Hea kuulaja klassikaraadios on nüüd jälle tund kaja masina päralt ja mina siin stuudios olen Tõnis kahu on meie sarja eelviimane saade ja selle sisustab ansambel Inglismaalt. Ansambel, kes tasasele mitmeti ootamatul viisil tõusis rokkmuusika eliiti nii umbes 15 aastat tagasi ja püsib seal seniajani. Bänd, kellest jutt kannab nime reidi ühed ja nende esimese ja esialgu veel põgusa läbilöögilaul, kõlab siit. Laulja ja multiinstrumentalist Tomiork, kitarristi John Ingriin Wood, jäädobrayen, basskitarrist kolingreenbud ja trummar Phil seal või olid viis sõbra Oxfordist, kes reide veidi käivitasid ja kriib. Laul, mis äsja kõlas, oli nende läbilöögilugu. Laul on pärit aastast 1992 ilmus ansambli reid jahet debüütalbumil Pablo Hani aastal 1993 ning on mitmeti vastuoluline. Bändi karjääri seisukohalt võib öelda nii, et reidi ühed on justkui kahe faasiline ansambel. Esiteks otsisid nad oma identiteeti ega leidnud seda kuigi kindlate veendunult. Seejärel aga oma karjääri viimasel 10-l aastal olnud nafta nii mõndagi, et oma leitud identiteeti omakorda lammutada ja dekonstrueerida. See võib paljude jaoks olla ja ongi selle ansambli kreatiivsuse tunnus. Kinnitus sellele, et nad paigal ei püsi. Igatahes pole reide ühendanud ansambel, kes ilmselgelt kuuluks popkultuuri esiplaani juurde. Oleks alati nähtav, läbipaistev. Reidi hoidi tulekut hinnata ei saa mõõta, siis peame vaatama konteksti ja selle konteksti piirid olid paljus seatud Ameerika Ühendriikides käivitanud Crash muusika buum nirvaana eesotsas. Gripp oli enam-vähem tüüpiline Kranich ballaad ja Reidio heid asetus paljude teiste Nirvana kopeerijatega ühte rippi laulu märgalt Inglismaal, kuigi seda mitte ainult tunnustavas, vaid ka iroonilises võtmes. Kriipis oli liiga palju kalkuleeritud tumedast ja halemeelsust. Loo tegelik edu sõltus aga lõpuks hoopiski ikkagi sellest, kuidas käitus Ameerika Ühendriikide publik ja see võttis reide üheni single hästi vastu, paljus tänu MTV kalduvusele selle videot oma playlist'is mängida. Niisiis oli Reidivad 1993. aastal kummalises positsioonis ja see oli pigem alus ajutiseks kurioosumiks kui suurejooneliseks karjääriks. Tegemist oli justkui klassikalise ühe hiti kultusbändiga, kes pealegi näis olevat orienteeritud spetsiifiliselt ameeriklastele. Võib öelda, et bändi ennast mitmeti ärritas selline positsioon ning ärritas ka vajadus võtta Ameerikas ette väsitav turnee ja mängida samu laule õhtust õhtusse. Aga siiski on just kusagil seal varjus, põhjused võiks. Reide heidil kujunes välja võrdlemisi lojaalne ja huvitatud publik. Järgmine LP bens aastast 1995 oli küll juba midagi muud midagi mastaapsemalt jaga tõsiseltvõetavamad, kui too üsna õhuke debüütplaat. Hästi lihtsustatult öeldes oli muutus järgmine. Kui reidi ühed ja avalöök oli seotud ehk Briti ja Ameerika alternatiivrokitraditsioonidega siis nüüd muutus mõjuala suuremaks ning hakkas pigem meenutama briti progressiivrokki. Eriti pink Floydi. Seda näiteks laulude tempos ja meeleolus, aga kindlasti ka kõlaliselt haardelt. Sellesse treidühjed kõlas osalt ka tänu produtsent John lekil elektrooniliselt ja kunstipäraselt. Aga see kõik oli alles algus. Kuulame nüüd muusikat, laule Street Spirit feid auto on pärit just albumilt Länts ja ühtlasi reede esimene kokku viiest topp viisid laulust Suurbritannia tabelis teiseks, aga juba katkenud bändi järgmiselt. LP Bioter, mis ilmus 1997. aastal. Talgu kannab nime karma põis. Radio Heidi karjäär pärast albumite bänd ja selle vaieldamatult edu oli siiski veel defineerimata. Nad olid teinud varaste aegadega võrreldes märkimisväärse sammu mingis suunas edasi kuid raske oli oletada, milline saab olema veel sellest järgmine aste. Muuhulgas kasvõi näiteks sellepärast, et reidi hõid oli seni olnud väga isiklik, väga personaalse