Lugupeetud kuulajad, tere tulemast hooaja viimasesse kunstiministeeriumisse. Etteruttavalt võin öelda, et juulikuus teeme väikese pausi, et olla juba tagasi augustis, aga, ja selle viimase juunikuise saate olen siitpoolt pühendanud siis värsketele lõpetajatele ja kunstiministeeriumis on külas Eesti kunstiakadeemia avalike suhete juht solvegi anke. Tere, Solveic, tere ja arhitektuuritudeng. Taavi lauke ele. Tere. Räägime Tase üritusest ja kõigepealt tahaksingi küsida solvegi käest, et kaua seda taset on juba korraldatud või milline on siis kunstiakadeemia lõpunäituste traditsioon olnud. Kunstiakadeemia lõpunäituste või lõputööde näituste traditsioon läheb tegelikult ju kooli aegade alguses, et ma olen ise näinud pilte nende 30.-te aastate lõputööde näitustelt. Iseenesest ei ole midagi uut, aga tase nime all teeme me seda aastast 2006 2007, et õppeaasta ja see tase nimi sai välja kuulutatud tegelikult praeguse ja tollase vabade kunstide dekaani Andres Tali poolt. Ja alguses tundus kõigele naljakas ja mis mõttes mis tase ja kuidagi see sõna ise on ühiskonnas erineva kõlaga. Aga nüüd seda on juba nii mitu aastat korraldatud ja ta on kuidagi kujunenud juba turunduskeeles bändiks, eks ole, seda teatakse, et seal me iga aasta igakevadine, lõputööde, näituste festival. Ja nii me siis sel aastal teeme sedasama moodi tase nime all. See lõputööde näitus kui selline on väga keeruline formaat iseenesest sellepärast et ütleme, kuidas siis täpselt sellele läheneda, aga põhimõtteliselt peaks siis väljapanekus olema esindatud kõik kunstiakadeemia erialad siis disainist vabade kunstide arhitektuuri ja, ja kõigenemis kunstiakadeemia katuse all veel leida on, et kindlasti on selline lõputööde näitus korralduslikust poolest alati suur väljakutse ja sellel aastal on siis kunstiakadeemia lahendanud asja väga, mõtleksin eksperimentaalselt, nimelt siis toimus kevadsemestril kunstiakadeemias siis valikaine nimega tase 2011, et lubage, äkki sa räägid natuke, kuidas sellisele ideele tuldi, siis korraldada lõputööde festival üldsegi niisugune peaaegu pooleaastase ettevalmistus, aga valikaine käigus. Ma ütlen kohe ära, nüüd tagantjärele tark olles peaks olema see juba korraldatud tõesti kahe semestri lõikes, sest tänavu teeme seda esimest korda selliselt. Aga kust see idee tuli? Taset tänavu ju hõlmab lisaks lõputööde näitustele ka eraldi üritusi, me oleme küll nüüd juba mitu aastat teinud selliseid avatud meistriklass linnarahvale, mis on tasuta, kuhu inimesed saavad tulla, katsetama ise kunsti või tulla avalik loengutele ja nii edasi. Ja on olnud ka ERKI moeshow tase osa, aga tänavu uuendusena toimub selline üritus nagu tase, ringkäik või EKA Ringkäik. Ja see nelja päevane üritus üheksandast 12. juunini, kus meil on kolm hoonet, avatud see on siis suurkloostri, kiriku plats ja Estonia puiesteehooned. Ja igas hoones saavad tudengid panna välja oma teosed oma kunsti, mida nad on siis teinud aasta jooksul või ka miks mitte varem kas siis omaalgatuslikult või on need workshoppideseminaride kursuse projektide tulemused ja nii edasi. Ja see idee on midagi sellist, mille ma pätsasin ausalt öelda Saksamaalt ja tegelikult Saksamaa ei ole ainus koht, kus seda niiviisi korraldatakse, Saksamaal siis kahes kunstiakadeemias, nii Uudekas, laekuniversiteet, genste ja Vaike, on see, mis on siis Ida-Berliinis ehk siis lääne-Ida-Berliini kunstiakadeemia, mis on Saksamaa suurimad kunstiülikoolid. Korraldavad sellist üritust nagu run, kang, ehk ongi ringkäik ja neljapäeva jooksul avatakse siis erinevates teaduskondades näituseid, seal on täpselt samamoodi nii vabad kunstid, arhitektuur, meediakunstid ja nii edasi. Ja tohutu kunstimelu sinna tulla läheb üle linnarahvas kokku ja kunstina muidugi Berliinis hoopis teine tähendus. Aga see on kadedust tekitav, et tahaks seda tähendust ka siia Eestimaale tuua. Et sellepärast tekkis inspiratsioon seal eelmine aasta Berliinis viibides. Ja oli mõte, et, et võiks ju ka kunstiakadeemias midagi sellist teha, aga miks see mõte on pisut sügavam. Et miks ka kunstiakadeemias lõputööde näitused esindavad juhendatud töid ja lõputööde näitustele, vanemad tudengid välja oma nii-öelda hinnatavad tööd mis läbivad kaitsmisi, millele on pannud oma märgi külg ka juhendaja või oma inspiratsiooni võib-olla oma oma mõtted. Ehk see ei ole tudengi ainuisikuline töö? See on üks aspekt, teine aspekt on see, et lõputööd ei esinda kõike, mida kunstiakadeemiast tehakse. Tegelikult toimub seal nendes väikestes suuremates ruumides hästi palju lahedaid ja huvitavaid asju, mis ei talv kunagi tähelepanu või, või ei jõuagi avalikkuse ette. Ja täna ma just mõtlesin, et kunstiakadeemias ju tegelikult, mis asi kunsti üldse on, et kunst on tegelikult sotsiaalteadus ja meister, teate sellepärast, et kunst tegeleb inimese käitumisega ja kõik need neli teaduskonda, mis ma kunstiakadeemias on seal arhitektuur, vabad kunstid, kunstikultuur ja disain, need tegelevad ühel või teisel moel inimese käitumisega. Ja see väljendus lihtsalt on erinev. Seda tahakski tegelikult näidata, et mida siis need üliõpilased teevad seal töökodades ateljeedes, et näiteks eile sain just info, meie üks tudeng, graafika, magistrant, teiselt