Kallid raadiokuulajad siin. Me oleme stuudios endiselt Peike Pedaru ja meil on au ja hea meel tervitada meie tänast külalid. Tere, Maret. Tere. Maret Soom, on meil siis külas tuntud kui glamuurne ööelu edendaja ja see võib-olla alustaks sellest, et see lugu, mis kõlas Impayer, ohtessan Stanninkondessioon, et miks sa selle valisid, pole vist väga raske arvata tegemisteni Austraalia bändiga, aga räägi natuke see ikkagi, et mis, mis siin võlub selle esitaja juures? Ma tea. Konkreetselt see lugu, iga kord, kui ma seda kuulen, tuleb kohe meelde sini ja tuleb kohe meelde Sidney õelu. Nad armastavad seda suhteliselt palju seal mängida. Ja kui mu hea sõber tegi väikse sellise fotoinstallatsiooni minu ärasaatmispeol Sydneys siis oli see lugu just nagu ka selle insolatsiooni taustaks. Jah, see, et Maret Soom on naasnud kodumaale, on käinud läbi kõikjalt meediast, inimesed teavad ta tagasi juba. Mõned talendid on koju tulla, president ei tegutse, oli. Jah, jah, kas sa tõid presidendi kutse peale koju tagasi? Ei tulnud. Miks? Ta ju see ja, aga ma ei tea kuidagi, see info ei jõudnud minuni. Tulin sellepärast tagasi, et mul sõbrad ja pere kutsusid, et oleks nüüd aeg tule koju. Jah, Eestis on suvi, suvel on kõige mõnusam aeg siin olla, külas käia, et räägimegi võib-olla natuke elust Austraalias. Räägime aga enne seda, teine on ikkagi selgeks, mis, mis inimene, ma arvan, et selles mõttes, mis, vaata, mis me räägime Hiina ja maa esimeses tunnis, lind, linlane või siis maakas, et Maret rääkis ära, kuidas sinu seisvat. Minu seis on selline, et ma olen kasvanud maal. Et ma kolisin linna vist, kui ma olin äkki 12 või 13, aga enne seda ikka täitsa nagu talumajas, meil olid lehmad, sead ja kanad ja kuked ja pardid ja koerad ja kõik, kõik nagu muud pudulojused ja olen lastega ja ikka muidugi selles mõttes, et kui sa kasvad maal, siis sa nagu see on ju loomulik iga päev, et sa pead aitama nagu oma peret, vahet pole, kui vana sa oled. Ja suuresti muidugi mängisin metsas. Mul oli alati kuskil üks oma puuguma, ehitasin onni ja sealt suhteliselt palju alla kukkusin, seega mul nagu põlvedel siiamaani harmilised. Aga ütleme, et pärast seda olema olnud, noh alates siis jah, 13.-st eluaastast ikka nagu linnapreili, et mingil hetkel tundus, et Tallinn on jäiga nagu väikseks linnaks ja siis ma läksin Londonisse. Ja no London on selline piisavalt mõnusa suur linn. Aga mis siin võlub linna elu juures, et kui sul on, oled saanud nautida seda tõelist maaeluühendus loodusega, loomad? Rahu ei? Jah, et miks siis niisugune kibelus äkki linna ja veel suurlinnadesse. Tead, mis, ma arvan, see on pigem nagu selline nooruse selline tunnusmärk, et sa tahad nagu saada rohkem ja uurida ja puurida ja pigem nagu elada siis hästi aktiivset elu. Kui Ma arvan, vanusega tuleb see, et sa tahad nagu tagasi maale, et, et noh, üks minu nagu mõtetest, unistustest kui ma nüüd tagasi tulin Eestisse suveks oli ka see, et ma tahaks hästi palju just veeta aega maal ja metsas ja noh, maapiirkondades ja toredatel üritustel, simmanitel ja folkidele igal pool mujal. Et, et pigem on see nagu selline vanusega seotud teema. Ma arvan, et mida vanemaks saad, seda rohkem sa hakkad igatsema seda, et tahaks nagu nädalavahetuseks ära sõita, linnast diskole minna. Maailm on läbi käidud, läbi nähtud, läbi kogetud, et, et nüüd võib siis minna tagasi maa rüppe, kus kõik kordub ja hommikud ja õhtud on nagu mõnevõrra sarnased. Ja vot, pigem on see, et jumal, ma arvan, vastupidi, kõik asjad ei kordu. Aga võib-olla ongi see, et kuna ma olen nagu seda urbanismik veel nii palju elanud, siis on nagu nüüdseks huvitav minna ja vaadata, et millised on hommikud maal või õhtut maal ja ma arvan, et et seal on see, et sa viga, päev leiad mingisuguse uue lillekese või uue puu või uue nagu valguse taevalauset. Et selles mõttes nagu on see nagu suudis väärtus praegu. Ja räägi, kuidas siis elu suurlinnas on, et kui sina oled ikkagi maatüdruk, eks oled elanud Londonis Sydneys tõeliselt suurlinnad, et et kuidas seal on, kas seal on raske hakkama