Helgaja tere head. Klassikaraadio kuulajad. Algab heligaja saade. Tänases helikajas on vaatluse all kaks värsket ooperilavastust. Neljandal juunil esietendus Pärnu Endlas promfesti lavastus Giuseppe Verdi ooper Attila. Etendust analüüsib helilooja ja muusikateadlane Kerri Kotta. Kolmandal ja neljandal juunil etendus Tallinna linnateatri taevalaval Johann Valentin meederioo Pärk Kindlameelne Argeenia ooper esitasid Eesti muusika ja teatriakadeemia ooperis stuudio ja Tallinna barokkorkester. Muljeid jagab koorijuhtimise üliõpilane Kaspar mäng. Edasi räägime sellest, kuidas on käivitunud rahvusvaheline Arvo Pärdi keskus Laulasmaal, mis tööd on praegu käsil ja mis on plaanis, kõneleb keskuse tegevjuht Ruti Eenpalu. Saate lõpuosas jätkame teemat, mis oli käsitlusel ühes talvises heligaja saates nimelt helikvaliteet ja helivõimendus klassikalise muusika kontsertidel. Millest see oleneb ja mida kuulajad eelistavad? Stuudios diskuteerivad Tallinna Ülikooli dotsent Avo-Rein tere ping ja helirežissöör Tanel Leesment. Kui kõigepealt kuuleme eile õhtul selgunud kahe rahvusvahelise konkursi tulemustest. Seitsmendast 10. juunini toimus Viinis rahvusvaheline heliloojate Rostron. Eestlastest olid sel aastal esindatud Tatjana, Kozlova ja Svenska snitski. Telefonil on klassikaraadio peatoimetaja Rostrumi žürii liige Tiia Teder. Äsja lõppes Viinis rahvusvaheline heliloojatel Ostrumm, mida siis peetakse juba ligi 60 aastat ja reede õhtul. Nüüd saime teada, tulemused osales seekord 29, ehkki ja kuulati ära 60 teost. 15 nendest olid alla kolmekümneaastaste heliloojate teosed. Ja Eesti esitas sel aastal Rostrumile mõlemasse kategooriasse ühe loo ja mul on väga hea meel teatada, et meie teosed valiti 10 parima hulka ja noortekategooriasse siis meie noore helilooja teos kolme parima hulka. Niisiis oli Tatjana Kozlova 10 soovitud teose hulgas oma teosega dicintegresson Tšeeni ja väga tihedas konkurentsis. Ma võin teile öelda, et 10 parima hulka tulid ka Leedu helilooja Pramita sörksnite tehas ning Soomet esindanud Sebastian haager, Lundi suur sümfooniline oopus. Aga põhikategooria, pea ja nii-öelda elektrit vöök, mis siin välja kuulutatakse, kuulus itaalia heliloojale Francisco Phili teile. Ja selle teose pealkiri oli makinater copyaarepaglejazzi. Aga nüüd siis noorte heliloojate kategooria, kus meie poolt võistlus Venezzoznetski teosoolarab ja selle võit tisse kategooria hon Pablo Nikolleti Argentiina helilooja teosega Bismala Pesmo ja Sveni teos, siis samuti soovitatud kolme noore helilooja teose hulgas koos Prantsusmaalt esindanud ata hiir Benjamini ja Leedut esindanud Albertas Navitskaze teosega. Et kokkuvõttes on tore öelda, et Baltikumi teosed olid sel aastal väga kõrgelt hinnatud ka Leedu heliloojad, mõlemad, kes siin kõlasid, said siis huvitatud teoste nimekirja. Rotermanni tänavu aastal erakordselt huvid. Ta oli väga suur valik erinevaid trende, erinevaid suundumusi ja tõesti väga kvaliteetsed, kenasid muusikateosed, mida me püüame nüüd tutvustada järgmisel hooajal Meie raadios Rostrumi erisaadetes. Aitäh, Easy, kliinistis toredate uudistega. Lõpetan. Rahvusvahelise heliloojate Rostrumi tulemustest rääkis klassikaraadio peatoimetaja Tiia Teder. Nüüd aga kuuleme Kersti Inno ülevaadet seitsmendast Klaudia Taevi noorte ooperilauljate konkursist Pärnus. Pärnus on lõpusirgele jõudnud VII Klaudia Taevi nimeline rahvusvahelise noorte ooperilauljate konkurss. Eile õhtul selgus kuus finalisti. Seekord avaldas soovi konkursil osaleda 83 lauljat. Neist valiti helisalvestiste põhjal välja 32 ning reaalselt jõudis Pärnusse 27 lauljat 16-st riigist. Ameerika Ühendriikidest, Prantsusmaalt, Austriast, Argentiinast, Venemaalt, Lõuna-Koreast, Soomest, Poolast, Valgevenest, Ukrainast, Lätist, Bulgaariast, Kanadast, Saksamaalt, Sloveeniast ja Eestist. 15 sopranit, viis baritoni, neli metsosopranit, kaks tenorit ja üks bass. Eile esitasid 12 konkursi kolmandasse uru pääsenud kohustusliku laulu Franz Schuberti Ave Maria ja kaks ooperiaariat. Žürii tööd juhtinud Hamburgi muusika- ja teatriakadeemia professori Ingrid tema sõnul oli tase kõrge ning kuue finalisti välja valimine keeruline ülesanne. Valikse selline. Tatjana kaanina Ukraina, Juris Amoilov Ukraina, Nikolai proks Austria, Pirjo Püvi Eesti, Elina Volkmane Lätti Andrei Savtšenko. Valgevene. Finaalkontsert toimub homme õhtul Pärnu kontserdimajas kus iga finalist esitab koos 21. sajandi orkestriga kaks aariat. Maailma ooperiliteratuuri kullafondist dirigeerib prom festi kunstiline juht Erki Pehk. Lauljatele on see pingeline võistlus, publikule aga tore ooperi kaala, millele lisab põnevust promdesti uue ooperilavastuse peos osatäitja valimine. Teatavasti ongi 15 aastat tagasi alguse saanud konkurss kasvanud Pärnu rahvusvaheliseks ooperimuusikafestivaliks ning eile õhtul toimus Endla teatri laval trump Westi viienda ooperilavastuse Verdi Attila viimane etendus, peaosas eelmise konkursi võitjana toolis Joukko Valgevenest. Orkester ja koor aga Kaunasest siiski ühe korra saab seda etendust veel kord näha 13. augustil Birgitta festivalil. Nõnda on trump vesti koostööring laienenud ka teiste ooperiteatrite festivalidega. Seekordse festivali raames avati ka protestiajaloole pühendatud näitus. Toimus Mati Palmi loominguline õhtu, Ingrid Krem lingi meistriklassid ning Endla küünis sai vaadata kinoseansse. Täna õhtul toimub aga ammende villas