Raadiokuulajad algamas on 16. juuni saade kino kino ning tänases saates on teil võimalik kuulata intervjuusid nii Nazzalkioneeriga, kelle kõrbetriloogia hiljuti linastus kui ka Radžallaga, kelle dokumentaalfilmid võimalik siin lähiminevikus just vaadata. Ja Tõnu Karjatse räägib ka uuest filmist, mis linastub sõpruses submoreen ehk siis allveelaev ning saate lõpus saate ka teada, kuidas läheb siis Eesti filmide mitmesugustel festivalidel kõikjal maailmas. Saate alguses kuulame kordusena intervjuud neile Nad särkhemiirandis, kõrbetriloogia Eestis linastumise eelklassikaraadiole ja pärast seda kommenteerib Kõrve triloogiat Gazakaarsepik. Kas seal Kemira on sind 1948. aastal Korva linnas Tuneesias ja elanud aastaid Prantsusmaal? 1982. aastal kutsus Hando ideega Theatre Nationale Shay Joosse Pariisis osalema jutuvestja sarjas mille raames ta sarnaselt 1000-le ning ühele loole jutustas ka kuu vältel igal õhtul ühe loo. Kaks aastat hiljem pälvis ta oma filmi kõrberändurite eest kolme kontinendi filmifestivalil laantes Prantsusmaal. Oma esimeseks. Filmiauhinna ja kõrberändureid linastuvad ka Tallinnas. See on film, milles maaliline kõrb on kunstiliseks ja eetiliseks fooniks mitmele erinevale loole ja silmised araabia juttudest pärit nutikust, julmust ja mitmetähenduslikkust, kus meile tuttav loogika ei pruugi kõige tähtsamal kohal olla. Ja selles filmis saate aimu ka araabia kultuuri hiilgeaegadest. 1991. aastal võitiski meri teine film kadunud kaelakee Locarna filmifestivalil žürii eriauhinna ja kadunud kaelage on siis visuaalselt kaasakiskuv jutustus, milles on ka 1000 ja ühe öö lugude hõngu. Filmi tegevuspaik on 11. sajandi moslemi Andaluusia Sa metafoor kadunud aiast igatsusest rahu järele. Mida raske kaitseb barbarite destruktiivseid fanaatikute eest. See on siis see on tal uus ja mis on olnud kohtumispaigaks paljudele kultuuridele. Aastal 2005 valmis kõrbetriloogia kolmas film. Ma pean siis, mis pälvis Kuldse pistada mas ka filmifestivalilt Omaanis ja ka peaauhinna Fachi festivalil Iraanist Pava, siis linastus ka 2005. aastal PÖFFil ja filmipäeva siis ülesehitus ning temaatikat tuleneb islami müstitsismist. Siin on taas tegevuspaigaks liivane lõputu kõrb. Film on üles võetud Tuneesia, Iraani maastikel ja Kemira on selles filmis aidanud tolerantsed. Sõbraliku islami kultuuri Kõrb on tõesti olnud siis tema filmides väga olulisel kohal ja palusin ka klassikaraadiole antud intervjuus lähemalt selgitada, mida kõrb tema jaoks tähendab ning ta viitas siin kõrbe lõputusele sellele, kuivõrd üks liivatera on sarnane kõikidele teistele liiva peredele ja ka sellele. Araabia keel on kõrbes sündinud ning kõrb on universum, kuid selles peegeldub ka inimese üksildus kuulamegi, kuidas sel teemal kõneles Ancer Kemira. Seal Kemira on olnud mitmetes intervjuudes väga kriitiline Araabia televisiooni suhtes. Ta väidab, et araabia revolutsioon kopeerib ja ei arenda kultuuri. Televisiooni rahastajatel, kes kuuluvad rikkamasse keelkonda, puudub visioon inimühiskonna arenguks. Ta räägib ka sellest, et araabia keelt tuur peegeldab sealsete inimeste ajalugu ja et islamism tegeleb identiteedi määratlemisega. Sellega, et kunst ei ole väärtustatud, puutus Serkki emiir kokku juba oma lapsepõlvest, mil tema perekond tema kunstikalduvust ei toetanud. Kuid seda seal on ta suutnud võtta väga suured lohud. Rikkusega sõnas klassikaraadiole antud intervjuus, et ta näeb mõningaid positiivseid tendentse näiteks Ko Tuneesias toimuvates ülestõusudes, mis annavad vihjeid, et nooremal põlvkonnal on arusaam, kuidas üks