Hea kuulaja, mina olen Tõnis kahu klassikaraadios jätkuv kaja. Masina saatesari teeb oma järjekordse peatuse kusagil seal, kus kaheksakümnendad aastad 90.-teks üle läksid. Valib neist hetkedest välja veidi muusikat ja katsub sellele ajalooliselt kõrguselt tagasi vaadata. Ansambel, kellele tänase tunni pühendama, on oma lühikese karjääri kiuste paljude arvates igavikuliste staatust väärt. Juttu tuleb Ameerika rokkbändist nimega Nirvana. Selline oli ansambli Nirvana algus äsja kõlanud laule Balkan Köl on pärit nende debüütalbumilt pliitš, mis ilmus aastal 1989. Bliss pole muidugi halb plaat, aga kui nende edasine määr oleks koosnenud sama tüüpi lauludest ja samasugusest kõlapildist siis räägiksime nirvaanasse ehk kui oma ajale tüüpilisest pälvistega, mitte millestki talle ette antud raame ületavast. Aberdiin Washingtoni osariigis Loode-Ameerikas oli rokkmuusika ajaloo seisukohalt tüüpiline väikelinn ning kitarrist kord vaim ja basskitarrist Krist. Novosselich olid selles linnas kaks tüüpilist muusikafänni, kes tahtsid ametiga oma bändi kokku panna. Selliseid lugusid on alati olnud Nirvana sünd polnud erand kuid üks asi kaasnes vast kujunenud bändiga algusest peale. Ja nimelt oli teatav lootusetust teadmine, et nad on tulnud rokkmuusikasse liiga hilja. Et kõik roilisemad ja dramaatilisemalt lood on juba räägitud ning et tal õnnetus siseneda rokkmuusikasse alles kaheksakümnendatel. Nirvaana keskkond oli tüüpiline Ühendriikide alternatiivrokk. Selline, kus muusikalise mõtlemise vundamendiks oli eeskätt ehk pankrokos põigetega ka näiteks heri metalisse. Nirvana esimene plaadi saab Popoli defineerinud oma kindla kõlapildi, mis selle mudeliga sobis ning oli täiesti võimalik ette kujutada, et Osaundumis koosnes peaasjalikult moonutatud kõlaga kitarrist kõikus dünaamiliselt lärmi ja tasasemanik melootilisema vahel suudabki Nirvana mingilgi tasemel bändina ära toita. Niisiis ühelt poolt oli nõndanimetatud oranž muusikal olemas oma fännibaas, mis asus oma huvide ja väärtushoiakutega kaugel peavoolu popmuusikast eemal. Teisalt ilmutas end sellises muusikas, aga algusest peale teatab allasurutud viha rokkmuusika enese vastu tõrksus tema suurejooneliste, kuid teostamatute lubaduste vastu ja tema ajalool lämmatavuse vastu. Crash bändid lasid teadlikult oma muusikale rämpslikult toorelt kõlada sest ainult see aitas neil olla ausad ja ahvatlustest eemal. Selles keskkonnas oli kuulsusest tähtsam see, kuidas saada heaks kontsertbändiks ning Nirvana põhiprobleemiks oli leida selleks tarbeks sobivam trummar kui senine bändi liige Channing. Deiw krool liitus kobenjanovossellishiga 90. aastal ja sündinud oligi see nirvaana koosseisu, mille järgi muusikalugu bändi tunneb. Ainult et ühel hetkel ei tundnud keegi enam nirvaana sära, seda väikest provintslike ambitsioonidega kes ta esimeste salvestuste põhjal tundus olevat kui ilmus singel laulu, kas möll, inspirid? Oli see tegelikult hämmastav, et bänd, kes oli ainult määratlenud pigem täpse sobitumise kaudu alternatiivrokimudelisse tuli välja millegi nõnda ülemäärase ja mastaap seda nagu see laul ja sellele järgnenud album Never maid. Kusagil seal plaadi lõplikus kõlapildis on varjulgase eetiline esteetiline konflikt, millega nirvaana pidi silmitsi seisma. Meil ei ole õnnestunud leida enesele uus plaadi Jeffen ja see oli tõsiste kommertsambitsioonidega. Ettevõtte uus produtsent Patch kavandas samuti algusest peale midagi muud kui eelmise plaadi kordamine. Ja see tähendas paratamatult ka lahkumist Nirvana senise fikseeritud kõlapildi juurest. Uus sound oli massiivsem ja siledam ning tegelikult ka kommertslikum. See meeldinud kõigile aga meeldis palju rohkematele, kui keegi oleks suutnud ette kujutada. On raske