Nüüd Eerika. Tere õhtust, head kuulajad. Mina olen nüüd muusikasarja toimetaja Tiia Teder. Tänases nüüd muusikasaates muusikat praktiliselt kuulda ei ole, kui, siis ainult natukene. Helilõikude vahepeale me kuulame täna vestlusringi seminarilt muusikakriitika luubi all. Muusikakriitika luubi all on muusikakriitika foorum avalikult arutelu muusikast ja muusikas kirjutamisest. Seda korraldab Gerhard Lock ja tema toimkond. Möödunud aastal toimus ta Eesti muusika päevade raames, nüüd siis natukene eraldi muusikakriitika luubi all. Foorumil arutletakse muusikaga puhast tänapäevaelus selle kajastamisest meedias erinevates keskkondades, samuti mitmeid kaasnevaid probleeme, millest üks on popmuusika ja klassikalise muusika vahekord. Klassikaraadio salvestab muusikakriitika luubi all foorumit, ettekanded ja vestlusringid ning neid saate kuulata tervikuna meie koduleheküljel ja selle kuu kolmes saates. Nüüd muusika toome teieni valiku ettekandeid ning diskussiooni vestlusringi, millest esimest osa hakkame kohe kuulama. Vestlusringist võtsid osa seekord halliki Põlda immo Mihkelson, Tõnis kahu, Berk Vaher ja Tiit Hennoste, kes kõik esinesid muusikakriitika foorumiga ettekannetega ning Evi Arujärv liitus nendega vestlusringis. Vestlust juhtis Andrus Kallastu, kes iseennast kohe kad peatselt tutvustab. Samuti tutvustab ta oma ideed üsna idealistlikult teed, kuidas vestlusring peaks andma tulemuse mudeli hea muusika heaks kajastamiseks. Kallastu jagab rääkijatele ja kuvab publikkujaks seinale kolm küsimust. Hea teos, milline on hea esitus ja hea muusikakriitika ning toob ära ka valiku omadussõnu nende kolme iseloomustamiseks. Tema tabel näeb välja umbes nagu lehekülg võõrkeele õpikust. Hakkame kuulama, mis sellest asjast saab. Kanuti Gildi saali valgustatud lava nurgas istuvad inimesed, nende vastas on publik ja peatselt algab dispuut. Andrus Kallastu on minu nimi, olen helilooja ja interpreet ja ka muusikauurija. Ma tänan, Gerhard, kõigepealt selle meeldiva võimaluse eest juhatada seda vestlusringi. Ja mul on selline ettepanek, et kuna Eesti on parlamentaarne vabariik, siis me võiksime ka oma vestlusringi korraldada kui ühe sellise parlamentaarse üritusel. Ja võib-olla sellest tulemusest lõpuks on kasu näiteks Gerhardil, kui ta õpetab noori muusikakriitikuid. Kui öelda, et 23. mail 2011 Se teatud kvoorum, kes oli kogunenud teatud kohta Kanuti Gildi saali otsustas seda, teist ja kolmandat. Ja Mul on ettepanek, mida me võiksime siis otsustada ja mida me võiksime nii-öelda siin koos selle otsuse kaudu uurida on tegelikult, mis on siis ikkagi selle muusikakriitika objekt, et millega siis tegelikult muusikakriitik üleüldse tegeleb. Sõnastasin mingi aeg tagasi umbes nädal aega tagasi, kolm küsimust. Kas on kõigil vestlusringist osa võtjatel olemas, see eelnõu tekst ma liiga räägin, võib-olla veel, kui Gerhard jagab neid pabereid, et kindlasti võib kritiseerida selle küsimuse asetust ja küsida, et miks just nimelt need küsimused. Et loomulikult võiks rääkida ka, et mis on muusikakriitika ülesanne, mis on hoopis teine asi, minu meelest see on nagu see, et ta tõesti võib-olla propagandistlik ja nii edasi ja noh, tal võib-olla veel muid ülesandeid aga just nimelt keskenduda sellele, mis on selle objekt. Minu ettepanek on, et me ei hakkaks siin nagu defineerima halbu asju. Defineeriksin ainult eelkõige häid asju. Ma kasutasin sõna hea, keegi kuskil ühes vastuses kommenteeris, et, et võib-olla hea ei ole päris õige sõna, võib-olla tõesti ei ole, et igaüks võib ka mõelda, et nad tema jaoks väärtuslik või tema jaoks oluline või sinna jätkata, aga lepime praegu kokku, et hea et, et me vaatame, mis asi on hea muusikateos. Vaataks, mis asi on hea esitus, selle muusikateose hea esitus ja me vaataksime, mis on ikkagi hea muusika, kriitiline tekst. Ja vastused neile kolmele küsimusele. Kõigepealt kõik vestlusringist osavõtjad saavad umbes kahe minuti jooksul sõna- ja esitavad oma väga personaalsed, väga subjektiivsed, väga ausad seisukohad nendes kolmes küsimuses. Seejärel toimuks selline ristküsitlus, kus kõik võivad omavahel esitada küsimusi, kui midagi jääb kõlama, ühesõnaga tegelikult täiendaksime seda eelnõu. Ja kolmandas ringis toimub hääletus kus me ainult nii-öelda hääletame, häid asju, ühesõnaga ka kes on nagu selle poolt, et see on hea omadus ja selle kaudu meil tekib mingi väike pingerida. Nii, ja vaatame, mis siis välja tuleb, võib-olla me läheme täiesti rappa ja lahkume siit täiesti. Kuidas öelda? Vihavaenlastele talustame ringiratast, ilmselt kõigepealt alustame immo Mihkelson ist, võib-olla sa räägid piiritleda selgelt, mis sinu jaoks on hea muusikateos, mis sinu jaoks on hea esitus. Milline sinu jaoks on hea muusika, kriitiline tekst. Ma tahaksin alustada sinu kritiseerimisest. Nimelt sunnid peale positsiooni, mida näiteks mina antud hetkel ei soovi omada. Sa eeldad, et ma olen kriitik selles küsimuses, et ma ütlen, mis on hea kuidas on hea ja seda teed sina sellepärast et sa tutvustasid identifitseerisid ennast kui heliloojat kui interpreedi. Mõlemad positsioonid on niisugused, mis vajavad hinnangut oma professiooni teostamiseks. Ehk siis interpreet ja helilooja mõlemad vajavad seda hinnangut. Hea-halb skaalal kõik, mis sinna vahele jääb. Kui palju jaotised ega siin, aga vahele ei paneks. Son sulle eluliselt vajalik sinu professiooni täitmiseks. Kui sa oleksid muusika fänn, muusika, kuulaja, nii nagu enamik inimesi on selles demokraatlikus lääne ühiskonnas, siis sa võib-olla küsiksid teistmoodi selle küsimuse. Sa asetaksid selle teistmoodi ja täpselt sellele samale küsimusele on võimalik vastata teiselt positsioonilt ja teistmoodi. Mina ei taha olla kriitiku rollis. Mul ei ole see kunagi meeldinud, olen küll jah kirjutanud selliseid tekste, mis on kriitik kui positsioonilt