kultuur või demokraatia tekkida ja areneda sest ka kultuuri ja demokraatiat ei saa Sercamiiri meelest lihtsalt üle võtta. Lutsar Kemiri filmi on vaba, siis on seotud isse müstilise voolus, rassismiga ja sofismist on Kemiirga ise armastanud rääkida mitmetes intervjuudes ja üks mõiste või märk, mis seoses sellega tuleb alati esile, on. Lutsar Kemira selgitab, et islamikultuuris on esteetika väga oluline roll ja olulisel kohal on ka kalligraafia. Keel on plastiline ja väga paljusid nähtusi võib kirjeldada üsna lühikest, araabiakeelsete sõnadega ja jaoks on välja mõeldud lausa üks märk au. Ning see märk viitab armastusealasest. Märk ühendab ja liidab elemente ja nähtusi näiteks taevaste maad või nagu seal Kemira mõnes intervjuus näiteks meest ja naist. Niisiis on see salapärane täht araabia tähestikus, ratseptimiiri Tallinnas toimunud jutu väsmis sarja salvestas klassikaraadio ja katkendeid, sellest on võimalik kuulata ka praegu klassikaraadio koduleheküljel alajaotuses Ta ja vestis kunsti puudutas ka minu viimane küsimus, mille kohta nad seal Kemir väga sõbralikult vastas ja selgitas ning jutustas islamimaade pikas jutustamistraditsioonist ning muidugi meile väga tuttavast jutustuste kogumikust 1001 ööd. Kahjuks on see jutustamistraditsioon aga kadunud 20. sajandi maailmasõdade vahel. Samas on islamikultuur väga rikkalik ja seda poeetide jutustajad. Kultuuri püüavad särkhemierrama jutustamissarjade kaudu elustada. Inimene Hinab seisi Oblesk. Lühidalt särgivi rõhutab siin tegemist on haruldase üle 1000 aasta kestnud araabiakeelse jutustamistraditsiooniga ja kui araablased ise teavad, et poeetide rikkalik kultuur on olemas, siis neid tekste Venemaailm ei tunta, sest neid ei ole ju tõlgitud ja natserkimir ise püüab Westmis traditsiooni taaselustada ning vestleme ja tema jaoks ei tähenda mitte meelelahutus jutust, vaid maailma peegeldamist, kus on olulisel kohal nii inimesed, meeleolud, sündmused, aeg kui ka verbaalne väljendus. Seal Kemiri kõrbetriloogiat kommenteerib siinkohal Sagaaris Lepik. Möödunud nädalavahetusel külastas Eestit maailmakuulus Tuneesia filmilavastajana sirgmiir. Seda külaskäiku oli väga mõnus jälgida sellepärast, et tema visiidiga seoses linastus sõpruse kinos ka kõik tema niinimetatud kõrbetriloogia kolm filmi kõrberändurid, kadunud kaelakee ja siis see on üks äraütlemata huvitav triloogia, sellepärast et ta on samal ajal lihtne ja samal ajal väga keeruline ning samal ajal väga sügav on ju teada ka väga hästi see asjaolu. Circa emiir on suurepärane jutuvestja ning kõigi selle triloogia filmide puhul võite selgelt ära tunda, tegu on inimesega, kellele meeldib rääkida lugu, kusjuures kõige tähtsam selle asja juures on see, et ta räägib lugu omaenda rahvast omaenda ajaloost, kui niimoodi võib öelda või sellest keskkonnast, kust ta on pärit või kus ta tunneb ennast koduselt. Noh, on ühed ja teised filmikriitikud nimetanud seda triloogiat ka sufi trioloogiaks. Aga ma ei oleks nii täpselt näpuga näitav, sellepärast et kui ma Circhemiirilt küsisin, kas ta ise kuulub mõnda Sofi liikumisse, siis ta ütles ei ja jaa, see tähendab, et kas ta on kuskil oma elus sufi rajale astunud. Tema vastuses oli nii eitus kui jaatus ja eks see iseloomustab ehkki modernseid araabia maailma filmilavastajaid, kes seda teemat võtavad käsitella, sest kogu Arabi kunst, kalligraafia ja mitte ainult kalligraafia, arhitektuur, muusika ja kõik see on otsekui ilu bioloogia ette rakendatud. See tähendab seda, et see on läbi põimunud inimese müstilise rännakuga. Kõik kolm filmi põhimõtteliselt