saada, noh, London ju kõik lähevad Euroopast Londonisse, saavad kuulsaks, rikkaks, tulevad üsna kiirelt krediidi peale tagasi või elavad tõesti tohutult õudsates tingimustes kuskil linna servas, mingis riidekapi suures korteris, kuhu need kolm tundi sõidavad metrooga ja nii edasi, ehk siis selleks, et elada Londonis. Ma arvan, et ma olin suhteliselt õnnelik Londonisse minekul nagu sellega seoses, et mul oli seal päris suur punt lähedasi sõpru ees ja ma tegelikult oli Londonis käinud, ma ei tea, üks korra kuus juba kaks aastat ennem kui ma sinna päriselt kolisin. Et et selles mõttes läks ja minu sisseelamine Londonisse väga lihtsasti ja töö leidsin ma ka suhteliselt kiiresti, mis tööd sa tegid Londonis? Töötasin Londonis alguses sellises suures telefirmas nagu aiti N. Seal on siis kaks põhilist suurt ketti aiti n ja BBC töötlesin aiti enni dokumentaalide osakonnas ja olin produtsendi assistent, ehk siis agu, aitasin organiseerida kõiki võtteid. Me tegime kümneosalist seriaali Euroopa rikastest inimestest läks Discovery Chaneli jaoks. Ja ma töötasin alguses seal üks, ma arvan, pool aastat. Ja siis pärast ma töötasin ühes kesklinnas asuvas nagu ainult liikmetele mõeldud ööklubis. Juhtisin seal seda päevast tiimi ehk siis nagu vastutasime planeeringute ja programmi ja sellise igapäevase nagu asjaajamise eest klubis. Paljudel suurtel rahvastel ongi noh, väga suured siuksed nagu rahvuskogukonnad seal igal pool noh, välismaal, et kui poolakatel või noh, väga paljudel teistel, et eestlased on nii väiksed, et et, et, et ei ole nagu nii palju neid, neid sõpru või, või siis neid, kes aitavad seal ees, et sul on õnnestunud ikkagi leida neid. Londoniga vähemalt oli nii, ma arvan, signiga oli raskem, sellepärast et kui ma sinna läksin, siis ma ei tundnud seal ikka praktiliselt kedagi, et mul paar sõpra oli ees. Samas linnas, aga nad olid sinna ka ise just nagu mingi natukene ennem jõudnud on mõned kuud ennem et selles mõttes ei olnud nagu mingit alust olla, kust alustada, aga noh, et pidi täitsa nagu nullist, siis läks aeg-ajalt selle jaoks, et leida nagu vähe normaalsem töö ja, ja kõik muu. Aga miks sa üldse läksid Austraaliasse, selle üle käis siin mõnus meediafuroori, eks need on võimalus teha asjad selgeks, et tavakodanik toksib Google'isse leiab pealkirja, et Maret soomi, Heti Tulve elustiiliagentuur pankrotis prouad lahkusid Eestist, eks ju. Et ja et räägi võib-olla ka sellest, et kuidas see reis üldse alguse sai, et seal oli, läksid ja olid seal ka ju päris pikalt. Ma läksin tegelikult sellepärast, et, et ma ei põgenenud võlgede pärast, olid, mul olid elus nagu vähem muud sellised mõtted või mured, ei, pigem oli mul see mure, et ma tahtsin ennast leida ja mul oli hästi raske aasta olnud, et mul oli perekonnas väike õnnetus ja ja, ja no ütleme nii, et see ei olnud nagu noh, üleüldse kerge aasta ja siis üks mu hea sõbranna ja kes elas sellel hetkel mujal Eestist, tuli jõuludeks koju, ütles, et valetavad ennast, et mis sinuga juhtunud on, et see ei ole see inimene, keda ma tunnen, et võtta midagi ette ja siis mine kuhugi ja neid variante, kuhu minna, oli mõningaid ja ma valisin Austraalia sellepärast et ta oli, tundus kuidagi kõige mugavam inglisekeelne ja sinna sai ikkagi kohe ka nagu töö jaoks viisa. Ja loomulikult, ega seal suveilm nagu ei olnud just miinusmärk, eks. Et, et sellepärast sai Austraalia valitud, aga, aga ma ütlen täitsa ausalt, et ma ei teadnud Austraaliast mitte midagi enne kui ma sinna läksin. Ma ei teinud mitte mingeid uurimustööd, mul olid lihtsalt nagu piletid, väike taskuraha ja esimese mõne ööbimine pukitud ja tantsitud, siis pidin nagu hakkama edasi vaatama. Lisaks kohvritäied, kingi ja kleite, nagu saime lugeda Ekspressi loost, et kas selle lihtsalt väike vaheküsimus, et selle aja peale, kui Austraaliast tagasi tõid, kas sa said kõik kingad, kleidid ära kanda? Ei, päris kõike ei saa saanud ja, aga mis oli küll, tore oli see, et et kuna seda tagasitulekuga ja noh, ma sain nagu seda suhteliselt pikalt ette planeerida, sest ma üks