esitletud aga neid on vähemuses. Kui sa küsid minult kui inimesed, milline on hea muusikateos, siis ma ei saa seda mustvalgena kuidagi kirjeldada. Ma pean ütlema, et sellel on palju parameetreid ja kõige sinu jutu ajal tuli mulle meelde üks kontsert, millest ma tõesti kirjutasin peaaegu pool kriitilise artikli, aga mitte headest asjadest rääkides, vaid ütleme, kuidas öelda heast läbi negatiivse, rääkides Sorry juht, Francisco ja kontsert. Sa oled kitarrimängija, keda paljud põlgasid, kellest eesti muusikud pärast rääkisid suure põlgusega, kuidas ei osanud mingisugusel üritusel pärast kontserti improviseerida, kui mannetud oli. Aga tema argument oli see, et tema muusikaga müüdud mitukümmend miljonit heliplaati kogu maailmas mitmekümne aasta vältel. Ma kuulasin seda, mõtlesin, mis on see, mis inimesi magnetina tõmbab selle musitseerimise juurde. Ja ma mõtlesin terve kontserti, ta mängis väga lihtsalt, ta mängis nii lihtsalt ja kuidagi naiinaivistlikult, milleni paljud päris muusikud, võib-olla küündigi. Oletus, mille ma pärast ka kirja panin, et võimalik, et see võis inimestele meeldida niimoodi, et, et see ei olnud hea muusika. Aga selles oli mingisugune iva, millest tasuks nagu teistel ka õppida, kui nad tahavad millegagi jõuda niimoodi, et see on nagu vastus, et kui on küsimus, milline on hea muusika, millised on tema parameetrid? Mina ei oska seda vastata, ma vaatan kuulaja näkku, püüan olla üks nendest ja seda õhust tabada seda energiat Kasenud edastub, kas see tekitab selle võnke ja täiesti selge on see, mida on paljud inimesed kogenud. Et hea, üllatav võib-olla see, mida nad veel ei teadnud midagi niisugust, mida nad esmakordselt kogevad ja saavad aru, et see neid mõjutab. See on hea, see ongi see, mida nad võib-olla alateadlikult on otsinud. Et mina ei suuda defineerida, mis on hea muusika. Kui ma räägin heast esitusest, millest oli ka üks küsimus siis mulle tuleb meelde see Ofelia Tuisu jutt sellest Assahterist küsimusi intonatsioonidest, sellest, mis paneb keele elama. Ja ka siin puuduvad stambid. Üks trumpe näiteks on see, et arvatakse Lääne kultuuris, et absoluutne kuulmine on midagi erilist ja erakordselt. Ma lugesin hiljuti ühte artiklit, kus oli juttu sellest, et Vietnamis on enamikul inimestest nii-öelda absoluutne kuulmine Lääne mõistes, kuna seal keele tähendussõnade tähendus sõltub helide kõrgusest tihtipeale ja inimesed lihtsalt selleks, et kommunikeeruda, elus olla ja selles keskkonnas hakkama saada, nad peavad seda omama. Nii et definitsioonid puuduvad minut, neist neid ei saa kahjuks. Mis see kolmas oli? Kolmandal hea muusika kriitiline. See, mis inimest haarab, sellepärast et muusikakriitiline tekst ei saa kunagi olla monoloog iseendaga, nagu siin ennist juttu oli, vaid see saab olla ainult niisugune tekst, nii nagu resonants on helis. Kas sa tekitad selle üks helisele resonantsi? Klaveriga on kõige parem näide väike vastu klaveri kaant ja kui palju helisid seal katke, kõlab vastu. Ja see on nüüd õige niisugune resonants. Ja kui hea muusikali kriitiline tekst on, siis ta tekitab selle resonantsi sealt meediaringist kajab vastu võib-olla kajage vastu, aga ta vähemalt jääb kajama sinna. Son headeks. Mulle see lähteülesanne meeldib, see teeb vastamise peaaegu võimatuks. Huvitav situatsioon. Kuigi selles osas ema ütles paljud asjad juba ära? Jah, ega ma ei oska ka mingit definitsiooni pakkuda ja mis puutub sellesse, et keskenduda ainult heale, siis väga suur osa igapäevasest muusika kuulamisest on teadlikult valitud sellise muusika hulgast. Ta viisakad seltskonnad peavad halvaks kaasa arvatud mu enda sõbrad, mida mingisuguse konsensuse alusel peetakse halvaks, ebaoluliseks ja nii edasi. See on teadlik valik. Ja samas loomulikult ma teen seal mingisuguse täiendava valiku, jah, seal kehtivad mingisugused väärtushinnangud. Enamik sellest kuulatavast halvast muusikast jääb minu jaoks ka endiselt halvaks. Osa sellest osutub väga heaks. Miks teda? Ma ei tea, mis on see, mis ühe marginaalse heliteose või artisti tõstab teistest esile ühe loo tõstab teistest esile. Mida rohkem muusikat kuulan, seda Lähme, oskan sellele vastata. Kas see on mingisugune opositsiooniprintsiip, kas see on mingisugune kõlavalik? Kas see on mingisugune kolmas, neljas asi, sügav, kauge nostalgiline kogemus lapsepõlvest, mida ma enam tabada ei suuda. Kindlasti oma osa kõigist neist, mis selle juures mulle kindlasti meeldib, on see, et ma saan mingisuguse ootamatu kvaliteedi kogemus sealt, kus seda ei peaks olema. Ja see, see kogemus Oz kõigutab mu seniseid arusaamu muusikast, kõigutab seda, mida ma arvasin, et mis mulle meeldib. Ja võib-olla seda üllatust ma teadlikult otsingi, mis on hea esitusega tunnused. Samamoodi on olnud mul mitmeid selliseid tulemuslikkust, toores amatöörlik, oskamatu, piinlik esitus lähemale, palju rohkem osta kui tehniliselt väga professionaalne, heakõlaline, heamaitseline esitus. On mingisugused situatsioonid, kus ma tunnen, et mind, publikuna või kuulajana vajatakse tunduvalt rohkem selle võib-olla ebakohase Ebapädeva esitaja poolt kui, siis, kui esineb mingisugune täielik proff. Ja see ei ole mitte selles mõttes vajamine, et ma peaksin ta kuidagi piinlikust situatsioonist välja aitama, vaid vaid see, et ta ta tahab midagi jagada, mis talle on oluline, ta teeb seda, selle kiuste ta seda väga hästi ei oska teha. Ja läbi selle esitusliku intensiivsuse ta paneb mind mõtlema selle peale, et äkki mu enda kvaliteedinormid ei ole päris adekvaatsed. Äkki nad peaksid hõlmama ka seda esitust, millised on hea muusika, kriitilise tekstijooned. Mida aeg edasi, seda vähem Ma ootan, et ta kirjutaks muusikast enesest. Pigem ootan seda, et ta looks mulle mingisuguse kujutluspildi, milline see muusika võib-olla. Ma ei pruugi selle läbi isegi selle muusikaga kontakti