räägivad ka rändamisest eeskätt esimene film ja viimane film. Esimene film, kõrberändurid kannabki seda pealkirja, kus tegevus toimub kõrbes eraldatud paigas. Samal ajal on kõrb loomulikult ka tühjuse sümboliks kus elavad inimesed oma väljakujunenud suhet ega traditsioonilist suulise traditsiooni eluviisi. Neil on seal oma kired, jaama passioonid. Neil on oma igatsused kaugete maade taha, mis asuvad teisel pool merd. Andaluusias näiteks Andaluusia all on Nazir Kemiri filmides väga-väga tähtis roll mängida. See on Andaluusia on otsekui igatsetav paradiis, kuhu püütakse jõuda, millest on kindlasti kuuldud lugusid ja, ja need lood nii nagu araabia traditsioonis on, on jutustatud erakordselt värvikalt. Ning loomulikult paneb see lapsed või laste palged õhetama kui jutt on Andaluusia, sest samal ajal on see rändamine nagu igavene ring käik. See sümboliseerib ka äraminekut eraldumist. Ja seda antakse filmi jooksul üha enam ja üha enam ja üha enam teada. Circhemiir on ka mõneti traditsioonilise eluviisi apoloog. Ta kaitseb suulise traditsiooni toimimist ja püüab seda omamoodi irooniliselt kajastada siis läbi modernset ametit ja modernset tegelaste. Ta on korralik poliitika, kriitik, aga ka rumaluse kriitik selles mõttes, et kõik modernsed asjad ei sobi lihtsalt vanade traditsioonide juurde ja neid ei tohigi mitte mingil tingimusel sinna viia. Võimaluse korral hoida sellest eemale, sest need maailmad ei saa üksteisega. Iluteoloogia ja armastuse teoloogia minu meelest Circhimiri teises filmis kadunud kaelakee, mida tegelikult võiks palju paremini tõlkida kadunud tuvi kaelakee, kuna see filmi pealkiri pärineb ühe Andaluusia luuletaja imm Hasmi sulest, kui niimoodi võib ütelda. Armastuse psühholoogia ja armastajate psühholoogendatavasti keeruline ja sirge piir on selle lahendanud väga huvitaval moel. Ta kasutab nimelt võimalikult kaunisti autentset Araabia esteetikat koos kõigega, mis sinna kuulub. Taaskord on mängus kalligraafia. Taaskord on mängus imekaunid mošee, pan nood ja, ja suurepärane turu olukord või siis kalmistu selleks, et anda edasi sellist kauniduse karakteristikut vaatele, ütleksin. Ja jällegi tuleb sisse otsekui noolena mingisugune selline moderne peegelpilt ja vihje sellele, et modern, linna olukord või moderne linna õhustik juhib inimese eraldatusse ja üksindusse. Paavo siis on kahtlemata kolmanda filmina kõige rändajalikum, kui niimoodi võib nimetada, sellepärast et see koosneb paljudest episoodidest, mis on omavahel teatud määral ühendatud. Ja see film iseenesest on nagu Arabi kalligraafia, selline õhk, õrn, pitsiline ja samas meeletu, sügava tähendusega. Kõik need episoodid kõnelevad inimese hingerännust, otsingutest kahtlemata ka leidmistest. Ja erakordselt orientaalne on kolmas film vaba siis kõikidel nendel, kes armastavad surfikultuuri, maksab seda filmi ilmtingimata vaadata, seda filmi otsida, sest see peaks olema Sofi ja filosoofiliste küsimustega tegelevate inimeste riiulis vaata et aukohal filmis rändavad inimesed füüsiliselt Sophie, šeik vaba siis kelle järgi see film on ka nimetatud, aga see filmi pealkiri iseenesest ei ole ainult papa siis vaid see on vaba siis ehk prints, kes leidis oma hinge, kui niimoodi võiks tõlkida ja selles filmis kahtlemata näidatakse printsi, kes ei tegelenud millegi muuga kui mediteeris ümber kõrbes oleva väikese veesilma või allika. Kuid tema rännak oli seespidine. Nii siis inimeste rännud kõrbe üksindus ja samal ajal kõrbe tühjus, kuid täius kui Puhtus, erakordne puhtus, ilu ja ilu kaudu edasi antav armastus on Circherniiri