Tere ja head jaanipäeva algab huvitaja saade ja seekord räägime maailma vanimatest salapärasemad täiesti maismaa taimedest, mis kunagi olid suured puud, praegu aga väikesed varju otsivad taimed, mille õisi käiakse veel tänapäevalgi sügavast Laanest otsimas. Ja just jaani öösel, kes õie leiab, saab rikkaks ja õnnelikuks, aga mitte iga sõnajalg ei õitse, arvatakse, et vaid suured härg sõnajalad õitsevad või siis koguni musta. Tõite pimedas metsas kasvavad läbivad õide puhkeda. Õied ise on nii haprad, et vaid hetk ja ongi kõik. Kuidas nende sõnajalgadega õieti lood on ja kui palju erilisi sõnajalgu maailmas kasvab, seda aitab meil mõista botaanik Urmas Laansoo. Olgu veel öeldud, et alles teisel juunil sai üks seni ilma eestikeelse nimeta olnud Sõnajalg oma nimed. Nüüd on meil Eestis kõrv Sõnajalgu olemas. Selline siis tänane huvitaja saade, minu nimi, Krista taim ja head kuuleksid. Huvitaja. Kuulata lill. Kevadekuul. Murda Eyboy. Õiekest. Kavandatu hing. Hellus. Lihtne ja hea, kerge ja ka. Lihtne ja selge, kui emagi Helle sellest ja ei küllalt. Võõrsilt koju. Leida Stru siiras. Välja sellesse ja ei küllalt, sa. Veel meil sellest ei külla. Tere tulemast saatesse täna jaanipäeval Urmas Laansoo. Tere hommikust. Öelge, kas vastab see tõele, et sõnajalgtaimed on maailmas või maismaa taimedest kõige vanemad taimed. Ühed vanemad kindlasti. Aga ma pean kuulaja kurvastuseks ütlema, et paljud esimesed sõnajalad on juba tänaseks päevaks jäädavalt kadunud välja surnud, hävinud neid neist on teateid ainult, kas siis kivististe fossiilidena. Aga elusana päris esimesi sõnajalgu, kes planeet maa maismaad asustasid, enam elusana alles ei ole. Sõnajalgade hiilgeaeg on samuti möödanikku vajunud, kuigi tänapäeval planeedil maa kitsas mõistes sõnajalgu ehk keerdlehik, kuid on päris palju. See päris palju tähendab, et Meil on teada vähemasti 9100 sõnajalaliiki, seda palju-palju rohkem kui me kogu oma elu jooksul. Isegi kui me pühendama oma elu ainult sõnajalgadele või sõnajalgade uurimisele ei suuda neid kindlasti ühe inimelu jooksul kõiki näha, nendega tuttavaks või lähedasemaks saada. Aga selliseid inimesi on küll, kes sõnadest on väga huvitatud neile kogu oma elu pühendanud, selliseid inimesi kutsutakse või tuntakse teritoloogidena sõnajale, uurijatena, isegi meie väikses Eestis on selliseid inimesi, kes igapäevase tööna tegelevadki sõnaga uurimisega. Tõsi, neid on vähe, meil Eestis ainult kaks inimest, aga maailmas on sõnajalgu uurivaid inimesi küll. Ja maailmas on ka väga palju sõnajale huvilisi, kes küll igapäevase tööna ei tegele Sõnajalgade uurimisega või kasvatamisega või nende elu tundmaõppimisega. Aga kellele meeldivad sõnajalad? Meil kahjuks, Eestimaal ei ole sõna jale huvilisi koondava ühendusi või klubisid aga mujal maailmas küll. Mina ise olen näiteks Inglismaal Inglismaa sõnajalaseltsi liige mille patroon on. Inglismaal, aga ka Ameerikas Uus-Meremaal on sõnajalahuvilisi koondavad klubid, kes käivad koos, käivad matkadel, peavad loenguid, õpivad Sõnajalgu paremini tundma, vahetavad eosed ehk spoore ja kasvatavad sõnaga, kas siis toas, kui nad elavad kortermajades või aias. Kui on väike lapikene maad. Kas sõnajalgade sugulased on ka osjad ja kollad? Ja võib-olla mõnele on jäänud arusaamatuks, et mõnikord öeldakse sõnajalgtaimed, aga teinekord sõnajalad, et sõnajalad kuuluvad ka sõnajalgtaimede hulka. Sõnal taimed on palju laiem mõiste sinna hulka On arvatud kuuluma ka osjad, keda Eestiski on 11 liiki kollad, selaginellid, raha, Craikad ja mõned veel võib olla kuulajale vähem tuntumaid rühmad, keda ka Eestis looduslikult ei esine. Et sõnajalgtaimed igal juhul on arengulooliselt ehk bülo geneetiliselt väga vana taimerühm kes kahekonnas ehk mesosoikumis olid nad ühed üheks valitsevaks taimerühmaks ja aastamiljoneid tagasi või isegi sadu miljoneid aastaid tagasi katsid meie planeeti maismaad. Sõnajale metsad me küll ka tänapäeval kohtame sõnajalgu metsas, aga tollel ajal, kivisu ajastul, eelkõige kasvasid sõnajalad suurte puudena. See ei tähenda, et tänapäeval ei võiks kohata enam puusõnajalgu. Tõsi, ka tänapäeval on puu Sõnajalgu isegi sadu ja tuhandeid liike, aga need ei kasva näiteks praegusel ajal enam Euroopas ja puusõnajalgu, kes nende vastu huvi tunneb. Vahel ka meil Eestimaal lillepoest võib osta väikest puusõnajalaistikut või taime, keda me võime tuhataimele või potis kasvatada. Sest praegusel ajal puusõnajalad on kõik siiski soojalembesed taimed, et nad meil parki istutatud või õues aeda peenrasse istutatud ei kasva. Ja muidugi, võib-olla inimesel, kes väga hästi sõnajalgu ei tunne, Olga sellist noort puusõnajalga väikese taimena raske ära tunda või on raske uskuda, väikesest taimest, keda isikuna müüakse, kasvab lõpuks isegi kuni 24 meetri kõrguse varrega