Tere tulemast jälle traditsioonide ja rituaalide maailma. Folklorist Marju Kõivupuu on täna see, kes meid käekõrvale võtab ja sinna viib. Minu nimi on Haldi Normet-Saarna marju, mis siis täna oma lõputust huvitavate teemade laekast välja õngitseb. Tervist kõigile kuulajatele ka minu poolt. Kuna me räägime teisest maailmast, mis nagu oleks meist pisut eemal, aga samas ka meie kõrval, nõnda et me teda alati ei märkagi, siis räägime täna toidust. Toit on midagi niisugust, ilma milleta me hakkama ju ei saa. Ja ühiskond või inimesed või kogukond, kes ennast toiduga varustada ei suuda, kes ei suuda endale toitu hankida, on tegelikult määratud hukule, aga teisalt jälle ka toidukultuur, nagu iga teine kultuurifenomen on meie ümber pidevas muutumises, ta areneb valt. Mõnikord me avastame taas unustatud vana. Mõnikord me püüame leida võlu teiste kultuuride köögist ja tore on vaadata sedagi, kuidas lapsed jõuavad oma vanavanemate või kaugete sugulaste köögi juurde, nii et taaskord see teine maailm, mis on meie kõrval. Niisiis on traditsiooniline ja rituaalne toitmine ja uue sarja kolmanda saate teema ja see valik on siis tõepoolest arusaadav. Lisaks päikesele, millest oli juttu esimeses saates on kahtlemata inimesele ülivajalikke toit, et elus püsida. Neid saab omavahel ühendada ka, eks ole, päikesekuivatatud tomatid päikese käes ja tuule käes vinnutatud kala päike mõjutab ka ja muudab meie maitsmismeeled erguks, kui ta on meie toidulauast mõõdukalt üle käinud. Päike on toiduvalmistamise juures väga kõva tegija, eriti kui marjade küpsemiseks läheb. Kui me, Me oleme väga kaugele ajas tagasi koriluse kui kõige ürgsemas toidu hankimise juurde, no siis saab ka juba mingitest traditsioonidest rituaalidest rääkida, tal samal ürgajal Noh, kõik see, mida me teame, mis meile õpetatud on, on seotud meie sooliste eripäradega, on väidetavalt ikkagi korilust peetud naiste tööks. Ja Mul on meelde jäänud üks antropoloogiline uurimus, mis põhjendas, miks naised oma riietuses tarvitavad kirkaid värve, miks neile meeldib näiteks punane värv, see on seotud sellega, et meie ürgsed esiemad märkasid ja õppisid märkama just neid päikese käes punaseks, päevitanud söödavaid marju ja tundsid väga hästi taimi ja loodust. Nii erinevaid teooriaid, jah, selle kohta on, et meil on kuidagi selline stereotüüp jäänud mälusse, et mees on seegis, kütib, lohistab koopasse mammuti mis saab tulel maitsvaks, praetud ja mille nahka. Me kanname tänapäeval karusnahkade kandmise mõned inimesed ja mõne maailma. Ega inimesed eriti soosivalt küll ei suhtu. Et me võime siis arvata jah, et, et võib-olla siis ürgselt esimesed botaanikud ja head taimetundjad, head korilased olid naised. Eks naiste kohta ütleme ütleme ka tänapäeval rohkem, et nad on nobenäpud, ükskõik mida nad siis ka ette ei võtaks, et võib-olla saame selliseid seoseid tekkinud. Teda kui see vaene loomake sinna koopasse lohistati ja teda küpsetati ka sellega seoses ka mingeid erilisi nõiduslike toiminguid korraldati, nagu mõnedel rahvastel on tänase päevani toiduvalmistamise juures. Õues võis olla rituaalsed tantsud, sõnumised, misiganes. Kindlasti rituaalsed tantse on tantsitud enne jahile minekut, et jahiõnn oleks hea ja kui sa nüüd niimoodi küsid, siis ma hakkasin mõtlema selle peale, et võib-olla ürgse rituaalidega ja toiduga seotud teemade ring on Tottenism. Väga paljud suguharud on uskunud oma põlvnemist, kas mõnes taime-looma- linnu- või kalaliigist ja reeglina seda taime looma, lindu, kala ei ole toiduks tarvitatud ja kui seda on tehtud, siis on seda tehtud eriliste austusavalduste