arvata, mida lootis nirvaanasse saada plaadifirma Chen, kui nad investeerisid neist 550000 dollarit. Aga igatahes on üsna kindel, et nad polnud arvestanud 50 miljonilise kasumiga. Edu oli nii kõikvõimas, et esialgu ei osanud keegi isegi mitte kalkuleerida, kas selle nimel oli vaja olnud ka mingeid ohvreid tuua? Kuulame muusikat ja võtame ette kolm lugu korraga. Esmalt lühike lugu nimega Sliver, mis salvestati kahe albumi vahelisel ajal ning seejärel juba kaks laulu plaadilt never mainud kammerrivaal ning siis meelsemaid inspirit. Album Never mind, mis USA-s ligi 10 miljonit eksemplari vahetas Billboardi albumitabeli esikohal välja Michael Jacksoni plaadi Teinghers numbrini aga edasi vaid uue fenomeni ilmselgeid aspekte. Sest tegelikult olid siin varjul natuke kaalukamad vihjed muutustele. Aastaid oli Ühendriikide alternatiivrokk proovinud mainstream'i suunal läbimurret saavutada bändid nagu Sonic Youth to ja pikk, siis polnud aga ometi sel määral edukad, kui loodeti. Nende staatus oli ikkagi kultusbändi staatus. Tõsi, oli paar näidet, mis justkui tõotasid mingit suuremat edu. Üks oli näiteks ansambel Aurjemm kuid nende tõus pannud päris tüüpiline alternatiivkarjäär. Teine edu näide mitmes mõttes samavõrra ootamatu kui Nirvana tõus oli piiski poiss, aga tolle bändi tulek oli siiski teistsuguse tausta ja omamoodi põhjustega. Vana puhul on üks olulisi küsimusi see, kas nad olid ise suure murrangu põhjustajad Ühendriikide muusikatööstuses või oli nende näol tegemist muutuste esimese tõelise tulemusega. Ilmselt talle muidugi tõtt nii ühes kui teises väites. Vanast alates oli selge, et nõndanimetatud alternatiivrokk on kommertslikult elujõuline sektor muusikat päris ning nii umbes järgneva kolme aasta jooksul oli näha, milliseid pingutusi kiire edu nimel tehti. Nii nagu kunagi oli otsitud uusi biitleid Dylanit, nii otsite nüüd uut firmat. Samas jälle Sheffeni strateegia vaieldamatult novaatorliku kui mitmed varasemad katsed muusikamaailma kõrvalteedelt kedagi peavoolus müüa. Kui seni oli levinud tendents võtta alternatiivsektoris läbi löönud bänd alles seejärel kõrgemasse mängu üle. Stephen tegi teisiti ja panustas nirvaanasse veel siis, kui nende potentsiaal alles hakkas ilmnema. Seega sarnane spordimaailmale, kui sportlane lülitatakse toimimisse süsteemi veel arengujärgus. Asjaolude kokkusattumus oli Stepheni jaoks küll selline Nirvana traagilistel põhjustel oma maksimumi ei saavutanudki, kui strateegia ise tundus arukas. Omaette küsimus oli see, mida saates juba sai küsitud ja nimelt, mille pidi Nirvana sellise peadpööritava tõusu nimel ohverdama. See pole lihtsalt tagantjärele targutus, selle üle arutati juba siis, sest alternatiivrock on teadagi selliste asjade koha pealt nagu kommertsläbilöök väga tundlik. Üleminek lokaalse tunnustuse sfäärist globaalsesse edu mudelisse on ju ikkagi millegi ohvriks toomine. Mulle endale tundub küll Patch viigiproduktsioon, mis andis albumile never maid isemoodi mastaapse läike oli mitte lihtsalt kommertslikult, vaid ka esteetiliselt õigustatud. Samas arutati ka kriitikute seas selle üle, et Nirvana edu ei tulenenud ehk sellest, kui isepärase kõlaga ta bänd oli. Pigem tundus, et nende muusikas olid üldistus, jõulisteks poleeritud paljud väga spetsiifilised aspekti ühendriikide alternatiiv rockis. Aga siiski oli üks element manas, mida üheski teises tollases ande ground bändis ei kohanud ning seekord kabeini lauluhääl tegelikult tema karakteri üldisemalt, nii nagu seal lauludes kätte paistis, see tähendab nüüd aga vahepeal ka muusikat, esmalt liitium veel üks laul albumilt, never on ainult seejärel juba uue plaadi nuttera lugu Haatseid paks. 1993. aastal ilmunud albumi neutro on küllap üks pingelisemaid