puu. Aga meil Euroopas on sõnajalgu palju, aga Euroopas küll looduslikult puukujulised ei ole, kes reisib või käib vahel Inglismaal või Prantsusmaal või Hollandis, Belgias või kusagil mujal Kesk- ja Lõuna-Euroopa maades seal tõepoolest võib sageli kohata. Parkidesse istutati paiga aedadesse, istutatuna, suuri tõeliseid, puid, sõnajalgu, aga nad ei ole seal looduslikud, nagu meil näiteks hobukastan samuti on ju ainult pargipuu, ei ole metsapuu. Aga millest see tuleb, et sõnajalg on nii salapärane ja inimesed temast vaimustavad, teda kasvatavad, mis on temas sellist erilist, kas tõesti ainult see iidsus või siis salapära, et kunagi võimsad puud on nüüd väikseks läinud? Lööks kindlasti üks salapära põhjus on ka see, et sõnajalad kuigi sageli väga suuri punaseid, kollaseid, valgeid, roosasid õisi ei näita. Aga see usk, et sõnajalad õitsevad väga maagilisel ajal kõige valgusrikkamale ajal jaani öösel, on siiski tänapäevani säilinud ja mitte ainult meil Eestis, vaid ka paljudes teistes piirkondades ja riikides. Aga õitseb mõni riik. Ja mina isiklikult ei ole sõnagi õitsemas näinud, isegi kui ma väga tahaks. Botaanikule võib nii öelda, et et sõnajalad siiski botaanilisi mõttes ei õitse, nad ei kuulu õistaimede hulka. Õistaimi on tohutu, palju õistaimed on praegusel ajal valitsev taimerühm. Õistaimi on sadu tuhandeid liike, üle 250000 liigi praegu erinevaid ja ka meil Eestis looduslikult kasvab ju kõige rohkem ikkagi õistaimi. Sõnajalad ja ka teised sõnajalgtaimed kuuluvad eostaimede hulka. Eosed on hoopis erinevad õistaimede või ka seemnetaimede seemnetest. Eosed on enamasti üherakulised, arvem, mitmerakulised või koosnevad mõne rakulised kogumikud, kus ei ole seda väga huvitavat. Nad on huvitavad, eriti siis, kui neid uurida mikroskoobiga eosed on väga väikesed. Me küll võime, kellel on hea selge nägemine. Me võime küll näha eoseid ilma Pinukulaarita või mikroskoobita kui teose seda tõelist ilu tema välispinda, tema kesta, õlarusi, mügaraid välja, kas vaid me jääme ainult siiski tugeva suurendusega tugeva skaneerib elektromikroskoobi all ja kui vahel sõnana näituseid tehakse, neid korraldatakse ka Eestis, siis, siis ütleme ka inimestele kui huvitavad salapärased, erilised näevad välja ka Sõnajalgade eosed, mida me enamasti üldse ei pane tähele ei märka. Ja ammugi siis ei näe juuste struktuuri eosed sageli on, on tugeva kestaga ja see väga eriline eose kuju on põhjustatud sellest, et paremini siis nad tuulega leviksid, lendaksid uutele kasvukohtadele ja kui nad kuhugi maanduvad, põrkuvad vastu puulehte puutüve. Et siis vigastused oleksid võimalikult väiksemad sel ajal ta on targad taimed, ütleme nõndaviisi, sest muidu nad ei oleks aastamiljoneid sadu miljoneid aastaid vastu pidanud. Nad on kohastunud kõikvõimalikele erinevatele kliimamuutustele. Nad on elanud üle kõikvõimalikke erinevaid aegu ja isegi kui sõnajalaeos tema algetapp, millest sõnajalataim areneb ei satugi kõige paremates tingimustes, siis ta on suuteline kannatama külma ja kuumust ja kuivust. Ja ta on nõus ootama, kuni tingimused paranevad. Või kuni ta ühele, teisel hetkel kas siis inimese, loomade või tuule või vee või mõne muu mõjuri kaasabil satub kuhugi paremasse kohta. Põud saab otsa kuivema kliimaga alal sajab vihma, siis on eos valmis nõus idanema. Ikkagi õite juurde veel tagasi tulles. Selle kohta on ju nii palju põnevaid lugusid, kus kohas seda leida ja milliseid teie olete kuulnud. Ma ei ole mitte ainult kuulnud, vaid ma olen isegi korraldanud sõnajalaõite otsimise retkesid. Ja koosseis suurema grupi inimestega oleme ka leidnud, noh iseenesest on võimalik selline vaatepilt, kus Sõnajalg näivalt õitseb. Näiteks kui ta kasvab mõne õitsva puu all või mõne muu õitsva taime aiasendis rododendroni kõrval siis rododendroni võib lihtsalt variseda, kui ta hakkab märbama vaidlema. Õitsemisaeg hakkab läbi saama ja kui ta kukub parajasti sõnajala lehe vahel ja siis võibki jääda mulje, et ohoo sõnajalg on puhkenud õide nõela õitsemiseks muidugi tõesti palju väga erinevaid legende. Mõne uskumuse järgi arvatakse, et eriti agarad ja nutikad sõnajalaõisi leidma siilid ja siilid pidid armastama, sõna lohisema pessa tassima ja mitte ainult sõnale õisi, vaid ka lehti ja kes niisuguse siilipesa leiab, kus sõnade lehte on sees paiga õisi siis sellisel sõnajalalehel või kas siis õiel on suur maagiline mõju. Sõnajalaõie leidmine? Uskumuse järgi toob inimesele õnne, rikkust, tervist, on võimalik tulevikku ette näha ja sõnajalaõie leidmine täidab kleidi all kõik soovid, mis tal keelel või meelel on. Nüüd sõna öise muidugi päris igale poole ei tasu otsima minna kindlasti mitte mere äärde või mereranda, kus sõnajalgu enamasti ei kasva samuti ka mitteaeda parki või kalmistule kuskil sõnajalgu võib kohata, kuid õitsemine