saatel. Ma usun, et kuulajale meenuvad siin kõigepealt kohe näiteks antide karupeied, seda rituaali on filmid. Jutud sellest on palju kõneldud. Seda dateerida on väga raske, sest mingisuguseid niisuguseid kirjalikke ülestähendusi meil ju ei ole ja nagu me teame, on mälu heitlik. Aga see on tunnuslik traditsionaalsele kütti kultuurile ja küllap ulatub sellesse aega tagasi, kui Need rahvad Siberis hakkasid karukütt kima. Ja kui me läheme näiteks üle suure lombi Ameerikasse ja vaatame Ameerika põlisrahvaste kultuuri, siis väga oluline rituaal on olnud näiteks maisiterade kogumine, maisi tõlvikute kogumine kui maisitõlvikut. Vaat küpseks või näiteks, kui me läheme Aasiasse, vaatame, kuivõrd rikkalikud on riisikasvatusega seotud tavad, kombed ja tantsud. Siin mõni aeg tagasi, mõni aasta tagasi Võru folkloorifestivalil näidati rituaalsed linnukeste tantsu, mida siis tantsisid, ma ei mäletagi, kust nad pärit olid, kusse folkloorigrupp pärit oli, aga nad ütlesid, et see on väga lihtne eksida sealt maha pandud bambusevarte vahel. See tundus kuidagi koreograafiliselt mõistetamatu, selline koordinatsioon, aga neil käis kuidagi nii kibekähku ja põhjendati seda tantsu siis sellega. See on selline maagiline tants, mis pidi, eks ole linnud siis teraviljast eemal hoidma, nii et neid rituaale on ja eks nad meieni tänapäeval on ikka jõudnud pigem läbi sellise folkloori eksponeerimise folkloorirühmad otsivad ju huvid tavaid numbreid oma vanemast kultuuriajaloost, mida siis festivalidele kaasa võtta, Ta, mis peaksid iseloomustama nende kultuuri, noh, nii kaugele aega tagasi, kui inimese mälu mäletab Küllap see niimoodi on, et kui me ise ikkagi ei ole vilja kasvatanud või, või neid toiminguid nagu ise füüsiliselt läbi teinud, siis jääb see meie jaoks selliseks kunstiliseks Minomeniks meelelahutuseks võib-olla toi, vaata mis nad teevad, oi kuidas nad tantsivad, oi kui naljakas või kui lõbus, eks ole. Aga küllap kunagi põhiinimpõlvi tagasi on see selle kultuurikandjate jaoks sisaldanud ikkagi niisugust erilist maagilist väge. Ja midagi sellist, mida me tänapäeval niimoodi ei taju. No tänapäeva taime kasvatamine, nagu me hästi teame, käib juba läbi tehnika, meie oleme siin saanud kuulsaks sellega, et meil on sellised peenikesed programmeeritud lillepotid, mis juba ütlevad, mida meie taim vajab ja kui palju tuleb teda kasta. Aga ka minu lapsepõlves, 60.-te alguses, 50.-te lõpus vähendas taimede kasvatamine loomade kasvatan eelkõige ikkagi väga head loodusetundmist, oma ümbruskonna tundmist ja looduse märkamist suhtestumisse, kellega ja kuna tänapäeval on kord niimoodi, eks ole kütused meie ümber toimuvaid nii kohutavalt kiiresti, siis eks minu endagi teadmistega kuidas ühte või teist toitu valmistada või kuidas näiteks perekonnas traditsiooniliselt või külas jagunesid tööd, kes mida seoses toidu valmistamisega tegi, eks need on kohutavalt muutunud, ma mäletan, kui uhke ma lapsena olin, kui ma võisin esimest korda ise siduda kinni verivorsti otsad sellest järgmine nii-öelda tase kõrgemal oli see, et ma võisin noaga juba ise neid verivorstiotste sidumise tikke siis valmistada ja mingi hetk oli see, et mul lubati juba ise siis ka verivorsti täita. Noh, tänapäeval on niimoodi, et kui me poest näiteks ostame lihakraami, siis jah, eks ole, hakkliha ja praetükid on vägagi anonüümsed, aga kui sa ise looma kasvatad, siis, siis on selle toiduga, mida sa sööd, kindlasti sootuks teistsugune suhe. Sa teed ka tänasel päeval ise verivorst. Jah, palju mul praegu seda verivorsti tegemise võimalust on, aga selliseid lihtsamaid