Tere minu nimi on Peeter Helme. Räägin täna Vahur Afanasjevi raamatust minu Brüssel. See Epp Petrone kirjastuse sari, minu sari on ilmunud juba aastaid ja kui ma teen siia, hakkasin mõtlema selle peale, et kas mõni selle sarja raamat on mulle varem näppu jäänud siis ega ei olegi, et ma olen seda sarja täielikult diskrimineerinud ja ei ole ühestki antud sarja raamatust varem siin saates juttu teinud. Põhjuseid selleks on mitu. Üks on see, et Petrone print saab raamatute turustamisega ise suurepäraselt hakkama ja tähelepanu vajadust nendel teostel kindlasti ei ole. Ma olen täiesti veendunud, et praegugi leidub kuulajate seas arvukalt neid, kes on üht või teist minu sarja raamatut lugenud. Teine põhjus on selles, et selle sarja raamatud kole ebaühtlase kvaliteediga. Väga tihti on näha, et ainuke põhjus, miks ühe või teise maa kohta raamat on kirjutatud, seisneb selles, et see inimene on sellel eksootilisel maal elanud aga kirjapulk keeledele enne raamatut kribimist küll Te sattunud. Nii et see on teinud mind väga skeptiliseks nende teoste suhtes, sest et iialgi ei tea, mis sealt kaante vahelt, et välja võib tulla või või mida sealt ei või välja tulla. Vahur Afanasjevi raamatu haarasin seevastu kätetäie enesekindlusega. Ilmselgelt on ju tegu ikkagi kogenud kirjaniku raamatuga, tema sulest on ilmunud varem arvukalt teoseid olgu siis näiteks selline koomiksilaadne, mitte siis selles mõttes, et seal pilte oleks, aga oma narratiivselt selline hakitud pisikesteks kirjanduslikes pildis kestaks, jagatud kaadrid otsustavad, mis räägib siis sööbiku ja pisiku uutest seiklustest tänapäeva Eestis. Või siis absurdne ja samas ometi tõsieluline lugu. Ajakirjanik Taabak Ruby seiklustest veiselinnas, milles ei ole raske ära tunda Rakveret raamatu pealkiri on siis kastraat tontaariost. Või siis Afanasjevi enne minu Brüsselit viimane proosaraamat kosmos. Ja ma ei nimetanud praegu luuleraamatuid, mida Afanasjevile on samuti ilmunud terve hulk. Ühesõnaga, aga on tegu vilunud autoriga, kelle suhtes olime selles mõttes väga optimistlikult meelestatud. Ma teadsin, et on, mis on, aga kirjutada ta oskab, ma ei pea lugema piinlikust tundes elementaarseid kirja või loogikavigu. Julgen nüüd väita, et minu Brüssel on minu sarja parim raamat. Samal ajal kõiki ma ei ole siiski lugenud, aga need, mis seni kätte on jäänud, on kõik olnud alla seda taset, mida ma minu Brüsselist leidsin. Afanasjev kirjutab niimoodi väga, lahedalt mõnusalt ja ta ei lähe tüütuks, kuigi kohati ta kirjeldab asju, mis ilmselt ei kõla just väga põnevalt. Pikalt peatub ta sellel, mida rahvakeeles nimetatakse kommunaalBornuks ehk siis igasugustel jamadel, korteri üürimise, jälle üürilepingu lõpetamise või mingisuguste muude selliste elamisega seotud ebamugavustega, aga ta teeb seda ka uskumatult naljakalt. Näiteks kuidas ta kirjeldab seda, kuidas Brüsseli korteriomanikud on väga vilunud siis kiusama ja peedistama igal võimalikul moel välismaalasest üürilist siis nii traagiline, kui see ilmselt Afanasjevile tol hetkel oli, selle kirjeldus ajab lihtsalt naerust pisarad silma. Ja palju peatub ta siis sellistel brüsseli elu pisikestel asjadel üldse. Et kui mõni inimene nüüd äkki kardab, et