saada. Väga sageli ma ei saagi. Näiteks ajage vaiema, loen põhiliselt nagu kihendus, ajage lihtsalt kirjutavad enamasti väga huvitavalt. Tavaliselt see muusika ei ole üldse nii huvitav kui see, kuidas sellest kirjutatud on. Samas mind jälle huvitab see dissonants, mis tekib see tekst, asustus loob mulle mingisuguse ettekujutuse, kuidas see muusika võiks kõlada. Muusika kõlab hoopis teistmoodi ja ma ise pean kuidagi selle vahemaa ülaületama, et neid kahte kogemust omavahel kokku viia. Mäletage seda heaks. Ta on huvitav, ta on oluline, ta on inspireeriv. Kõigepealt kaks esimest küsimust, minu juhtumil uluvad kokku, sest traditsioon, kust ma tulen ehk siis populaarmuusika aga mitte ainult muidugi populaarmuusika, siis esitus ja muusika ise niukse samaaegse heliplaat on nii esitus kui ka muusikateose ise. Nii et ma ei saa neid kahte aspekti lahku lüüa. Teiseks tsitaat, mida ma, mis mulle tuli praegu pähe siin istudes ja oodates oma järjekorda. Ameerika filmikriitik Robert Vošov, kes on kirjutanud väga hästi gängsterifilmidest on öelnud järgmise mõtte. Et ma olen vaadanud palju filme. Nende seas on väga palju halbu, aga igaval mul ainult heade filmide seltsis olnud. See näitab veel kord, kui mõttetud need kategooriad tegelikult on, mitte nendega ei võiks nagu paljude muude mõttetute kategooriatega tegeleda. Iga inimene startikuleerivata lauset, et see on väga hea muusika, aga mulle ei meeldi, see võib olla põhjus, on see, et, et laulja on inetu või laulja, ei soovi temaga intiimvahekorda astuda või palju muud. Aga mõlemad on kõlblikud argumendid. Küsimuse taust on minu arvates Platoni filosoofias, mis eeldab, et asjadel on üks võrdlusalus, millega me saame võrrelda erinevaid teisi selle nähtuse ilminguid. Olemas on mingi asjade idee ja siis sellel ideedel konkreetselt materiaalsed manipulatsioonid. Minu arvates see päris ei kehti, üks muusikateos on hea võrreldes mingi teise muusikateosega ja ta võib olla sama muusikateosega ühtaegu halb. Ei ole niimoodi, et me võrdleme täpselt nii, nagu me võrdleme kahte ilusat inimest, võrdleme omavahel. Me ei võta kapist välja mingisugust pilti või või ka mingisugust skulptuuri ja siis võrdleme kumbagi ilusat inimest selle kujuga. Me võrdleme neid omavahel, ilma, et neil oleks vaja ühte kuju kapist välja võtta. Tegelikult igasugune muusika teostab teise muusika kaudu ja igasuguse hea muusikateose avastamisega. Eeldus on see, et me asetame ta teise kõrvale. Ja siis võivad juhtuda asjad, mis võivad juhtuda või mitte. Mis puudutab muusika kriitilist teksti, siis minu lemmikmuusika kriitilise tekst on pärit aastast 1976. Kui aga ta kestis, kestab siiamaani see muusika krite tekst ja see on. T-särk oli seljas ansambli Sex Pistols lauljale ioni rattalil. See oli pink Floydi T-särk ja sinna oli kirjutatud peale ai heit. Sellesse kriitilisse teksti on koondatud kõigepealt kiindumus, ilmselge kiindumus, pink Floydi, mis tal muidu see särk oli. Teiseks viha kui, kui selle suhtumise väljendus ja lisaks kogusid mütoloogiline edenemise, mis seda kriitilist teksti on saatnud tänapäevani. Muusika üritati tekstidel, artikkel, muusika kriitiline tekst on inimeste omavaheline suhtlus, nii nagu muusika kriitilise tekstiaines on inimene ja, ja ka tema objektini inimene. Mind isiklikult huvitab muusika, huvitaks muusika äärmiselt vähemaid, kindlasti tegeleks millegi nii igav, aga kui ta ei räägiks inimesest tegeleks millegi kindlasti huvitavam, aga aga kuna muusika puhul on tähtsam see, et ta tegeleb Ühe inimesega räägib inimsuhetest teatud viisil, millest ükski teine kunstiliik ei suuda rääkida siis ma tunnen huvi just nimelt muusika vastu, aga, aga kriitikuna ülesastumine ei kuulu minu prioriteetide hulka. Kui teised mind selleks arvavad, siis ma vastu ei vaidle, aga ma ei tee endale vastava märkega visiitkaart. Okei, ma proovin siis midagi nüüd lisada või, või midagi sellist ütelda, mida pole öeldud. Jällegi nagu ma ütlesin, mina ei ole muusikakriitik mind, keegi ei ole muusikat. Kriitikud siis miskipärast aga muudkui räägivad. Oli. Aga selle tõttu ma alustan ikkagi ka väga isiklikust selles mõttes, et hea muusika algab sellest, mis minuga haakub. Ja see on väga subjektiivne asi, kui ma lasen silme eest läbi, mis asjad need võivad olla, siis need on niivõrd erinevad asjad, noh, nimesid nimetamata ütlevad siin, et teinekord on mulle endale arusaamatu, kuidas ma saan nii erinevaid asju hinnata, muuseas täpselt sama kehtib minu puhul näiteks kirjanduse puhul või maalikunsti puhul või muude asjade puhul, et see, mis haakuma hakkab, on kuidagi väga imelik ja et midagi siin lisada, ma olen ise mõelnud selle üle kogu aeg, et see haakumine algab kuidagi muusika puhul esimesest helist, see algab sellest helist, millest see muusikateos peale hakkab. See ei pruugi alati olla esimene kord seda heli kuulata. Ta haagib kohe minuga täpselt samuti nagu luuletuse esimene rida ei pruugi esimese korraga mind haakida. Ma võin lugeda, noh, ütleme 10 korda enne natukene tagant jälle ja proovida. Aga mingisugusel hetkel tuleb see esimene rida, esimene heli, esimene osa, mis hakkab mind kaasa vedama ja kui seda ei teki, siis tavaliselt mitte mingisugust muud sellist konksu ei teki. Muidugi võivad olla mingisuguse sümfoonia sees mingid osad, mida sa võtad sealt välja, aga see ei ole enam siis terviklik. See on mingisugune signaal, mis, mille helilooja saadab minule, mille interpreet saadab meloni ja mis võtab mind sinna külge. Nüüd, kui küsida, et mis asja seal siis sisaldab, siis tegelikult siin juba terve rida niisuguseid asju on öeldud. Aga üks asi, mis minu jaoks on kuidagi oluline, on mingisugune asi, mida ma nimelt kasutanud sõna jõud noh tavaliselt rokkmuusika power selle kohta ka, eks ole, niisugune, see on mingisugune selline asi, mis ei pea olema üldsegi mitte