Klaudia Taevi mälestusõhtu, kus esinevad Taevi õpilaste kõrval nende sõbrad. Trompeti finaalkontsert algab aga homme õhtul kell 19 Pärnu kontserdimajas. Klassikaraadio teeb kontserdist ülekande ning ülekande lõpus loodan oma kuulajatele ka võitjatest teada anda. Eestitelevisioon salvestab kontserti ja annab hiljem eetrisse. Neljandal juunil esietendus Endla Teatris promfestiga koostöös lavastust Giuseppe Verdi ooper tila nimiosas 2009. aasta Klaudia Taevi nimelise ooperilauljate konkursi võitja Anatoli siuko Valgevenest. Ooperi muusikaline juht ja dirigent on Erki Pehk, lavastaja Üllar Saaremäe, kunstnik Madis Nurms ning koreograaf Oleg Titov. Etendust käis vaatamas helilooja ja muusikateadlane Kerri Kotta. Sellest ooperist rääkides või sellest lavastusest rääkides tuleks muidugi kõigepealt, et tunnustada selle lavastuse tugevat muusikalist taset ja tase ei olnud mitte ainult tugev, vaid ta oli ka ühtlane, see tähendab, et, et sageli selliste projektide puhul kipub olema see, et kokku tulevad inimesed, kes on väga erineva taustaga, juba erinevad laulukoolid, näiteks eks ole, erinevad inimesed, samuti võib-olla orkester, mets on kooslus, kes võib-olla ei ole harjunud palju koos mängima ja see sageli selliste projektidega võib see muusikaline tase olla väga erinev, väga kõikuv. Kõik solistid, samuti koor ja orkester olid nagu võrdselt tugevad. Loomulikult. Ma arvan, et selle lavastuse nii-öelda staar või õhtu kangelane oli siis juba mainitud Valgevene pass, Anatoli siuko ja ekse ooper vist nüüd nii-öelda tema rolli silmas pidades oligi välja valitud. Minu arvates on lausa hämmastav, et niivõrd noorel mehel on juba niivõrd välja kujunenud hääl sest üldiselt räägitakse, et bassihääl eriti küpsed nagu suhteliselt kaua. Aga Tal oli juba täisregister tõesti erinevates registrites ühtlaselt rikas, väga kandev toon. Ja kuna sellega tegelikult kaasnes ka päris hea lavaline liikumine ja üldse see näitlemine, siis Anatoli Joukko osatäitmist oli lausa lust vaadata. Ta tegelikult kõik solistid olid võrdselt tugevad, näiteks odabella osatäitja Sandra Janoshaite Leedust samuti. D tegelikult väga hea kõlava häälega ja võib-olla tema puhul ma isegi tõstaks esile seda osatäitmist ennast, ütlesime seda, kuidas ta draamanäitlejana seal üles astus. Hääle puhul võib-olla alguses oli mingisugust väikest ebakindlust tunda selles suhtes, hääl kõlas mõnikord väga tugevalt ja mõnikord natuke nagu kadus ära. Aga mis on huvitav, et kui see ooper edasi läks, et siis teises pooles olid need, et probleemid nagu kadunud ta muutus ka palju-palju ühtlasemaks ja kuidagi kindlamaks. Et võib-olla see oli ka esimese etenduse lihtsalt küsimused, et, et see ei olnud veel niivõrd võib-olla sisse lauldud või mängitud, et äkki tundis ennast ebakindlalt. Muidugi üks põhjus võib olla ka veel see akustika, tähendab mis selle akustika ka seekord oli, et kõik, mis tehti nagu natukene kaugemal lava sees, see kippus natukene ära kaduma. Et sisuliselt tegelikult hästi oli solist kuulda ainult nagu lava eest saali ja tundub, et lavastaja, seda vist nagu proovis ka arvestada, et ta ei pannud väga palju tegelasi sinna kuskile lavasügavusse laulma. Siis mulle täiesti meeldis ka Foresto osatäitja Eerik Ta nii väga soe tenor samuti väga ühtlane ja siis ECO Vladislav Solicamski Venemaa siis kes mängis seda Rooma väepealiku, kelle puhul ka jällegi oli selline väga tugev kandev heas mõttes selline dramaatiline hääl. Mida võib-olla veel peaks rõhutada, eelkõige on solistide ülimalt hea ansambel. Ma ei ole üsna mõnda aega kuulnud niivõrd head solistide ansamblit, kus ansambel on ühelt poolt väga ühtlane, aga teiselt poolt iga solisti partii on väga selgesti välja kuulda ja selliseid ansambleid seal ikkagi oli päris mitu ja võib-olla isegi need olid peaaegu et ooperi kõige suuremad õnnestumised mida veel muusikalise poole pealt Kaunase riikliku muusikateatri orkester ja koor samuti nad olid tõesti tugevad ja, ja siin minu meelest tuleks tunnustada neid Ooperiprojekti läbiviijaid selles, et nad sellise otsuse vastu võtsid. Sellel puhul kasutatakse ühte juba sisse töötanud kollektiivi, on siis seesama Kaunase riikliku muusikateatri orkestrit ja koori. Esiteks sellega minu arvates võeti palju riske maha ja solistid tõesti said toetuda millelegi. Et see lavastus ütleme vähemalt muusikalises plaanis tõesti väga toetas neid soliste. Siin muidugi, võib-olla peaks veel tunnustama ka muusikalist juht ja dirigent Erki Pehki, aga, aga see on niikuinii, sest tõesti see oli hästi läbi viidud. Nüüd, mis nagu minu jaoks tundus võib-olla mõneti probleem praktilisem selle lavastuse puhul oli võib-olla see lavastus ise ja, ja võib-olla ka kunstniku töö. Peab ütlema, et see oli nutikas, tähendab kogu see lavaline kujundus, mis ajas läbi väga väheste objektidega, kui nii võib öelda, need olid siis kolm nimetame neid siis nagu riidest või mingist kangast koonust mille kuju sai nagu muud ta ja, ja seetõttu tõesti nimetatud koonused võisid viidata seal Attila telkidele, Nad võisid viidata laevadele purjekatele. Nad võisid viidata katedraal yle vajadusel. Nii et selles mõttes kontseptuaalselt oli see nutikalt üsnagi nagu lahendatud. Mis aga võib-olla oli nagu probleem, et kuigi neid objekt oli vähe, neid oli kolm tegelikult ja nad asetsesid sümmeetriliselt seal laval. Nad kummatigi võtsid ära praktiliselt kogu lavaruumi, et nad