filmides omal kohal. Üks mu hea sõber ütles esimest filmi vaadanuna, et see oli väga keeruline film. Et seda peaks vaatama oma kolm korda selleks, et saada pihta kõikidele nüanssidele. Tõsi, film on väga läbi lavastatud ja kõik need kolm. Kuid ma arvan, et need filmid ongi seda väärt, et mitu korda vaadata. Niisiis sirge meer ja kõrbetriloogia, olge tähelepanelikud ja otsige ning kaunistavad. Kinos Sõprus linastub alates tänasest Richard ade subMarin allveelaev ja sellest filmist mõne hetke pärast ei lähe. Vähe on neid filme, mis juba esimestest sekunditest vajutavad sind lõõgastunud kinotoole ja võtavad maha teatud kriitilise kaitsekilbi mis hoiab su meeli halbade filmide sissetungi eest. Tavaliselt püsib selline kaitse peal vähemalt 20 minutit. Selle jooksul saab ka selgeks, mis filmi juures meeldib, mis siis. Või siis veelgi üldistatumalt, kas film meeldib või mitte. Richard ade esimene täispikk film subMariin eesti keeli allveelaev on just üks neist lina töist, mis võlub avakaadritest alates seni vaid lühifilme Ühe Arctic Mankise kontsert dokumentaali teinud anne peamiselt tuntud näitlejana telesarjades. Muu hulgas on ta kaasa teinud ka sellistes menukates telekomöödiate nagu maiti puus või meelgi Telekates jooksev IT osakond. Peatselt Kinos Sõprus ekraanile jõudev supp Marin on lugu teismelisest valtsi koolipoisist Oliver peitist, kel tuleb hakkama saada elu esimeste täiskasvanute maailmavalikutega. Need on esimene armastus ja vanemate suhtekriis. Ühelt poolt siis ühe suhte kujunemine ja teiselt poolt ühe suhte hoidmine. Lugu, mida film räägib, on lihtne, võib-olla isegi banaalne, aga see, kuidas see lugu on ekraanile pandud, on juba nauditav. Ajad on toimuvad vürtsitanud meeldejäävate, pildiliste lahenduste ja detailidega. Seda nii lavastuses kaamera töös kui ka Montaažis. Muidugi, näitlejad on oma koha peal. Joe tanthorni romaani põhjal kirjutatud stsenaarium on vaimukas ja hõlpsasti jälgitav. Oliver leiti maailma lähenemise võtteks on sisemonoloog, mis võimaldab pikkida reaalsusse kan Oliveri fantaasiaid, mida temataolisel tagasihoidlikul kuid Uudishimuliku poisil jagub. Muidugi torkavad filmi vaadates kohe pähe võrdlused selliste linatöödega nagu näiteks Ameli uneteadus või kasvõi elu edetabelid. Aga olulisem kui võrdlused on siiski see, mida film iseendast kujutab. Ehkki võrdlused on teinekord võib-olla parim viis manada kuulajate pilt senitundmatust räägitavast. Igatahes kui filmi valmimisaega ei teaks, see on siis aasta 2010 ei oskakski võib-olla seda hõlpsalt kuhugi paigutada. Nimelt kasutab sutt Marin 60.-te aastate uue lainefilmide võttestiku. Selles on 80.-te 90.-te aastate muusikavideo, oli ikka lahendusi, aga õhkkond, mida leiame näiteks 70.-te aastate romantilistest filmidest palju üldistusi, aga ajad on tabanud selle lihtsakoelise ekraani looga midagi meeldivalt ajatut. Näiteks võib iga vaataja ju endalt küsida, kui paljud filmid on tema arvates suutnud edasi anda esimese suudluse, kohmetud võlu. Ajoad suudab. SubMarin on kasvamise lugu. Peategelase ellu juhtuvate vastandustega konfliktide kaudu tulebki Craig Robertsi kehastatud kangelasel teha valikuid, kuidas ise oma eluga edasi minna. Keda võtta eeskujuks, kas kauni pilusilmse naisega naabrusse kolinud vaimse energia kurut või oma teadlasest isa, kes saab näiteks televisioonist kinga, kuna ei oska rääkida, sama käsi kuhugi panna. Liiatigi selgub veel, et kurg Rähem, keda mängib Kadigantsid, ain on Oliveri ema, endine armuke. Ja üks kandvaid vastandusi ongi Oliveri ema naine, kes ei taha tunnistada