toite, mida on võimalik ka linnas teha, sõira valmistada või lastele õpetada, kuidas vanasti mune värvida kui näiteks lihavõteteks, aga ka suvistepühadeks ja võib-olla veel mõned lihtsamad toidud näiteks, kuidas karaskit küpsetada või, või kuidas seajalgu keeta või kuidas kodus sült teha, mida linnas teha saab? See on kindlasti midagi muud kui see, kui sa ostad seda näiteks kulinaarialetist, et kui laps ise saab, ma muigasin, kui mu väiksem poeg niimodi tahtis hirmsasti kõrvitsat lõigata, tal on läinud, kuidas kodus kõrvitsat keedetakse, kuidas ta kunstipäraselt neid tükke lõikus siis mõtlesin, see on täiesti selline antropoloogiline kõrvalt vaadata, peamine, et mida tunneb väike laps, kui ta nagu ise saab siis osaleda selles toidutegemises, sest ega maal on ju praegu ka niimoodi, sa lähed poodi, kõik on viilutatud, kõik on pakendatud ja nii edasi ja nii edasi. Aga seajalad ja paljud asjad veel, olid ju vanadele eestlastele ka täiesti raudselt rituaalsed toidud, mis nad tähendasid? No ütleme siis niimoodi, et kui, kui minna nüüd tagasi selliste meeste tegemiste juurde, et kui siis sügisel otsustati, et millised loomad peetakse ületalve, millised soolatakse siis tünni siis samamoodi, kui sa liha kuulad, siis vanasti pandi ta nii-öelda tükkide kaupa, et millisel aasta ringi perioodil, millises kuus sul, millist osaselt, millist praetüki milist soolatükki sul seast parasjagu tarvis läheb ja kevade poole jäid ikkagi rohkem seajalad, mis olid seotud vastlatraditsiooniga seapea, mida keedeti, ja näiteks kui praegu lapsed teevad tööõpetuse tunnis vastlavurri nööpidest või veel millestki, siis minu põlvkond maal me oskasime teha ka seajala, nendest kondikestest vurri, seda hästi tore tunnis lastele. Ja siis, kui ma lähen veel ajas tagasi ja vaatan, mis folkloristid on paar Kolmpõlv Hurda aegadest on talletanud, siis tulevad kohe meelde ennustamised, kuidas jala kondikeste pealt ennustati, kes saab mehele ja need hakkasid olema juba paastutoidud kevadine periood, kus lihakraami oli vähe ja kui tänapäeval paastumine võib olla Meil argipäeval enam ei ole seotud niisuguse religioosse kristliku kalendriaastaringiga. Me taastame lihtsalt sellepärast, et me siin istume kontoris ka palju sellist toidukraami, mis teeb meie kehavormid ümaraks, mis ei ole kuigi tervislik. Siis meedikud on ka öelnud, et tegelikult see religioosne paastumine ulatub ka tagasi sellisesse ürgaega, kus inimene ei saanudki iga päev kõhtu täis süüa ja selleks, et me oleksime tugevad ja terved, elaksime kaua. Aeg-ajalt peaksime vaatama, mida ja kui palju me sööme. Aga varasematel aegadel veel mõni inimpõlv tagasi ka siin Eestimaal tegelikult meie selline aastaring, see toit, mida oli saada ka reguleeris seda paastumist. Praegu kipub niimoodi olema. Ta on oma kasside pealt siis nemad hea meelega sööks ka rohkem, kui neile kasulik oleks. Ja loomulikult läheb meel haledaks, kui ta hommikul tuleb ja vaatab sellise näoga otsa, et ta pole nädalapäevi süüa saanud, aga samas on näha, et ta meenutab niisugust neljal jalal ringi Tatsevad patja. Et tõenäoliselt see, et sa pead loodusest ise toitu otsima, see, et su jahiõnn ja kalaõnn ei ole hea, see, su saak, Kikkaldub, see on tegelikult seotud, võib olla sellise ellu mitte võib-olla vaid päris kindlasti tegelikult ka loodusliku valiku ja, ja niisuguse elu bioloogilisema poolega, mis tänapäeval meil kipub heaoluühiskonnas meelest minema, see on seotud kõrge sündivus ja kõrge praeguseks on arenenud riikides ütleme, et seal meile põhjustab sellist ebameeldivat emotsiooni ja on selline probleem, mille