peaaegu ei lasknud artistidel laval liikuda. Jällegi mis, mis surus artistid väga lava etteotsa ja mis nagu seetõttu lavastuslikul plaanis hakkas muutuma võib-olla pisutmonotoonseks. Teine võib-olla selline pisut intrigeeriv teema oleks lavastuse kostüümid, need olid lahendatud väga, võib öelda modernses või kaasaegses võtmes nimetatud kostüümide puhul oli siis kasutatud väga palju erinevaid, ütleme popkultuurist teadaolevaid stiile või võtteid jaapani anime, multika stiili, natukene, võib-olla staar treki, sellist futuristliku, võib-olla midagi ufolaadseid, kosmosestiili ja see kõik oli niimoodi armsalt kokku miksitud, et võib-olla üks moment kindlasti, mis seal veel prevaleeris olid. Vähemalt minul tekkisid küll sellised assotsiatsioonid Eesti nii-öelda kunagist lastesaadete ja lastelavastuste populaarsete tegelastega. Et minu jaoks paavst Leo, esimene, keda siis kehastas Mati Palm nägi väga välja kas laste kõige suurema sõbra Leopoldi või näiteks kivinoya moodi kuigi samas muidugi tema kostüüm, mis koosnes väga paljudest kummikinnastest ja mis ilmselt sümboliseeris lugematuid käsi. Loomulikult oli seal kahtlemata ka mingisugune Aldeks taga tali sellises, kuidas öelda nunnulikus lapselikus võtmes lahendatud või arendama. Mulle tundub, et isegi taotluslik infantiilsus kumas siis läbi kõikides nendest kostüümidest, nii et mul ei ole nüüd võib-olla nende kostüümide kui selliste vastu iseenesest midagi, aga mis minu kui vaataja jaoks oli nagu peamine probleem oli see, et nimetatud kostüümid ei haaku hukkunud vähemalt minu arusaamist mööda kuidagi sellega, mida laval jutustati tähendab selle looga, mida laval jutustati, sellepärast lavastus ise ja see lugu ise ei viidanud kuskilt sellisele teatavale iroonilisele või distantseeritud hoiakule ja, ja seal nagu minu arvates tekkis päris suur ebakõla selle kostüümide ja siis selle lavalise jutustuse või selle tegevuse vahel siis teine moment, mis noh, tegelikult ju tuli lavastusele kasuks oli koreograafia, mis oli jällegi väga intensiivne objektid toffjazzisoli, siis lavastuse koreograaf ja eri, mis puudutab kooriliikumist, et võib öelda, et see koreograafia järgis muusikat lausa takt aktilt, et isegi mitte fraas fraasilt, et see sünkroonsus muusikaga oli väga efektne ja, ja see oli näha, et see oli selgelt tugevalt läbi mõeldud, nii et see koreograafia oli ka väga nagu intensiivselt esiplaanil. Siis samuti, mis oli nagu päris efektne oli valguslahendus Margus vaigur jällegi Taali. Eks me eelkõige võib-olla mingisuguste momentide artikuleerimisel mingi koorinumbri lõpus mingisuguse lõpetatud numbri kulminatsiooni Ardikuleerimisel, et see oli tõesti efektne ja silmule tundus, oli mingisuguseid uusi jooni, mida ma ei ole enne näinud. Ja kui siin veel jõuda nüüd lavastajatöö juurde, milles tegelikult võib-olla peaks rääkima hoopis esimeses järjekorras, mulle tundub, et lavastaja Üllar Saaremäe-le ei olnud jäetud enam mingit ruumi, tähendab see niivõrd efektne koreograafia, see efektne valguslahendus, see kunstnikutöö, mis võttis vaatajal niivõrd palju tähelepanu ära. Mulle näis, et Üllar Saaremäe ei mahtunud sinna enam kuhugi ära, tal ei olnud peaaegu võimalik enam midagi teha. Sellepärast et kooriliikumine oli tegelikult koreograafiaga juba paika pandud. Samuti võimaldas suhteliselt täis ehitatud lava võrdlemisi vähe liikuda. Nii et tema jaoks jäid nagu detailid. Ja kuna mulle tundub, et Üllar Saaremäel võib-olla ka seetõttu, et tegelikult on tegemist ju alles tema esimese ooperi lavastusega ta ei julgenud veel väga mingisugust oma rida ajada või oma kontseptsiooni järgida, tundub, et ta oli väga Aubaklik muusika suhtes ja sisuliselt järgis väga muusikastruktuur. Aga lõppkokkuvõttes võib öelda, et kahtlemata on tegemist sellise huvitava lavastusega sellel aastal, et kindlasti midagi, mis jääb meelde ja nagu siin eelnevas jutus välja tuli ka, millega saab väga huvitaval moel või mitmes plaanis suhestuda. Me kuulsime Kerri Kotta analüüsi Giuseppe Verdi ooperi Attila lavastusest Pärnu Endlas. Iga ja Eesti muusika ja teatriakadeemia ooperis stuudio ning Tallinna barokkorkester Toomas Siitani juhatusel etendasid möödunud nädalal reedel ja laupäeval Tallinna linnateatri taevalaval 1680. aastal Tallinnas sündinud Johann Valentin meederi ooperit kindlameelne Argeenia. Klassikaraadio stuudios on nüüd Muusikaakadeemia koorijuhtimise tudeng Kaspar Mänd, kes on valmis meile oma muljeid jagama. Milline üldmulje sulle sellest etendusest jäi, mis meeldis ja kas midagi jäi ka? Aga kokkuvõtteks kogu see etendus mulle väga meeldis, mis eriti meeldis, oli etenduse lavastus ja lavaline kujundus, see, et kogu ooperi tegevus tiirleb ümber kahe kuningliku õukonnavahelise konflikti, siis ka see oli lavakujunduses hästi välja toodud. Nimelt oli lava keskel selline kõrgem aste või postament, missis kujutas nagu kaheks lõhenenud kuningakrooni mis siis lõpuks asjade lahenemisel kokku üheks ühendati. Ja, ja samuti mis väga meeldis, oli muusika. See oli hea kulgemisega omal ajale üsna iseloomulik, kuid seal oli ka mõned väga-väga põnevad numbrid. Eriti meeldejäävad olid lahingusonaat ning lahingustseen neljanda vaatuse alguses, kus tõesti oli tunda sellist agressiivsemalt ja energilisem karakterid. Kuid samuti ka viimases vaatuses Argeen ja leinaaaria, mis oli tõesti väga ilus üks meeldejäävamaid hetki oligi seesama vast mainitud