kõneviisiga bänd. Laulja Thom York polnud tingimata ju see figuur, kes tookordses bändis kõiki otsustas, kuid just tema oma vaevatud ja depressiivse häälega esindas avalikkuse jaoks neid pingeid, millest Reidjuhedi laulus rääkisid. Sõnaga suundub, mis ei saa kesta lõputult, Sailassaa lihtsalt oma hinge avada, ilma et sa tooksid sinna juurde uusi ja kunstipärasemaid, mõõtkavasid. Uus plaaduge, kompuuter aastast 1997 oli kindlasti veel üks nihe juba tipensi kätte näidatud suunas kuid teisalt ka teatav ümber sind. Sellest plaadist alates oli kindel, et reidi ühedi areng saab teoks just kõlaliste detailide, elektrooniliselt töödeldud helide suunas. Ehk siis sai selgeks, et reidi ühed ei ole konventsionaalne rokkbänd. Ennustused plaadi osas polnud esialgu ärilises mõttes kuigi julgustavad. Põhjuseks see tõugi. Kompuuter ei tundunud sisaldavat ühtegi arvestatavat hittsinglid. See oli niisiis Aecus laulu kriib varidal endiselt bändi kohal valvas ja ansambel tegi teadlikke pingutusi sellest vabanemiseks. Samal ajal ootas mingi osa maailmast just midagi samaväärset. Ajal kui teabe tõugi kompuuter sai reidi ühedi läbi aegade kõige edukamaks plaadiks mis meist suurepäraselt ja võitis ka kriitikute pea jäägitu poolehoiu. Vähe sellest, treidühed kehtestati just selle albumiga kui teatav popkultuurne norm arhetüüp kaasaegse roki tärstavast. Tagantjärele tundub tõuki kompeutrali plaat, mille edu osati oodata, soovida. Maailmale oli vaja rokk plaatimis kõneleks ümbritsevast kriitilisega emotsionaalselt pingestatud toonil. Just nagu siinsed laulud oma võõranduses seda tegidki. Maailmal oli aga vajaga rokk, plaatimis oleks kõlaliselt uudsuse poole püüdlev mitte lihtsalt traditsiooniline oma valikutes. Jõugi kompuuter oli sellisena tõeline milleeniumi plaat. Album, mis näitas, et rockil on muusikalise vormina tulevikku. Veidi häid, rääkis justkui rokkmuusika ajaloost, kuid teiste rõhuasetusega, kui seda seni tehtud oli. Igatahes oli see plaat, mis, nagu öeldud, fikseeris maailma jaoks reidi ühed karjääri. Oli olemas bänd, kes võis saada sama suureks kui näiteks ju. Aga jah, bänd tegi need ootused ise oluliselt ümber. Kuulame üht laulu veel plaadil tõugi, kompeuterson, veidi pikem kompositsioon, mitmeosaline paranoia, android. Aasta meenutan on 1997. Reidi häiri ümbritses nende kodumaal Suurbritannia spetsiifiline rokk muusikaline õhustik, mida saab kokku võtta nimetusega papp. Solisega muusikalises mõttes olemuslikult konservatiivne puhang, mille kõlaline käekiri vaatas tagasi uue laine aegadesse seitsmekümnendatel aastatel ja paljudel juhtudel hoopis briti roki kaugetesse kõrghetkedesse kuuekümnendatel. Kuid asi polnud käinud, kõlas Brit-popi retoorika oli üldisem, tulnud taastama just nimelt Britannia tähendust popkultuuris, olema edukas ja esile, mis sest, et väga traditsiooniliste muusikaliste kultuuriliste väärtuste kaudu. Briti populaarse muusika ajutine tõus polnud muidugi muusikaliselt, on ta ühtne. Selsamal 1997. aastal sai teoks omamoodi väike mikroinvasioon Ameerikasse ja seal eesotsas olid väga erineva muusikalise taustaga ansamblid spaiska radis jõueysis ja oli seal sigareid, ühed aga reid. Ühendi positsioon oli põhimõtteliselt täiesti isesugune. Kui britt Popoli paljuski karikatuur nama hedonismi, see kindlasti ka ignorantne selles osas, mis puudutas näiteks elektroonilises tantsumuusikas toimuvat siis reidi, et vastupidi, oli avatum, uurivam ning polnud kindlasti ka veendunud selles, et klassikaline rokkbändi formaat on midagi sellist, millest tuleks iga hinna eest kinni hoida. Sega asetas ansambli oma plaadiedule vaatamata kummalisse keerulisse seisu. Võib öelda tõugi kombi. Seal oli reidi ühed loomingulises kriisis ning Tomiork on tagantjärele tunnistanud, et ta vihkas laulude kirjutamist oma häältki