kursuselt võitis innovatsioonikonverentsi, tere tulemast uuele tasemele Grand Prix tööga helkane ja see mobiilne rakendus, mis lihtsustab ravimite ostmist ja neisse puutuva info leidmist ja nii edasi. Ehk kuigi ta nii-öelda vabade kunstide tudeng aga tegeleb sõna otseses mõttes rakendusega, et justkui rakenduskunstiga, et sellised huvitavad asjad, mida võib-olla ühiskonnas üldse seostada kunstiakadeemiaga ja see on see, miks ma tahaks, et inimesed tuleksid ja vaataksid ise paraku Eestis kunstil ei ole alati kõige parem renomee või maine või sellesse suhtutakse väga erinevalt, et kellel on sellega tihedam side võib-olla oma isiklik sugulane või tuttav pinud ja ta oskab seda teistmoodi hinnata ka need, kellel ei ole igapäevaselt kokkupuudet, siis nüüd see festival, see tase, ringkäik on selleks, et tuua ka seda inimest, kes võib galeriis ei astu. Käigu mõte on siis, sealt saab piiluda kõigisse ruumidesse kõigisse töötubadesse ja siis kohata seal ühtlasi ka sellist nii-öelda aasta jooksul valminud loomingut, mis iganes siis põhimõtet. Jah, ja see ei olegi, ütleme selline tingimata viimistletud kunst, vaid seal on ka katsetused, ideed, prototüübid, maketid, visandid, kavandid, sketšid ja nii edasi, et ja muidugi ka töötoad, et saab ise tulla proovima. Meile tuleb joonistamise stuudio ja siis on veel polümeerlehed valmistamine ja siis on meil filmiõhtu ja nii edasi ja tänava tegelikult me üle pika aja või vähemasti minu mälu isegi ei tea, et oleks seda varem tehtud. Teeme koostööd muusikateatriakadeemiaga ja Georg Otsa kooliga ja sealt need õpilased, et meile kontserte andma, need toimuvad õue kontserdid, džässkontsert ja siis on selline kompott esimesel õhtul, üheksandal juunil Estonia puiesta hoovis, nii et see programm on ka muidugi üleval kõik veebis tase, punkt Tartu. Ma kohe küsin selle koost kohta erinevate koolidega nii Eestis kui välismaalt edasi, aga vahel on, ma küsiksin Taavi käest, et võib-olla sina kui üks nendest tudengitest, kes selles nii-öelda valikaines, et äkki sa kirjeldaksid, miks sa tahtsid seal osaleda. Ja siis teiseks, kuidas see protsess välja nägi, selles mõttes, et aine on ikkagi nagu aine, et seal on teatav kohtumismoment, kus te arutate neid oma ilmselt siis kodutööna tekkinud kas mingeid mõtteid, leitud asju, et kuidas nagu ainer ütleme, oli või kas see oli selline tavaline ainetele seminarid, siis on kodune töö ja, ja kuidas te jõudsite siis selle nii-öelda tasemeni? Algselt see hakkas huvitama sellepärast, et erinevalt teistest valikainetest, mis ekas üldjuhul on tasemes ühe külje pealt oli seal võimalik nagu tihedamalt suhelda teiste õpilastega. Kuna meil praegu EKA on viidud laialimajades tegelikult teiste erialade õpilasi eriti õppele õigesse kohta ning teise külje pealt, siis sai katsetada ka nagu ürituste korraldamist mis tundub, et võib tulevikus kasulikuks osutuda, aga samuti koolis jääb nagu tähelepanu alt välja. Jah, sest see tundus mulle ka huvitav, et see on mõnes mõttes sellise konkreetse väljundiga kursused, et te peate jõudma mingi sündmuseni või noh, ütleme, et factada tase peab kuidagi toimuva ja see on teie selle grupi välja mõelda, aga kui suur grupp teil oli üldse seal ja mis eriala, et seal olid? See oli vist umbes 19 aga esindatud olid peaaegu kõik teaduskonnad, aga mitte ei kerjaalad. Et nii kunstiteadlasi oli kui ka disainiteaduskonnas, oli väga palju inimesi. Tavaliselt on sellised korralduslikud asjad, ütleme näituste ja ürituste korraldamine, alati vaadatakse kunstiteaduste instituudi otse, et selles mõttes on väga tore, et oligi nagu kõiki teisi, samas nagu just nimelt teaduskonda sees tegelikult olnud väga aktiivne tegevused seal üliõpilased ise ju kogu aeg toimetavad. Et see on hea, et see aine sai selle kuidagi välja tuua. Üks mõte on muidugi, mis mulle andis kindlust, kui ma selle valikaine välja kuulutasin, oli see kogemus, kõrvaldasime EKA vana maja viimased pidu ja kui me toimusid ka näitused ja siis ma tegin koostööd ka kunstiteaduse tudengitega, kes aitasid just seda näituste osa kureerida ja see, mis seal toimus, oli täiesti suurepärane, ütleme nii, et see oli selle ürituse üks pärleid, üks pirne, nii-öelda need näitused ja see meeleolu, mis nad seal lõid. Ja mul oli kindlasti sellest, et, et need inimesed on kunstiakadeemias olemas, kes sellega saavad kama. Ja muidugi üks väga praktiline osa sellest on, kuna avalike suhete osakonnas töötab poolteist inimest, meil nüüd ja pool tegeleb kunsti punti beebiga ja siis mina tean kõike muud toimetama, ehk puht reaalselt oligi vaja abi, et see asi ära teha nii-öelda. Ja tudengid on väga ettevõtlikud, neil on osalised ideid. Muidugi üks mure, mis on nüüd selgeks saanud, selle esimese katse käigus on see, et pool aastat on selgelt liiga lühike aeg, et ei jõua üheaegselt anda teooriat ja praktikat. Et ideaalis võikski toimida tegelikult nii, et on, kas siis teooria rakendamine, aga meil kuskil poolesse meistri selgus, et me peame õppima oma vigadest. Tegelikult meil ongi praeguseks kujunenud teostamise protsess primaarseks. Aga kuidas teil see jooksvalt aine välja nägi, et kas te see mainisid teooriate, kas te lugesite mingeid tekste kodusse