Trompet. Plaudindati mütiimsid Faupele Jonathan praosti, sigaret vennarrow, ess Pravdas Untsatiivušmas venes, jess praagi, oode. Heegelfalten nahkpükstel pole püksiviike vaja, lauldakse rõõmsalt Baierimaal ja Austria Alpides. Ei olnud kivike neil põlvini või pisut allapoole ulatavatel nahkpükstel, mida Salzburgi tänavatel näha võis koos põlvikute ja trakside jada vaheliselt rohelistega kaabudega, mida teinekord suled ehtisid nahkpükstes härrasmeestekaaslane linnadel olid kenad, kirjut põlvedega pihikseelikut ja valget pluusikesed. Ja kõik see sobis lõpmata hästi ennast roheliste mägede keskele peitnud nukulikult kaunisse lilledega ehitud väikesesse linna kus on hulk kirikutorne ja kukleid kindluse müüre, kitsaid tänavaid, lossiväljakuid, millest voolab läbi rahulik salsa jõgi ja vanalinnas kõlab ikka ja jälle siin ja seal muusika. Et sa ei unustaks, kus sa viibid. Sa viibid suure Mozarti sünnilinnas, mida valvab kõrgel linna kohal festonsbergi mäel seisab ilmatu vägev valge kindlusloss. Ohjen Salzburg, kõrge Salzburgi kindlus, uhke, vana ja suursugune. Ilusat pühapäeva vedas, kas vikerraadio Helgi Erilaid ja alanud on? Laulan küll ühest ammusest suvest, kuid vaevalt, et Salzburgi vanalinnas ehk Al staadis siis midagi üheteistmoodi oli. Selleks, et linna uuemast piirkonnast uue Turu tänavalt vanalinna jõuda tuli ka siis kõndida läbi Mansbergime uuristatud päris pika tunneli vait, millega oli raske sõbraks saada, sest lampe oli seal küll, kuid päevavalgust kumas vaid ühest tunneli otsast. Teine tegi just enne lõppu väikeseks Tänaku ja kinnises tunnelis kõndides lõõtsa pidevalt, et su kohal on mitmekümne meetri kõrgune kaljumürakas. Tasu selle pisut ebamugava tunde eest on vägev. Salzburgi Alstat avaneb su ees kui kõige ehtsam väike kaunis muinasjutt. Kõigepealt heida pilk tagasi vägevale kaljuseinale, mis siinkohal linale otsekui piiri paneb ja siis ettepoole toredad kitsad tänavad avanevad väikestele väljakutele. Vanad kõrged hooned on heledad ja rõõmsad. Allpool on Lillija uskumatu hulk väikesi kaar. Väravaid viib hoonete siseõuedes avatud lahtistesse, kohvikutesse ja restoranidesse, mis on kenad ja stiilsed ja väga lillelised. Baroksed, kirikutornid ja purskkaevud väljakutel tõotab Rida voorimehi oma kaarikutega. Kellamäng, mis kindlatel tundidel üle vanalinna kajab ja Tallinna elusooni ketraile kasse. Kitsas ja pikk tänav, mille poekesi tutvustavad fassaadide kohale paigutatud vask või sepistugede küljes ripuvad toredad sümboolsed kujundid, muusikariistad, kellad ja kringlid näiteks. Joe nihke Sõmiine stiilis. Uskumatult uhke pilt avaneb vanalinna kirikutele ja nende baroksete tornidele salsa jõe kaldalt. Salzburgi kuulsa katedraali toomkiriku kaks sinaka, ümara kupliga torni põhja alpi kõige vanema benediktiin, ide kloostri säravpunase katusega kurvikas torn Bambergi mäel, Francis Khani kiriku terav, pisut kootilikult kõrgusse pürgiv torn, baroki kuldaega esitleva kollageen, kirje suur ümar kuppel ja kaks päris fantastilist valged kellad torni, mille katuseäärt tähistava lainetavat alustraadiserval on hulk