on väga ebatõenäoline. Uskumuse järgi sõnajalad õitsevad paremini väga sügavas paksus laanes. Suures metsas, kuhu ei tohi kosta ei kukkede kiremine ega külakoerte haukumine. Ja muidugi sõnajalaõit tasub otsima minna ikkagi õhtusel ajal, öisel ajal kesköisel ajal, kui juba päike loojunud ja hakkab hämarduma meil küll jaanipäeva aegu ööd üsna valged on kõige suurem tõenäosus sõnal õit näha. See on juba julgustükk, kui inimene sinna jõuab, siis ta kindlasti midagi läheb. Ma olen sellesse. Jah, sest tänapäeval sõnajalaõisi leitakse üha harvem, sellepärast et inimesed pelgavad metsa minna. Kardetakse madusid, kardetakse ära eksida, kardetakse puuke ja tänapäeval, eriti sellel aastal on palju sääski ja inimesed kardavad lihtsalt ka metsa minna. Kuigi metsa võib minna ka ju mitmekesi koos metsa, tänapäeval minnakse metsa juba mobiiltelefoniga, kus on kõikvõimalikud rakendused, et kui, kui ma eksin teelt, siis ma suudan õige koha leida ja mobiiltelefonid või ka moodsamad kellad näitavad juba ilmakaar ja enam küll ei tohiks nii kergesti metsa ära eksida. Urmas Laansoo, kui palju on sõnajalgadele tähelepanu pööratud kas rahvameditsiinis või muidu maagias, et kui on haigused, tõved kallale tulnud. Tähendab üldisemalt, kuidas üldse sõnajalgu kasutatakse, loomulikult väga-väga erinevatel viisidel. Meil Euroopas ei ole suurt sõnajalgade söömisega kommet aga maailmas on küll palju piirkondi, kus sõnajalgu tarvitatakse igapäevaselt või harvem toiduks. Näiteks Indoneesias, paapua, Uus-Guineas, Malaisias, aga samuti Jaapanis. Arenenud riikides tarvitatakse sõnajalgu küllaltki sagedasti toiduks. Sõnagede söömine Euroopas ei ole, küll võib olla väga hea mõte. Mürgised natukesest Euroopas kasvab ka mürgiseid sõnajalgu, et sõna ela, söömine meil siin Eestis või mujal Euroopa maades ei ole kõige parem mõte. Jaapanis aga on sõnajalgade söömisel tõsi, mitte päris kõikide või valimatult sõnadega, mis seal, vaid teatud liikide söömisel on pikk traditsioon ja isegi tänusõnajalgade söömisele jaapani inimestel on nende soolestikus juba isegi toimunud. Muudatused mikroflooras on teistsugune koostis. Jaapanlase soolestikus elavad teistsuguseid baktereid kui meie eurooplase soolestikus, kes me igapäevaselt või sageli sõnajalgu ei söö ja seetõttu jaapanlased suudavad paremini ka sõna- jalgades leiduvaid mürkaineid taluda või lagundada. No meil on kasutatud maarjasõnajalga paelussi välja ajada. Ja sõnajalgu on kasvatatud väga mitmel viisil, näiteks laanesõnajalga või maarjasõnajalga või ka ohtes sõnajalga või naiste sõnajalga. Nende lehti kogutakse, vahel kuivatatakse ja kasutatakse padjatäiteks. Näiteks kui on unehäired või uni ei taha tulla. Et usutakse, et sõnajalalehtedega kuivatatud lehtedega padi aitab paremini uinuda, siis palju tuntum on selline sõnade kasutusviis Eestis, et kui minnakse loodusesse ja seal jäädakse ööbima või telkima, siis näiteks telgiavause ette või lausa telgi lakke on hea mõni sõnajala leht riputada või panna või ka lihtsalt telgi põrandale. Et see peletab sääski paremini eemale. Ja kui me kanname sõnajalalehti näiteks kaabu või kübara peal või vahel või, või kaelas või hoiame käes ja lehvitame sellega, siis samuti. Sääsed ei tule nii kergesti inimese verd närima. Ühel maal või ühes riigis on sõnajalg koguni nii suure au sees, et on valitud rahvussümboliks või rahvustaimeks. See riik asub meist küll väga kaugel, see on Uus-Meremaa, kus sõnajalakeerdunud rullunud leht või lehepung on lausa rahvussümbol. Aga mis puudutab veel sõnade kasutamist, siis tõepoolest, rahvameditsiinis jaga akadeemilises meditsiinis mitmel pool. Paljusid sõnale liike kasutatakse ja eelkõige tõepoolest sooleparasiitide väljutamiseks. Nüüd ma olen alati rõhutanud, et nii ei maksa arvata, et kui mul kõhus on midagi imelikku ja ma kahtlustan, kas paelus solk meile midagi muud, siis närin sõnajalalehti või tarvitan sõna risoomi. Et sõnad on siiski tugeva toimega taimed, mürgised, taimed omapäi päris valimatult sõnajalgu tarvitada ei maksa. Sõnajalad ei ole küll selles mõttes ohtlikud, et ma kogemata lähen metsas, neile vastu katsun, või murran Nende lehte või, või kasvatan aias või toas poti sees, et siis midagi kurja juhtuks. Enamuste sõna ei kõrveta või ei ole ohtlikud, kui me puutume nendega vahetult kokku, et leht läheb vastu nahka. Selliseid taimi on küll, kes juga kõrvetavad või, või muul viisil tekitavad vaevusega allergiat. Aga süüa jah, siiski ei maksaks. Aga kuidas Sõnajalgade levikuga on selles mõttes, et mida põhja poole, seda väiksemad ja mida lõuna poole, seda kõrgemaks kasvavad või kuidas? Jah, tõepoolest, troopilistel aladel, eriti niiskemates metsades kasvab sõnajalgu palju-palju rohkem kui jahedatel külmadel parasvöötme aladel, näiteks meil Eestimaal kogu maailma 9100-st