel plaadil oli see muusikaline haare kõlapildis ehk esialgu nurgeliselt ja aimamisi olemas. Esikalbum Trai oli huvitav plaat, kuid seda just peamiselt tänu politsei Harri vokaalile, mis ühtaegu oli oma kaugeid maskuliinsus. Eeskujusid osutab, kuid samas ikkagi naiselik. Politsei, Harberi kirglik, nii nagu mehed näiteks pluus rakis seda tihti on olnud. Kuid juba esimesel plaadil oli olemas füüsiline pinge, mis tekkis selliseks taas asetamisest just naise kehasse. Ja see oli alles algus, sest teine plaat Riidof viie aastast 1993 oli veelgi jõulisem. Ka produtsent Stevealvini ei hoidnud värve kokku, et teha sellest plaadist massiivne bluusrokkala Led Zeppelin ning tasapisi sai üha enam selgeks, milles seisab pisi halvi muusika võlu. Täpsemalt öeldes oli see võluv harjutatud ebamugavustundest sest mehelik rokkmuusika sel viisil laulduna oli rohkemat. Kustilisatsioon hetkedel võis tunduda, et muusika on nagu mingi liialdus, rokkmuusika karikatuur ja paroodia. Ja samas ei saanud tema siirust kuidagi eitada. Me kuulame nüüd kolme laulu järjest ja neist kaks on pärit just albumilt Riidohmi fifty fil, Queeni ja mänsayson. Mõlemad näited selle kohta, kuidas lauljatar rokkmuusikaorganisatsioonidega mängib, kuidas loveerib liialdus siiruse vahel ning seejärel kohta ma juba teistmoodi polisin. Harvid, kes on oma trio tegevuse lõpetanud ning otsib isemoodi kõlasid, talvitub ringi oma labaaastal 1995. Kamon pilli on tolle albumi avasingel. Polisin harv ei olnud lauljatar, kes oleks soovinud oma muusikat mingi seisukohavõtule mõtestada. Tema laulud kandsid konfliktimisele olemuslikke, tegelikult tema jaoks paratamatu ja nimelt kuidas mehelik rokkmuusika, mis on kultuurilised tõotanud kehalist vabanemist ta samas justkui krampi ahistus. On öeldud ja õigesti öeldud, et rokkmuusika palun politsei Harvile mitte ainult keel, millest ta rääkis vaid ka teema, millest ta kõneles. Ja see, et temal kui naisel oli seesugune maskuliinne, ekstaas seotud kannatuse ja puhtfüüsilise pingega, polnud mingi feministlik kriitika või seisukohavõtt vaid jah, nagu öeldud, paratamatus. Teine moment, Harry muusika puhul oli see, et rokkmuusika aitas tal väljendada ebakõlasid, tumedus ja isegi hullumeelsust. Rock oli tema jaoks ikkagi midagi deemonliku, isegi siis, kui ta selle naeruväärsusele minagi. Sellisena on Harbi oma ebatüüpilise kiustega mitmeti tüüpiline. 90.-te alguse Ameerika ja mitte ainult Ameerika rokkmuusikas oli see küsimus rokkmuusikaväärtusest ja tähendusest nii selle moraalist, quest, eetikast vägagi esil. Kõrt kobein ansamblist nirvaana, kes muide hindas pilsi Harri debüütalbumit üheks oma lemmikuks oli küsimuse just sel moel kaalukana asetanud. Ning näiteks kaneeli ankesis palju samu asju. Aga veel kord pitsi Harbik küsis vähemi, kehastas rohkem. Tema käsitluse rokist oligi deemonlik selles mõttes, et see asus kõike võitva jõuna tema sees ja nõudis väljapääsu, põhjustas naudingute, põhjustas valu. Tegelikult oli see kõik aga olnud esimese kahe plaadi positsioon, sest kolmas täispikk album, Tübringima elav, oli suur samm edasi. Ühtlasi ka suur samm kõrvale. Arhetüüpi taandusid