me tõrjume enda nii-öelda argiteadvusest välja. See on jah, niisugune keeruline küsimus. Traditsiooniline ja rituaalne toit selline on tänase saate teema ja eks ole ju folklorist Marju Kõivupuu. Järjest rohkem tõuseb Aussega linnakorteris endale toitu kasvatada. Ja omakasvatatud toit maitseb hästi ja vaieldamatult üldise toiduturismiga ja niisuguste kohalike maitsete tundma pimisega näiteks ka erinevatel folkloorifestivalidel, kus pakuvad folkloorirühmad oma rahvustoitu, see kindlasti on suurendanud inimeste soovijad arvet ka tõepoolest aknalaual ja potikestes oma värsket maitserohelist kasvatada. Noh mu oma laps näiteks kasvatab rõdul rediseid ja see on tema jaoks ainuvõimalik peenramaa ja ta sööb neid rediseid ka tunduvalt paremini. Sellepärast ja ta ise pakub ja jagab, et ilmselt see meisse on kodeeritud see ürgne tarve ikkagi ise ka midagi kasvatada, mitte siis nii-öelda tarvitada anonüümset toitu, mida on kasvatanud teised, me vähemalt teame, mis on, mäletate, nõukogude ajal räägiti, et või mis nõukogude ajal, see on üldlevinud lendlause, et kui inimesed teaks, kuidas tehakse vorsti ja poliitikat, Nad ei tarvitaks kumbagi, aga, aga oma kasvatatud toit on vaieldamatult hoopis teise niisuguse emotsionaalse värvinguga ja kindlasti ka meie maitsemeeli ergutab kuidagi teisiti. Ja no mida folkloorirühmad veel võib-olla vahendavad, on just nimelt Need rituaalid, et kuidas taime võib-olla istutada või või kuidas, kuidas austada looma, kellelt me oleme elu võtnud selleks et oma kõht täis saada ja palju muudki niisugust, mis, mis võib-olla õpetab meid paremini loodusega suhtestuma, sest me oleme osa loodusest ja õpetab võib-olla austavalt suhtuma ka nendesse loomadesse, keda inimene toiduks tarbib, et nii seekord nii seekord seatud on, kirjeldaks mõnda rituaali, täpsemalt. Tegelikult ma lähen nüüd meeste mängumaale, mul on siin kohe tuleb meelde minu Võru aegade kirjamees Pulga Jaan, kes kirjutas äraütlemata toreda võrukeelse loo sellest, kuidas Võrumaal traditsiooniliselt külas toimus sea veristamine ja teda vaevas minu mäletamist mööda just nimelt see tänapäeval enam ei osata väärikalt loomalt elu. Ja lapsena kippus olema ja niimoodi, et eks minagi mäletan seda, kui nutsin, elupäevad said loetud, et kas laps viidi kodust eemale või otsiti talle mingisugune muu tegevus ja naised käisid natukene punaste silmadega ja, ja ma tean ka mõnda oma põlvkonnakaaslast, kes looma kasvatamisest loobunud just seetõttu, et ta tegelikult ei suuda selle tundega hakkama saada. Ta on seal väga tore loom, eks ole, aga mingil hetkel on tal siiski nii-öelda taluelus ja meie igapäevases elus oma otstarve. Me sööme ta lihtsalt ära ja et siis kuidas, kes on külas olnud näiteks see, kes mõni väga hea nii-öelda hea käega mees, kes keda siis kutsuti, kas siis uskajaks või kes oskas teha selle väga täpse, täpse löögi niimoodi, et loom ei piinleks, kas joon, pärimuslik, teave, pärimusliku oskus, ükskõik kuidas see praegu ka linnainimese kõrvale või loomakaitse kõrvale ei kõlaks, et loom siit elust meie hüvanguks lahkuks võimalikult rikkal väärikal viisil? Ma olen olnud ka Marimaal ühel maa austamise pühal, kui rituaalselt on tapetud härg, olen näinud, kuidas seda tehakse, kuidas sellest loomast valmistatakse ühiskatlas toitu, missuguse austusega suhtutakse loomatantsud sõnad käivad loomulikult kõige selle juurde, ilma selleta ei saa see kuidagi nagu see emotsioonide väljaelamine. Sõna, liigutuste, muusika, rütmilise muusika abil segab selliste toimingute juurde ja, ja see jääb kuidagi mälusse just nimelt. Ja domineerima