senimaani teada kirjeldatud liigist kasvab ainult 22. Ja veel möödunud sajandil, 20. sajandil kasvas isegi Eestis looduslikult vähem sõnajalgu. Sõnajala Florale Eestis oli õnnelik aasta või rikkalik aasta, oli 2003. aasta kus avastati kaks uut liiki looduslikult Eestile uusi sõnajalgu, nimelt Saaremaalt roheRaun jalg, Asplenium piiride. Õnneks seal Põhja-Saaremaal, roheRaunile kasvukohas on tal päris hea kasvada ja seal on palju isendeid, on mitusada isendit koguni. Ja nüüd alles mõni aasta tagasi avastati roheRaun jalga ka mandri pealt Harjumaalt Harku vallast. Aga kuna tegu on haruldase sõnajalaga, kes on esimese kaitsekategooriasse kuuluv haruldane liik siis ma täpselt leiukohta muidugi ei tohi öelda. Ja sinna huvilisi ei tohi ka viia, et need kohad täpselt kohad on salastatud. Teine haruldane sõnajalg, kes avastati Eestimaale 2003. aastal 28. aprillil kell 14 15 seal täpselt fikseeritud. Sest ma olin ise selle teise liigi avastaja. On natukene kehvemad lood võrreldes roheRauni jalaga, sellepärast et tema on väga vähearvukalt esindatud, nimelt selles ainsas leiukohas Põhja-Eestis Rapla maakonnas Kohila vallas on tervelt üksainus isend, üksainus taim. Et mitte rohkem ja vaatamata korduvatele otsimistele ja sõnajalateadlaste või sõnajale uurijate kasvukoha uuringutel ei ole siiski rohkem isendeid leitud. Küll aga on see sõnajalg heas elujõus, et ta on juba palju aastaid seal kasvanud. Ja kannab igal aastal eoseid, mis ka muide idanevad, tõsi, seni siiski ainult kunstlikes või laboritingimustes. Aga vahel küsitakse, et aga kuidas ta siis sinna kasvukohta sai, kui mujalt pole leitud ja ja rohkem pole ka leitud, ainult see üksainus taim ühes leiukohas terve Eesti peale. No sõnajalad on niisugused taimed, kelle paljunemisorganid, eosed, väikesed üherakulised, eosed on imekerged väga väikesed, silmale peaaegu märkamatud. Ja nad kuna nad on kerged, Nad tõusevad õhuvooludega tuulega õhku ja võivad kanduda sadade tuhandete või isegi rohkemate tuhandete kilomeetrite kaugusel. Ja kui sõnajalaeos kuhugi siis maandub, potsatab olgu see siis kuhu või kivi pind või samblavaip või maapind või kuhu ta parajasti maandub, siis kui sobilikud tingimused on piisavalt, et toit on substraat sobilik, siis ta seal idaneb ja hakkab kasvama. Ogani astelsõnajalg ei ole mitte ainult siis Eesti Emmdeemine liik nagu näiteks Saaremaa Robirohi või mõni muu taim vaid teda kas ka mujal Euroopas. Lähimad leiukohad on Rootsis, Norras ja ka lõuna pool. Kas tekib ka päris uusi liike? On see teada, et kuidas ja kui palju või kas me üldse seda näeb? Ja päris uusi liike tekib kindlasti ka, aga inimese elu on võrreldes liigi tekkega väga väga lühikene, et meie oma elu jooksul liigiteket näha ei suuda. Küll aga me võime täheldada, et mõned liigid kergemini hüdritiseeruvad, nende järglased ei ole päris vanem, taimesarnased ka sõnajalad muide, omavahel hüdrediseeruvad. Kuigi sõnajalad ei õitsenud õisi, tolmeldavad putukad või tuul või vesi. Aga ometigi nad vahetavad geneetilist informatsiooni ja näiteks väga kergesti ümbridiseeruvad ohtene sõnajalg. Ka maarjasõna kannab hübriide. Mida see tähendab? See tähendab seda, et kui sõnajalaeos idaneb, siis järglaskond ei ole täiesti 100 protsenti identne oma vanematega, et seal on vahepealsete tunnustega taimi. Natukene on tunnuseid näiteks maarjasõnajalaga, sarnaseid, aga natukene nuhtluse sõnaga sarnaseid, veelgi kergemini hübritseeruvad ohtesse sõnajala lähiliigid, nagu näiteks Austria sõnajalg ja laiuv sõnajalg. Nüüd on kõik meil eestimaised sõnajalad. Kuigi Austria sõnajalga kohtab Eestis harva natukene ühe 10. leiukohas, enamik neist on Hiiumaal. Aga olge näiteks Lääne-Virumaal ja ta kandis on Raplamaal. Ma olen leidnud veel Austria sõnajalga ka Ruhnu saarel samuti ka naissaarel ja siin lausa Tallinna linnas Pirita linnaosas metsakalmistu kandis, aga samuti ka siis Aegna saarel. Et Austria on siin-seal, aga kas sa kunagi suurte kogumikud koos, nagu on maarjasõnajalg või laanesõnajalg või ohtene sõnajalg või naistesõnajalg või ka kilpjalg, kes on meil Eestimaal kõige tavalisemad sõnajalad? Need on need, mida me metsas näeme. Tähendab inimene näeb kaks sõnajalga, aga enamasti siiski liigiliselt ei osata neid eristada või võin öelda, et ahaa, see on kilpjalg seal maarjasõnajalg, ohtene, sõnajalg isegi vahel. Botaanikutele valmistab raskusi laiuva sõnajala Austria sõnajala või ohtesse sõnajala eristamine sest nad on väliselt küllaltki sarnased. Aga on ka loomulikult erinevusi. Näiteks näiteks Austria sõnajalg on talihaljaste lehtedega, mis tähendab seda, et kui sügisel puud ja põõsad näiteks naistesõnajalg või kilpsõnajalglehed kolletuvad, kuivavad hävivad siis Austria sõnajalal jäävad lehed talvituma rohelisena, nad vajuvad raske lume longu ja kevadel, kui