valgeid kivifiguure oma liikumatutessebosidesse tardunud. Angerja müüria ladunud, teiste seas ka ehitusmeister Sebastian Stondheeger Peetri kiriku mitmeosalise barokse kellatorni all paikneva kiriku õue rohelusse uppunud kalmistul, mis olevat muide kõige kaunim siin maa peal seisab reas seitse ühesugust risti. Kõiki neid kroonivad ühesugused ovaalsed nimesildid, ühe perekonnanimega Stonceeger. Siit koorub välja veidi õudsevõitu kohalikku huumorit. Aga kõigepealt kõlab alpisarv. Ja nüüd see vana lugu mõrvarist ja tema kuuest ohvrist Salzburgi müürsepal Sebastian Stomfieceril ei vedanud. Naised, kellega ta abiellus, juhtusid nimelt õige pea surema ja niimoodi kuus korda järjest arvati küll, et Sebastiani käsi siin kuidagi mängus on. Kuidki Kindlaks ei suudetud midagi teha. Müürsepp võttis sisse seitsmenda naise, kellel mõrvari käest põgeneda õnnestus, ja rääkis, kuidas Sebastian oma kuus eelmist kaasat mõrvanud oli, ilma et kuriteost mingeid jälgi oleks jäänud. Nimelt mässis nad üleni vaipade või linade sisse, ainult jalad jättis paljaks ning kõdistas neid talla alt senikaua kuni ohvrid suure naeru kätte hinge heitsid. Selline kena legendike Kuid jah, minu arust meister Sebastian Stoffecker elanud tõepoolest kunagi Salzburgis olnud rikas mees, saanud oma seitsme naisega tervelt 21 last Püha Peetri kiriku õue, kalmistule olevat aga maetud meister ise. Üks tema poegadest ning meistri ja tema poegade naised. Kogu selle Salzburgi vanalinna imepärase tornide metsa kohale tõusevad mitmest suunast metsased mäekünkad. Ja ühel neist uhkelfestongsbergil kõrgub Sisto vägev when, Salzburgi loss nii kauge ja ligipääsmatu valge kindlus, mida ümbritseb ilmatu pikk tornidega liigendatud mitmeastmeline müür, 250 meetrit pikk ja 150 meetrit lai. Selliste mõõtmetega kuulub hoo Salzburg Euroopa suurimate keskaegsete losside hulka. Ja seisab siis siin Mozarti sünnilinnas. Soolalinn Salzburg Alpide eelmäestikus Saksamaa piiri lähedal oli kunagi roomlaste juvam, millest pärast impeeriumi lagunemist vaid varemed järele jäid. Linna päästnud Vormsi piiskop Rupert, kes arvatakse pärinevat frangi Meravingide kuninga dünastiast umbes lastel 697 saadetud Rupert Baierimaale misjonitööle täristinud seal nii valitsejaid ja aadlikke kui lihtrahvast aidanud praeguse Austria aladel soolakaevandusi rajada, andnud seni varemetes seisnud roomlaste Jubaabumi linnale uue nime Salzburg ning aidanud ka linna uuesti üles ehitada tänu suurtele headegudele Essairubertis seal sburgi linna kaitsepühak, keda kujutatakse teinekord ka soolavakka käes hoidvana. Linna teiseks kaitsepühakuks Iirimaal sündinud piiskop Virgiilius, kes aastal 743 oma sünnimaalt lahkus ning Baieri maal suure tööpõllu eest leidis. 700 kuuekümnendatel sai sellest vagadusele ja jumalakartliku sele pühendunud mehest Salzburgi piiskop ning hiljem kuulutati temagi koos Püha Rupertiga linna kaitsepühakuks. 