hakkab aastate jooksul austav suhtumine looma austav suhtumine loodusse. Kui ma niimoodi võtan, siis selle sõnatüvega just nimelt loodu, et kes siis selle, meie, mis meie ümber on, kes selle loonud on, on selleks siis kristlik või mõni teine jumal loodusvaimud, et kuidas see maailm meie ümber tekkinud on? Marida meie keelesugulased, veel mõni igapäevase elutarviliku toiminguga seotud rituaal. Maa austamine, esimese vao kündmine ja keedetud munade ohverdamine, kuidas siis rahvariietesse rõivastatud mees rituaalselt künnab esimese vao esimesse vakku, siis rituaalset visatakse kas keedetud muna, viljateri või midagi niisugust? See maaharimine, kui rituaal on väga tähtis. Kõigepealt kui me läheme aegadesse tagasi, siis üks maaomandi mõiste on seotud maaharimisega. Et see, kes harib maad, kes kasvatab seal kultuurtaimi, kes kasvatab vilja, sellele kuulub see maa. Ja kui me tuleme nüüd volga soome-ugri rahvaste juurest kodule lähemale, siis Meie oma maa rahvakommetest on teada, et näiteks poiss, kes oli kündnud esimesed vaod, võis söögilaua taha istuda. Lapsed sõid püstijalu. Ja näiteks noormehele, kes siis kõndis esimese vao, tema sai süüa kevadel seasaba, et see oli selline rituaalne toit, mis andis temale väge, kinnitas tema mehelikkust eppeli vähemalt osaliselt arvatud täismeeste hulka. Ta tegi meeste töid meile tegelikult ka eestlastel väga ilus ütlemine, jätku leiba, millele me tavaliselt tänapäeval vastane täna on, aga korrektne või õige oleks jätku tarvis. See sile tahab nagu seda vana traditsiooni. Et oluline oli, et leivajätk ei kaoks, et toitu jätkuks aasta ringi ja inimeste kõhud oleks noh, enam-vähem täis. Ma mäletan nõukogude ajast kaheksakümnendatel, kui olnud saada kohviube, siis me alati hoidsime ühte kohviuba, et kohviubade jätke, ei kaoks ära, et kohvi ei tohi viimseni ära tarvitada, sest siis tuleb muidu pikem paus, et vot niisugused naljakad seosed. Tekivad, kui, kui hakata mõtlema ja eks meie ka lähiminevikus on olnud perioode, kus ei ole olnud toitu just väga vabalt saada, no kas või needsamad kaheksakümnendad, mäletame küll kõikvõimalikke Brežnevi pakikesi ja kõike muud, kuidas siis defitsiitset toitu hangiti ja mida oli poest saada ja neid lugusid võiks lõpmatuseni rääkida. See kohv. Joa kasvõi ühe ainsa kohvi alles Rail kirjas on ju väga tore rituaal, et äkki sulle meenub veel midagi tõepoolest naist samadest 80.-test seda toitu natukenegi juurde. Eks, eks seda jah, tähendab neid lugusid sellest ajast on jah, kuidagi hästi palju, aga kuidagi see tava oli küll, et viimast ei tohi ära anda, et ma mäletan sõpruskonnas, et kui olid ka need talongitangud ja kõik, mis üheksakümnendatel tulijaid, see oli alati niimoodi, et kui sa ei ole nagu uut kraami saanud, et, et sa ei tohi, lõpp ei tohi nagu nagu lõpuni ära kulutada, siis tuleb pikem paus, et seda kohandati ja, ja siis sai sellel teemal ka arutletud, eks ole, et kuidas ära unustatud või või selline nii-öelda võib-olla väga, mitte väga sisukas fraas saab oma uue sisu, kui nii-öelda selline aeg jõuab, kus me taaskord mõtleme sellele, eks ole, et kas ja kui palju meil tegelikult mida, mida siis süüa on? Tänapäeval ei saada aru sellest toidukalendri tsüklilisus, sest et noh, kui me üldse millegi järgi otsustamise otsustamisele Järgi milliseid eksport, puuvilju letis ei ole sobiv süüa, et meil on, eks ole, perioodid kui on viinamarjad eriti maitsvad, kui an, arbuusid, odavad ja maitsvad, aga seda näiteks, kui ma noortele rääkisin, etnograafia, loengused, et kevadel ja kevadsuvel olid piimatoidud meie esivanemate toidulaual väga