Rockiliks, võib-olla ka kusagil Tšassisse, võib-olla ka klassikalises muusikas, nii et see võib olla väga erinevates kohtades, aga mingisugune laine, mis veab sind ka seal mingisugune jõud, mis veab sind kaasa ja veab sind sellest nii-öelda suurest maailmast muust maailmast välja veab sind enda maailma sisse ja see on minu jaoks nagu väga selge niisugune hea muusika tunnus. Ja tavaliselt sisaldab, see siin oli juba nagu üllatustest tegelikult juttu sellistest, et asja eest, aga võib-olla ma lisaks veel ühe asja, et mingisugune hea muusika jutustab lugu ja ma ei pea mitte silmas seda lugu, mis väljendub mõnikord ütleme, popmuusika tekstis, kus on sees oma stoori või, või kooriteose tekstist, kus on sees oma stoori või programmilises muusikas, kus öeldakse, et vaat nüüd seal on ka mingisugune lugu sees ja ma pean silmas lugu kui mingisuguste pingete vastandust, tõusude ja languste järgnevust, nii nagu noh, kui kirjanduses tuua paralleel, mida paremini toone nagu, nagu mingisugust novelli, kus tekivad mingisugused pinged, need pinged lahenduvad, lahendatakse ühel hetkel ja see lahendus tekitab uue konflikti jalge ja jälle tekivad pinged ja kõik see liigub kuidagi selle seest võiksid olla niisugused asjad, mida siia juurde nüüd lisada. Teine asi esitusega minu jaoks täpselt sama asi, mida Tõnis ütles siin, et, et ma ei oska neid nagu kahel asjal vahet teha, et, et see ka klassikalises muusikas kusagil partituuri, äss, aga mina ei oska nooti lugeda. Nii et, et selles mõttes mu jaoks on, see on üks ja see sama muusika ongi esitus. See, kes teda esitab, on ikkagi see, kes, kes selle kõik määrab ja sealt tulevad jälle need kaasa vedamine ja ja, ja sellised asjad. Aga kui ma nagu puhtalt prooviksin mingil kombel esituse poolelt midagi lisada, siis Berg ütlesin enne, et mõnikord on selline nii-öelda valesti mängimine või isegi halvasti mängimine ja nii edasi, see võib olla kihvt, huvitav. Vot selles osas minul jälle tekib teatud tõrge. Ma tahan tajuda seda, mitte seda ja asi ei ole virtuoosse. Toetus on tegelikult väga kena asi mõnikord kuulata, aga ma pean just silmas seda, et ma tajun, et see inimene tuleb sellega toime, et mul tekib alati hirm. Muide issand jumal, mis nüüd temaga juhtub? Ma mäletan, ma olen paar korda seda tundnud, Bob Dylani noore ajakontsert videosid vaadates, kus järsku tajud, et issand, ta ei saa enam hakkama selle kitarri mängimisega seal seal peal. Ma ei tea, mispärast see on võib-olla minu psüühika omapära. Aga, aga olulisem nendest asjadest mu jaoks on mingisugune selline sisend olemine, vabadus. See on selline sisemine vabadus, et ma tajun, et kusagil seda muusikat nagu mingisugust kesta või mingit sellist ruumi, kus see inimene elab ja ma tajun, et ta liigub seal sees vabalt ta liigub selle sees, ta võib minna vasakule, ta võib minna paremale, ta võib tõusta üles, ta võib minna alla ja ma tajun, ta liigub selle sees kuidagi noh, nii nagu ütleme minust mingit bassilaulja või ka rokklaulja liigub lava peal seal laval on tema jaoks nagu vabaduse ruum sele, sest ta ei põrku vastu piire ja kui ta põrkub, siis see on niisugune põrkumine, milles on oma sõnum, milles on oma tegu selle taga. Ja kui siia veel lisada üks asi, siis miskil põhjusel see nüüd puudutab võib-olla esitust, aga on see, et, et minu jaoks on nagu osa muusikuid ja osa muusikat sellised, mida mis minu arvates on nagu kuulatavad ja osa on sellised, mida ma pean keema, sealjuures ma pean nägema, kuidas nad mängivad nägema, kuidas nad tegutsevad seal pea. Kellel on sellist muusikat ja selliseid muusikuid, kelle puhul on vastupidi, et see nägemine häirib mind, see segab mind. Ma vaatan teda ja mõtlen, et kurat, ma ei taha seda kuulata. See ei ole nüüd võib-olla kõige parem näide, aga ma tean seda hetke, kui ma selle ära tabasin. Tabasin ära siis, kui, kui tuli või toimus selline kontsert George Harrissoni mälestuseks Londonis ja isamaa, ma ostsin selle CD kus peal on siis mitmed kuulsad asjad, kuskuss, Clapton mängib kitarri ja nii edasi ja nii edasi ja ma nautisin tervet rida seal asju ja siis ma ostsin selle DVD. Ma nautisin seal teisi asju ja oli mõned asjad, mille puhul ma ei taha seda näha. Ma tahan seda kuulata ja nüüd ma kuulangi, kui ma neid kuulan, osa asju ma kuulan CD pealt ja osa asju vaatan DVD pealt. Neid samu asjast, kontsert ise on oma lõpuosas väga kihvt. Hea muusikakriitik, aga võib-olla natukene lihtsamad suhted selles mõttes, et Ma olen eluaegne õppejõud, tekstiainete õppejõud olnud ja selles mõttes mul on siiski olemas teatud ideaalid millest minu arvates see kriitika peab. Et oma me oleme jälle siinsele dialoogi juures. See kriitika peab rääkima, see kriitikast peab aru saama, seda kriitika peab suutma mõista see, kellele see on kirjutatud. Niisiis, selle ühes otsas võib olla vägagi tehniliselt kirjutatud tekst, aga siis on see määratud ainult teatud inimestele. Kui ma panen selle tehnilise teksti sellisesse väljaandesse, mida loevad teistmoodi inimesed, siis dialoogi ei teki ja teises otsas võib-olla tekst, mida kirjutatakse hoopis teistmoodi inimestele, hoopis teistmoodi publikule. Ja hea kriitik on see, kellel ei ole mitte üks register, vaid kes valdab neid registreid erinevaid. Kui vaja, kirjutab selle teksti, kui vaja, kirjutab tolle otsa teksti. See on minu jaoks nagu hästi oluline kriitika ja kriitiku tunnus. Teine asi, mis siin juba mitu korda on tänase päeva jooksul kirjutatud, kriitika on ikkagi arvamust ja seisukohad. Ja kriitika tähendab julgust. Hea kriitika on julgus. Teinekord räägime headest asjadest, aga teinekord see hea asi tähendab seda, et ma pean väga halvasti ütlema. Ja kriitikul peab olema julgust öelda halvasti. Vastasel juhul olen mina alati öelnud, siis ära tööta kriitikuna, ära kirjuta, kriitik, ära ole kriitik. See ei tähenda mitte