ja siis tulite kokka arutasite või kuidas toimus? Üldiselt? Et kuna õppetöö oli ka üsnagi pingeline, siis sellesse Kadient nagu solvegi ütles, oleks sellega pidanud alustama juba ükse, mis tal varem. Nii et peamiselt siiski. Me tegelesime korraldades ka, pole ka kohe nagu niimoodi katsetuse käigus kohe. Esimesed loengud ma pühendasin küll ka ürituse korraldamise põhimõtetele ja sellele, millest alustada ürituse korraldamist, mis on need põhi issand, et kuidas endale eesmärke püstitada, mis on olulised ja me koostasime sellise tegevuskava, kuhu siis hakata linnukesi taha tõmbama mis on nüüd läinud siis üldises spetsiifiliseks ja seal me jagasime ka selle valikainegrupp kolmeks ehk meil on teine teostus, programmi meeskond ja kommunikatsiooni meeskond. Aga loomulikult, Ta on grupis nii aktiivsemaid üliõpilasi kui ka vähematiivseid, mis tähendab seda, et see, see vastutus ja töökoormus jaguneb ebavõrdselt tegelikult reaalses elus. Ja siis ongi nii, et nii mõnigi tudeng osaleb mitmes meeskonnas ja õigus, sina osaled. Ma osalen peamiselt tehnilise teostuse meeskonnas ja ma just kümmelonginast tudengist jäänud niuke tuumikgrupp nii-öelda kokku, kes siis aktiivsemalt tegeleb, seal on eri põhjuseid, aga. Kas teil oli palju vaidluseid, kas need arutlused olid kirglikud? Jah, seda kindlasti ja noh, neid probleeme sai lahendatud ikka päris palju. Aga mis probleemid teil olid või mida te näiteks arutasite, et taseme puhul üks asi formaadi keerukus, et noh, see on tõesti palju erinevaid asju, teoseid ühe nii-öelda mingi vihmavarju alla panna, mis toob kaasa terve hulga tehnilisi probleeme, terve hulga kommunikatiivseid, selliseid väljakutseid, et mis need kuidagi sellised sina, kes sa esimest korda puutut ilmselt kokku nii suures formaadis ürituse korraldamisega, kui ma ei eksi, need siis, et mis need kõige sellised väljakutsuvamad kohad olid või mille üle kõige rohkem nagu pidi pingutama, et hakkama saada ühe ääremärkusena veel see Et meie selle valikaine grupi korraldada on eelkõige just selle ürituse üldkontseptsioon ning siis ringkäik lõputööde näitust korraldab iga osakond ise ja siis kõige raskem oligi just sellele üritusele leida niuke ühtne siduv teemat. Ja ma ikkagi pinniksin siin edasi mingit tagasisidet selle protsessi kohta või ütleme, kas selle on nisu, seda näiteks ka järgmine, kas seda teha või ütleme, mis on see, mis sa said sellest, sest jällegi suht sihuke spetsiifiline kogemus, mille sellega saab, mis on väga kasulik kogemus. Aga just selliseid asju ei ole ka kunstiakadeemias tudengitele minu meelest eriti palju pakutud siukest reaalset tulemusega. Ja no see on üks näide, aga see on väga ühe valdkonna keskne energia moessousse aga sellised ja kus on mitme eriala tudengid või millel on nagunii palju üritusi korraldada ja nii palju detaile, et sellist teist ei ole üldse jah, tõesti, mis tooks eri distsipliinide tudengid kokku. Aga ma võib-olla vihjan Taavile, ta mõtleb sellest, kuidas metsa arutasime kogu visuaalset kontseptsiooni, sest et meil oli kursusel ka graafilise disainitudengeid, kelle ülesandeks jäigi see visuaalne identiteet, et lahendada kogu üritusele kõik kommunikatsioonimaterjalid. Ja teine asi, mis tekitas sellist ärevust. Siis ma mõtlesin, et peamiselt just see kontseptsiooni ja graafilise disainipool et selle ringe korraldama, võib olla küll natuke pingeline, samas seal ei ole midagi väga keerulist, mida ei oskaks nagu ära lahendanud, meil on tegelikult meeskonnas ka väga kogenud juba ürituse korraldajaid. Aga sinu enda ootused selle festivali suhtes või ütleme, sa oled näinud ilmselt vähemalt paari-kolme seda eelmist taset pealt, et kas tundub, et see formaat on kuidagi sulle näiteks kui ka näit, ütleme külastajale või tudengile, kes näeb, mis majas veel toimub. Formaat kuidagi tundub, et võiks õigustada ennast tundub, võiks jätkuda. Võiks küll kindlasti noh, eks me nüüd saame näha, mis üheksa kuni 12 kümnendas joonisel toimuma hakkab. Aga praegu tundub see küll väga huvitav. Tutvustada kunstirahvale vabamas õhkkonnas. Sest et just nimelt see, mis enne välja tõid, et, et kunstiakadeemia jagatud linade vahel, nii et see selline sideme loomine läheb ju järjest olulisemaks. Aga ma tahtsin solvegi küsida, et sa mainisid siin koostööd nüüd sellel aastal Muusikaakadeemia Georg Otsa nimelise muusikakooliga aga et varasematel aastatel on vahel juhtunud siia ka näiteks Helsingist lõpetajate näitusel sellised nagu eriväljapanekud kas seda rida kuidagi plaanis jätkata või edasi arendada sellist lõpetajate vahetust või lõputööde vahetust? Kindlasti on õnneks õpib ju meil ka kunstiakadeemias rahvusvahelisi tudengeid välistudengid ja nemad ka osalevad selle näitusele, et praegu on tase ringkäigul kirjas üle 80 osaleja erineva kunstnikud Raineri ja sa mainisid Helsingit ehk taik ja kuvataide või nüüd siis Aalto Ülikooli kuvataide akadeemia, et nemad on käinud meile, meie oleme seal käinud, edaspidi me kindlasti seda teed jätkame ja loodetavasti aina enam küsimusena praegu tõesti selles, et. Meil ei ole ju neile reaalselt välja pakkuda galeriipinda, et meil oli varem oma isiklik galeriid. Aga nüüd seda ilmselt peab ootama uue maja valmimiseni, et saaks