lumi ära sulab, siis on lehed rohelised. Aga alles kevadel kuivavad ära, et ta päris igihaljas ei ole. Näiteks ogani, astelsõnajalg või ka mõned muud astelsõnajalad veel. Eestimaal on kolm liiki. Astelsõnajalgu. Nende lehed võivad olla ka pikema elueaga seal kaks-kolm aastat püsida rohelisena. Selliseid sõnajalgu, kelle lehed on ainult ühe suve rohelised. Suvehaljad, suvehaljaste lehtedega liigid või suvehaljad, sõnajalad, näiteks kolmisjona, jalg või naistesõnajalg või ka laiuv sõnajalg juba üsna varakult, augusti lõpus, septembris hakkavad nende lehed kolletuma ja kui veel maarjasõnajalg on ilusasti roheline oktoobrikuu sees enamasti siis naistesõnajalg või ka laiusena jalg on ammu kollaseks läinud. Need on kuivanud. Selle aasta elutegevuse lõpetanud. Kui kõrgeks on Eestis kõige kõrgem sõnajalg, kasvab? Eestis kõige kõrgemad sõelad kasvavad teatavasti usutavasti niipalju kui andmeid on Abruka saarel ja need on kilpjalad ja võivad kasvada julgesti üle meetri poolteist meetrit kõrgeks. Kilpjalg on väga varieeruv liik. Kilpjalg on üldse üks väga huvitav sõna, kes suudab kasvada peaaegu artilistel aladel väga jahedatel põhjaaladel, samuti parasvöötmes, aga ka troopikas lausa ekvatoriaalsetes aladel. On olnud aegu, kui kilpjalga on käsitletud üheliigilise sõnajalane aga nüüdsel ajal siiski peetakse rohkem põhjendatuks, et kilpjala üheliigiline perekond on jaotatud mitmeks küll, tõsi, sarnaseks liigiks. Eestimaal meil siiski on ainult harilik kilpjalg või lihtsalt kilpjalg. Aga kilt talgu kasvab troopilises Aafrikas, Austraalias, Uus-Meremaal, Lõuna-Ameerikas, Kesk-Ameerikas, Põhja-Ameerikas suurel Euraasia mandril. Ta üsna tavaline sõnajala kilpjalga võib olla antaksegi eesti sõnajalgadest maarjasõnajala kõrval kõige paremini, sest elu on lihtne ära tunda, kuna tema ei moodusta ilusat lehtrite kodariku vaid ta kasvab suure kogumikuna. Ta niux laisemad üks hilisemaid sõnajalgu, kes alles kui juba suur suvi on alanud. Kui puudel on suured lehed, alles siis ta maa seest hakkab välja kasvama, hakkab arenema, temalektrullib lahti ja ta läheb ilusasti kolmeks. Tema lehed arunevad kolmeks kolmeks, peaaegu võrdse suurusega osaks. Ja see maapealne Lehtsis meenutabki niisugust tihedat kogumikku kilpi, sellepärast tõenäoliselt on pandud talle nimeks ka kilpsõnajalg. Muidu kust üldse on tulnud taime nimetus sõnajalg, seda ma täpselt ei oska öelda. Selle kohta väga ühest seisukohta ei olegi, kuna sõnal kui maailmas on väga palju, muide, sõnajalad on tohutu, tohutu erinevad. Et kui ütleme võhikuna näidata kahte erinevat sõnajalga kes väliselt ei ole väga sarnased, siis võib suure tõenäosusega uskuda, et mitte kumbagi neist väga erilisest Sõnajalgade hulka kuuluvast taimest ei julgegi tavainimene pidada sõnajalaks. Sõnajalgu on ime, imeväikeseid kes kõige väiksem, kõige väiksemad sõnajalad on, on mõned veesõnajalad, näiteks Asollad, aga samuti ka siis kilejalad ja melofilmid. Perekonnast Dimela film, kelle maapealne osa on ainult ühe raku või mõne rakukihiline, selline õhukene, õhukene, õhem kui, kui plastika kile ja nad kasvavad siis ainult väga niisketes kohtades, kas veekogude ääres või koskede lähedal või noh, niisketes troopilistes metsades. Tõsi, neid kilejalgu perekonnast imena hõljum, kasvab ka Euroopas tase, mitte meil Eestis. Aga Inglismaal näiteks on, aga nad kasvavad ikkagi, kus on niiskem ojade kallastel, tiikide ääres, kraavide lähedal nad ei suuda kasvada seal, kus on väga kuiv. Ja kui nad võttama niiskes keskkonnast väljaspoole, siis nad kuivavad, surevad üsna kiiresti. Võib-olla põhjamaa inimesele või raadiokuulajale on üsna raske uskuda, et sõnajalgu leidub ka vees leidub veekogu põhja kinnitunud täiesti vee all, kelle lehed üldse vee peale õhukeskkonda ei ulatu, aga leidub ka selliseid, saagu kellel ei ole juuri, kes üldse ei kinnitu, kes ujuvad vabalt veepinnal näiteks salvinja, kõrviksalvinja ja mitmed muud salvinja liigid, perekonda, salvinja, keda vahel kohtakas lillepoes, et võib ka kodus Salvini sõnadega kasvatada või akvaariumipoodides. Aga seda ei saa kasvatada nii, nagu me kodus teise sõnajalgu või muid taimi kasvatama poti sees või potimullas vaid salvini või ka siis asolla nimelist sõnajalga, seda müüaksegi v topsis vee sees ja saabki kasvatada kas akvaariumis, mõnes suures purgis või mõnes muus vett pidama Salumas. Tõsi siiski kõik sõnajalad sisaldavad leherohelist klorofülli ja päris ilma valguseta Pimedas kasvada ei suuda. Ei saa, et nad valgust vajavad aga siiski, enamik sõnajalgu lepib üsna hämarate tingimustega, et enamik sõnajalgu on helio, foobid, päikesekartlikud taimed, et nad pelgavad eredat otsest päikesekiirgust ja seetõttu võibki sõnadega rohkem leida metsades puude all hämarates kohtades. Ja kui me istutame aeda sõnajala