rahutamaid plaate viimaste aastakümnete rokkmuusikas ja need pinged ja rahutused olid kindlasti võrd kabeini ene samad. Vaevalt on tuua palju sedavõrd reljeefsed näiteid selle kohta, kuidas kunstniku isiklik sfäär muutub tema loomingu kaudu avalikuks. Kõrk veini puhul oli küsimus selles, et tema muusika justkui ei öelnud otsesõnu midagi laulude tekstidest võisu sõrmega järge ajada, aga sealt sõnumeid lahti kodeerida oli kokkuvõttes võrdlemisi viljatu tegevus. Coveni laulude ja tema lauluhääle jõud tulenes valust ja sellest toitavast raevust. Siin oli ehk rokkmuusika viimane suur eestkõneleja, kuid nii nagu roki hierarhilised ajad olid väidetavalt mööda saanud, nii oligi Cobain pigem traagiline figuur ehk märter tema heroiinisõltuvuse ja sellega seotud enesetapu järel. 1994. aasta kevadel on palju räägitud sellest, kuidas kobeini suutnud taluda edu seesugustes kolossaalsetes mõõtmetes ja käis seetõttu kiiresti maha. See on ilmselt tõsi, on osad kahtlemata tema isiklik draama. Teisalt on see märk rokkmuusika enese sisepingetest. Nirvana bändil oli kaks suurt vastaspoolt. Neist oli hoopis teistsuguse bravuuriga esile tõusnud ansambel kantsentrosis mastaapne, jõhker, ülbe. See bänd mängis muusikat, mis polnud iseenesest uus. Kuid mis toitus veendumusest, et rokkmuusikas on kõik võtted ja poosid, vanad kitarririfid, seksuaalne, et mitte öelda seksistlik, furoori ja muu selline endiselt elujõuline. Nirvaanasse vastukõnedes nende nimel, kes ei sobitu õieti ühiskondadega rokkmuusikasse. Ki. Bändi teine vastand oli Granspumi teine suur nimi. Jam Bells hämmali eetilisem läbi mõeldud, kalkuleeritud kord kabeini ülevoolav, tundelisus toppenud hoidis alal ideaali puhtast ja ausast rokist ka siis, kui kabein takerdus oma isiklikest pidurdustesse just tollel samal albumil. Newt ära. Oli autobiograafiline plaat, aga mitte ainult tänasest Sariva rokkstaari plaat kelle kogu identifikatsiooni toetus luuseriks olemisele, kuid kes ühtaegu oli oma edumudelisse lõksu jäänud produtsent Stevealbiini joonistada meeleheidet veelgi alla. Nirvaana mastaapsusega taandunud kõlapilt oli toores, säbruline ja sellisena teadlikuks väljakutseks kõigile pealiskaudsetele kuulajatele keda oli huvitanud Nirvana karjääri vaid väline hiilgus kolkab endagi tollest surnud ringist pääsemiseks veel ühe märkimisväärse katse. Olgugi et plaat, kus nirvaana mängis Blact kontserti MT viie giidi all ilmus alles juba pärast tema surma. Just enesetapp viiendal aprillil 1994 andis ka konteksti, milles tuli kuulata neid omajagu ebatüüpilisi laule, sealhulgas mitmeid kaver lugusid, mis kõik katsusid vältida Nirvana senist loogikat. Ja tegelikult saame me isegi üldistada kõrt, kombaini, varane surman, nirvaana ajaloolise toime seisukohalt oluline tunnetuslik fakt, mitte lihtsalt biograafiline täiendus, mille saaksime kuidagi lihtsast muusikast lahutada. Ja tulebki öelda, et pärast kabiini surma läks bändi ajalugu kahes suunas. Ühelt poolt võitlus tema pärandi nimel, mida pidasid kobeini abikaasa, lavia, bändi ülejäänud liikmed, teisalt aga tema laulude tasasem, peidetud ja kestvalt toime. Kaks laulu. Meie Kaja Masina saade paljude arvates tervet põlvkonda defineerida aidanud Ühendriikide rokkbändist Nirvana hakkab saama ühele poole kogu Nirvana ajalugu, millest sa siin sisse vaata, siin on selge ja raamitud lõpuga traagiline lugu. Ja sestap sobib ka meie saatesse finaaliks viimane laul mille ansambel enne kartubeni surma salvestada jõudis. Lugu nimega Juan Rait ilmus esmakordselt aga alles 2002. aastal. Tõnis kahusid klassikaraadio stuudiost, aga soovib kõigile head õhtut. Kaja Masina vaata peredamatele sündmus. Leia nimedele populaarsemaks ikka ajaloost koos teiega laupäeval kell 21. Null.