neid uuesti kutsuda külla. Ja praegu oleme ju isegi linna peal erinevates nii draakonist kui arhitektuuri disaini galeriis Hop galeriis. Teistesse eeldates lahketes kohtades, Rotermanni keskuses on hetkel veel avatud vabade kunstide näitus. Et Me ikkagi sõltume praegu linnagale riidest ja ja niikaua ilmselt kuni uus maja valmib, jäämegi neist sõltuma. Kui just nüüd TASE kontseptsioon järgmiseks aastaks uuesti ei muutu. Aga ma tahtsingi just korra küsida selle, kui siin juba tuli juttu sellest galeriist, et kas on äkki plaanis kunstiakadeemial mingit vahepealset stabiilsema galeriipinda hankida või kuidas on uues majas selle galeriiga, sest et mingeid uudiseid, mis vahepeal tulid, oli ka see, et see galerii on ka sealt kuidagi üsna kokku tõmbunud teiste ruumide arvelt. Uue maja kohta ütlen nii palju, et need on kuulujutud, et tegelikult galeriile pannakse väga suurt rõhku ja seal on mitu galeriid sihtotstarbeliselt galeriiks planeeritud siis seal on üks vähemalt 200 ruudune, teine on umbes 60-le ma nüüd hetkel täpselt peast kõiki neid arve ei mäleta, aga on igal juhul mitu galeriid planeeritud lisaks loomulikult teised auditud paariuminud, mida saab näitusepindadena kasutades sealhulgas suur auditoorium mille saab kindlasti galeriina võtta kasutusele ja stsenograafia black box, mida sa kasutada galeriina, ehk seda pinda, kus näituseid teha, saab olema kordades rohkem kui ealeski varem. Aga küsimus, et kas kunstiakadeemial tuleb, oleme praegu võtnud ikkagi seisukoha, et kunstiakadeemia galerii on anda ehk mobiilne ja kunstiakadeemia näitused toimuvadki üle Eesti et Tallinnas erinevates galeriides ja sealhulgas märts projektiruum, mis on väga aktiivsed meid võtnud nii-öelda majutada. Et kindlasti on see tudengitele osakondadele keerulisem leida neid kohti, aga sellega ma leian, kaasneb ka üks positiivne pool. See on see, et see sunnibki neid minema rohkem välja ja sunnibki leidma, uusi võimalusi ennast näidata sealhulgas positiivsem pool, et me olemegi rohkem väljas ja tõmbame sellega publikut. Jah, sest selline regulaarsed tudengite kas siis ise projektide või koolitööde eksponeerimise ju aitavad hoida kunstiakadeemiat aasta läbi avatuna nii-öelda, et mis kindlasti siis ka, sest üks kord aastas toimuvad kõrgpunkti või taset nagu toetab. Aga Ma küsin veel lõpetuseks seda, et sa oled, kas sa tead, kuidas mujal kunstikõrgkoolides on need lõputööde väljapanekud lahendatud, kas püütakse hoida neid pigem koos ühe ruumi all, mida tegelikult kunstiakadeemia püüdis aastaid, kas siis olles näiteks Rotermanni soolalaos maast laeni täis või kuidas need erinevad lähenemised on? See Rotermanni soola aeg, kui seal toimus vist mitu aastat järjest, lõppude näitus ongi kõige selline, nostalgilise on meenutus kunstiakadeemias, sest see oli selline kuidagi ideaalne lahendus, sest et me saime olla ühes hoones koos inimest tuli näitusele, sai ühe käiguga ülevaate kunstiakadeemias toimuvast. Sellist võimalust praegu Tallinnas meil ei ole, sest teaduskondades on ikkagi erinevad Covid, kujutlus sellest, kuidas ennast näidata, sest noh, disain, sellist viimistletud klantspinda rohkem, sest need tooted on väga, viimse samas vabad kunstid tahavad sellist postmodernistliku ehitusprahti, eks ole. Ja möödunud aastal me tegime telliskivis, mis nagu ühele teaduskonnal sobiv, väga hästi, teisele ei sobinud, kohe mitte. Ja, ja nii ongi, et selliste Oll varianti hetkel Tallinnas me ei ole leidnud. Aga me oleme kaalunud ka Tallinna kunstihoonet, kus võiks kõik ühe katuse all toimuda. Aga see selgub ilmselt aegade jooksul nüüd kuidas lahenevad, aga mujal maailmas tehakse seda ka eri moodi. Noh, nagu ma enne tõin näite Berliini teaduskonnad näitavadki ennast oma hoonetes, mis on üle linna üle suure Berliini laiali, et sa pead bussivõimet roogade liikuma nende vahel meie saame ja 10 minuti jalutuskäigu kaugusel asja lahendatud. Ja samas on näide siin näiteks jällegi taik kui praegune Aalto ülikool, kus toimub mäestril saab aetud festival kus siis näidatakse kõiki ühe katuse all eri ruumides, nii et on erinevaid näiteid ja see ongi vastavalt võimalustele ja sedasamast Berliinist ja Ida-Berliini akadeemia jällegi rentis ka sellise vana tööstushoone, kus ta näitas siis oma doktoriõppetöid, et mis oli ka selline spetsiaalselt kujundatud näitus. Aga samas ülejäänud akadeemia oli ikkagi väljas oma ruumides. Aga siis aitäh solvegi Taavi tulemast ja siis tase festival 2011 on kestnud juba tegelikult viiendast maist, aga vältab 18. juunini, nii et leidke tõesti kodulehelt tase Tartu e lisainfot, sest neid näitusepaiku ja osalejaid teoseid, mida seal vaadata saab, on tõesti kohutavalt palju. Kunstiministeerium. Tere, te kuulate saadet Tartu möliseb, mina olen Indrek Grigor. Kevade ja suvehaku käigus rikastus eesti kunstiväli kahe premeeritud skulptori jagu. 21. aprillil anti Jass Kase Laanele Tartu kunstimajas tema isikunäitusel hingede rändamine üle antos tarkovi preemia. Ja 28. mail sai Jevgeni Zolotko ost Eesti kaasaegse kunstimuuseumi nominentide näituse pidulikul galal. Maailma esimene Köler, Prize'i laureaat. See on eesti skulptuuri jaoks tähelepanu väärne ja soodusareng, millele ka Tartu möliseb