olulised. Ja siis ma alustasin, alustasin hästi kaugelt, et kevadel Teadupoolest lehmad toovad vasikat, aga siis, kui nad vasikat ootavad, siis neid ju ei lüpsta. Siis öeldakse, et lehm on kinni ja kui kevadel hakkavad vasikad sündima, siis esimesest viimast ternespiimast valmistatud toidud olid väga erilised ja siis jätkus piima. Kui jätkus vasikale, jätkus endalegi, et lehm lüpsab ikkagi siis, kui ta sünnitab vasika ja, ja see näiteks määras toidukalendri. No toidukalendris hammast oma koht, kas seeneajal ja kas seenelkäik, kui traditsioon on kõvasti hinnas ka sinu elus? Loomulikult on, tähendab just siin neil päevil Facebookis sõpradega käib arutelu, nii mõnedki meist on korjanud ja ära tundnud mürklid, sellised toredad kevadseened kevad kogritsate kõrval. Ja siis ma ühelt poolt jälgi niisuguse sõbraliku vanainimese huviga, aga teiselt poolt on põnev vaadata, kuidas siis nooremad arutavad kellele see on mürgine, see ei kõlba ju ometi süüa, eks ole, oi kassa veel elus ka oled. Ja, ja kui ma siis kirjutasin võrukeelsetele sõpradele, et ma leidsin Huunisasid noh, eesti keeles on see siis hobuse nisa, mõned tabasid ära, milles Ma kirjutan, küsisid, oi, kus sa neid haruldasi seeni nägid. Ja siis ma ütlesin jah, ma tean, et mul on siin Tallinnas ka paar sellist kohta ja ja siis ma oskan käia neid aeg-ajalt vaatamas, aga sattusid silma alla. Et see korilus on väga aktuaalne ja noh, näiteks ta võtab koos toiduturismiga seonduvalt ka mõned sellised põnevad vormid. Ma vaatasin meie Peipsi-äärsete vanausuliste tavaks on olnud Käia jõhvika mitte ainult sügisel, vaid ka kevadel. Ja seda pärast, kui siis lumi on mõõdukalt sulanud ja jõhvikat kergelt külmavõetud, tulevad lume alt jälle välja. Ja nüüd ma siis avastasin, et pakutakse välja ka sellist toredat retke, et saab siis selliste moodsate soome kelkudega minna vanausuliste moel harrastama siis jõhvikakorjamis ka lume sulamise aegu, et me püüame nagu oma elu vürtsitada teda koloreerida selliste põnevate tegevustega, mis meie jaoks on võib-olla praegu meelelahutus, aga mõni inimpõlv tagasi oli ta nii-öelda reaalne praktiline vajadus, selleks kõht oleks täis, et tõepoolest oleks, mida süüa oled sa ise ka kevadel jõhvikal käinud? Niimoodi teadlikult ei ole, aga olen, olen kevadel käinud rabas ja soos küll ja kui ma olen sealt avastanud neid marju, siis on neid hästi mõnus süüa. Tartusse jäi minust maha, Tartumaale jäi maha murakal käimine. Ja seda tuli niimoodi passida, see hakkas tegelikult pihta juba varakevadel. Meil oli paar sellist Emajõe suursoos, oli paar muraka kohta teada ja Morakale minek algas tegelikult sellest, et me püüdsime välja peilida, millal murakad õitsevad ja kas muraka õitsemise ajal on öökülma. Kui muraka õitsemise ajal öökülma ei olnud, siis tähendab tuli panna ennast valmis. Ja, ja siis oli jah, see murakal käimine on olnud nagu minu jaoks selline. Ma julgeks Kodumaise koriluse kõrghetk, seened, marjad, see on kuidagi lapsest saadik nii hirmus tavaline ja, ja teine asi, mis mind seob nagu Lõuna-Eesti kodupaigaga on see, kui hakkavad tulema kuskil suve lõpul hüüdja hääled, kirsid on valmis. Ja, ja siis on niimoodi Kirsipuu otsas ja kreegi kriisid tulevad oluliselt hiljem kuskil septembri lõpp, aga see kirsside korjamine siis Varblastiga ja hakkidega võidu. See on olnud ka siis selline tegevus ja Kirsipuu otsas turnimine ja, ja lapsed on saanud nagu oma esimese korilus kogemuse, just nimelt sellest kesksuvisest kirsikampaaniast, see on olnud traditsioon. Mul on paar tuttavat kirsipuud, mis tarvitavad ka selliseid tobedaid ja see