seda. Kriitika ei ole kaigas põhimõtteliselt, kriitika ei ole see, kus ma elan, välja oma komplekse ja peksan neid teistele inimestele pähe, seal täiesti midagi muud. Aga mul peab olema julgust öelda välja ka siis asju, asjadel on midagi väga viltu, aga asjal on ka teine pool küljes. See on see, et ma pean suutma põhjendada ja seletada oma seisukoht. Kriitika võib koosneda jah, ka ainult arvamustest, aga see on kuidagi natuke ikkagi nagu servapealne ja, ja poolik asi. Ja, ja üks asi, mida ma enne oma seal jutus korraks mainisin, see on nüüd puhtalt teksti kvaliteet. Tekstil peab olema oma point, oma iva, millest kriitik oma juttu alustab, mille juurde ta jõuab, mille ümber ta võib-olla käib, et see ei ole lihtsalt arutlemine. Te kuulete salvestust muusikakriitika seminarile muusikakriitika luubi all. See on vestlusring ja praeguseks oleme jõudnud ära kuulata lõviosa ekspositsioonist sellest osast, kus esinejad tutvustavad oma vaateid Andrus Kallastu poolt püstitatud kolmele küsimusele. Siiani kuulsite rääkimas immo Mihkelsoni, Berk Vaherit, Tõnis kahu ja Tiit Hennostet. Ma sissejuhatusega jätkavad hetke pärast halliki Põldab ja Evi Arujärv. Ja kohe seejärel käivitub ristküsimuste esitamine ehk diskussioon. Muusika, mida olete vahepeal kuulanud mõne akordi kaupa, on pärit Ülo Krigul teosest aja keevitus. Mina küll ei hakka kohe rääkima sellest, et, et eristama samamoodi neid head muusikateost ja esitust. Minu jaoks on üldse hea see ma ütlen vahele, et ma räägin siis tõepoolest uuesti sellelt lapse positsioonilt, sest keegi peab ju sellest rääkima. Lisaks on hea see, kui laps üldse muusikaga tegeleb. Ja kui ta üldse sinna lavale esinema läheb väga tähtis, ma võin ütelda hea muusikateose kohta, et see on maitse asi. Aga täpselt nii nagu mu maitse on kolm hommikut järjest juua Via neljandal hommikul teed täpselt samuti muutuvad mu maitse-eelistused ka muusika suhtes niiet tõepoolest ei oska seda defineerida, milline see hea sellel sellisel juhul on, aga lapse seisukohalt võttes esituse poolelt kindlasti on, ei saa. Me lapselt ei oodata, et hea muusikateose esitus oleks siis, kui ta oleks laval, tunneks ennast jube vabana või oleks kuidagi nauditav teda kuulata. Mõnes mõttes ma nägu teise kõnelejaga natuke, olen ühte meelt, ehk ehk mina suudan küll panna ennast publiku rolli selles mõttes, kui see laps, seda publikut. Ja minu jaoks on oluline see, et see laps oma esituseks jääkski ausaks Tajaks siiraks, nii nagu ta tegelikult on. Et näiteks õpetaja või keegi muu ei püüaksite temast nagu väga sellist masinat või vanainimest teha. Et ta oleks oma väärtuses, nagu ta seal laval on, millest ma enne ka seal kõnes rääkisin, et ta, et ta olekski lihtsalt laps ja ma suudan teda siis niimoodi vastu võtta, ta kõnetab mind täpselt niimoodi. Kui ma räägin muusikakriitilisest tekstist siis ja juba see, mis siin eelkõneleja ütles, et see tekst peab olema mõeldud sellele, kes seda teksti loeb. Ja sama asi on siis lastest kirjutatud tekstist peavad ka lapsed aru saama. Ja kui me räägime, ma ei tea epilisest kantileensusest, kõrgetes priorituurides, laulmisest, tegelikult lapsed seda ei mõista. Ja see muusikakriitik peaks tõepoolest suutma ennast selle lapse tasandile laskuma, ta, ta peaks suutma lapsega samamoodi dialoogi astuma. Ma arvan, et see on täiesti võimalik, et ja nagu ma enne ütlesin, et alati ei pea muusika kriitilises tekstis jääma selle teatud teksti liigi žanri kindla juurde. Et miks mitte kirjutada muinasjutt lastele lapsest. Et see tekst oleks lihtne, selge ja mõistetav. Mina siis esindan ainsana siin kriitiku ametit ja pean kõik patud kohe ette juba endale peale võtma, aga mul on hea meel, et et palju, mis siin nimekirjas on, inimeste vastasid, mina ei teinud seda, vabandust. Ja palju, mis siin räägiti sellist, millele ma otse alla kirjutaks. Nüüd, püüdes jääda teema juurde, et mis on siis hea teos ja hea esitus, olen nõus mitme siin EPolk kõnelenud inimesega, et ma nagu ka ei eristaks teost ja esitust teos ja muusikakriitika ja selline analüütiline aparaat on üldse ju minu meelest suhteliselt uus nähtus muusika ajaloos, millal ta tekkis kuskil 18. lõpus 19. alguses ja siis oli mingi pikk-pikk ajajärk, kus see analüütiline aparaat ja kogu see asi arenes ja kõige krõbedamaks muutus modernismi perioodil võib-olla ja, ja teatud mõttes me oleme nagu praegu mulle tundub tagasi selles, mingis jälle ürgses olekus kus vana kriitika aparaat nagu ei ole enam au sees, noh, siin on mitmed põhjused, meedia areng ja, ja nii edasi ja noh, juba see on nagu märk, et distantseerutakse kriitiku ametist, et ah, see, see pole nagu see, et ma olen puhas taju vingi viid, eks ju, lihtsalt inimlik vaatenurk muusikale. Aga see on nagu protsessi või või ajalooasi. Aga ma olen täiesti nõus sellega, et ehkki ma kriitik minu jaoks on ka muusikateos, on eelkõige meeleline, meeleline nähtus ja emotsionaalne nähtus. Ja noh, sellest on ju räägitud ka palju, et ta on ju kõikide kunstiliikide hulgast tungida nagu kõige vahetum ja kõige intuitiivse, kuna tal see sõnaline sõnalis loogiline nagu külg puudub, mõisteline. Nüüd hea esitus, sellest oli ka siin juba juttu ja see on energeetika või teatud, ütleme niimoodi, on väga-väga laialt, on kasutatud muusikakriitikas mõistet terviklikkus ja mina, see on nagu teatud mõttes ka selline null väide. Ja arvesse võttes seda, et praeguses muusikaelu pildis ja muusikas on ju väga palju sellist erinevatest materjalidest koosse, seisvat muusikat erinevates muusikaliikides ja noh, sellist asja, mida vanasti veel nimetati klektikaks, aga praegu enam nagu hästi ei saa, sest see on negatiivne hinnang. Aga sellele vaatamata. Ma arvan, et mingisugune terviklikkus, mingisugune energeetiline terviklikkus, On hea esituse tundemärk ja, ja ma käsitlen täpselt samuti siis teost ja