reageerimata ei saa jätta. Külastasin mõlemaid autoreid, ent kuivõrd nad jagavad nii ühist mineviku kui oleviku, palusin neil mitte rääkida enesest, vaid teineteisest ja teineteise loomingust. Tere, Jevgeni Zolotko õppisite koos Jass Kaselaane ka Tartu kõrgema kunstikooli skulptuuri osakonnast. Äkki te iseloomustaksite paari sõnaga skulptuuriosakonda seda miljööd ja mida ja kuidas seal õpetaja? No eelkõige sel ajal, kui meie õppisime seal, siis meelde jäi kõige rohkem muidugi see vana maja põrianali tänaval ja need ajad, kui me seal olime, siis ma pigem seda nimetatakse oma õpinguteks kuidas iseloomustades seda hästi kodune ja vaba ja isoleeritud mõnes mõttes, kui see osakond asus teistest osakondadest nii-öelda kilomeetri kaugusel, siis siis me tundsime ennast hästi eraldi ja mõnes mõttes see dihhotoomia ikkagi töötas, et nemad ja meie, nemad on siis seal koolis ja meie oleme siin skulptuuriosakonnas oli hästi huvitav, võib meelde tuletada sihukest olukorda, seda illustreerida kuidagi kui kodune see oli. Et kui ma hommikul tulime sinna õppeklassi, kus oli ahiküte ja siis meie kõigi LM, mina pean teda peaaegu sugulaseks tol hetkel, onu Rein siis sa tuled hommikul sinna, siis näed, et onu Rein paneb ahju tule alla ja siis varsti tuleb õppejõud. Siis soojendab käed väikest soojendustite hakat mätsima, seda päris küll savi, mõnede üliõpilased olid nii entusiastlikud, et jäid vahepeal ööseks sinna nende poolikute Savitada vahele magama. Aga noh, seal olid sihuksed, riiulid hästi laiad ja siis mõned noh, mina nende seas ka vahepeal tegid öösel tööd, ei olnud kiired, lihtsalt seal oli tol hetkel mitu inimest, kes olid hästi entusiastlikud selle skulptuuri suhtes ja nad tegid öösiti oma loomingut seal ja siis magasid seal riiulite peal ja hommikul keegi ronib alla sealt, et loengut kuulata, edasi töötada, õppe juurde tulnud. Et see oli kõik võimalik, seal, seal oli vabadust ja ja see isoleerituse tunne, see on muidugi selline noh, väga romantiline. Ja ma arvan, et noorele, kes just vastus kooli ja tal on seda romantikat veel hinge sees nii palju, et see väga sobis meile kõigile. Ja muidugi see keskkond ise lõiga inimeste vahel mingisuguseid teisi suhteid, lähedased olid kõik kuidagi. Kas iseloomustatakse paari sõnaga ka nagu seda, mida ja kuidas skulptuuriosakonnas õpetati? Eks ausalt öeldes mul vähe meelest sellest, sest nii-öelda omavoliline heal tegevus niimoodi katus selle ametliku programmiga ma ei mäletagi, mida me pidime tegema, mida mitte, mida me tegime oma tahest. Ei, muidugi see oli mõnes mõttes šokeeriv, sest ja lähebki, astud ülikooli sisse ja siis mõtled, et nüüd hakkan kõike tegema. Ja sulle antakse näiteks kivi, mis on ümmargune ja sa pead sellest kuubiku raiuma välja. Käsitsi. Sa muidugi tekitab kohe seda protesti, et mis mõttes ma tahan kunstnikuks saada ja nii edasi, et miks ma pean seda orjatööd tegema käsitöö siukest väga robustselt. Nüüd ma saan aru, et see oli kasulik, ma ei tea, kas kõigile tüdrukutele oli see kasulik, aga mul vähemalt oli siiani väga oskan käsitöölist osa kunstist heidetakse tihti ette, et, et seal oli muudkui käsitöölised ja midagi ei saa aru eriti teistest osakondadest tülis senine tagasiside Meie kohta. Aga see õpetas midagi muud, mitte käsitööd, vaid midagi siukest, elulist. Ja muidugi seal olid ikkagi huvitavad figuurid ka õpetajad, ma ei hakka nimepidi neid, ütleme praegu, et kõik, kes on praegu skulptuuriosakonnas, ma arvan, et kõik nad olid ka seal, et õppejõudude ja tudengite vahel oli hea kontakt kogu aeg. Et see jällegi see keskkond, kus me unimese soodustas kontakti. Jass Kaselaan on, eks ole, mõnevõrra enne teid ekasse, aga läksid. Kui ma ei eksi, siis kaks aastat hiljem Eesti kunstiakadeemias skulptuuri magistrantuuri, kas kontrast on nagu väga suur, kas üleminekule kuidagi raske, et millal siis need põhimõttelised erinevused olid ja kuidas teile Jass, Kaselaan seal ega kontekstist tundus? See, et jess läks akadeemiasse, oli mõnes mõttes osakonna mastaabis oli väga tähtis sündmus, et vist viimasel ajal enne ja siis seal ei ole aga keegi läinud edasi õppima või mulle tundub niimoodi, et ma ei ole sellega nii kursis, mis seal ennem toimus. Aga kui jess läks, siis muidugi julgustas teisiga, et see on võimalik, sihuke tee on ka olemas, et see oli hästi tähtis minu meelest meie jaoks tol tol hetkel. Aga kui mina läksin sinna, et kas mul olid natukene teised ettekujutused sellest magistrantuuris, romantiline ettekujutus sellest, aga see oli natukene teistmoodi ja aga sellest, kui ma nüüd võrdlema seda keskkonda, kus pidi töötamas siin Tartus ja kus pidi töötama seal Tallinnas siis muidugi need kohad olid täiesti erinevad sesse. Kuperjanovi tänava maja oli hästi väike ja hubane. Seal olid väiksed tood ja kõik oli nagu koduks. Aga Tallinnasse, kui ma jõudsin, siis minu esimene mulje sellest, et ma tulen sisse, poolpime, koridor kuskil virvendab Se halogeenlamp lõpus ja hästi palju uksi, kedagi ei ole. Koridor on umbes 50 meetrit pikk, Mulder seal lõpmata, kohe tuli meelde Kavka loss, umbes niimoodi, et vahepeal kuskilt tuleb mingi heli või hääl kuskilt uksest ei saa täpselt aru, kust. Ja see esmamulje jättiski sellist jälle