1077. aastal hakati ülempiiskop Gerhard fon helphenshedaine käsul Salzburgi kindlust ehitama. Algne ehitis kujutanud enesest vaipu valliga ümbritsetud lossi õue. Järgnevatel sajanditel. Kindlust teadagi täiendati ja tugevdati, kuid selle peamiseks rajajaks sai Salzburgi vürst ja ülempiiskop Leonhard fon koitsa. Tema suguvõsa pärines arvatavasti koitsa järve põhjakaldalt ning selle vapil leidus lisaks ristile jahmule atribuutikat. Valge naeris või oli sekaalikas mustal taustal. Ja muidugi on olemas legend selle kohta, kuidas see juurvili koidžahi suguvõsa vapil esatus. Noor Leonhard istunud nimelt aina ninapidi raamatutes ega viitsinud sugugi mõnda asjalikku tööd teha tema üle heidetud alalõpmata nalja ja kord visatud teda kaalikaga või oli see siis naeris hiljem juba Salzburgi vürsti ja ülempiiskopina, öelnud ta oma endistele piinajatele. Näete nüüd, kuhu ma teie naljatamisest hoolimata välja olen jõudnud Healisanudki, tolle naeri või siis kaalika omava apile otsekui suure triumfi sümboli. Leonhard von kovitšahhi usuline karjäär seal oli kiire viie aastaga, siis 1490 kuni 95 tõusis paavstist Salzburgi vürst ülempiiskopiks. Probleemeda vahetasin ta üpris lihtsalt lahendada. Näiteks Habsburgide soost valitseja Friedrich kolmas oli andnud Salzburgi kodanikele loa valida oma linnavalitsus ja linnapea. Siis kutsunud Leonhard valitud isikud oma lossi pidulikule õhtusöögile, lasknud nad vangistada ja sundinud neid oma linnavalitsemise õigustest loobuma, sest ainult vürst ülempiiskop pidi oma kõrgel mäetipul seisvast kindlus lossist hirmu ja armujagama ning tegi seda põhjalikult kogu oma valitsemisajal 1495 kuni 1519. Just Leonhard suutis siiski ka üht-teist head korda saata. Ta laiendas Salzburgi soolakaevandusi, asutas mägedesse isegi kulla ja hõbedakaevandusi, arendas kaubandust, muutes Salzburgi niimoodi üheks kõige rikkamaks piirkonnaks Püha Rooma impeeriumis ning alustas siinse rikkaliku muusika ja kunsti lõbica traditsiooni. Lisaks kõigele täiendise tugevdas ta hoolega Hoven Salzburgi kindluslassi. On teada, et Leonhard von koitšahhi abiline Matthews lang on Vellemburg kavandas aastal 1515 varase ja päris algelise köisraud tee, mis viis ON Salzburgi kindluslossi ülemisele siseõuele. See töötas kenasti ja on siiani alles, kuid tõenäoliselt kõige vanem köisraudtee maailmas. Ainus kord, kui Hoven Salzburgi kindlusloss lausa piiramisrõngasse sattus oli 1525. aasta talupoegade sõja ajal kaevurid, talupojad ja linnarahvas tahtsid lahti saada Leonhard von koissachi järglasest Matthews, lang, fon, Vellemburgist tõuseb ajaloost jälle, eks austria moodi naljalugu esile. Niisiis, Salzburgi kindlus oli kuude kaupa segamisrõngas olnud. Lõpuks oli toit täiesti otsas, ainult üksainus härg oli veel järelejäänud. Siis tuli kaitsevägede pealikul kavalmute. Ta käskis selle ainsa pruuni härjavalgeks värvida ning kindlusemüüridele jalutama saata, et piirajad näeksid. Järgmisel päeval Päeval pesti valge värv maha Patty mustaks ja saadeti taas nöörile. Seejärel värviti On veel punaseks ja laiguliseks ja nii edasi. Piirajad all mõtlesidki kindluse rahvas tapab iga päev toiduks härja, ju siis jätkub neil loomi veel teab kui kauaks. Mis need siis ikka piirata, leidsid vaenlased ja läksid lõpuks koju. Õnnelik seal