salvestustel. Bänd olevat olnud lagunemise äärel, sest keegi ei suutnud kokku leppida, mida pärast seesugust edu edasi teha. OK Computer oli saanud ikoonilise staatuse ja see häiris Yorki teisisõnu reidi, ühed tegi midagi, mida teilt ei osatud ja arvatavasti paljude poolt soovitud astus sammu eksperimentaalse suunas. See eksperimentaalses ei pea tähendama seda, et ansambli kõlades oleks olnud edaspidi leida midagi enneolematut. Selles mõttes peab võrdlusi Thuga paika. Kado Iiri bänd tõi mainstream'i ideid nii-öelda vasakult, kuigi oma identiteeti sellest meistrimees ei kaotanud ta kunagi. Aga siiski Reidio Heediga on asi vähe, teine nendega kääri edasised käigud on minu enda jaoks huvitavat pigem psühholoogilises kui rangelt kõlalises mõttes. Ja nimelt on olnud huvitav vaadata, kuidas Reidioonid on astunud tihtipeale teadlikult tahaplaanile jätnud esiplaani tühjaks kuidas nad on ennast ise lahustanud ja ära kaotanud, keeldunud olemast liiga nähtavad ja läbipaistvad. Aastal 2000 ilmunud album kiidei ja selle jätk aasta hilisem, nii see on, selle näited. Kaks laulu nüüdki idei on esindatud looga Everything in slaid Playssel naiv South plaadilt ämmisega. Sellist esiplaanilt taandumise trikki on briti rokkmuusikas varemgi tehtud, meenub David põuija tema album lõu aastast 1977. Cabovi polnud ehk nii väga erinev minimalistlikkus muusikalisest keelest kuid kasutas seda efektselt. Reidi heli puhul jäi kõigele kõrva mitu tendentsi, mida oodata ei osatud. Esiteks taandus Johni krinbudi kitarri, soundi asendus hoopis abstraktsemate elektrooniliste kõladega. Teiseks muutus Tomiorki roll ansambli kõlapildis. Kui varem, nagu ka eespool rääkisime, oli muusika seotud tema persooniga tema eneseväljendusega siis nüüd oli vokaal vaid üksiku instrumentaalse tämbri rollis. Ja sellega on seotud ehk kolmas moment. Reidujaid taandus rokkmuusika loomuliku esituse mudelist. Sellisest mudelist, mis seab esiplaanile live esitusega ideaali. Veidi veidi kaks uut plaati, oli totaalne stuudio lõigutud koost lahti võetud, siis jälle veidral moel kokku pandud bändi põhiviisikule. Lisaks tuleb mainida ka produtsent kuudridži rolli, kes oli tegelikult olnud Radio Hedi võtmeliige juba alates plaadist tõuki kompuuter. Kuus Black idee ja selle jätk neistsamadest stuudiosalvestuste sündinud, nii see kõigile ei meeldinud. Mõnede jaoks oli see kommertslik enesetapp, kui isegi kui numbrid jäid saavutamata, oli eduga nende plaatide puhul igati olemas. Ansambel tervikuna rahunes natuke albumiga heldada This aastal 2003. See plaat oli kindlasti taustalt rohkem rokkmuusikatraditsioonis ning ka viimased kaks kauamängivat internetis levitatud in Rein põhjus ja äsja ilmunud kinga Flinud osutavad meile teatava optimaalsuse tasakaalu saabumist. Me võime üldistada treidio heidan nüüd selgem, kui ta oli varem. Et tema muusika identiteet on puhtam, jälgitavam, jääd suuri muutusi enam tulemas ei ole. Reiljuhetongi muusikaaegadele, kus populaarses muusikas ei juhtu enam revolutsioone nagu kontrakultuur kuuekümnendatel ja pank seitsmekümnendatel aastatel. Nende areng on sündinud mikroskoopilise detailide kaudu. Nende siht olla mõõdukalt targalt futuristlik. Aga me muidugi ei tea, mis edasi saab. Kõlavad püramiid songladetamiseks, sellel kõhutus, liip argument hellitada seif. Ja kuule, meil tänane kaja masinasaade oli eelviimane, mis selle nime all klassikaraadios eetrisse läheb. Juttu oli meil inglise rokkbändist Radio heed, nende katsetest rokkmuusika piire rikkuda, nihutada. Mina siin stuudios olin Tõnis kahu ja soovin head õhtut lauluga reid ühed ühelt hilisemalt plaadilt In Rainbow aastast 2007. Selle nimeks on jõud. Kohtumiseni. Kaja Masina vaata peredamatele, sündmustele ja nimedele populaarse muusika ajaloost koos teiega laupäeval kell kaks.