minu olemise peal manitseb viis kuud ja see on selline emotsionaalne siis kontekst, kus ma siis jazzi nägin. Et ma teadsin, et asju ta just lõpetas, kui mina tulin ja samal ajal ta nõrka juut juba seal tal on mingisugused kursused, muidugi mulle vahepeal tundus, et EAS-i ei saa jääda. Et see ikka mõjutab teda, mis siin on, kes inimesed teised, need on õppejõud nüüd ja? Ei, ta tegi väga head tööd, seal ta tegigi, andis mulle tundus vahepeal, et, et kas on seda vaja ikkagi, et panustab nii palju oma jõudu sinna. Aga noh, jah, jess tundus seal loomulikult hästi silmapaistvalt. Tere, Jass Kaselaan, te õppisite koos Jevgeni Zolotko ka Tartu kõrgemas kunstikoolis, et äkki te iseloomustaksite natuke kõrgema kunstikooli skulptuuriosakonda ja sealset sellist miljööd. Kui meie Jevgeniga Tartu kõrgema kunstikooli skulptuuriosakonnas õppisime, siis skulptuuri osakond tegutses veel vanas puumajas ja mida kutsuti kivimajaks. Ja see koht oli ka väga mõnus koht, lisaks õppeasutusele ta toimis ka väikest viisi nagu klubi, sest sinna sai ööpäevaringselt rajal sisse minna, võti rippus ukse kõrval naela otsas. Ütleme niimoodi, et lisaks õppetööle käis seal pidev seltsielu. Skulptuuriosakonna kohta võib kindlasti seda öelda sealt. Nii mina kui Jevgeni. Kõik teised, kes vähegi huvitasid asjast, said väga tugeva tehnilise baasi. Jevgeniga mõlemad ja nii mõnigi teine enne ja pärast teid läksid pärast kõrgema kunstikooli bakalaureust edasi. EKA skulptuuriosakonda, tähendab kõigepealt, kas sinna sissesaamine kõrgema kunstikooli taustaga oli, oli lihtne või väga raske ja milline oli ise nagu EKA õhkkond, kas. Kohanemisraskuseid näiteks no ma arvan, et kõigil, kes Tartust on läinud, on tekkinud seal alguses kohanemisraskused. Eks ilmselt kala üks põhjus, miks Jevgeni sealt ära tuli ja seal kindlasti külla see nende raja tänava. Ja kus siis on hetkel kunstiakadeemias skulptuuri osakond, et see on niisugune natuke kõledam ja külmem koht. Kunstiakadeemia üldse erineb küllaltki palju kõrgemast kunstikoolist, need noh, kindlasti kõigil on seal tekkinud mõningaid kohanemisraskusi. Seal on sisuliselt ikkagi jäid nagu Tallinnasse, Jevgeni tuli ära, et kas siit võib järeldada Jevgeni kohanenud ekas. No ma ei tea, võib-olla talle lihtsalt ei meeldinud seal. Mina isiklikult tunnen ennast Tallinnas päris hästi, aga see võttis mitu aastat aega, et piisavalt kohaneda, et ennast seal. Jevgeni Zolotko, mõlemad töötate nii-öelda installatsiooni meediumis. Kas te skulptori seisukohalt avaksite natuke installatsiooni kui meediumi eeliseid või eripärast võrreldes sellise siis klassikalise skulptuuriga, aga mis klassikaline skulptuur on? Ennekõike pean silmas sellist fikseeritavat üksiktööd, nii teeinstallatsioonid võib-olla isegi rohkem kui kui Jevgeni omad. Aga siiski Jevgeni omad arvestavad väga selle ruumiga, kuhu nad on loodud näiteks Jevgeni töödest siis artišoki biennaalile tehtud stamptekste fiiling, staan mis oligi loodud spetsiaalselt Tartu kunstihoone suurde saali ja seda ei olegi võimalik nagu noh, kuskil mujal uuesti selles mõttes eksponeerida või õieti uuesti eksponeerimine on võimalik ainult Tartu kunstimuuseumi üks tehtud sellise vitriin dokumentatsiooni na, milles kunstimuuseum ära ostis. Seaksin siia vastu sellise, selles mõttes klassikalise skulptuuri nagu üksikteose, mis on väga hõlpsasti viidav ühest ruumist teise. Kui on ka näituse üksiktöödest, siis nende vahel tekib mingi side, mingisugune koosmõju, tegelikult kõik, ka mingisugused ühisnäitused näiteks Tartu aasta lõppu näitas või mis iganes moodustavad mingi tervikliku installatsiooni siiski või mingisuguse terviku. Ja lihtsalt võib-olla meie puhul, et kui meil on olnud isiknäitused või lihtsalt oma töödes tekitame siis selle terviku kui näiteks mingil ühisnäitusel on kujundaja, kes paneb kõik siis need üksikud osad omavahel paika, siis meie kasutame seda võimalust, et me paneme ise oma asjad terviklikuks kokku. Ja noh, tegelikult ma arvan, et ükskõik, mis meedium, kas mõni kunstnik tegeleb foto, videomaali või graafika või millega iganes siiski suuresti arvestab seda ruumi ja mitte üksi meie, vaid kõik tänapäeval teatavas mõttes tegelevad installatsiooniga ei käida enam nagu töö juures töö juurde, lihtsalt, vaid ikkagi toimib mingisugune tervik. Kas selline nii-öelda siis tervikuga töötamine on ka kuidagi tehniliselt keerulisem või kas selle terviku tegemine kruumiga arvestamine ja sellise suure installatsiooni tegemine on, kas see on ka keerulisem kui selliste üksikute detailidega töötamine? On loomulikult tunduvalt keerulisem, aga selle võrra ka põnevam, huvitavam, rohkem võimalusi pakkuv. Nii et kui vähegi on võimalik, siis ikkagi eelistaks teha isiknäitust, omada tervet seda ruumi, kujundada seda kõike oma soovi järgi. Ega ma pidasin silmas ka nagu sellise mõttetegevuse seisukohalt, et kas on keerulisem välja mõelda, selline üksik väike võtab detail või on keerulisem töödata sellise nagu suure massiga, kus sa ei pea detailile nii palju tähelepanu pöörama või kus sa ennekõike pead nagu seda ruumi hõlmama, et millised seal nagu see noh, kunstniku mõttetegevuse seisukohalt need erinevused on, et kas üks on kuidagi keerulisem kui