kasvatame toas või tahame hakata toas kasvatama sõnajalga, siis paremal valida ikkagi kas põhja või idapoolne aken toas olevale laias siis mõne puu lähedus, Maja ehitise põhja või idapoolne külg ja miks sageli kalmistutel Sõnajalgu kohtab kalmistuid, sageli on meil puiskalmistud metsakalmistut ja seal puude all tõesti sõnaga, talle meeldib väga kasvada. Mis puudutab veel sõnajalgade mitmekesisust, siis tõepoolest enamik sõnajalgu või 99,9 protsenti maailma 9100. sõnale liigist on mitmeaastased, taimed on lausa puud, põõsad väga palju troopikas ka epifüütseid pealistaimi, nagu meil metsas samblaid või samblike puutüvedel okstel, kividel leida troopikas väga palju on puu, Sõnajalgu näiteks paljude Raun jalad siis. Sarvsõnajalad, keda meil vahelduva sõna elane kasvatatakse või müüakse, on tegelikult looduses sageli epifiidid, aga on ka Litotüüte kivide pääl kasvavaid taimi. On Hasmofjete, kes kasvavad siis kaljupragudes või kivide pragudes suurte kaljunõlvade pääl veega kalju õlarustel. On ka selliseid sõnajalgu, kes kasvavad maapinnal. Aga miks neid ikkagi nimetatakse sõnajalgades, kui nad kõik kasvavad nii erinevates kohtades ja kui veel neid kõrvutada, siis ei pruugigi inimene ära tunda. Ma tahtsin veel ühe huvitava erandi siiski tuua tagasi põika, näete, üks erandlik sõnajalg, see on üks salvinja, on üheaastane kelle elu algab siis eosest ja lõpeb eosena ühe aasta jooksul, aga enamik maailma sõnajalgu siis on mitmeaastased taimed, aga on ka üks erandlik liik ja seal ujuvsalvini ja seal viljana tants mis on väga-väga erandlik sõnadega, ta seas. Nüüd, mis kõike sel ajal, kui iseloomustab ükskõik, kas ta on suur puu, elab teise puu otsas parasiite sõnaga taimed hulgas ei ole või elata maapinnal või kivi pääl lapsed on meil põhjamaal või troopikas või kus iganes, muidu ongi olemas liaane, puitunud varrega või ka roni ronivate vartega. Oi jummal need ronivate vardaga sõnad on tohutu, huvitavad Nad võivad katta isegi terve suure puu võra võivad kasvada 10 meetri kõrguseks ja väga-väga huvitavad on need puusõnajalad. Aga mis siiski kõiki sõnajalgu iseloomustab nimelt see, kuidas teisiti kutsutakse keerdlehikuteks. Kõikidel sõnajalgadel punga staadiumis on lehed on rullunud ehk keerdus ja kõikidel sõnajalgadel moodustavad eosed eos ei ole niiviisi, et lihtsalt seal lehe all vahel inimene pöörab sõnale lehte kas metsas aias, pargis oma toa sõnal ja mõtleb, et see, mis me seal lehe all näeme, et see on Geos, aga eos sellel ei ole, eosed on koondunud eoseid, moodustavasse organisse, on eosla EXPO rangium, mis enamasti on selline teokujuline või ka veidi keerdunud ja eosad omakorda ei ole samuti lehe alumisel pinnal siis enamasti mitte ühekaupa, vaid on omakorda veel koondunud kogumikuks, vaid neid ja see suurem kogumikku meile sõnela lehte pöörame alumist pinda, uurime siis matuursel täiskasvanud taimel seal all anne eos kuhi ehk soorus. Vot see on see, mida inimesed tegelikult sageli ekslikult nimetavad juhuseks, et lehe alumisel pinnal suurused kiuskuhjad, mis omakorda koosnevad sporangemitest ehk eoslatest ja seal eosla sees on siis väikesed üherakulised, eosed, pakitud tihedasti-tihedasti üksteise kõrval nagu püstolis koolid. Ja muide nii nagu püstolist kuul tulistatakse välja kas siis hoiatusena või mõnel muul eesmärgil liiga sõnajalg oma eoslasteksporangemist, kui eosed on küpsed valmis, tulistatakse suure jõuga välja ja kui mikroskoobi all uurida nüüd seda küpst küpset sporangemi kiuslad, siis me isegi võime näha, kuidas eosed suure suure jõuga paiskuvad eemale. See on väga põnev. Nii et on küll sõnajalad, väga-väga kummalised, väga müstilised, lummavad taimed, et neis on palju salapära, mida me lihtsalt kõndides ei saagi aru, ei saagi teada, mis neis põnevat on, et peab natukene süvenema, võtma aega, uurima. Urmas Laansoo. Inimesed toovad ju endale koju tuppa sõnajalgu ei minda metsa vaatama, kui keeruline on omal kodus kasvatada üht sõnajalga ja millised on need peamised siis taimed või sordid liigid, mida kodudes kasvatatakse. Väga keeruline ei ole, aga loomulikult see sõltub, sõltub ka sõnajalast, sõltub tingimustest ja sõltub inimesest, muidugi ka jah, nii palju. Ma võin öelda, et kõiki maailma sõnajalgu tubastes tingimustes kasvatada pole võimalik. Üks asi, see, et meil pole lihtsalt väga palju sõna jagu saada erinevaid liike. See valik on mitmekesine, aga mitte nii rikkalik, kui kogu maailmasõnade mitmekesisus võimaldab. Teiseks kõik loomulikult toas kasvatamiseks ei sobi, et on ikkagi erinõuetega sõnajalgu, kui ta kasvab vee all siis me sellist sõnaga saame, kasvatan ainult. No hea tahtmise korral akvaariumis. Tõsi, akvaariumipoodides müüakse ka vahel vees või akvaariumisse kasvatamiseks, magevee akvaariumisse kasvatamiseks sobilikke sõnajalgu näiteks