esituste koos. Nüüd kriitika oli jah, viimane, siis muusika puhul on eriti minu jaoks kriitika mõte selles, et ta on selle meelelise ja intuitiivse tõlkimine ikkagi loogilisse, mingisugusesse, mõistelisse, loogilisse keelt, ehkki see võib toimuda ka muidugi täitsa vabalt kujundi kaudu ta, ta ei pea olema mingi range range aparatuur, aga püüdes jääda nagu Andrus palus positiivse juurde, aga ikkagi ka päriselt ei saa jääda, sest mis mind praeguses kriitikas või ka mõnes sõnavõtus siin natukene häiris, on see kriitika käsitlus on kuidagi väga laiali valguvaks muutunud, et iga hüüatus, iga iga tundeline eneseväljendus ja juba ongi kriitika. Et mina siin tahaks nagu kriitikale jätta sellise noh, ütleme täpsemad piirid, siis, kus need piirid on seal nagu arutelu koht selleks, et kriitika täidaks mingisuguseid funktsioone. Ja nüüd see on see koht. Andrus, sa ütlesid, et ei tohiks nagu funktsioonidest rääkida. Mina ilma kriitika eesmärgita ilma sihtmärgita ja punkt joonid, et ta nagu, nagu on ka raske seda käsitleda. Et selles mõttes ma jään nagu piss. Tiit Hennoste seisukohta ka pean tähtsaks, et kriitika määratlus puhul on ikkagi väga tähtis see, kellele see on suunatud. Kas on kuidagi võimalik takistada inimesi kriitikat lugemast? Kuidas see tähtis on, kellele see on suunatud, kui seda võib põhimõtteliselt lugeda igaüks? Tähendab, ongi probleem jah, et kuidas siis nagu seni, kui ei ole mehhanisme inimeste takistada kriitika lugemist. On olemas ainult üks publik ja see on see, kes on, oskab lugeda ülejäänud takistusi. Aga aga kas ta on ikka niiväga üks publik, ütleme niimoodi interneti ruumiski on ju sellised väikesed kogukonnad ja millest teatud seltskond näiteks ei tea mitte midagi. Muidugi teoga, kui ma, kui ma kirjutan, kui sa kirjutad juba sellesse konkreetsesse ruumi või sektorisse, siis sa arvestad nagu teatud inimestega. Jah, paratamatult see nii juhtub, aga sinna võiks tulla ka võõrkeha ja sel juhul palun väga, võib juhtuda kõike, et see on huvitav, kui juhtub jah, nii et kriitika ülesanne ei ole määratleda seda, kellele ta kirjutab. Ühesõnaga, nii näitab, ongi see, et Eiki nüüd sellel viimasel ajal, kus see seltskond, kes sinna kehtib, on tohutult laienenud, ongi see, et ühelt poolt nagu lisanduvad püüavad tabada kuskilt mingisugust koodi, mida nad justkui eeldavad olevat seal, kuidas sinna kirjutada või mis, mis see tonaalsus peaks olema, aga paratamatult nad ka muudavad seda koodi. Ja siis tekib see, et oma kohta tulijad tunnevad ennast teatud määral häiritud sellest, et mingisugunegi lood on muutunud või mingisugused asjad ei ole enam enesestmõistetavad. Ja see muudabki selle debati seal huvitavaks ja põnevaks, et ühelt poolt justkui valgub kõik laiali teiselt poolt see, et, et millised kriitika, piirid, millist stiili siis ikkagi hoida, mis on lubatud ja mis ei ole, on ikka ja jälle jutuks. See on läbirääkimiste küsimus, siis koodi ette anda ei saa, et tuleb rääkida, alles sellest hakatakse hiljem rääkima. Samamoodi on kriitika piiridega, et kui, kui, kui tundub, et ma selgitasin seda liiga avaralt, siis siis see on minu jaoks ainus võimalik viis kui jääda ausaks. Sest et see ei tähenda, et see avaraks peab ka jääma. Pärast seda, kui ma need piirid panen, hakkavad inimesed alles vaidlema selle üle, kas see või teine akt on kriitika või ei ole. Minu arvates on kriitik aktsee, kui heliteos, auhinna või heliteost ostetakse palju sellist kriitilist teksti nagu müüginumbrid tuleb lihtsalt osata lugeda. See on samamoodi kriitiline steitment. Et seda ei saa ignoreerida lihtsalt publiku arvamuseks ja siis kriitiku arvamuseks. Me võime muidugi institutsionaliseerinud seda protsessi uskuda sellesse. Sel juhul me jäämegi rääkima sellest, kuidas me oleme kriitikud ja vahetama visiitkaarte, aga, aga küsimus on selles, et, et toimiks mingi nii-öelda diskursus mingid ideed muusika kohta, mingid ideed muusika kohta ei ole küll antud selle kaudu. Kasse ilmub lehes. Sellises punktis reavahega või. Ühesõnaga, on kaks asja, on olemas tõesti kriitika, mida teevad kriitikud ja millest siis mida siis mõned loevad ja siis arutavad seda kui kriitilist tähtsust. Kui toimub kriitiline arutelu ja see huvitab mind rohkem muusika üle, siis see toimub igal pool. See toimub. Muide, lugeda nojah, aga see, kui sa ütled, et peab oskama mõista ja lugeda sellega sa juba eeldad, et parandatud mingisugused sellised koodid ei eelda seda, ma eeldan, et seda võib mõista osata lugeda väga vastuolulisele erineval viisil. Ikka see ikkagi on osata lugeda, tunda tähti, minu arvates koosneb see nagu kahest poolest ikkagi üks pool. Berka juba enne ütles, et dialoogi käigus luuakse ühinema kogu aeg, iga kord uuesti, aga samal ajal see maailm ei koosnenud nullist ja kõik ei ole semiootika minna, see ei ole kõik nagu tühja tühjad, alguse muidugi me kõik alustame millestki. Kui ma ütlen, et ma kirjutan teatud publikule, siis ma siis ma arvestan seda, ma otsin neid midagi, mis on enne olemas ja selle, selle järel algab see redel mida sa kirjeldasid see protsess, mis võib jõuda nagu hoopis teise otsa välja ja siin on nagu need kaks poolt nagu kaks poolt olemas, kui ilma ühe poole, ilma teise poole, et on tegemist seal monoloogiga sisuliselt ilma esimesena pool, et on tegemist täieliku dialoogi puudumisega. Lihtsalt me ei mõista monoloog siis on seal võib-olla vahendites tõesti vältida seda, et see dialoog muutub. Kui sa esitad mingi monoloog, sest täitnud ja siis sa võid takistada mind seda lugemast kuidagi, kuidas loe. Juba loen, siis on tegemist dialoog, kui, kui see ei ole. Et ilmub, ütleme Postimehes plussis tasulises osas, kus keegi kommenteerida ei saa, siis on mul tegelikult ei ole õrna aimugi sellest, kas tabas seda publikut, keda me ette kujutasime, mitte võib-olla keegi saadab mulle mingisuguse