spordirahvas aga viis oma ainsa härja sealsahhi jõe äärde. Loom pesti puhtaks, sai oma õige pruuni värvuse tagasi. Sellest peale kutsutud Salzburgi elanikega stiilwascheriteks härja pesijateks. Järgmised Salzburgi ülem piiskopid tugevdasid linnakindlustusi, jätkasid hoo Salzburgi ehitamist, tornid ja müürid kerkisid kõrgemaks. Mäekülgedele tekkisid uued kindluse vallid, püssirohutornid ja väravad Napoleoni sõdade ajal Antsidega hoo, Salzburgi kindluse kaitsjad ilma võitluseta kindral Moro vägedele alla ja viimane vürst ülempiiskop Hieronymus von Kalareedo põgenes Viini. 19. sajandi esimesel poolel olid siin barakid, laod ja vangla. 1861. aastal aga hüljati kindlusloss. Päriselt mitte küll kuigi kauaks. Sajandi lõpupoole tehti Hoven Salzburg taas kenasti korda ning Austria keiser Franz Joseph isiklikult andis loa, et uudishimulikud võivad siin ringi vaadata. Nende jaoks avati 1892 kahvestungs paani köisraudtee, mis Tallinnast üles lossi viib. Ja uudishimulike on piisanud kuni tänase päevani. Riho erida anti Siinava viha undensu gruplejatsudent. Meil praegli oleva soone ja toele saab tuua küll Emmbeedeeezstva liig eriti ei reisiveemäed. Nii need tavaReet Mägi nagu maali erida epilava vehe. Köisraudtee vagun ronib mööda rohelist metsast mäe külge aeglaselt üles. Salzburgi barokne vanalinn, mida ta maailma kauneimaks peetud jääpühamu lähemale ja nagu peo peal on nüüd need kaunid kirikute ja kloostrite tornid ning heledad lossitaolised hooned ülempiiskopi, linna residents, raekoda, katedraal, belli palee, Kesetama, rõõmsaid roosiaedu, käänuline jõgi ja silmapiiril Sinavad mäed. Vähemalt näeb igale poole, näebki Cohen Salzburgi taga laiuvad kauget juba hoopis kõrget lumiste kaljutippudega Alpide ahelikku mis on nii kaunis ja tohutu, et võtab tasase maa asukal jalad nõrgaks. Sedasama teevad lossikindluse hiigelpaksude müüride küljel ülespoole kulgevad trepid, sest köisraudtee paneb oma reisijad maha kindluse kõige alumise astme suurel vaateplatvormil. Kaitsevalle on aga õige mitu kihti üksteisest kõrgem jaan tublisti ronimist, et kindluslossi siseõuele jõude. Siin avaneb otse kuivama Moody linnaväljak, kus seisab tore vana katusega kaev. Mõned puud annavad varju ja ümberringi on müüride, tornide ja hoonete, kõrgematel ja madalamatel valgetel kiviseintel ka juba suuremaid aknaid, toredaid sakilisi kaunistusi ning linna kaitsepühakute püha Ruberti ja püha velgiiliuse uhkeid reljeefkujusid näha. Kui jalglinnaski vaadates seisab festungsbergime mäetipul üks pikk ja suur ligidal pääsmatu, vägevate tornide ning väikeste müüri akendega kindlus. Sissid vaevalt kindluse seest leiab vaataja suursuguse keskaegse lossi õue, kust ei puudu ka terava torniga kaunis vana kabel. Blanco ellu, et viigu renoveerida ja nii, nii peetava McM pooleegaa. Airi sätti. Pole ime, et siinne alpide rahvas aina rõõmsaid laule laulab. Seal kogu aeg, nii kaunid vaated sõlmmees on, ei saagi kurb olla. Vürst ülempiiskop. Leonhard Fonkovitšena oligi paigast nii võlutud, et laskis ohjensal pürgi kindluse teisele korrusele enda jaoks luksuslikud eluruumid