lahingustseen, kus kaks vastastelge siis kahe kuningriigi sõdurid ennast üles rivistasid ning lahinguks valmistusid. Ja mis mulle selle lavastuse puhul meeldis, oligi see, et arvestades linnateatri taevalava on ikkagi üsna väike ruum, et ooperit teha siis ruum seadis üsna suured piirangud lavastusele, aga see oli väga kenasti seal välja mängitud. Ja kõik need detailid ka lavakujunduses olid väga napid, kuid mõjusad. Olgu siinkohal ära mainitud lavastaja Thomas viidenhoffer ja kunstnikud Maarja Naan ja Inna Laisaar. Minule mõjusid osad kohad üsnagi lõbustavalt, ka rahvas naeris mitmel kohal päris südamest, et mõjus sinulgi humoorikalt etendus. Ja selles suhtes oli päris mitmekülgne lavastus seal ühelt poolt tegevus käis ümber kahe õukonnavahelise konflikti, kuid samas oli seal ka oma koht sellisel kergemal inimestevahelisele suhtele teel. Ning tõepoolest, seal olid ka mõned väga värvikad ja humoorikad karakterid eriti meeldejääv ja populaarne, selles suhtes oli krahv arsetese teener Helvantes keda mängis siis Grigori Siliverstov. Solistide kohta veel, et kes ei kõrva, kes oma vokaalsete võimete poolest sulle meelde jäi? Kõrva jäi pigem need lauljad, kes on ka mõnevõrra kogenumad. Pean siin silmas kahte kuninga rolli, täitnud siis Olari Viikholmi ning ott indermitte. Nende nii lavaline olek, see kuningal roll oli hästi läbi mõeldud ning veenvalt esitatud, kuid samas ka vokaalselt oli väga nauditav kuulata väga hea diktsiooniga ja kandva häälega. Samuti meeldis väga printsess Argeenia rolli laulnud Elizabeth Paavel. Samuti väga hea diktsiooniga, mida kahjuks kõikide osaliste kohta ei saa öelda selles etenduses, kuna see saksa keel eriti veel vana saksa keel, sisaldab päris palju konsonandi ühendeid, mida on päris ebamugav laulda, ilmselt ka sakslastele endile. Aga Elizabeth paarilise sellega väga kenasti hakkama. Samuti oli ka tema roll läbimõeldud, särav, rahulik ja välja neetud üks isenesest huvitavamaid karaktereid selles teoses. Minu meelest on krahv arsetes, kuna tema roll on olla vahendajaks seal kahe õukonna vahel. Ühelt poolt lepitamaks kahte tülis olevat õukonda ning samas ka suhtlus teeniaskonnaga. Ta pakub sellele karakterile palju võimalusi karakteri muutusteks või sellisteks natuke mitme palgilisemaks rolliks ning seda oleks soovinud natukene rohkem näha. Endrik Üksvärav, kes siis seda lolli laulis, laulis suurepärase häälega ning väga hea saksa keele diktsioon, kuid just lavaline liikumine või väljenduslikus oli mõnevõrra piiratud, et oleks oodanud natukene rohkem sellist kavalamad rollid. Nüüd omaette huvitavad rollid olid jumalad, kes siis peatuste vahepeal sündmustikku kommenteerisid ning omalt poolt mõjutada püüdsid, mis aga jällegi lavastusliku poole pealt väga meeldis. Jumalate rollide puhul oli see, et jumalad olid peidetud sujuvalt publiku vahel istuma. Niimoodi, et kui publik saali läks, siis ei olnud kellelgi veel aimu, kes, kus, mis hetkel võib järsku laulma hakata. Nii ootasin ka mina, et minu kõrval istuv vanem proua, eks hetk laulma hakkaks, kuid paraku seda juhtunud. Tema oli kõigest aus. Ooperihuviline. Mida öelda veel muusikalise terviku kohta? Sama suur roll oli ju ka barokkorkestrile ja muusikalisel juhil Toomas Siittonil. Just nii orkester meeldis mulle väga, orkester oli huvitav oma koosseisu poolest nimelt seal orkestris olid kaheksa mängijat üsna väike arv, enamasti keelpillid, fagot oli siis lisatud passakondino rihma ning samuti, mis mulle väga meeldis, oli see, et orkestris oli ka Teie orb, mis on üsna haruldane barok pill, mida väga tihti ei kuule. Aga sellise väiksema koosseisu puhul andis ta väga kenasti omapärast kõla juurde, nii et nii et see kokku oli väga-väga huvitav. Millest natukene sai orkestrist puudust tuntud oli teistest puupillidest väga kenasti oleks seda muusikat veel rohkem imestanud võib-olla mõni oboe, Travers, Fleet samuti, kui oli see lahingus Tseemia lahingusonaat, siis oleks päris palju juurde andnud mõni löökpill mõni trumm või katel, mis tol ajal siis parasjagu kasutusel olid. Muusikaline juht Toomas Siitan on kõige õigem inimene sellist ooperit tegema tema teadmised, kogemused tolle ajastu muusikas, nii teoreetiliselt kui ka interpretatsiooni poole pealt on kahtlemata väga suured ning neid teadmisi siis noortele ooperilaulu tudengitele jagada on väga-väga tänuväärne. Nii et siis Eesti muusika ja teatriakadeemia ooperis stuudio võiks edaspidigi võtta ette mõne täispika barokkooperi, et siis meie publik saaks seda nautida. Sest publikut jätkus mõlemale õhtule. Ja absoluutselt, ja, ja mis minu meelest on ka üsna erakordne, on see, et Muusikaakadeemia nüüd ühe semestri jooksul on tegelikult ette võtnud kogunisti kaks barokkooperit nimelt mõned kuud varem mängiti hendali Rinaldot. Aitäh nende muljete eest, Kaspar Mänd. Eesti muusika ja teatriakadeemia koorijuhtimise tudeng. Eile õhtul esietendus Noblessneri valukojas uus Eesti algupärand Timo Steineri ooper kaks pead Maarja Kangro libreto le. Osades juuli Lill, Oliver Kuusik, Renee Soom, Olari Viikholmi, Nargen festivalikoor ja Eesti riiklik sümfooniaorkester Tõnu Kaljuste dirigeerimisel. Ooperit edendatakse Noblessneri valukojas veel täna ja homme. Ja lavastust kajastame järgmises heligajas ja Laulasmaal kaunilt renoveeritud majas nimega Aliina asub Rahvusvaheline Arvo Pärdi keskus. Keskus asutati 2009. aastal Arvo Pärdi ja tema perekonna