tegu on raamatuga, mis pikalt ja igavalt Ta räägib mingisugusest Euroopa bürokraadi tühisest elus, siis ei ole absoluutselt nii, et kogu sellel tööalasel küljel just nimelt Afanasjev töötas, siis mitu aastat Brüsselis Euroopa vist komisjoni vahet ei ole, ta töötas eurokraadina nagu nagu armastatakse öelda. Aga sellel peatub ta minimaalselt, kirjeldab ära, mida ta seal tegija punkt siis läheb jälle tagasi sellistele lõbusamate asjade juurde nagu näiteks Brüsseli ööelu, erinevad inimtüübid, keda selles ööelus on võimalik kohata. Brüsseli üldine atmosfäär, toidukultuur, aga näiteks ka selline huvitav nüanss, millest muide Afanasjev on paar aastat tagasi kirjutanud ka ajakirja looming Ühe essee nimelt eeter Belgias on nimelt eeter apteekides retseptivabalt müügil. Ja Afanasjev kirjeldab siis mõnuga, kuidas tema rüüpas tasakesi eetriti, kuidas, et sellest šokeeritud tema belgia tuttavat, kes ei olnudki teadnud, et eetrit on ka säärasel viisil võimalik tarvitada. Nii et nalja saab sellest kõvasti ja omamoodi on see esitatud justkui päevikuna, ta jookseb kronoloogiliselt siis edasi alates Afanasjevi saabumisest Brüsselisse kuni lõbustama lahkumiseni Brüsselist ja selliselt on võimalik väga kergesti raamatule kaasa elada, kuna autor kirjeldabki enda elu teeb seda väga kutsuvalt kaasaelamissfäärilises toonis ja saab justkui kogu selle brüsseli aja temaga kaasa teha. Ja samal ajal raamatut kirjutades peab ta üsna hoolega silmas seda, et see on kirjutatud inimestele, kes kas üldse ei tunne Brüsselit või on seal käinud nagu ilmselt väga paljud Eesti riigiametnikud aga kindlasti ka muude elualade esindajad nimelt mingisugusel lühikesel tutvumisreisil, nagu Afanasjev siin raamatus korduvalt ka mõista annab, ei ole Brüssel linn, mis ennast kergesti kätte annab. Esimesel külaskäigul võib külastajad kohutada see igasuguste euroop, hoonete koletuslikus ja samal ajal siis jällegi selle brüsseli vanalinna selline üle ekspluateeritud turistlikus. Ja võib jääda selline mulje, et see ei olegi linn, mis on elamiseks. Aga tegelikult on ja seda, et see elu võib seal isegi omamoodi päris mõnus olla. Kuigi oma hädadega nagu igal pool kirjeldabki, siis Afanasjevi, minu, Brüssel. Seda raamatut saab täiesti kasutada ka reisijuhina. Ta räägib üsna täpselt kohtadest, mis võiksid huvi pakkuda, mis jäävad sellisest turisti põhiliikumiste eest kõrvale, aga mis on seda põnevamad. Tutvustab kõrtse restorane, kuhu tasub minna, hoiatab teiste eest, kuhu ei tasu sattuda, aga kuhu on selle eest väga kerge sattuda. Ja annab selliselt päris hea ülevaate, nii et igaühel kellel on plaanis Brüsselisse sattuda, soovitan seda raamatut lugeda ja veel enam soovitan seda lugeda igaühel kellel ei ole plaanis Brüsselisse sattuda, kes kuidagi jälestavad või põlastavad seda linna, ilma et nad seda tunneksid. Afanasjevi, minu, Brüssel, ava selles mõttes kindlasti silmad ja näitab, et iga linn võib mõnus olla. Lihtsalt see on vaja enda jaoks õigesti avastada. Nüüd õnneks ongi siis olemas meie lugemislaual see tore raamat, mis aitab Brüsselit avastada ja mis kindlasti vähendab kõikvõimalikke ratsionaalseid või irratsionaalseid hirme, mis meil selle linnaga on. Head lugemist.