rajada. Seal hakas kindlusest juba loss saama. Tõeliseks lossiks muutis sellega kolmas korrus. Ehitati toredad esindusruumid, kus tähtsaid külalisi vastu võeti ja suuri pidusid peeti. Leonad, fon, kaits. Heajal arenes Salzburgi siseruumide kaunistamise kunst täiuslikuks. Valitseja meelest näitas inimeste käteosavust ja loomingulisust ning oli austuseks jumalale. Esindusruumide kuldsesse saali viib üleni peente värviliste ornamentidega laga ehitud pidulikuks saalis on neli massiivset otsekui marmor spiraalidest põimitud sammast ja võlvitud kaarkoda ning nagu kõigis teistes kindluslossiruumides on ka kuldses saalis niinimetatud vahvellagi millesse saavad kuldsed kuulikesed, kui taevatähed. Saali seitsmeteistkümne meetri pikkune lae talagi on märkimist väärt sest sellele on maalitud niin Leonhard von kaid sahhi, kui seal sburgiga seotud saksa linnade ja piiskopkonda devapid. Vürst-piiskopi enese eluruumidest on kõige uhkem kuldne number mis on ühtlasi ka kõige kaunim keskaegse kunsti näide. Hoo Salzburgi kindluslossis. Tomi nurgas seisab ilmatu tore keraamilistest kahhelkividest. Soojendusahi aastast 1501 ja selle kahhelkivid sarnanevad omavahel liitunud läikivate värviliste reljeef piltidega ruumi nurgas seisev ahi on päris suur ja tõuseb ahenevate astmetena kõrgusse. Kuldse kambri uksed on värviliste ja kuldsete ornamentidega üle külvatud. Kahe pikas heinas ääres on aga kitsad pingid, mida kaunistavad säravad viinamarjad, väädid, viinamarjakobarad, lehestik ja loomade kujukesed. Just piiskoppide aegadel katsid neid pinke, riide või nahkpolstrid mis tänaseni vastu pole pidanud, nagu ka kullaga kaunistatud nahksed seinavaibad pinkide kohal. Käes on taas tuhandeid kuldseid tähti. Ülempiiskop Leonard von koitšahhi kabel avastati Ooen Salzburgi kindluslossis alles 1999. aasta restaureerimistöö tööde ajal. Kahe terav kaarealise aknaga väikese ruumi lae moodustavad rikkalikult kaunistatud tähevõlvid. Põhjaseinas on kaks avaust, mis tegid võimalikuks kõrvalruumist jumalateenistusele minna, kui kabeli maalingute ja kipskaunistustega peaoks juba suletud oli. Muidugi on keeruline õieti päris võimalik kujutleda, millised need ruumid on koitšahhi ja tema järeltulijate aegadel olla võisid. Ühes väikeses saalis on aga osaliselt välja kaevatud 11.-st sajandist pärit romaani kaaraken mis kunagi millegipärast põhjalikult kinni müüriti. Eriti see vahelt on näha kolm väga kaunist kõrvuti seisvat kaart mida ehib punaste servadega mustvalge ornament ja hapraid kaarium püsti hoidnud, osaliselt välja kaevatud haprad hambad. 11. sajand, valge, kõrge vägev kindlusloss, when Salzburg, mida piirajad alistada ei suutnud. Enne köisraudteega tagasi alla sõitmist on veel kord võimalik nautida neid kirjeldamatuid, vapustavalt avaraid vaateid. Vanalinna baroksed, tornid, looklev jõgi ja fantastilised mäed. Rohelistest küngastest tõsiste kalju ahelikeni, mille tippe katab säravvalge lumi. Nii nad siis lööritavad ja joodeldavad seal mägedes ja kes saab seda neile pahaks panna, kui avar ja kaunis maailm ümberringi paneb elust aina rõõmu tundma. Ja