langeb just sellele ajale, kui akadeemiline aasta ära lõpeb. Ja siis on mul hästi meeles, kui siin paar suve tagasi oli üks äraütlemata suur torm, mis murdis maha kirsioksi ja siis noh, neid oli hästi mõnus vedada nii-öelda varju alla, siis me arutasime tegelikult kirsikorjamine võikski niimoodi käia, et te ei pea kõõluma seal kusagil kusagil kõrgel. Kas sul on ka sõpradega sellised ühissööminguid, traditsioonid, eks saanud? Tegelikult jah, meil on selliseid ettevõtmisi sellepärast et mul selline professionaalne kretinism tunneb selliseid toite, mida võib-olla siin Põhja-Eestis teatakse natuke vähem. Näiteks üks on selline asi, nagu siis hariliku kanepiseemnetest valmistatav toit nimega Rusty või kanepitemp. Teadupoolest märksõna kanep kõlab meie kultuuriruumis leebelt öeldes kohutavalt, ma juba tunnen enda käe ümber medi käeraudu aga harilikku kanepit on siin kasvatatud Lõuna-Eestis juba õige pikka aega ja noh, näiteks kui te loete Anna Haava mälestusi, seal on ka kenasti kirjas, kuidas ta lapsena kirjeldab kanepipõldu ja vat harilikku kanepit, pigem mitte selle kanepi, mida teiegi arvate, millest ma räägin, vaid just nimelt see hariliku kanepiseemned on olnud siis arvestatav paastutoit ka muuseas kloostrites ei mäleta, aga sellest on palju kirjutatud, et tegelikult see nõndanimetatud kanepipiim on siis suhteliselt sarnane kõikide nende teraviljadega, mis inimese organismile mõjub hästi. Ja Vana-Liivimaal siis Põhja-Lätis kanepitempi kanepiseemneid on võimalik täitsa kenasti poest osta. Ja minu lapsepõlves ma mäletan hariliku kanepiseemneid, siis sügisel segati kasvõi või hapukoorega ja saab neid kanepiseemneid näiteks siis tarvitada värskete keedukartulite kõrvale, see maitseb päris hea. Mina olen kasutanud siin kreeka reide küpsiseid ja olen sedaviisi siis niimoodi kanepi kanepiseemneid rõõmsalt söötnud, mille peale me oma lapsed küll ehitasid, õlg hoidsid, nad ei saa nagu minu vaimus, sest aru ma ütlesin, vaadake, saate aru, see ongi sõltuvus. Ja see teine asi on muidugi, mis on sõira tegemine, sõira saab teha ikkagi nii-öelda lehmapiimast, on siis ühesõnaga lehmaloo, millel on sarved, saba, mida lüpstakse soovitavalt ise või käsitsi või siis äärmisel juhul on siis tutta vanaema, kui mul õnnestub kaasa haarata Lõuna-Eestist piima. Ja mune ja kõike muud, siis ma olen üritanud kodus ka sõira teha ja mis külalised on öelnud, no külalised on, ei ütle midagi, nad söövad. Parim tulemus ongi see, kui sa pakuvad midagi ja siis on niimoodi tund aega, rahu ja vaikust. Palju on neid traditsioone ja näpuotsaga rituaalegi, mis on pikad ajad üle elanud ja rõõmsalt ka meie päevadel täiesti elus, aga, aga toidu ohverdamine, Marju. Toiduohverdamine kindlasti on aktuaalne maa- ja taarausuliste hulgas ja kindlasti võib olla toidu ohverdamisest võiks rääkida kadena täna võib-olla pigem nagu toiduõnnistamise kontekstis, kui on erinevad kirikupühad ja näiteks rituaalsed ülestõusmispühadetoite passat või midagi viiakse kirikusse õnnistamiseks või näiteks setud käivad siis hilissügistel, pühadel käivad näiteks mett, õuna või midagi kirikus õnnistamas, et toiduõnnistamine, rituaalne pühitsemine kahtlemata ei ole, see, mis on toiduohverdamine, aga jah, meie varasemast pärimusest ja kõikide rahvaste usundist võib leida jälgi sellisel puhul, kui toit on mingil põhjusel siis Kasmaa jumalad televõi metsajumalatele või siis v hoidjatele. Kristjan üleloomulikele olenditele ohverdatud. Mõned usundi uurijad peavad esimeseks selliseks rituaalseks ohvritoiminguks matusesööminguid millest tänapäeval on saanud siis peied lahkunu