söödav sarvsõnajalg on selline juba, keda meil juba aastakümneid on akvaariumipoodides müüdud inimesed on kasvatanud, söödab, sarvsõnajalg, kasvab sageli palmimetsades, niisugustes niiskemates, palmimetsades, näiteks saagopalmimetsades, troopilises, Aasias, sosistas metsades, jah, kus ta kasvab siis väga mudase pinna ja tema nimetuse saanud selle järgi sarvsõnajalg, et tema lehed on peened, pikkade hõlmadega ja meenutavad siis mõnda looma sarve. Tal väga huvitav sõnajalgse söödav sarvsõnajalg, et tema lehti Malaisias, Indoneesias tarvitatakse toiduks sellepärast söödav kui sõnajalg ja tammel väga huvitav selle poolest, et ta ei paljune mitte ainult eostaga, vaid ta moodustab kassigi kehasid, väikeseid taimi, näiteks maasikas, usundi tipu teeb lisataime, sissesöödav Sarusena moodustab lehekülge leheserva enamasti noore taime sigi keha, mis seal mõnda aega elab, vanem taime kukil ja siis alustab iseseisvat elu, mida saab siis kasutada paljundamiseks või istuda siis kuskile mujale akvaariumi põhja, et päris õhu käes ta kasvada ei suuda. Aga müüakse meil ka siis ka vee peal ujuvaid Sõnajalgu vahel taimepoodides või akvaariumi poodris, keda saab siis mõnes suuremas vettpidavas anumas purgis kausis suvel ka basseinis või tiigis kasvatada, need troopilised sõnajalad muidugi, kui me suvel tiiki paneme, nad ületalve elanud, kui vesi muutub jahedaks, päevad samuti jahedaks sügise poole, siis nende elutegevus lõpeb, et me peaksime nartsiss sisse tooma. Aga troopikas on ka muide selliseid sõnajalgu, keda peetakse siis väga invasiivseks ehk sisse tungivaks või lausa siis umbrohtudeks näiteks seesama vee peal ujuv Sõnajalg salvinja, kellel muide ei ole juuri, kes ujub vabalt, kes kandub siis veevooluga edasi. Tema paljuneb tohutu kiiresti, nii et mõne kuuga võib ta katta isegi sadu ruutmeetreid ja Indoneesias kasutatakse seda vee peal ujuvad umbrohuna tuntud sõnajalga kõrviksalvinjad. Loomatoiduks antakse sigadele ja ja muudele koduloomadele toiduks. Aga meil tubades need uhked põõsad, mis potis kasvavad, mis sõnajalad neelad. Jah, nad veidi näevad põõsa moodi välja, aga siiski need põõsad ei ole, et eluvormi poolest need uhked sõnajalad on puhmikulised, need on enamasti neuroleebid. Neuroleppan, troopiline sõna, keda kohtab nii Aafrikas, Aasias, Austraalias kui ka Ameerikast, on soojalembene, sõnal kasvab sageli looduses, muide puu otsas ka puutüvedel suurte blank juurde või muude juurte peal, aga võib ka maapinnal või kivide peal kasvada. Jah, ja on üks vähe nõudlikumaid troopilisi sõnajalgu kergesti kasvatatav lihtsasti paljundatav, kas siis selle vana puhmiku jagamise teel vahel nad moodustavad ka pikki väädi taolisi võsundeid, eks toolajaid, mille otsa võib moodustada lisataimega, kui on keskute kroomitoaõhk, on väga kuiv, siis enamasti ei moodustu. Aga saab ka jagada muidugi jah, et ükskõik millist sõnajalga me kasvatame, siis sellised ühised nõuded troopilistel toasõnajalgadel on see, et neid ei maksa siiski paigutada lõuna või läänepoolse akna peale, kus otsene tugev päikesekiirgus nende lehti põletab ja nad ei tunne ennast nii hästi, vaid sõna peaks olema aknast eemal. Või siis põhja või idapoolse akna peal. Aga inimesed sageli kurdavadki, et oi, mul oli pimedad aknad, valgust oli vähe, võib-olla suur puu kasvab veel akna lähedal, et valgust ei ole piisavalt, et seal ei ei kassa potiroos või, või mõni muu valgus, nõudlikum taim kaktus või või a'la, et siis on just sobilik sõnajalga proovida või katsetada. Kas sõnajalg on selles mõttes kapriisne, et ta tahab nagu suhtlemist või ta tahab, et inimene talle meeldiks, et ta kasvaks, sest need, kellele ei kasva, ei kasva ega pole midagi. Ja see on loomulikult kõikide elustaimedega niimoodi, et mõni taim kasvab mõne inimese juures paremini ja mõne teise inimese juures oma taime ennast nii hästi ei tunne. Et eks see tuleb välja selgitada, et kellel on rohelised sõrmed või selline hea suhe taimedega, siis ma arvan, et kõik taimed tunnevad niisuguse inimese juures ennast hästi. Aga tõepoolest, ka mulle on rääkinud inimesed, et olen omale kolm-neli korda sõnajala muretsenud koju ja ikka läheb välja. Ei pea vastu siis midagi ikkagi on, mis ei meeldi. Sõnajalad, nagu juba jutuks oli, ei tahaks kasvada otsese päikesevalguse käes. Aga on ka loomulikult selliseid, kellele meeldib jahedam ruum, kus ei ole hea talvisel ajal, temperatuur on seal üle 20 kraadi. Et meil müüakse kapoti sõnadega täna selliseid liike, kes on jahedalembesed muidugi, see ei tähenda, et nad peaks talveks siis rõdu peale või õue jätma, aga kes tahaksid siis ikkagi? Pluss 15 kraadi pluss 10 kraadi midagi, nii, kus on mingisugune jahedam koridor, esik, veranda, trepikoda, paljud troopilise sõnajalad loomulikult tahavad ikkagi sooja ruumi aasta läbi? Ühelegi