poolt. Selleks, et talletada ja tutvustada helilooja loomepärandit. Käisin kohapeal uurimas, kuidas keskuse töö on käivitunud. Arvo Pärdi keskuse tegevjuht Ruti heinpalu. Kuidas teil siiani on läinud, kuidas Arvo Pärdi. Keskus on käivitanud. Ma arvan, et meil on läinud väga hästi, selline tõsine töö käib ja meie tänase päeva kõige kõrgem prioriteet on tõepoolest üles ehitada Arvo Pärdi loomingulise ja vaimse pärandi füüsiline ja digitaalne arhiiv. Ja sinna me kõik oma jõupingutused siis suuname. Meil on põhikohaga tegelikult ainult neli inimest, aga meiega kaasa töötajaid, kaasamõtlejaid abistajaid on hästi palju. Ja kui nüüd mõelda konkreetselt arhiivitegevusi, siis me oleme kasutanud üsna palju üliõpilasi inimesi, kes siis skaneerivad meil hommikust õhtuni neid väärtuslikke dokumente. Kui suur on hinnanguliselt see Arvo Pärdi pärand, mida siinseid arhineeritakse ja kas saab ka loetleda, et mis need on, mis sinna kuuluvad? Kõige täpsem võib-olla on see, kui ma ütlen, et meil on pabermaterjali neli tonni, sealhulgas siis kõikvõimalikud käsikirjalised, materjalid, muusikalised päevikud, partituurid, lepingud, kõned, tekstid, loomingulist protsessi peegeldavad, eskiisid, märg 10, et väga huvitav materjal, kava, lehedafiši, kriitika, arvamuslood, kõikvõimalikku erinevat materjali. Et see on siis nagu selline paberipool ja loomulikult lisaks paberile meil on olemas ka näiteks Arvo Pärdi loominguga seotud auhinnad tulevikus hakkavad olema meil ka temale kuulunud ja kuuluvad muusikainstrumendid, raamatukogu, need teosed, mis on teda inspireerinud, mida ta on lugenud nende teoste kirjutamise ajal ja üsna palju kõik selle loomingu ümber seda materjali, mis tegelikult on oluline seda loomingut mõistmaks. Ma arvan, et üks väga oluline roll tulevikus Arvo Pärdi keskusele võikski olla see, et anda erinevaid niidiotsi, kuidas tegelikult jõuda selle muusikani ja selle muusika mõistmiseks. Näiteks meil on väga paljud inimesed rääkinud, et on lugenud mingisugust artiklit või mingi tsitaati ja nad on mõelnud, et huvitav, milline võiks olla see muusika, mida kirjutab see inimene, kes niiviisi mõtleb või niiviisi ütleb, et on ka palju teisi lähenemisviise ja, ja see võiks olla üks meie ülesande tegelikult võimalikult adekvaatselt ja täpselt edasi peegeldada seda sõnumit. Ma arvan, et tulevikus võiks iga inimene tegelikult leida endale midagi sobivat, et selleks, et tulla Arvo Pärdi keskusesse kunagi, kui see on ava. Et siis selle jaoks ei pea kindlasti mõtlema, et ma pean olema muusikaliselt kõrgharitud, vaid see sõnum on tõesti nii, et seal on kuulda ja seal on öelda igale inimesele sõltumata tema vanusest sõltumata tema rahvusest, tema usutunnistusest, tema päritoluriigist, et see on lihtsalt nii läbiv, nii ajatu ja kogu aeg aktuaalne, et kui me ise ka vaatame neid materjale, neid tsitaate loeme neid asju, siis tundub, et, et nagu see ajatelg selle juures ei ole üleüldse mitte oluline, ta kuulub loomulikult omasse aega, aga samas omab seda ajatut sõnumit ja sellepärast võiks olla tegelikult huvitav kõigile igal ajal. Kas Arvo Pärdi keskuses on ka näiteks helisalvestisi tema teostest ja loomulikult meil on üsna suur fonoteeki, kus on siis nii välja antud nii-öelda kommertsplaadid, mis on mingil ajal müügil olnud kui ka tänasel päeval müügil aga ka kõikvõimalik proovifaasis salvestisi, erinevaid interpretatsiooni, audiot, teeki nii-öelda saab tulevikus olema ka kindlasti üks väga oluline selle pärandiosa kõlasid mõistet kunagi ja tulevikus ja kas te endale olete paika pannud ka mingisuguse tähtaja, millal siis võiks tulla inimene siia ja, ja uurida, nautida Arvo Pärdi pärandit? Täna me oleme siin Laulasmaal ja tõesti suhteliselt väikestes tingimustes, mahume ise hästi ära, aga külalised meie juurde ei mahu. Ja kuna kõik see vaimne pärand, mis meie käes on ju ainueksemplaride ees, eks ole, siis on ka üsna selge, seda saab töötada ainult valgete kinnastega spetsialistidel teab, kuidas seda tuleb skaneerida käsitleda. Aga eks meil ole loomulikult selliseid orientiire, millal me tahaksime olla valmis võtta, ei sõltu ainult meist. Aga üks selline õrna orientiir oled, võib-olla võiks olla mingi osa meie ekspositsioonist, sellest informatsioonist avaldamiskõlbulik ja valmis tegelikult 2015, siis kui on maestro 80. aasta juubel. Kas teil on veel mõningaid tegevussondi lisaks arhiveerimistajale? Meil on tegelikult loomulikult väga olulised teised arengusuunad et uurijad saaksid ligi, et see uurimisinstituudi poole, et see oleks ligipääs üliõpilastele, teadusasutustele, ülikoolidele, kõigile, keda nagu süvitsi see teema huvitab, aga siiski ka selline hariduskeskuse funktsioon, mis palju laiemalt tegelikult peegeldab just seda, et igaüks sellest osa saada. Loomulikult tehakse keskuse olema koht, kus kõlab muusika, mis ei tähenda üksüheselt seda, et me tahaksime kontsertorganisatsiooniks muutuda. Loomulikult hakkavad olema Arvo Pärdi keskuse loomad, publikatsioonid, oma väljaanded, ta hakkab kokku panema näitusi nii püsiekspositsiooni kui ka ringi, kõndivaid näitusi, rändekspositsioone kui palju. Helilooja ise on seotud Teie tööga, kui sageli ta näiteks täit külastab? No helilooja on seotud loomulikult meie tööga kahel põhjusel, esiteks on see, et see on elav arhiiv, et helilooja töötab, seda materjali tuleb kogu aeg juurde väga suurtes kogustes. Ta on andnud selle unikaalse varamu