teine. Massiga töötamine on siiski ka, ma ei tea, mõtteliselt pisut keerulisem, ma arvan. Aga noh, nii ja naa, see siin ei ole mingeid konkreetseid vastuseid, et üks on kindlasti lihtsam kui teine. Aga rääkides nüüd Jass Kaselaanetöödest, siis te ise töötate väga palju just installatsiooni meediumiga ja ka Jass Kaselaan on vähemalt oma viimaste isikunäituste põhjal ennekõike installatsioonikunstnik, et kas te kommenteeriksite natuke installatsiooni meediumit? No eelkõige, ma tahaks öelda jah, nägin Jessi viimaste, et see avaldas väga sügavat muljet aga minu meelest see Jassi vima teosest hingede rändamine, mis oli hiljuti eksponeeritud Tartu Kunstimaja suures saalis kes nimelt? No eks seda muidugi on mugav nimetada installatsiooni, et sa ei pea siis väga süvenenud sellesse selle mõiste sisse, et mida me nimetame insolatsiooni, seda kasutatakse väga palju praegu ja mulle tundub vahepeal, et varsti see kõik muutubki institutsiooniks mõiste kaotab oma mõtet, et kui midagi ei ole peale installatsioone, siis mõtet seda nimetada. Aga et mille pärast mulle tundub, et jäse hingede rändamine ei ole installatsioon. Et ma peaks siis rääkima, kuidas ma saan aru institutsioonist üldse kui meedium, mis mulle tundub, et insolatsiooniruum, mis on loodud kunstniku poolt, see ruum on hermeetiline mõnes mõttes nii esteetiliselt kui ka tähendab tõepoolest, et kõik, mis toimub installatsiooni sees sees just, kõik on tingitud nende asjadega, mis on seal sees, et on eneseküllane maailm, kus kõik suhted elementide vahel on tingitud sellega, mis toimub selles ruumis, mis on loodud jällegi kunstniku poolt. Sid aga ei taha väga pateetiliseks minna, see ongi pigem maailmamudeliga mingisugune seos, sihuke mulle seal maailma mudel kus kõik seaduspära ja kõik see on loodud kunstniku poolt, et kinnine süsteem, kus kunstnik siis reglementeerib kõik leid suhteid ja kõik, alustades esimesest, kõige väiksemast detailist ja lõpetades siis selle suure narratiiviga tähendusega ja jäsi hingede rändamisest. Pihel nimetaks seda mitmessegi uurimiseks kompositsiooniks ja vaataks seda selles traditsioonis. Muidugi tuleb kohe keskaeg meelde ja suured altarid, mis oli mitmest figuurist koosnevad mingisugused stseenid piiblist, et seal oli ka ümmargune skulptuur ja ruumis kuidagi asetatud mänd. See, et ma tõesti, et me paneme kolm objekti ruumis, ei tähenda seal mingit situatsioon ja samamoodi selle hingede rändamisega, et see statuaarne grupiust nagu Rodenil või kolleeg kodanikud struktuaalne klõps, ei ole installatsioon. Ja kui me inspiratsiooniks nimetame seda ikka, kus vaataja saab olla sees formaalselt. Ta käib seal sees siis selle Statoorses grupis, nende hingedegrupis ta ei saanud olla sees, veic vaatleb seda väljaspoolt kui objekti. Aga need asjad, mis olid kõrvalsaalides, nad ei ole, sinna sisse ei saa minna ja seda Eestigi meelega, et üks tuba oli vist kinni löödud niimoodi, et sinna ei pääse. Et ikka seal on mingisugune distants objekti ruumi ja, ja nii-öelda vaataja ruumi vahel. Et nad asuvad erinevates ruumides ikka samamoodi see hingel keskeerlasse paremal poolsel, vaikses saalis. See oli ka omaette ruumis. Väljaspoolset paistis, kui mingi majake objekti ajalgi väljaspoolt vaadelda. Rääkides Jevgeni Zolotko institutsioonidest, siis nad torkavad silma oma noh, nii-öelda värvi vaesuses või, või ütleme siis nii, et nad on alati hallid. Et ma mäletan varasemaid õpilastöid, et, et seal esines ka värvi. Aga viimased sellised suuremad isikunäitused Tallinnas ja Tartus on olnud ka kõik monocroomsed, milline on värviroll skulptuuris. Seal on ka võimatu öelda, mingeid reegleid ei ole, noh et ärve vorm lihtsalt peavad omavahel toimima, see niisugune tunnetuse küsimus, et kui palju see mingile ideele või mis iganes asjale kaasa aitab, et see kõik oleneb näitusest erinevast töös, kas sa kasutad seal värvi? Arvan, et Jevgenil on mingisugune noh, ütleme tema joon praegu, et ta teeb halja asja, see ei tähenda, et ta tuleb, kus kunagi ei võiks midagi teisiti teha, et siin ei ole ühtegi kindlat reeglit. Ma ei tea, punane toimib paremini nüüd või värviline on parem või see on iga kunstniku oma tunnetuse küsimus, mis talle parasjagu rohkem sobiv hügieeni puhul loomulikult on. Viimastel tõdeb, et kindlasti noh, et see aitab kontseptsioonile kuidagi kaasa ja visuaalile. Tema tööde vormid on viimasel ajal olnud sellised, et tõesti lihtsalt halv värv on parim, mis rõhutab seda vormi kõige paremini ja nii edasi ja nii edasi, et. Kas ta kasutab halli värvi sellepärast et talle meeldib see vorm, milles ta töötab või meeldib talle hall värv ja ta seetõttu töötab selles vormis. Mind just huvitab skulptuuri puhul nagu vormi ja värvisuhe. Ma arvan, et seda te peate ikkagi Jevgeni enda käest küsima, et. Räägiks veel natukene värvist te oma tööd on monoklonaalsed ja ka Jass Kaselaane viimased isikunäitused on kõik olnud vähemalt ütleme nii, et värv on sealjuures olnud väga ebaoluline, et nad ei ole vähemalt teadlikult olnud värvitud õieti viimane hingede rändamine väga teadlikult värvitud, kõik üleni valgeks. Et kuidas te mõtestaksite kaselaaneloomingusse värvi- ja vormisuhet. Siin midagi väga keerulist ma ei näe, muidugi