Tere, mina olen Peeter Helme, räägin täna ühest väga isevärki väga erilisest raamatust. See raamat võib-olla ei mõju eriliselt sellepärast, et ta näeb välja nagu kõik teisedki selle väljaande selle sarja tegelikult nimetab ennast küll ajakirjaks raamatud, nimelt Ta on ta siis mustade kaantega sellise roosakaspunase seljaga. Ja loomulikult on see siis Loomingu Raamatukogu, millest ma räägin. Loomingu Raamatukogu 2011. aasta seitsmeteistkümnes 18. raamat. Ja selle autor on Ismail Kadare, 1936. aastal sündinud Albaania kirjanik. Ei kõla eriti kutsuvalt, eks. Aga ometi on teos, mille pealkiri on kuriaasta. Esiteks väga hea, kirjanduslikult väga kõrgetasemeline, ilmselt Ismail Kadare ei ole ilmaasjata prantsuse akadeemia liige, mõelge, ta on samal ajal albaanlane. Aga mis teeb selle teose õigupoolest eriliseks? Võib isegi öelda ajalooliseks on see, et tegu on esimese otse albaania keelest eesti keelde tõlgitud raamatuga kusjuures nii palju, kui ma tean, ega ka neid vastu tõlkeid palju tehtud ei ole, võib-olla mõni üksik on. Aga võib öelda, et Eesti, Albaania kultuurisuhted on pea olemas. Ja tõesti, Albaania on maa, mis on mitte ainult Eestis, vaid pea igal pool, kus ma käinud olen, kus ma olen sattunud inimestega rääkima, tihti naeruvääristamise objektiks või kui mitte naeruvääristamise peetakse ohtlikuks riigiks, eriti näiteks Šveitsis või Saksamaal, kus on palju albaania immigrante. Ja ega selle Albaania saatus nüüd nii väga õnnelik, kuid see ei tähenda seda, et see riik, mida paljud nii kergekäeliselt kipuvad kas lihtsalt unustama või meelega kõrvale tõukama ei võiks sünnitada häid kirjanikke ja need omakorda head kirjandust. Sest tõesti see, et Ismail Kadare kuriaasta on nüüd eesti keelde albaania keelest tõlgitud ei ole kindlasti juhuslik valik. Tegu on tõesti oma maa suurima kirjanikuga ja see on üks väga suur raamat, vaatamata sellele, et ta on ainult alla lehekülje 96 lehekülge, 95 lehekülge paks. Olgu sõda kurje aastat lugema hakates tekkis mul tahtmatu paralleele Vladimir Beekmanni eesli aastaga. Noh, esiteks on pealkirjad sarnased, aga kellel meeles on siis eesli aasta kirjeldab ühte väljamõeldud saareriiki, mis omamoodi meenutab Nauru. Sest seal toimub massiline fosforiidi kaevandamine. Saar koosnebki peamiselt fosforiidist ja omamoodi meenutab jällegi eestitama selliseid provintslikkusega ja tohutu tahtega, samal ajal olla maailmas kõigevägevam kõige parem. Ja see kõik kokku annab sellise absurdse kokteilihakatis Kadare kurje aastat lugema. Ütlesime tootoot, jube tuttav Beekman kirjutame täpselt samadest asjadest ühest pisikesest tühisest maast kus ajamine käib kolen jaburalt, nii et see toob endaga kaasa palju kannatusi selle maa elanikele. Kuid nad ise ei pruugi oma kannatuste suurusest arugi saada, vaid võtavad seda kõike kui normaalsust. Ja siis olles raamatu läbi lugenud, hakkasin ma internetist Albaania ajaloo kohta otsima ja avastasin oma õuduseks, et kõik see, mida ma olin pidanud lihtsalt kirjaniku selliseks vaimukaks, väljamõeldis, eks osutus tõeks. Kuriaasta räägib nimelt Albaania riigi loomisest. Mis juhtus siis Balkani sõdade tagajärjel vahetult enne esimese maailmasõja puhkemist. Kuri aastasse on need sündmused, mis tegelikult leidsid aset perioodil 1912 kuni 1914 tihedamalt kokku suruma. Aga see ei muuda asja, kõik on ajalooliselt väga täpne, jah. Tõepoolest, Albaania riigi nii-öelda sõjavägi oli rahvusvaheline sandarmeerial, mille ohvitserid olid hollandlased. Nii jabur, kui see ka ei ole. Albaania vürst, oli sakslane. Lisaks kui riik tekkis, siis siis riiki ei tekkinudki, riik lagunes kohe laiali erinevateks, sõdivatakse osapoolteks kelleliselt türgimeelseid küljeli, Serbia armee tegutsemas põhjapiiril. Küll oli seal lihtsalt pandiitlike rühmitusi, mis olid nii suured ja võimsad, et suutsid sisuliselt valitsust mängida. Küll segased ennast, kreeklased, itaallased, Albaania siseasjadesse, seal on ka olukord, oli täiesti hullumeelne. Aitäh ja albaanlased ise ka ei saanud aru, mis see õige on ja sellel toimuseks kõikide sõda kõikide vastu. Ja see kõik oleks tõesti väga naljakas, kui ei vastaks tõele. Mingis mõttes on tegu väga hoiatava looga ühest väikeriigist, kes on liiga nõrk, et oma suurte naabrite vahel ennast maksma panna. Ja mis selle tõttu ei annagi võimalus sellele maale areneda ja ma kujutan ette, et nende hädade all, mis siis alguse said, kannatab Albaania, mis tänapäevani. Ja teistpidi on tegu lihtsalt ühe väga hea raamatuga väga efektselt kirjeldatud teosega, mis põimib ajaloolised sündmused nii elegantselt ilukirjanduseks. Et jah, nagu öeldud, pekkis mindki ära. Igatahes soovitan seda väga lugeda, aitäh. Ja loodan väga, et see raamat ei jää ainsaks albaania keelest eesti keelde tõlgitud teoseks, sest et kindlasti on sellel maal paljugi pakkuda. Head lugemist.