meie kätega, tahaks ise ka oma oma vanu asju vaadata, nagu me kõik seda tahame. On üks põhjus tänase päeva teine väga oluline prioriteet. Meie jaoks on see tegelikult, et meil on võimalus küsida helilooja käest kommentaare, võimalik salvestada need kommentaarid üles, kus ta tõepoolest neid varajase loominguperiood, aga ka hilisema loominguperioode ja neid noodivihikuid, muusikalisi päevikuid, neid tsitaat ja neid mõtteid ja kõiki saab kommenteerida. Ja see on loomulikult hindamatu väärtus, nagu tulevikus kõikidele huvilistele. Suur tänu ruti heinpalu ja soovin palju jõudu teile töös siin Arvo Pärdi keskuses ja loodame, et siis peagi saad siis keskus avatuks kõigile. Ja siinkohal veel üks värske Arvo Pärdiga seotud muusika uudis. Katoliku kiriku tähtsaim muusikaõppeasutus paavstiga kraalsem muusikainstituut tähistab käesoleval aastal oma sajandat aastapäeva. Veidi enam kui kuu aega kestvad juubelipidustused algasid Roomas 26. mail ulatusliku rahvusvahelise teoloogia ja kirikumuusikakonverentsiga, kus võtsid sõna kümned muusikud ja muusikateadlased eri maadest. 28. mail komistas instituut juubelipidustuste ühe tähtsündmusena audoktori tiitli. Kolmele väljapaistvale muusikategelasele tiitli pälvisid renessanss ja barokkpolüfoonia, üks tähelepanuväärsemaid interpreet Diego Faloolis rahvusvaheliselt hinnatud organist ja muusikateadlane Freiburgi ülikoolist, Lutsifer Dinando Taglieviini ning tähtsaimaks elavdaks kraalse muusika loojaks nimetatud eesti helilooja Arvo Pärt. Võib-olla meie kuulajad mäletavad, et möödunud aasta lõpul käsitlesime ühes heligaja saates eksperimenti, mille viis läbi Tallinna Ülikooli Psühholoogia Instituut Võte Eventec tellimusel ja selles uuriti kontserdikuulajate arvamusi ja eelistusi heli erinevate parameetrite suhtes. Põhiküsimuseks oli, et kuidas kõlab naturaalne muusika juhul, kui selleks kasutatakse võimendust ja mida kuulajad sel juhul eelistavad. Käes on suvi ja vabaõhukontsertide aeg, mis toob taas päevakorda küsimuse, mis kindlasti paljusid muusikasõpru huvitab. See on helikvaliteet, et kontsertidel, mis kasutavad helivõimendust. Klassikaraadio stuudios on nüüd Tallinna Ülikooli inseneri ja tööpsühholoogia dotsent Avo-Rein Tereping ja rahvusringhäälingu helirežissöör Tanel Leesment. Tere tulemast. Kõigepealt küsiksin teilt Avo-Rein Tereping, et millise kokkuvõtte te tegite sellest eksperimendist, kas saab kuidagi üldistada ja kas oli ka midagi üllatavat? No ega väga üllatavad nüüd küll ei olnud, aga üldiselt meil oli üks selline eeldus, et tõenäoliselt noored tahavad kuulata muusikat valjemini. No meil oli seal nagu loomulik või naturaalne muusika, seal oli laulja klaveriga, siis oli vioola klaveriga džässkvartett, et bigbänd solistiga ütleme seda eriti valju muusikat, mis tavaliselt noortele kontsertidel pakutakse, seda rokki ja seda me ei proovinud. Kui nüüd käia erinevatel kontsertidel, kus ka sellist muusikat esitatakse ooperifestivalid ja vabas õhus kontserdid, et, et siis on ikka see küsimused, et mis on see, mida kuulajad nagu sooviksid ja teine pool on see, et midagi pakutakse, et kas need asjad nad lähevad omavahel kokku. Ja, ja üks selline täiesti kindel järeldus oli see, et tegelikult nii noored kui vanemaealised mässal jagasime gruppidesse kuni 20 aastat ja üle 20 aasta. Nende hinnangud voliusele langesid üllatavalt. No Tanel võib nüüd siin lisada, et rokk-kontsertidel on vist asi hoop. Neist tegelikult seda asja oleks pidanud hakkama just teisest otsast uurima, tähendab, minu meelest need probleemid, mis nagu tõstatasid, on oluliselt suuremad just rock ja popmuusika valdkonnas. Kui nüüd võtame džässi klassikalisele akustilise Nojah, ja ma olen üsna mitmel poolkontsertide ajal püüdnud helitaset mõõta, no selgub selline lugu, et üldiselt pakutakse ikka neid 85 detsibelli, vahel 90 detsibelli, mitte rokk-kontsertidel, aga siuksed, tavalised popartistid või siis ka levimuusika kontsertidel. Üsna tihti on helitase üsna kõrge, aga selgub, kuulajad eelistaksid, noh, näiteks džässkvintetti puhul 74 kuni 78 detsibelli bigbändi puhul jah, valliamisest bigbändi, see ongi tegelikult valjem big bändiga seal Nokia saalis seda katset tegime, me ei saanudki helitaset vaiksemaks, sest ilma võimenduseta biitbänd tegi 85 detsibelli, see on täitsa loomulik. Aga kui nüüd vaadata neid omavahelisi seoseid, siis selgus, et et me hindasime siis erinevaid parameetreid loomulikkus ja säravus ja kirg, kus ja läbipaistvus ja ja siis oli ka üldhinnang, et sellist ma sooviksin ja siis pandi lihtsalt hinne, noh, ütleme siis üheksa pallises süsteemis selgus, et kõige tugevam seos solide rahulikkusega, millest võib teha sellise järelduse, et tegelikult sõltumata vanusest ja soost inimesed eelistavad muusikat, mis oleks võimalikult lähedane sellele, mis on loomulik nii valjuse kui noh, võimenduse poolest samamoodi, eks ole. Mis puudutab seda kontingenti, keda uurisime Ja aga seal oli erinevad vanused, meil on see siiski. Ma arvan, et kui sa oled eelnevalt välja öelnud need stiilid, mida nagu käsitleda, siis tulevad siin ikkagi teadlikud inimesed, kes teavad, mis neid ees ootab. Ta ei saa öelda, et see oli lai läbilõige kogu auditooriumist, et vanuses 20 pluss. Jah, tähendab kindlasti see ei olnud läbilõige tervest Eesti elanikkonnast raudselt, aga see oli juhuvalik ja need, kes sinna tulid, nad ei teadnud, missugust muusikat neile