ma arvan, et Sombik tingitud formaalsete tingimuste pärast, et nii nagu ma mäletan, kui jess oli veel kõrgemas kunstikoolis tema töid siis nad olid tõesti väga Lablidaarse vormiga sihuksed, minimalistlikud vormid, hästi sihukesed ümmargused enamikul juhtudel. Ja muidugi see vormise kutsus välja seda värvimist, eks polügoonidest. Ja pärast, kui ta hakkas tegema sellest plastikust või kipsist robuss, aga samal ajal väga rikkaliku plastikasju, kus on nii üldvormis kui ka mikro või makrotasandil on väga palju erinevate nii-öelda vormi infot siis see muidugi kohe keeras seda monokroomsust peale, et ma arvan, et see värvilisus või monokroom siis on tingitud eelkõige vormikeelest, mis on muutunud temal päris tugevasti. Muidugi ehk selle vormikeele kontekstis muidugi see värvus tähendab midagi, aga ma ei tahaks spekuleerida selle selle üle. Kui me nüüd vaatame korra Jevgeni instratsioonide sellist sisulist külge, et mõnevõrra raske fikseerida, keerida seda teemat, millega Jevgeni tegeleb. Natuke räägiti Jevgeni Zolotko tööde värvis vormist, et nad on väga efektsed ja seal on ka nagu selline sisuline hakkad ka alati olemas, eriti näiteks jällegi ratas selle artišoki, biennaali Staimsetektsiining, seda on töö, mis nagu ilmselgelt oli noh, suhestus seal artišoki biennaali situatsiooniga võttis seda situatsiooni, milles tööd eksponeeritakse, nagu arvesse ka, aga samas tundub Jevgeni tõid vaatuseta. Nad mõjuvad alati ka kuidagi väga metafüüsilised. Et kas te oskaksite kuidagi nagu iseloomustada seda, millest Jevgeni tööd räägivad. Võib-olla Jevgeni tööd. Pluss ongi see tõesti, nagu ta ise ütleb, et tööd räägivad ise enda eest, et räägivadki sihukestest asjadest, mida võib-olla avalikult või lihtsalt jutu abil ei olegi õige edasi anda, et kui ma nüüd hakkaksin seletama, millega ta minu arust tegeleda läheb, see lihtsalt ei oleks hea, see on nii nagu ütleme lugedes mõnda väga head luuletust, keegi küsib mu käest, et milles see luuletus rääkis siis ainus vastus ongi, et Ta rääkis sihukestest asjadest, mida saigi siis läbi luuletuse väljendada, et see, millega tegeleb Jevgeni Neid asju saabki väljendada läbi, ma tea, Jevgeni poolt tehtavate installatsioonide Aga kui me vaatame neid sisulisi teemasid, milleni äss oma viimastel isikunäitustel on tegelenud, siis luigelaul hingedele lendamine linnagaleriis oli tulge tagasi inimese lapsed. Et surmateema on seal väga üleval oma tööd küll käsitlenud, otseselt surma, kuidagi, aga hüüatuse sirbis viidatakse nende sellisele religioonile selle taustal või ütleme tingimata otseselt religioossele, vaid pigem nagu sellisele metafüüsilise algele. Kuidas teeksite nagu seda Jassi poolt käsitletavad surma teemat, miks ta seda teeb, et ta ise on ühe korra eravestluses mulle öelnud, et see on lihtsalt selline kaasaegsele kultuurile hästi sobiv teema? Ega see kliima sobib väga hästi kõigile ega ei pea kunsti tegema, et see teema sind huvitaks. Aga miks teeb seda, see on hea küsimus, et miks üldse inimene teeb siukseid asju, miks ta mõtleb surma peale? No tavaliselt inimene mõtleb iseenda surma peale või oma sugulaste surma peale. See on üks asi, et need mõtted jäävad temast sisse ja, ja nad ei tule välja. Ta võib rääkida muidugi, aga noh, see ei ole tähtis, et miks inimene teeb ja näitab teistele surma teemat. Vaat see on hea küsimus ja ma arvan jazzi puhul nagu enamiku inimeste puhul, kes, kes tegelevad nii-öelda surmaga mingil määral, see on emotsionaalne, eelkõige emotsionaalne vastaja, mitte enda surma võimaluse peale, vaid pigem sõitvat kaastunnest. Mulle tundub Mitte endale, ta sureb ära mingi hetk vaid pigem tehiskes on juba surnud, see on väga ürgne, sihuke emotsioon. Tunnetada kaasa nendele, kes on juba läinud ja näidata seda nendele, kes on veel elus üldse, see on tähtis ja ma arvan, et see, see kaastunne on pigem see selle maas. Siinkohal tuleb mul kaheks lugu meelde, et kui me olime Jevgeniga, Paide paepäevadel, kus kiviraiumise kõrval käib ka sihuke seltsielu siis vaatasime üks õhtu kõik koos telekat ja mingi hetk Jevgeni sättis värviteleviisori mustvalgeks keeras häälega maha sellepärast et talle tundus, et muidu ei ole see telekas nagu hea. Paljud tema arvamusega nõus ei olnud, tahtsid sellist pilti ja häält tagasi, aga vähemalt sellest ajast on siiamaani sihuke nali, et kui kellelgi on telekas katki ja millegipärast sahiseb või ei näita värve või midagi teeb, siis arvatakse, et ilmselt on Jevgeni seda näppimas käinud. Te kuulasite saadet Tartu möliseb saates kõnelesid skulptorid Jevgeni Zolotko, Jass Kaselaan. Küsimusi esitas Indrek Grigor. Kuulmiseni. See oli siis kunstiministeeriumi 2010. 2011. aasta hooaja esimese hooaja viimane saade, nagu eelpool mainitud, teeme siis väikese puhkuse juulikuus ja tagasi oleme ministeeriumiga juba augustis. Hooaja viimases saates olid ministeeriumis külas solvegi hanke ja Taavi lõoke Eesti kunstiakadeemiast ja vestlesime üritusest nimega tase 11 ehk siis lõputööde festivalist. Ja lisaks raporteeris siis varasuviseid kunstiuudiseid Tartust. Indrek Grigor, Tartu möliseb aitäh kuulamast ja kaasa elamast ja tagasisidet ta andmast ja kohtume järgmises ministeeriumis. Mina olen saatejuht Maarja mürk.