mälestuseks ja nii mitmelgi pool olen märganud sedagi, et lahkunule kaetakse peielauas koht. Õigeusklik. Kel on kombeks teha söömaaega lausa oma kadunud kalli inimese haual Täpselt sedasama kommet järgivad tähendab setode kalmistupühad on niisugused, kus tõepoolest suguvõsa saab kokku ja kui ma olen käinud tutvustamas setu kalmistuid ja näiteks seal on kultuurilooga seotud inimeste rahupaiku, siis nii mitmedki on küsinud, et miks on siin pingid ja mõnel pool isegi lauad ja üks põhjus on just, et see, et sellist rituaalset mälestus sööningut pidada kolmul. Võrukestel see selline selline kummen ei, nii väga koloriidselt Te ei tule külmaga olen täheldanud seda, et näiteks kalendripühadel hauakivi taha valatakse kas Ortsuke viina või, või jäetakse midagi ja kui minna näiteks kasvõi Tallinnas kalmistule lihavõtete ajal, siis on märgata Ta kuidas on haudadele lähedaste haudadele värvitud mune, kulidži veini, mul oli isegi üks selline tore tore lugu sellega seoses ma just käisin loengute ja artikli tarvis siin fotosid tegemas kalmistul pühade ajal ja keegi oli siis oma lähedaste kalmule pannud kaagu litsi ja värvitud munad ja kommija topsikese veini. Ja kuidas siis kaks sõitsid aku litsi, jõid veini, pehale kraaksusid, lärmasid seal kas kole olnud, tahtsin kangesti pilti teha sellest, aga, aga lind on ju selline, et kui sa talle objektiivitorusuunad, siis ta lendab minema. Häbenes noh, no piinlik muidugi, eks ole, ja kus veel toiduohverdamist ette tuleb Tallinnast välja sõita Jõelähtme loomakalmistule, kui seal on näiteks ülestõusmispühad või on jõulud, siis ka lemmikloomade haudadele viiakse lemmiklooma toitu viiakse ehitud Kuusakesi ja, ja kõike seda, mida siis armastatud neljajalgne sõber on oma avaliku elu jooksul pidanud suurepäraseks või heaks. Elus. Tava see toidu ohverdamine. Aga lõpetuseks, missugune võiks olla üks sümpaatne rituaalne toit, mis ka täna inimesi ühendab tähendades seejuures märksa enamat kui lihtsalt toitu? Minu arvates on üks äraütlemata Ta tore komme tänapäeval vist nii-öelda kosmopoliitne on sünnipäevatort, me oleme selles Moodsa silmas ikka pidanud meeles oma lähedasi, kui nad saavad aasta vanemaks ja see hakkab nagu sellisest pisikesest lapsest pihta ja, ja me oleme siin erinevatest lasteraamatutest lugenud, kui tähtis on, kuidas hommikul tullakse, lauldakse üles ja, ja kuidas see kuidas see tordiküünalde ära puhumine on, et see on võib-olla see väga ilus, kui me mõtleme sellele, mida on meie jaoks tähendanud meie lapse sünd, sest mina olen seda meelt, et lapsed on õpetanud mind, mitte mina neid, kui palju uusi kogemusi ma olen saanud selle aasta jooksul, mil laps minu kõrval on saanud vanemaks ja, ja võib-olla perelauas eakamate sugulastega koos istudes mõelda selle üle, kui õnnelikud me oleme, kui palju on meil olnud sellelt inimeselt õppida ja igaühel meil on selline pisikene salasoov ja puhume tordiküünlad ära, me mõtleme sellele. Ja on hästi tore, kui see soov läheb täide. Ja võib-olla see on ka selline ilus komme, mis ühendab tänapäeva ühiskonnas just selliseid erinevaid erinevaid kultuure, et selle läbime, leiame selle ühisosa, sest mäletad. Me lubasime otsida ka kõike seda, mis meid ühendab ja austav suhtumine toitu ja toiduga seotud rituaalides ja toidu seostamine meie isiklike, aga ka niisuguste üldisemate tähtpäevadega on see, mis ühendab inimesi igas maailma nurgas. Selline oli tänane saade traditsioonilisest ja rituaalsest toidust. Stuudios olid folklorist Marju Kõivupuu ja Haldi Normet-Saarna. Nädala pärast on saates orientalist Martti Kalda kuulmiseni.