arvustuse peale mingisuguse kirja. Kunagi, kui ma veel tõesti aktiivselt muusikakriitikat kirjutasin, andsin poistebändile vestlejaid Postimehes ühe ühe punkti suurest südame teile midagi anda, siis mulle tulid noored tütarlapsed 14 aastaselt, eks ole, keda Tõnis tinglikult kirjeldada lihtsalt 14 aastaselt tuli kiri, kus ta üritas mind ümber veenda. Ja siis ma sain aru, et noh, tegelikult samast asjast, mis Tõnis rääkis, et et ma olin suuna oma jutu teatavale publikule, aga seda luges ka keegi teine, seda luges mitte minu publik, vaid vestleb publik. Aga tegelikult selline tagasiside on ikkagi üsna haruldane trükimeedia puhul, ma mõtlen, kui, kui ei ole mingisugust kommentaariumi, aga tegelikult trükimeedia plaadi ahvustustel praktiliselt ei ole, seda nad ilmuvad kas, kas sinna netitükk aega hiljem või ilmusena üldse. Et tegelikult ma, ma ei, ma ei saa kindlat tagasisidet selle kohta, et see publik, keda ma ette kuulutanud, tõesti see publik, kes loeb seda asja. Ütleksin selle peale, et, et seda sihtrühma võiks ehk pidada mõtteliseks, et selle peale ei pea tulema konkreetseid reageeringuid isegi, et noh, mingisugune mõtet ja seisukohtade ring, eks ju. Suhtlesin nagu teraapiline viis kirjutamiseks, et sa kujutad ette, endal nagu fiktiivsed publikute, mõtled temale. Aga sa pead kogu aeg arvestama, et seda võidakse lugeda ka nende poolt. Kes ei kuulu sellesse? No aga ma arvan, et selles ei ole midagi hullu, sest sellest tulebki ju see dialoog. Maailma kõige lahedam asi, mida ma kunagi märkasin muusikas, kus sama sama küsimus tekib, on see pumpan, psühhoterror, kes kirjutas plaadile, et minge perse, kõik, kes te olete, kellegi rääkida ei taha, ma räägin nendega, tähendab kui sa oled punkbänd rääkima just nimelt nendega, kellega, kes sind kuulata ei taha, sa pead alustama sellest, sa räägid valede inimestega. Rääkisin ja rääkisin. Ja loomulikult rääkisidki sina sotsiaalne mõjujõud tuleneb sellest, mida sa saavutad, vastupidiselt sellele, mida sa kavandad. Et ma olen võib-olla mõnele seda näidet juba toonud, aga kunagi toimus mingi kunstiga vorm, kus näidati kahte pilti, üks oli ollagi avangardkunstiteose, teine oli mingi lillepilt, mis oli tõsta sarnased ja öeldi, et olge head. Et siin on nüüd üks on üks ja teine on teine ja kõige tähtsam on, mida me peame tegema, on see, et mitte neid segamini ajama. Et, et ikkagi Bollocks maksab mingi 500000 dollarit ja siis mingisugune lillabilt maksab maksab 10 senti ja siis sellega kustutatakse kogu selle kultuurilise ilmingu toime. Efektne oleks need segi ajada, viia pollaki nime all turule see, nii nagu mister Beani filmis, kus plakat läheb Whistleri emana sinna galeriis, sest see on see, mida, mida kultuur võiks teha. Aga mitte mitte see, et hoida asjad kindlates sektorites suunatuna, õigetele sihtgruppidele, tähendab, seda võib ka teha, ärge siis lootke, et see kunst kuidagi mõjub, muidugi ei mõju, kui tal etteantud sellesse sektorisse, kus kus ta, kus ta ainult mõjuda saab, ärge pakette ületab piire, loob mingeid sotsiaalseid kataklüsmina täpselt samamoodi. Ärge arvake sedasama oma kriitiliste tekstide kohta. Siis kriitikud kirjutavad teistele kriitikutele kirjutavad muusikutele, kes neid loevad. Sa võid täiesti teha, ma, ma üldse ei põlastused irooniat. Aga me peame siis neist piiridest ausalt aru saama. Mul on ka üks väike repliik, siin olid üleskutsed aususele ja võimalikele siirusele ma pean küljes tunnistama, miks moderaatorid alustuseks ründasin. Nimelt aus ülestunnistus kergendab karistust, eks ole. Kõigepealt need kolm küsimust, nende asetus oli niisugune nagu kogu see teos, muusika, kõik see nagu oleks ruumis, kus gravitatsioon puuduta hõljuks sellises tõesti omaette mingisuguses mullikeses ehk siis milline ideaalne muusikates, milline ideaalne esitus, milline ideaalne tekst ja ma tahan tulla selle juurde, et me oleme ju, kuna me kõik seda, et kui meil on auto müriseb, liigub, viib meid suurel kiirusel ühest kohast teise ja see auto on süsteem, ta mehhanism ja see süüteküünal seal silindrisse pritsitud, selle kütteaine läidab ühe sädemega selleks plahvatuseks, mis sellel masinal tibakese edasi viib. Küllaltki väikene tähtsusetu detail, ilma selleta masin võib-olla nagu ei liiguks, aga ta on ikkagi iseenesest võttes tõstame ta välja sinna tühja õhku, ta on üsna mõttetu ja samamoodi see kriitiku roll vaadatuna väljaspool seda süsteemi, milles ta eksisteerib, meedia, muusika, tööstus, peame ütlema tööstus, sellepärast et see tööstus on tegelikult eksisteerinud ju ikkagi tuhandeid aastaid. Tegelikult see suhe inimeste vahel, see muusik saaks muusika esituse eest ära elatud, need inimesed, kes seda kuulavad ja naudivad, selles imet, maagiat näevad, nad ju annavad diskavatele nii et inimene saaks ära elatud, seesama suhe kogu aeg ja seal tuhandeid aastaid eksisteerinud sellisena, et kui me vaatame kriitikut, muusikatööstuse süsteemist ja meediasüsteemist, väljaspoolsisaldusega pilt kuidagi väga kentsakas ja iga katse üritada näha kriitikud väljaspool seda süsteemi on minu arust üsna viljatu, et see võib kriitiku enda ego mõttes on väga hea, et ma olen tähtis, on see süüteküünal ka, ma ei tea, mis kõik veel, aga see tegelikult ei tee ta tähtsamaks kahjuks. Meedias on tihtipeale niimoodi, et selle kriitiku valiku ja teemavaliku määrab mitte kriitik ise, vaid toimetaja ja toimetaja määrab see meediaväljaande profiil. Ühesõnaga see, kes tellib selle muusika, kuidas see meediavaldkond teenib, kuidas see muusikatööstus oma raha genereerib, kõik see deterimineerib ära selle, milliste meetodite tega valitakse, kuhu, mida ja taga pelgavad kõik need kriitikud, seda sõnadeta tarbimissoovitus, mis on siiski üsna valdav mainstream meediakriitika vorm. Palju sellest on taandatav tarbimissoovitusele isegi teatriarvustus ajalehes Postimees