oma vananemist ja Oliveri armastus. Ohtlikult veetlev noor büromaan Jordaania, keda kehastab Schasmin Deutsch. Ühes filmisõlmpunktides tulebki Oliveril valida, keda päästa kas oma õrna ja kujunevat suhet kättesaamatu tüdrukuga või perekonda, mis peaks tagama kindluse igasugusteks edasisteks elu väljakutseteks. SUP Marian vaimukas, kerge ja ilus, romantiline tragikomöödia, mis sobib pea ideaalselt kuuma suveõhtusse ja ilmselt on see ka üks neist filmidest, mida teinekord tasub uuesti vaadata. Maikuu lõpus viibis Eestis India dokumentaalfilmide režissöör Rachess Challa, kelle dokumentaalfilmid ka linastusid KUMU dokumentaalfilmide sarjas ja filmide linastumise eel andis ta klassikaraadiole ka intervjuud ning kuulamegi siinkohal seda veel kord. Kõigepealt võta filmist põletusmatuselapsed, mida väga kõrgelt hinnanud mitmed maailma rahvusvahelised filmifestivalid. Näiteks on see film pälvinud Grand Prix Montreali filmifestivalil samuti Paulo rahvusvahelisel filmifestivalil ning pälvinud ka mitmeid eramärkimisi teistel festivalidel. Kuid tegemist ei ole sugugi Rodgers Challa esimese filmiga, siis tema esimene täispikk film, mis oli siis tõepoolest ka korralikult rahastatud. Tõsine film valmis aastal 2006 ja kannab pealkirja varjudoru hõljuv lambike ning radio channel on valminud juba ka uus film mis käsitleb India leskede elu ja kannab pealkirja Aadeeeszteeerrs. Mida siis loodetavasti, kui kõik hästi läheb, näeme ka PÖFFil. Ratšessachella kõneleb, et tegemist on filmiga mis on siis üles võetud juba aastal 2005 ja tema jaoks on tegemist nii-öelda läbimurdefilmiga, ehk siis esimene film, millele ta sai korraliku rahastuse ja tal õnnestus teha esimene tõsiseltvõetav film, millega siis tõesti minna rahvusvahelistele festivalidele. Filmis on juttu ühest lapsest ariifist, kes on oma perekonna ainus toit ja, ja tal on siis tõesti vaja üleval pidada kuueliikmelist perekonda. See on lapsele küllaltki raske ülesanne, sest ta elab siis talle järve juures kašmiir is ja tegemist on konfliktipiirkonnaga. Et selline elu lapse jaoks ühelt poolt siis konfliktipiirkond ja teiselt poolt ta peab perekonda üleval pidama, olles ise, nii noor, on siis tõeline väljakutse. Aga radio channel on endal ka taust seotud just nimelt kašmeeriga. Klasest Challa kõneleb oma pisut süngest elust nimelt kuulutas siis ka Kashmiri elanud hindude sekka. Tegemist on siis hindu vähemusega Kashmiri is ja üheksakümnendatel aastatel sundisid sõdurit rahvusvähemuste piirkonnast lahkuma. Kogukond, kuhu kuulus siis 350000 hindot asus elama teistesse piirkondadesse, sealhulgas siis ka käshalla. Ka tema elas üheksa aastat põgenikelaagris sadade perekondadega ühe katuse all. Sellele vaatamata suudab Račhalla luua väga lootusrikkaid filme, sest see väljendab tema loomust. Ta peab ennast optimistiks ja tema südames on väga olulisel kohal nii filmi tegemine kui Kashmiri päritolu inimesed. Ja nendes filmides leiabki väljendust. Täna nädala pärast aga võime kumu auditooriumis vaadata Evaradžella järgmist ja võib-olla mõned isegi kuulsamad filmi. Põletusmatuselapsed film on aastast 2008. Thatcher Challa järgmine film, põletusmatuselapsed, mis tuli välja aastal 2008, on üles võetud 18 kuu jooksul aja 2006 kuni 2008 ning Ratšella on selles filmis jälginud seitset last, kes elavad ja tegutsevad mani karnika kattis India pühima linna paranes siis asuva põletusmatuste alal, kus siis tõesti 24 tundi katkematult põlevad lahkunute kehad ehk siis tegemist on krematooriumi. Ja see on koht, kuhu india inimesed toovad oma lahkunuid. Indias