esitatakse. No see põhiline asi, miks see küsimus üles, kes oli ühel jõulukontserdil Jaani kirikus, kus oli koor, ooperisolistid ja kammerorkester see oli juba kaks aastat tagasi ja siis oli seal ka võimendus üles pandud ja see üldpilt oli lihtsalt jube. Noh, sellepärast et kiriku akustika ja tegelikult koori pole kirikus vaja võimelda. Jälle vaidleks vastu, võimendada selle sõna siukses algses tähenduses, et valjemaks teha ei ole vaja jah, aga kui mõelda läbi lahendus panna kirikusse väike kvaliteeti PA pluss väike kvaliteetne Tyleilil siis mis on mäe kirikute häda on see, et kui on koorikontserti inimesed esimeses kolmandikus saalist kuulevad, näevad, kõik on väga hästi, alates teisest kolmandikust läheb asi pudruks lihtsalt selleks, et seda kõlapilti muuta selgemaks, et ta jõuaks samaväärselt ka viimaste ridade, nii nagu ta on seal esimeses, seitsmes reas. Ja kuna seda mina väidan, et on võimalik tehniliste vahenditega teha, siis miks mitte seda kasutada. Aga lihtsalt sõnade võimendamine juba paljude inimeste jaoks tähendab seda, et poleks suured kastid basse, 100 mikrofoni ja kõik hakkab räuskama. Ei ole nii. Ma küsiksin siia vahele küsimused kuulajatele selgitada, mida helirežissöör peab arvesse võtma, et sünniks kvaliteetne heli, mis on need parameetrid, millest sina mõtled? Kõigepealt ma pean endale selgeks tegema, mis seal see materjal, millega ma tööle hakkan, ehk et mis tuleb lavalt vastavalt sellele tegema mikrofonide valiku, töötama välja kogu selle kontseptsiooni plaani, siis ma pean vaatama, kus ruumis ma seda teen. Ehk et mis on selle akustilised omadused vastavalt sellele tegema kõlarite valiku, kõlarite paigutuse valiku. Ja lõpptulemusena on tegelikult kogu see helirežissööritöö niivõrd subjektiivne, et kui ma istun seal puldis, siis ma püüan kõigest väest teha sellist tulemust, mis mulle endale meeldib. Sellepärast et ma ei saa minna 10.-sse ritta küsima seal tädi Maali käest, et kuule, kas on okei või ei ole. Et lõpptulemusena ikkagi see, et isiklik maitse Millest siis võib tulla, et osadele kuulatale tundub, et justkui oleks üle võimendatud. Ma arvan, et need konkreetsed juhud ongi ülevõimendatud aga nagu haava ka mainisite ka tihtipeale on see, et valjuse suhtesse all tasand pannakse paika juba laval. Kui meil on seal vihane trummar koos veel vihasema vaserühmaga bigbändis siis nad suudavad täiesti rahulikult Nokia kontserdimaja saali täis mängida, nii et sisuliselt helirežissööri tööks on ainult solistide ja võib-olla klaveri ja muude instrumentide järeleaitamine. Aga kui tundub liiga valises, kuhu vaadatakse ikka helirežissööri poole, kuigi tal võib-olla ei ole sellega midagi pistmist algnivooga. Sellega ma olen täiesti nõus, et noh, see sõna võimendus ei ole nüüd kõige õigem, ma mäletan kunagi pärast Kuressaare ooperifestivali, see oli veel see vana, kus ei olnud sinna seda ooperimaja ehitatud ja, ja ma vaatasin, et on just nagu võimendussüsteem, aga ma ei kuule üldse nagu midagi sealt tuleks mikrofoni tuleval pärast lastega rääkisin, kes seal seda asja tegid, nemad vist, aga ega me ei tulnud, võimendame, me tulime toetama. Et vist see ongi see põhiline asi, et kogu see tehniline süsteem peab tegelikult toetama. Ja saingi juhuslikult mina seal. Aga sina olid küll esimene kohtumine just üldsust, et selles mõttes noh, muidugi kirikukontsertidega seoses minul mitmed täitsa masendavad kogemused ja, ja kahjuks siuksed suurepärased artistid nagu Siiri Sisask ja Tõnis Mägi möödunud aastal Jaani kirikus, mina kuulsin seal küll ainult kõminat, aga vot seal oli ju ka nende puhul on üsna tähtis sõnum, mis tuleb sõnadega kaasa. No ju siis oli seal see süsteem sedavõrd ebaõnnestunult üles pandud või ma siis istusin, ma istusin seal kusagil vist viiendas või kümnendas reas või kusagil? Tegelikult olema nagu hea koht, aga, aga mis, ma tahtsin veel öelda, et nüüd läheb küll võib-olla pisut kommertslikuks, aga tihtipeale vaata kirikuna väga keeruline koht, kus tuleb teha. Tihtipeale sellise soovitud tulemuse saavutamine jääb ka lihtsalt elementaarselt eelarve taha. Siis on muidugi juba helirežissööri enda südametunnistuse asi, et kas ta ütleb. Tänan, ei, et ma seda tööd ei tee ja ei võta vastu. Või ta läheb siiski mingisuguste odavate lahendustega punnitama ja tulemus on selline, mis ei tee kellelegi. Nojah, aga minu meelest on see üks niisugune nagu põhimõtteline küsimus, et tegelikult helirežissöör peaks olema samamoodi märgitud kavalehele nagu dirigent, solistid ja kõik muud, sest lõpuks lõpptulemus ju tegelikult sõltub Pole sellest, kuidas sa seal puldis ja kui oskuslikult oled sa mikrofonid paika pannud ja muud sellised parameetrid. Noh, nagu öeldakse, et helirežissööril on olemas kõik võimalused üks kontsert korralikult tuksi keerata. Ja ma olen mitme muusikuga rääkimas sealsamas Nokia eksperimendi ajal, kus siis seal olid otsa kooli tublilt bigbändimehed ja teised muusikud ja siis üks neist ütles niimoodi, et mitmed esinejad just nagu kardaksid, et nende hääl liiga vaikselt saali jõuab või nende esinemine liiga vaikselt ja siis nad kohe ütlevad, et pane nutika vänta juurde, noh, et muidu ei ole nagu mõju. Oled sa. Olen küll ja võib-olla see on rohkem sellise Noorema põlvkonna mitte noh, probleem, aga ütleme mingi selline mõte, sest ma arvan, et see tuleneb sellest, et sa tead ise väga hästi, et valju muusikat on tegelikult lihtsam kuulata, et