juba koos produtsent stiimalbiini lahkumisega ja tema asemele tuli mees nimega flaad ehk kodanikunimega markellis. Kuna bänd nimega pilsi hardali lagunenud täpsemalt oli Harvi aru saanud, et trio ülejäänud liikmetest on ta üle kasvanud siis oli ka sellega loodud eeldused uue kõlapildi sünniks. Lisaks Klaadile hakkas tema tollaste koostööpartnerite seas silmaga mees nimega John Parrish. Just temaga oli Harri muusikat teinud veel enne oma päriskarjääri algust ja ühiseid plaate ilmus neil ka hiljem. Tõsi, valdavalt muusika, neil olnud päris jama, kuna tekstid kirjutas Harvi. Kuigi mitmete ei Harvey ka oma uuel plaadil sellistesse temaatilistesse piiridesse, see tähendab uuris, kuidas toimivad inimestes radikaalsed äärmuslikud emotsioonid kuidas ihad rikuvad meie keha kaudu meie nii-öelda tervet mõistust, siis ometi tegi ta seda nüüd teistmoodi, muusikaliselt küll vähem sirgjooneliselt, aga seda mõjuvamalt. Politsei on harv ehk kuulsaim lugu sellelt plaadilt ja üleüldse kannab nime taun paide ootel seejärel aga juba kaks laulu haar järgmiselt albumilt ise teist ei 100 ja neil on teie liis ning tõmbunud. Nagu edukad plaadid tihtilugu oli ka üle pooleteise miljoni meenutybringima, elab omamoodi probleeme tema autori enese jaoks. Ja see oli ka Harvi karjääris paista. Pärast seda hästi produtseeritud albumit võimalik liikuda edasi mööda traditsioonilise rokikindlalt ja sissetallatud rada. Kuidas 1998. aastal avaldatud 15 disaia oma elektrooniliste eksperimentidega hoidis selle võimaluse ära. Siin peaks viitama Policinharvi seotusele Austraalia rokkmuusiku Nick Keiv iga ja seda nii isiklikus kui loomingulises plaanis. Tegelikult just Keiv tegi oma esimestel plaatidel ligilähedaselt sama asju sellele, mida saatis oma karjääri algul kordaga Harvi kuid hilisemad trajektoorid on neil vägagi erinevad. Keiv hoiab üldjuhul kinni väga selgesti kindlasti raamitud laulu formaadist laseb oma vokaalil kõnelda kogu muusika ees. Arvi looming on teistes toonides muutuvam plaadist plaat ja kindlasti sisaldab räpasemaid kehalisemaid pingeid, samuti ka rohkem ekstaasi ebakõlasid. Ilmsesti sai oli selline keeldumise plaat, uus album aastast 2000, Stories from the City Stories from see oli aga keeldumine teises mõttes. Arvi ise kinnitas, et nüüd otsib ta absoluutselt ja puhast ilu. Sestap on laulud selgema ja ümara joonega ning vähem füüsilised. Ilu ja inetust. Küsimused on polisin Harvi jaoks olnud teadagi fundamentaalsed. Ta oli üks neist, kes kasutas ära seda murrangut miljoni 70.-te aastate lõpul toonud pankrock. Just paljuski pank andis naisele popmuusikas võimaluse olla inetu ja vältida klassikalisi survestavaid ilumudeleid, mis popkultuuris toimisid. Ajalugu näitas, et just pank tõi mitmeid uusi naismuusikuid aktiivseks kõnelema sest selle kommunikatsioonitingimused olid need teistsugused. Harjun oma keha eksponeerimisega sel moel ebamugavuse tekitamisega mänginud mitmel viisil, näiteks oma fotodel. Aga peaasjalikult on sedamoodi eksponeerivalt toiminud ikkagi tema muusika. Stories from the City Stories from the siis ei vasta, oli omamoodi katse sellest vanast väljendusviisist