kui sa siis kõrgelda vahel Salzburgi lossis Tallinna tagasi oled jõudnud, võid jälle kaugelt imetleda seda linna kohal kõrguvad tohutut iidselt valget ja salapärast ehitist, mis olevat vaat et kõige suurem keskaegne kindlusloss Euroopas. Mõnel täistunnil tervitab sind üle kogu Salzburgi vanalinna kõlav kellamäng kuid sellel linnal on kindlalt olemas omaenesemuusika. Seda Gustab ajastule ustavas stiilis sisustatud poekeste, avatud ustest. See kõlab mõnes armsalt vanamoodsas kohvikus või šokolaadipoes, kus müüakse igas suuruses ümmargusi kuldpaberisse mässitud šokolaadikuulikesi igal valges parukas, härrasmehe portree. Wolfgang Amadeus Mozart. Salzburgi kuulsaim poeg tuli ilmale 27. jaanuaril 1756 ketraidega seal majas number üheksa. Sinakashallide hoonete reas tõuseb number üheksa esile erk kollasena viis kõrget korrust ja katuse üks poolkorrus, valged aknaraamid, fassaadil sõnad mood, särts, ports Houss ja ülalt alla rippuv austria punavalge trikoloor. Vastsündinu ristiti kohe järgmisel päeval sealsburgiga Pedrealis. Tema nimeks sai Johannes Chrysosdaamus Wolf kangus, teofiilus Mozart. Tema isa mängis Salzburgi õukonnaorkestris viiulit ning oli ka abidirigent. Perre sündis seitse last. Ellu jäid vaid Wolfgang ja temast viis aastat vanem õde Anna-Maria, keda kutsuti annerliks. Venna hüüdnimeks sai Wolferel. Isa Leopold hakkas õige varakult oma lastele muusikat õpetama ja küllap mõistis, et tema poeg on erakordselt andekas, sest Wolferel oli vaid neli aastat vana, kui asus õppima nii viiulit kui klaverit ja isegi kompositsiooni. Kuue aastasena esines imelaps juba hämmastunud ja vaimustatud publiku ees ning mängis üht omaenese kirjutatud pala. Õige varsti sõitsid, kelle lapsed koos isaga mõnikord ka koos emaga, kontserttuuridele, alguses Jenissei Viini, hiljem aga kaugemale Austria ja Saksamaa linnadesse ning ka Pariisi, Londonisse, haagi, Amsterdami, Vernjat, Zürichisse. Võib vaid kujutleda, kui väsitavad sellised esinemisreisid lapsele võisid olla. Kuid lisaks esinemistele kirjutas väike Volhel tuuridel kogu aeg muusikat. Wolfgang oli kümneaastane, kui perekond Salzburgi tagasi jõudis vanemate õue muusikutega kirjutas ta siis juba oma esimest ooperit ja varsti mindi uuesti tuurile ning esineti ka Itaalias, kus, millal Lanno kuulsas ooperiteatris las skaala tulevikus lavastati õige mitu Mozarti ooperit. Salzburgi jõuti tagasi alles 1771. aasta lõpul ja järgmisel aastal pakkus linna uus vürst ülempiiskop, kalla reeto 16 aastasele Mozarti tööd. Temast sai õukonnaorkestri kontsertmeister. See amet tähendas noorele muusikule päris suurt ja vastutusrikas tööpõldu mille eest Mozart teinegi kord taas esinemistuuridele pages. Ka õukonna organisti amet ei suutnud teda Salzburgis kuigi kaua kinni hoida. Põhjuseks just ülempiiskop Hieronymus Joseph frants. Paula von koloreda. Salzburgis pole minu andele kohta kirjutas 22 aastane Wolfgang Amadeus Mozart 1778. aasta lähedasele perekonna sõbrale vaimulik Joseph mullingerile. Edasi kirjutas ta professionaalsetele, muusikutele ei pöörata selles linnas piisavalt tähelepanu