sa ei pea niivõrd keskenduma. Ta jõuab sulle kergemini kohale. Kui sul on ülidünaamiline tõestil naturaalsusele pretendeeriv, võimendus lahendus siis tihtipeale ikkagi inimene, kes peaaegu kompresseerimata, eks ole. Inimene saalis, ta peab keskenduma ja pühenduma, seda kuulata. Võib-olla nooremad inimesed kardavad, et kui nad sunnivad oma publikut liialt keskenduma, et võib-olla see publik kaotab huvi nende vastu, ma ei tea, see on minu täiesti suvaline mõttekäik praegu. Võib-olla küll, noh, see on tegelikult üks asi, mida põhimõtteliselt oleks võimalik uurida, sest mul on isegi selline hüpotees, et kui mingi suvaline kuulaja panna näiteks kuulama, siis ta eelistab niisugust heli. Aga kui ta panna pulti näiteks, siis ta paneb need väntad rohkem kaugemale, sest ta tunneb, et nagu tema rahage Kes tahaks küsida, et kas klassikalise muusika kontserti on üldse vaja võimendada? No see kõikjale sõltub ava arvab, et ei ole. Tõepoolest, mina ütleks nõnda, ma hea meelega võrdleksin kaht ooperifestivali, mis on tegelikult väga sarnased, enam-vähem sarnase suurusega ruumid. Ja noh, keskkond on ka sarnane, üks on siis Saaremaa ooperifestivale teinud Birgitta festival ja mis on nendevaheline erinevus? Üks on, see Saaremaal on üsna vaikne Birgitta festivalil, aga esiteks müdiseb generaator kusagil seal seina taga, eks ole, aga ma mõõtsin saalis, kunagise generaator tor Madistab kuskil 50 detsibelli. Ma arvan, et see siiski ei olnud ainukene raator, kuna see taustamüra tali muutub ehk et ma siiski arvan, et sellele generaatorile, mis seal 100 meetri kaugusel müüdisest tegelikult jõudsid meieni komanööverdavad laevad jõudis linnamüra just see madal müdin sealt, sest oleks tahtnud ainukene rahatav, siis ta oleks olnud permanentne, ta oleks olnud muutumatu. Sinu meelest siiski on vaja võimendada klassikalist muusikat, aga miks? Täpselt sama asi, et aga me ei pea võimendama, seal võib olla trompetitempleid tegema valjemaks, aga, aga just see, et saada solistidelt kätte tekst, et luua mingi selline võib-olla pisut loomulikum akustiline ruum, kui te nüüd päris vabas õhus on. Pirital on muidugi see ruum suhteliselt olemas, aga rohkem me võtame raekojaplatsid ja muud asjad juurde. Et oleks pisut meeldivam kuulata, sellepärast et ilma võimendusega, et kui me räägime vabast õhust, eriti tuleb üks tuuleiil ja selle esimese viiuliimekaunist soolo on kadunud lihtsalt ja aga just need ilmastikuolud, et neid püüda nagu vähendada seda akustilist tunnet parandada, selleks ma arvan, et ei ole midagi negatiivset sellest, kui lihtsalt mikrofonide abiga natukene pisut kuuldavaks teha. No vabaõhukontserdiks on nüüd täiesti eraldi teema, aga selles mõttes mulle tundub küll, et ilusalt Birgitta festivalil on tõesti need tingimused märksa raskemad, siis kas mitte ka see, et lauljad nagu hea meelega ei tahaks ennast pingutada, vaid tahavad neid peamikrofone kasutada? Sest see on ikka praktiliselt kõikide Raiderites kirjas, mis tulevad, et meil on nii palju seal iste. Nii palju peamikrofone, nüüd viimastel aegadel ma olen näinud küll seda teed, et ma ainult nende peamikrofonidega ei piirdu, sest see on tõesti nagu liiga spetsiifiline välke näos kinni, aga et kui segustada nende peamikrofone ja üldmikrofone, mida saab lava ette serva paigutada, siis ma arvan, et tulemus on parem kui see, kuid seal lasta seal ikkagi päris ilma. Sest see on jälle see, et vot see on maitse asi, et kes soovib kuulda iga viimast kui nüansse sealt Moskvast kohale lennutatud primadonna käest, eks ju, et hoidku jumal selle eest, et seal midagi kaduma läheb, on jälle teine, kes soovib kuulata pehmemat ümmarguse mat tervikut, et tühja sellest primadonnat sulandagedasin üldisesse kõlapilt ja kõik on tore, eks ju, et noh, maitsed on erinevad ja ja siin on isegi muide rahvustevahelised maitsed on erinevad, et kes tahab ühte, kestab teist. Aga no eks siis tuleb laveerida ja otsida selline kuldne kesktee seal vahel. Aga kui võimendust ei ole, siis ei ole meil võimalust ka laveerida. Ma olen sellega täiesti nõus, et ilmselt sellistes suurtes kohtades tõesti ei saa päriselt ilma võimenduseta, aga noh, siis on jälle tõesti suur kunst panna see võimendus sellisel moel, et sa kuulaksid peaaegu nagu kontserdisaalis või noh, nagu teatris, sest. Püüdlus tagasi selle naturaalse pildimaale lihtsalt naturaalne pilt on toodud kuulajale pisut lähemale tehtud, pisut selgem. Jah, aga ikkagi ma ütleksin, et sedasama helirežissööri, keda peaks rohkem esile tõstma, ta peaks olema vastutama, ta staatus peaks olema ka publiku jaoks oluliselt kõrgem, mitte lihtsalt, et keegi seal istub, et nagu mingi torumees, aga ei ole ju tulemas kõige tähtsam tegelane peaaegu suurenenud ka lõpuks muusika, eks ole, samamoodi ainult ta mängib pilli vaid tal need pillid on teistsugune küll teistsugune pill, lihtsalt. Aitäh selle sõbraliku diskussiooni eest. Tallinna Ülikooli dotsent Avo-Rein Tereping ja helirežissöör Tanel Leesment. Saime teada, et helirežii ja helivõimendus on üks väga peen kunst ja selles on väga palju ka subjektiivsust. Soovin teile ilusat suve ja ilusaid helielamusi. 11. juuni heligajale tegid kaastööd Kerri Kotta ja Kaspar Mänd. Helioperaator oli Katrin maadik. Hiligaja õnnitlused lähevad aga dirigent Risto Joostile, kes sai. Presidendi kultuurirahastu noore kultuuritegelase preemia, mina olen toimetaja Karin kopra aitäh kuulamast.