või Päevaleht. Kas ta toob inimest saali või too, eks ole, teater väga vaatab seda. Nii et ma kutsun üles nägema suuremat pilti jalgadega maa peale tulema, õhus hõljumine muuta selliseks teoreetiliseks, aga praktikas ka elama. Absoluutselt õige väide, seda tegelikult mina ka mõtlesin, et aga noh, ma püüdsin teema juurde jääda, aga, aga see ühtlasi nagu tekitab küsimuse kogu see kontekst, millest me ei rääkinud, et mis siis kriitika funktsioon üldse olla saabki praegu, et kuivõrd siin Tõnis kahu vihjas sotsiaal, selle revolutsioonile ja sellistele revolutsiooni sotsiaalsete kata glismile väga aktiivsed ja märgatavat mõju publikule, sain ma õieti aru Slovakkia nii-öelda jah, niimoodi, et te, minu mõte liigub sinnapoole, et et kuivõrd selline mõju on üldse mõjutamine, on selline vaba, spontaanne Anne ja siis nagu kriitiku isiksusest ja tema sõltumatusest tuled tulenev mõjutamine on üldse võimalik sellises noh, ütleme meedia ja muusikatööstuse olukorras. Kas see ei ole illusioon? Ja miks peaks kriitik sõltumatuna siin saalitäis inimesi, kes ei ole sõltumatud, mina ei ole. Kas, kas keegi on? Tähendab küsimus on, küsimus on mingi mingi iseseisva mõju avaldamine väljapool neid muusikatööstuse trende või ütleme, suure masinavärgi rolleri asjad tegelikult, et kas see on võimalik? Muidugi on see võimalik, sa pead lihtsalt dialoogi astuma, realism on see, et see on piiratud ulatuses võimalik. Ma arvan, et see seal on ikka piirid arvesse võttes juba seda, et mis laadi tekstid, mis, kui palju ja, ja no vot see kontekst oleks tegelikult huvitav, kui nüüd Gerhardt oleks natukene pikemalt sellel peatunud, et kui palju õieti, mis teemal paadi nagu arvustusi ilmunud päris kõvasti on, on kõik need asjad alla läinud. Mina elan tugeva enesetsensuuri tingimustes, mille toimetas investor ei ole mind iialgi toimetanud. Kajar Pruul Vikerkaares ei ole mind iial toimetanud midagi sisulist välja. Mitte iial. Ja ei hakka seda kunagi tegema nii palju, kui neid ainult seal suur on, minu enda oma, sellest vastutan ise, mitte mingisuguseid piiranguid. Ma ei taju rohkem kui need, mis tulenevad inimlikust surelikkuse piirangust. Kas sul on siis ka esimene ester ütleb, et sa kirjutad nädala plaadiarvustuse Ekspressi, sul on mahupiirang? Jah, mahupiirang on küll, aga nagu kui, kui suur see maht rekon. Nädalaplaadil kaks ja pool 1000 tähemärki, teistel siis 1200. Pigem sa minu meelest seal mingisuguse taktikaliste valikute küsimus või kui me juba siin lastest rääkima hakkasime, siis mõni aeg tagasi oli oli sealsamas häda, seitsmes arutelu selle üle, et, et mis alusel ikkagi need kriitikud või toimetajad teatud bände üles tõstavad või, või Nad kiidavad mingisuguseid tegelasi, kes võib-olla nüüd nii üksmeelselt ja suurt kiitust ka ei vääri. Ja, ja ma mäletan, kui, kui kohutavalt solvunud Siimu vihjete peale oli ta võiks olla oma väljaütlemistes hinnangutes kuidagi mingisugustel põhjustel eba aus või toetada mingisugust hipsteri agendat ainult sellepärast, et ühesõnaga ta oli kuidagi solvunud selle peale, et ma eeldasin, nagu ta võiks oma väljaütlemistes olla ka midagi muud kui täiesti aus. Ja siis ta just juhtus kiitma seal Expressis Chalice'i viimast plaati. Ja siis ma küsisin talt niimoodi omavahel, saatsin talle kirja, ütle nüüd ausad, tõsiselt arvad, et see oli nii hea plaate siin vast ei olnud, aga noh, tegelikult tuletada ikka esile tõsta, kui tublid tegijatena ikkagi teevad inimesed neid taktikalisi valikuid. Aga ega see ei muuda valeks seda, mida ta ütles. Sel juhul tuleb. Me ei pea küsima esmajärjekorras inimeste motiivide kohta, miks nad mingi teksti avaldasid, lugege seda teksti, leidke sellest Siimu tekstist sisse, vale üles. Ärge minge inimeste motiivide kallal, ta teeb seda sellepärast, et ta võib-olla teebki seda sellepärast et Dostojevski kirjutas glism paanid, mida ta pakkus erinevatele kirjandusväljaannetel, kes hoidsid erinevaid poliitilisi seisukohta lihtsalt seepärast, et ta mängis raha maha ja tal oli uus raha ajasite lehtedest võlgudeleks igasse uude lehe toimetusse, kus ta varem ei olnud käinud, võttis sealt ka võlgu ja kohustus nii sotsialistidele kui ka mingisugustele muudele tegema. Ajakirja jaoks teose. Need motiivid ei ütle midagi selle kohta, mis teksti Dostojevski ta ütles, et need ei, need ei ole piisav argument selleks, et öelda, et ahaa, ta teeb seda ainult raha pärast või ta teeb seda ainult sellepärast, et Chalitsile meeldida. Võib-olla ta tegigi, aga, aga. Lugege siiski vaadake, mis saab, motiivid ja ei ole olulised, aga oluline on see suur plaan, mis moodustub ütleme, pannes suhtesse tekstid ja, ja siis muusikaelu üldpilt. Nende valikute suhe hakkab midagi rääkima. Halb on see, kui kriitikud, kes seda tööd teevad, tunnevad ennast surutises olevad, see on psühholoogiliselt all, seal on muidugi selge. Aga see asi Tõnis, mille, mille üle me oleme sinuga ennegi vaielnud, et kas näiteks ühe või teise Eesti artisti kohta on mõistlik või, või hea teha mööndusi või kas oleks eelistatud teha tema plaadi suhtes mingeid mööndusi, sellepärast et sellist inimest on meie muusikapildis ikkagi väga vaja iga teinekord oled sa ka ei öelnud. Ja las ma las ma iseotsustamismöödus, labane, härra, sina mulle. Te kuulsite esimest poolt muusikakriitika vestlusringist muusikakriitika luubi all. Tegemist oli avaliku üritusega Tallinnas Kanuti Gildi saalis 23. mail 2011. Harjutele tasa Tiit Hennoste, immo Mihkelson, Berk Vaher, Tõnis kahu, Evi Arujärve ja halliki Põldab. Moderaator oli Andrus Kallastu muusika ruumi muusikakriitika luubi all eestvedaja on Gerhard Lock. Diskussiooni salvestas Kaspar karnerg salvestuse. Toimetas Annika Kuuda saate pani kokku Tiia Teder. Me jätkame diskussiooni järgmisel nädalal samal ajal. Meie saate täna lõpetab Aavo tammeansambel. Kuulake järgmine nädal.