ja et seal ei kõlaga mingit muusikat, pole teatrit, pole ooperit ja kui ka oleks, kes seal laulma hakkaks. Mozarti hästi dokumenteeritud vastumeelsus oma sünnilinna suhtes moodustas nõela aegadel kindla aluse Salzburgi imidžile. Et see on üks väike klaustrofoobiline kolgas, mida valitseb konservatiivne kiriklik õukond. Nii on öeldud pikemas artiklis Mozarti Salzburg lisatud, et tõde siiski nii ühekülgne ei ole. Kuigi jah, 18. sajandi Salzburg kujutas enesest keskaegse ning viimase 150 aasta jooksul rajatud barokklinna segu. Linna valitses täielikult vürst ülempiiskop, kelle õukond oli saamatu haridussüsteem iganenud ja tsensorid tegutsesid täisjõuga varasest east peale mööda Euroopat. Mozarti jaoks võis sünnilinn kogu selle välisest võlust hoolimata seisva veega tiigine tunduda ka sõrmsaja edumeelse viiniga võrreldes. Ülempiiskop Sigmund Christoph von Shattenbach suri 1771. Ta oli väga jumalakartlik alalhoidlik mees ning valgustusajastu, mis mujal Euroopas juba endale tee tuli. Rajamas läks niimoodi Salzburgist enam-vähem mööda, kuid Fonshatenda soosis igati kunste ja eriti kohalikke talente. Tahtis Salzburgi lauljatari Veneetsiasse õppima ning maksis õukonnaorkestri kapellmeister Leopold moodsertile heldelt suuri summasid, kui viimane oma täiuslikult andeka imelapsest pojaga mööda Euroopat ringi rändas. Ajad muutusid 16. detsembril 1771, kui Mozarti oma esimeselt Itaalia turneelt Salzburgi tagasi jõudsid. Fon shot. Embach lahkus siit ilmast selsamal päeval ja tema järglaseks sai Hieronymus Joseph Franz. Paula fon, kallar Leedo, kes erines oma eelkäijast suuresti nii iseloomu kui välimuse poolest. Jäänud ajalukku kui üks Mozarti teema. Neid mees, kes ei suutnud mõista noore muusiku ja helilooja geniaalsust ja kohtles teda kunsti võhiklikult väikekodanliku halvakspanuga. Väliselt tundus küll, et kolla reeda püüab Viinis keiser Joseph teise ajal moodi läinud valgustusajastu põhimõtteid jälgida. Ta reformis Salzburgis nii majandust, haridust kui tervishoidu kahandas kiriklike tseremooniate välist pompöösset. Ta soosis lihtsust ka õukonnatseremooniatel ja kontsertidel, olgugi et oli ka ise viiulimängija. Ta sulges ülikooli teatri ja käskis uue linnateatri ehitada, kus esinesid vaid külalistrupid, niiet sburgi muusikutel jäi üks esinemislaava taas vähemaks. Näib, et 1770.-te aastate lõpuks olid suhted ülempiiskop kolla reedoja Mozartit vahel juba päris keerulised. 1770. aasta detsembris kirjutas isa Leopold Wolfgang õpetajale kaadre Martiinile kolooniasse. Viimase viie aasta jooksul on minu poeg meie vürsti heaks sandikopikate eest tööd teinud lootuses, et aja jooksul tema püüdeid ja teadmisega hinnatakse. Tai valitsejal polnud piinlik teatada, et minu üliandekas poeg ei tea muusikast midagi ja peaks Naapolisse seda õppima minema. Ja miks vaid selleks, et teha selgeks noor alamas positsioonis. Mees ei tohi olla nii rumalama veendumuses, et ta on parema palga ja suurema tunnustuse ära teeninud. Pärast sellist pettumust otsustasin lubada oma pojal vürstiteenistusest lahkuda ja linnast ära sõita. Selles kirjas on