valitseb uskumus, et kui inimene on kremeeritud, manik arnika katessis, ta saavutab moksa ehk taastub välja elu ja surma tsüklist. Ja siis need seitse last, keda Latšest tšello on selles filmis jälginud. Nad on pärit, et nii-öelda puutumata kastis, nii et neil ei olegi väga palju muid võimalusi, kui varastada surinat tükke ning neid müüa ning samuti siis mõni neist osaleb ka krematooriumi töös. Nagu öeldud, see film on äratanud väga palju tähelepanu rahvusvahelistel filmifestivalidel ja pälvinud ka erinevaid auhindu. Niisiis on tekkinud omamoodi vastuolu, et kuigi tegemist on India hindude jaoks väga püha paigaga ja läbi selle eksisteerib ka paradiis ja põrgu abstraktne kontseptsioon siis nende inimeste jaoks, kes seal peavad elama ja võib-olla ma elatist teenima, on see siiski maapealne põrgu, sest nende jaoks on see elu seal väga raske, nagu selgitab Ratšesse Jolla. Filmis on ka mõnevõrra Protaalseid kaadreid ja Chale käest on ka varem küsitud, et kas tema jaoks oli see Essentsiaalne jätta selliseid kaadri filmi sisse ja ta ütleb ka filmi monteerimise ajal, ta mõtles, kas on õige, jätan, et stseenis sisse, kuid siis ta jõudis järeldusele, et kui vaataja ei koge neid pisut häirivaid visuaalseid kaadreid, siis nad tegelikult ei mõista, millistes oludes need lapsed elavad või töötavad. Klatšida ei tee mitte ainult filme, vaid osaleb ka india laste uute arenguperspektiivide avamises, kui nii võiks öelda, nimelt need seitse last, keda ta filmis filmis, mida on meil võimalik siis ka järgmisel kolmapäeval kumu auditooriumis näha täiendlastega vägagi seotud tuks ja ei tahtnud neid sugugi ainult oma filmis ära kasutada ja siis oma teemadega filmidega edasi minna ning ta püüdis leida võimalusi, kuidas nende laste elu muuta või parandada. Ja üheks selliseks võimaluseks oli osaleda heategevusorganisatsiooni plan india töös planeerinud ja siis tegeleb India laste õiguste eest võitlemisega ja nende vaesusest väljaaitamisega, aga see ei olnud tema jaoks siis piisav ja leidis Ameerika täiesti paari, kes aitas tal seitsmest lapsest neli, viie kooli ja neil olid nüüd siin ka paari päeva eest eksaid ja kaks neist sooritusi, need eksamid edukalt. Nii et tundub, et tal on õnnestunud tõesti siis muuta India laste elu kahel tasandil laiemas perspektiivis plane India kaudu ja kitsamas perspektiivis nende seitsme lapse elu, kellest aga filmi tegin. Ma arvan, siis filmimise aegu jäid talle kaamera etega india lesed ja sellest valmis juba järgmine film. Touch jala räägib oma viimasest silmist restes, mis on linastunud nüüd käesoleval aastal Rotterdamis. Ma pea Kein astub ka Krakowis, kuhu ta on valitud võistlusprogrammi. Selle sinimaterjali võttis ta üles juba esimese filmi, aga mil ta varana siis filmis seal tegutsevaid lapsi, aga tundub, et hinges on veel üks teinegi mureallikas. Nimelt Indias on komme lesestunud, naised lähevad oma surma ootama varanasse ka need naised, kes ei olegi võib-olla vanad, võib-olla ka murde-eas lesestunud tütarlapsed, nii et nende elu koosneb surma ootamisest. Suurem osa ajast veedavad nad rituaale jälgides või mõnevõrra neis osaledes vaikuses ja vaesuses ning selles filmis ei ole kohta sõnal, vaid visuaali. Ja tänase saate lõpus veel Eesti filmi ilma lühiuudiseid. Nimelt algas 15. juunil haridus meelelahutuseks filmilaager mis toob kokku Eesti õpilased ja õpetajad ning filmiõppejõud Eestist, Rootsist ja Soomest. Külvilaagri eesmärk on filmi tegemise kaudu pöörata tähelepanu meid ümbritsevale merekeskkonnale ning tutvustada seeläbi oma kultuurielu ja olemast Eesti. Aseta