pääseda. Ja taas oli tegu ehk kaardi üheks kõige paremaks peetud albumiga. Anname sellest plaadist aimu kahe lauluga poodiumi kõigepealt seejärel teises lav. Aasta, nagu ma ütlesin, on 2000. Politsei on Hardi on olnud sedavõrd unikaalne rokkmuusikuna, et teda on tihti võrreldud ehk vaid teise sama mõjuvõimsa lauljatari pätismitega on märkimisväärne. Harvi ise Smitty otsest mõju ei tunnista, kuigi muusikalised paralleelid on kohati olemas. Kui aga järele mõelda mitte nende sarnasuse, vaid erinevuse üle, siis torkab üks asi küll kohe pähe. Pättis mitt on ehk jah, samuti nagu haardi orienteerinud end meessoost kangelastele, tema juhtumil olid nendeks Dylan Hendrix ja mitmed kirjanikud. Siis Harvi lõige on mõnes mõttes sügavam. Tema ei kõnele maailmast, ei kasuta Liternatuursete poeetilist keelt, tema pigem kehastab seda maailma. Teatud energiat laseb muusikal ennast rünnata, endale haiget teha. Sestap on Harri pea alati olnud füüsilisem kui Smit osak raskemini kuulatav, teisalt mõjuvam. Üks huvitav aspekt sai, polisin Hardi puhul veel selgeks ja nimelt kuulub ta nende erandlikke briti muusikute sekka kes teatud eriomasel viisil tõlgendanud Ameerika muusikat. Arvatavasti oli ta Rolling Stones esimene selline bänd, kes kuulus ameerikalikku kultuuri ka siis, kui nende muusikas olid hiiglaslikud jooned äratuntavad. Harvey puhul on pilt mitmeti sarnane. Ta võib küll plaadi kauplustes kuuluda sektorisse, mida nimetatakse alternatiivrokiks. Aga tema muusika seisab kahe jalaga keset Ameerika traditsiooni, suuri hoovusi, ka nendele eksperimentaalsemaid plaatidele. Seal on kindlasti ka üks põhjus, miks pilsi haarde on üks neid artiste, keda on rohkesti püütud mõista ja tõlgendada ning ehk kujuneb temast kunagi siis, kui rokiajaloole on joon alla tõmmatud ja sellele, kui millelegi lõpetatule tagasi vaadatakse. Selle muusika üks viimaseid tõeliselt suuri ikoone. Harvia arengulugu jätkus käesoleval sajandil taas pigem kummaliste kõrvalepõigetega selgete, otse sammude kaudu. Tema album oli teatud tagasipööre päris varaste aegade poole ja selle plaadi produtseeris haardiga täiesti ise seenele kudeli albumit Chock millel halb esitas oma laule sisuliselt ainult klaveriga. Hämmastav seejuures, et selliste kummaliste karjäärinihete kiuste olid need valikud ometi tagantjärele vaadates igati loogilised. Kuulame muusikat, plaadi ahah, esitab laule, lätter albumit, šokk, aga selle lõpulugude nautinud. Saate algul sai välja öeldud väide, mida tahaksin lõpus veel kord alla joonida ja nimelt ehk ongi olnud paratamatut. Meie sarjas on jutuks olnud artistid, kelle maine teekond onu, kes lõpule jõudnud või siis pole nende loomisvõime ajaga päris sammu pidanud. Politseil Harry puhul on asi aga pigem nii, et tema tõelised kõrghetked võivad veel ehk alles ees olla. Igatahes on meil põhjust mängida katkenud ka tema ühelt seni paremat albumilt, mis on juhtumisi ka tema viimane plaadilt lett, inglane šeik kõlab laul rünnata Foughed. Mina olin Tõnis kahu, head õhtut ja ilusat suve. Kaja Masina vaata peredamatele, sündmustele ja nimedele populaarse muusika ajaloost koos teiega laupäeval kell 21, null.