hoopis rohkem, kui esimesel pilgul paistab. Sellele oli eelnenud palve, mille Leopold Mozart ülem piiskopile oli esitanud, edutada ametiredelil kas teda ennast või tema poega või mõlemat. Vastus oli eitav ja ühtlasi keelas ülempiiskop moodsatitel uuele esinemisreisile minna. Seejärel saatis Wolfgang valitsejale läkituse, mida viimane häbematuks pidas ning teha, teatas seepeale, et nii isa kui poeg võivad oma õnne ka mujalt otsida. Leopold otsustas siiski koju jääda ja edasi töötada ning saatis Wolf kangi teele koos ema Maria annaga. Nende 779. aasta alguses saabus Wolfgang Salzburgi tagasi Jänegi üllatusega, et õueorkestri kontsertmeistrikoht ootab teda ikka veel ees. Enamgi temast sai ka õukonna ja katedraali organist ning uus töökoht Õiga palgalisa, kuid kohustusi rohkem õpetada kooripoisse ja luua katedraalis esitamiseks uusi liturgilise teoseid. Wolfgang Amadeus Mozart kirjutas aga toomkiriku jaoks vaid kaks missat, ülempiiskopi meelest liiga vähe. Pealegi hakkas viimane ka otseselt Mozarti muusika loomingusse sekkuma, nõudes, et helilooja kasutaks saksa kirikuhümni ainestiku. See valmistas ette kõrgi ülempiiskopi ja tema rahule olematu palgalise vahel lõkkele löönud oma viimase vaatuse. Assert ülima Oper oli Münchenis vaimustusega vastu võetud ja helilooja pidiviiniscolareedo saatjaskonnaga ühinema, kuid Mozart pandi seal istuma ülempiiskopi teeniaskonnaga ühte lauda ja tal ei lubatud esineda kontserdil midagi ei serise kuulama, pidi tulema. No ja nõudis, et teda tema ametikohtadest vabastataks. Ja nii ka juhtus. Niimoodi lõppes siis Mozarti elu Salzburgis. Ta läks Viini Taali vaba. Järgnevatel aastatel Viinis sündisid teiste seas ka Mozarti kõige kuulsamad ooperit Figaro pulm Nick Cosi, fan tutte ja võluflööt. Ta abiellus konstantse vee Periga. Perekonda sündis kuus last, kellest vaid kaks poega elama jäi. Nagu oma imelapse aegadel, rändas Mozart ka nüüd palju mööda Euroopat. Vaat need olid pikad reisid hobustajad õlgadega. Nii suvel kui talvel. Mozartit oodati armastati paljudes paikades, kuid nagu teada, oli just Praha üks selliseid linnu, kuhu ta alati rõõmuga läks ja kust teda rõõmuga vastu võeti. Prahas esietendus õige mitu tema kõige kuulsamat ooperit Don Giovanni näiteks ja Figaro pulm. Rõõmus Figaro, aga tema looja, maailmakuulus Wolfgang Amadeus otsad ei jõudnud isegi oma 30 kuuendat sünnipäeva ära oodata. Ta lahkus siit ilmast mõni nädal varem, viiendal detsembril 1791. Pisut enne seda olid öelnud Konstantsel, et kardab mürgitamist. Ja pärast Mozarti surma levis Viinis hulgaliselt kuuldusi ning mitmedki süüdistavad sõrmed asutasid Mozarti võistlejale Antonio sanjeerile. Aga see on juba teine lugu. Ka üks kõigi aegade kuulsamaid heliloojaid, Wolfgang Amadeus Mozart poleks juhtunud Salzburgist sündima, jäänuks linnake tõenäoliselt õige lühikese peatükina muusikaajaloo annaalidesse. Aga niimoodi siiski juhtus ja seal sburgist saim, Mozarti linn, uhke, õnnelik ja kaunis ning igati väärt tähelepanu, mida maailm talle jätkuvalt kingib. Zopp tähendab Roo jätma nelja kavus tööd, teine preeriatasugi.