Sõnajalajalale ei tee liiga, kui me neid aeg-ajalt puhta leige veega pisardame nende lehti, et selline niiskem keskkond mõjub neile loomulikult hästi, Sõnajalgade kastmiseks on hea kasutada pehmet vett, kas siis tiigivett, järve, vett, jõevett, merevett ei ole hea mõte, see on liiga soolane või loomulikult ka vihmavett, kui me kogume vihmavett, võib-olla mitte väga saastunud alalt. Aga alati on võimalik vett filtreerida lasta mõne läbi mõne filtri või vesi läbi keeta, kui on liiga kare vesi, liiga sooladerikas vesi, meie kraanivesi või väga klooritatud Sestaga klooririkast veed tõepoolest ka sõnajalad ei armastan sõnajala muld, kui me neid aeg-ajalt ümber istutame, päris 10-ks aastaks ühte samasse potti samasse substraati või mulda ei maksa sõnaga kasvama jätta, seal ilmselgelt saab toitained saavad otsa ja siis Pole imestada, et sõnajala lehed muutuvad kahvatuks, roheliseks, kollaseks, varisevad ja taimi tunnen ennast hästi, et ikkagi teda aeg-ajalt ümber peab istutama, parem aeg on selleks kevadel-suvel-talvel ja sügisel palju ebasobivam sõnale mulda, tänapäeval on saada valmis mulda, aga sõnale mullaks võib kasutada ka siis. Sellist kergemat lehemulda või postmulda võib ka metsast tuua näiteks okkakõdu vana vana, vanade suurte jämedate kuuskede alt või ka mändide alt kergemat mulda. Ja muidugi, mis veel sõnaga talle meeldib, on see, et kui me nende vett natukene hapustame, kas lisame siis sidrunhapet või sidrunikestad, kui me sidrunid kasutame leotama seal vees või siis kasutame sidrunhapet Naatsades liitrile, teeme v hapumaks ja see meeldib ka sõnadeta ja loomulikult on tänapäeval saada ka sõnajalgade eri väetised, mis on neile sobilikku kooslusega. Aga mis puudutab sõnaga väetamist, siis sõna siiski liiga tugeva või liiga sagedase väetamise suhtes on tundlikud aineid ikkagi väetada, pigem vähem ja nõrgemate väetiselahust, aga kui sageli ja palju? Viimane küsimus, Urmas Laansoo, kui vanaks võib elada minu toasõnajalg? Oioi võib-olla isegi kauem kui me ise. Kui me sõnajalgu kastame, vahel siis väetame, vahetame mulda, vahel neid piserdamee sõnadeta elu viga, enamikel liikidel on ikkagi mitukümmend aastat kindlasti 100 aastat või enam aastat ei ole ka välistatud. Aga nagu jutuks oli, on ka erandlikke väga lühiaegselt sõnajalgu, et on olemas ka üheaastaseid liike ja seda Ihastust liiki toataimena. Eestis küll ei kasvatata, võib-olla mõni hobisõnajalakasvataja võib ka niisuguse sõnale endale muretseda, aga ujuvad salvini, et meil Eestis pole müüdud toataimeks. Küll aga saab sõnaga kasutada akvaariumis näiteks, kes kalu peab ja ei pea ju kasvatama või ei pea pidama akvaariumikalu võib ka siis vee all kasvatada muid veetaimi, kellel on niisugune hobi või, või tahtmine ka muid troopilisi veetaimi. Sõnajalad olid enne inimest siin maa peal. Kui tõenäoline on, et nad püsivad ka peale inimest selles mõttes, et inimesed ei tee neile liiga. Kuna sõnajalad on näidanud suurt kohastamas võimet ja on juba tohutu pika elu seljataha jätnud siis tõenäoliselt elavad sõnajalad palju-palju kauem kui inimene. Inimene on küll sõnajalgadele ka kurja teinud, inimene on teinud teistele taimedele kurja. See kurja tegemine väljendub eelkõige metsade raius kuna sõnaga talle ei meeldi väga järsk kasvukoha tingimuste muutus. Et kui me teeme lageraiet, kes on käinud lagedale lai rongile, siis me märkame, et sõnajalad seal ennast väga õnnelikuna ei tunne. Nad muutuvad seal palju kahvatumaks, neile ei meeldi täispäikseline koht, aga loomulikult ka siis igasugused pinnasetööd. Kui rajatakse raudteid, maanteid, suuri elektriliine, kus, kus pööratakse pinnas pinnas, siis see kindlasti sõnaga talle ei meeldi, aga vahel ka muidugi looduslikud tingimused, suured tormid troopikas ka mõnel pool vulkaanipursked on hävitanud ka sõnajalgade kasvukohti. Et mitte ainult inimene ei ole, võltsis sõnadele. Aga nad on uurimist väärt taimede avastamist, kuna nii vanad kõigega hakkama. Sahharovi maailmas on siiski sadu, kui mitte tuhandeid sõnale uurijaid. Loomulikult on uurimisväärt, et sa, naelad pakuvad väga palju põnevaid avastusi sõnale uurijatele ja mitte ainult siis teoreetilisest või akadeemilist aspektist. Taid sõnadele on kindlasti ka palju praktilisi saladusi veel, mis ootavad avastamist. Me ei tea sõnajalgade keemilist koostist kõikide liikide puhul. Et võib-olla sõnade uurimisest palju abiga senimaani ravimatut haiguste ravimisel. Me ei teagi seda, milliseid saladusi veel kõik sõnajalad pakuvad, aga senimaani, kuni me kõik ei tea, tasub sõnajalgu uurida neid kasvatada metsa, minna neid vaatama. Ja kui me ei teagi, mis nimega nad on sümpaatsed, on nad ikkagi. Just aitäh saatesse tulemast, Urmas Laansoo ja head raadiokuulajad. Kaunist jaanipäeva teile ning kuulmiseni juba järgmisel nädalal.