laagi piirkonnas ning väikesaartel. Ja laager toimub Eesti suurima purjelaeva vana laev kaisa moor pardal, mis on unikaalne ja suurepärane näide vana ja uue sümbioosis ning kooskõlast. Laavalaager algab Tallinnast ning reedeks jõutakse Pärnusse. Vahepeal peatutakse veel Muhu saarel, kus tutvutakse traditsioonilise uisk-tüüpi purjelaeva uisk ehitustöödega ning jäädvustatakse selle valmimisprotsessi ja finilaagris osalevad noored koos õpetajatega, Emmastest, Käinast, Moost ning Tallinnast. Õppejõududeks on kinobussi filmi juhendajad Micranud ning Lauri Nagel ning külalistena Fredrik Norbla film Stockholmist ning Rasmus sumeljas päästablondi regioonist. Euroopa nõukogu kaastootmisfond euri maas otsustas toetada Eesti-Soome koostööfilmi Rat King tootmist 250000 euroga. Otsus sündis möödunud nädalal Helsingis toimunud euri masche istungil. Ratkinganud triller arvutimängusõltuvuse küüsi langenud poistest. Filmivõtted toimuvad peamiselt Eestis Tallinna lähistel üks tähtsamaid Võte kohta Viimsi kool. Samuti filmitakse Tootsi turbavabrikus ja haara sadamas filmi Rat King. Režissöör Petteri Kotwitša, kes on on varem üles antud filmi Black Ice, mis oli aastal 2008 Berlin lale mõistes programmis. Tegemist on Soome päritolu filmi režissööriga aparaat Ramika orasmaa kunstnik Jaagup Roomet, keda tunneme filmi Püha Tõnu kiusamise järgi ja kostüümikunstnik Anu Lensment, grimmikunstnik Tiina Leesik ja eestlastest mängijad. Filmi kõrvalosades Kene Vernik, Maarja Jakobsoni Saldra filmivõtetel osalevad ka 200 kuni 300 eesti noort, kes astuvad üles kooli ja ööklubis stseenides. Filmi eelarve muide kokku 1,53 miljonit eurot ja filmi toodavad Allfilm ja Making Movis produtsendile Kai Nordberg Kaarle, Aho ja Ivo Felti. Aga minu tegemine siin ei aita midagi. Tuleks minuga kaasa mina poisina mehe rinna. Režissöör Heleri Saariku lühifilm näki lugu valiti maineka Edinburghi rahvusvahelise filmifestivali programmi, võimsate on grill ja filmi esilinastus rahvusvaheliselt toimub siis 23. juunil. Heleri saarik on Noor-Eesti filmirežissöör, stsenarist ning auhinnatud muusikavideote looja. Teiste hulgas on ta loonud muusikalid, tehased, pandidele popi, teadja, Pädas, Yuki ja Edinburghi. Rahvusvaheline filmifestival toimub sel aastal juba 60 viiendat korda. Festivalist saaks esile tõsta filmide kaas, mille režissöör on John Michael McDonald ja festivalikülaliste hulka kuuluvad ka auhinnatud režissöör David McKenzie ning möödunud aastal Euroopa parima filmi variautor ning filmist treinsportik tuntud Ivan McGregor. Aga see käesolev programm, kuhu on valitud ka Heleri Saariko lühifilm on festivali korraldajate sõnul kõhedaks tegev uitus läbi filmida mis on siis omakorda läbi imbunud müütidest ja muinasjutulist jõududest. Ja filmi Eesti telekanalite eetrist tuleks otsida juulikuus. Mati Küti aastal 2010 valminud animafilm Taevalaul võitis auhinna 15. rahvusvahelisel televisiooni ökoloogia festivalil päästa ja hoida, mis toimus seitsmendast 11. juunini Hantõ-Mansiiskis. Selgunud on ka, et tänavuse karve vaari filmifestivali raames linastub Marianne kõrveli lavastatud dokumentaalfilm Erkki-Sven Tüür. Seitse etüüdi piltides. Eesti filmid on ka varem Caroivaarist osa võtnud ja põhiliselt on nende filmid pääsenud kavasse ISO vest. Kuid Marianne kõrveri Erkki-Sven Tüür seitse etüüdi piltides linastub programmis muusika loodus sai. Ühtekokku linastub selles programmis üheksa filmi. Selliseks kujuneski tänane saade kino, kino, mida toimetas Mirje Mändla ja järgmine saade sarjast kino. Kino on eetris 18. augustil.