pool aastat ennem otsustasin ära, tulen suveks tagasi Eestisse, siis andsime aga ära kõike oma kingad ja kleidid ja kodumööblit, raamatuid ja kõik muud asjad, mis nagu kohvrisse ei mahtunud, et et jah, kui sinna sai suhteliselt palju kilodega mindud, siis tagasi sai tulnud nagu palju vahesemaga. Õnnelikud sõbrad ütlesid talle, et läksid sinna ennast otsima, ennast leidma. Kas sa leidsid ennast? Ma leidsin ennast. Selles mõttes, et ma suutsin oma ja asjad välja mõelda ja ja ma arvan, see läks, läks ka üks pool aastat vähemalt aega, aga siis ma tundsin ennast jälle nagu ma oleks 18 selles mõttes, et õnnelik ja et elu on nagu ilus, et, et kõik on ees ja et sa, ma arvan, kõige suurem või olulisem asi oli see, et ma suutsin ennast nagu mingist sellisest kastist välja mõelda. Et, et ennem siin olles oli kogu aeg see, et ma ei saa teha seda või teist või kolmandat, et kui mul on olnud unistus, et ma tahan elada kuskil palmi all, siis ma ei saa seda teha selle või kolmanda asja pärast, aga aga seal olles ma suutsin ennast nagu sellest kastist välja mõelda, et et, et sa ei pea olema kinni nagu nendes asjades. Kuidas see on siis tähendab, et ikkagi nii kaugele tuleb ära minna noh, vaata mõni teeniga võib-olla mõtleb, et praegu ta on kuidagi mingis omadega ummik siis või, või, või mingites sund seisnes või, või mis iganes ei, on nagu noh, tunneb, et ta on kaotsi läinud iseenda jaoks ja ja, ja noh, ikkagi päris kaugele. Ma alustasin sellest, et mõtlesin mitte selle peale, et miks ma ei saa ära minna või et ma mõtlesin selle peale, et kui ma nüüd otsustasin näiteks, et ma tahaks kuue pärast ära sõita, siis mida ma pean selle jaoks tegema, et seda saab saavutada. Ja siis nagu läks kõik väga lihtsasti. Aga teine asi on see, et ega enda eest vaata, ei ole võimalik nagu mingil hetkel enam ära joosta, et kui sa oled nagunii kaugel ja sul ei ole nagu mugavat pere ema sõpru või kedagi teist, kes nagu tuju lahutab või nagu aega veedab, et kui sa oled seal ja täiesti nagu ikkagi üksinda ja omaette ja pead ise enda eest vastutama, siis sa ei saa enda eest ära joosta, sa pead tegelema nende asjadega, mis on sul hästi sügaval sisimas. Ilusad mõtted, kuulame vahepeal ilusat muusikat, mis Maretan valinud ootele Jill Scott Hillavsmi, räägi natuke, miks see artist, miks see lugu? Kuulan Childs Scotti päris palju konkreetselt see lugu, sest ma arvan, et see on üks nagu kõige ägedamaid, selliseid nagu intiimsemaid lugusid, kui sa kellelegi kalliga kosuvad. Selle Jill Scott Hills nii, ja me räägime Maret soomiga teeme siin austraalia juttude juures pooleli, Maret elas siis üle kahe aasta Austraalias, vahepeal Sydneys? Sina arvad, miks? Tobe kesid peale, eks ole, jai valika seal, aga noh, ikkagi kuulajaid huvitab, et miks need eestlased Austraaliasse lähevad? Miks, nagu mis seal on nii atraktiivsed? Ma arvan, et minnakse otsima seiklusi minnakse otsima lihtsalt tutvuma nagu teise maailmaotsaga sest seal on nagu kõik asjad ikka hoopis teistmoodi või noh, see kliima ja nii edasi, noh tore on tegelikult see, kui lähevad hästi noored kes lähevadki nagu sedasama working Holiday viisaga, mis on selle selle jaoks mõeldud, et sa lähed sinna teed tööd mingi paar kuud, siis sa saad reisida paar kuud sisudel jälle tööd paar kuud noh, sisuliselt ideaalne minu arust Austraalia riigi poolt, sest nad koguvad sinna kokku sellise kaadri, kes teeb odava töö ära, aga jätab kõik selle rahaga sinna, et ega nad selle raha tagasi ei tule. Et selles mõttes nagu väga superplaan ja ma arvan, et neid eestlasi ongi seal sellepärast niipalju, et see on nagu mõnusaks ja võimalikuks tehtud ja et see on inglisekeelne, et on soe ilm. Noh, kui ütleme, et näiteks me saaksime minna Costa Rica alane, võib-olla siis oleks seal ka palju eestlasi. Nojah, aga samas noh, nagu sa ütlesid, lihtsalt inglise keel, aga aga eks seal ma olen nagu aru saanud, et inimesed on sõbralikud, eks ole, ja ja ütleme, selles mõttes nad ei ole ka konkreetselt võib-olla nii rahvuslikult meelestatud kui mõni mõni teine koht, kuhu näiteks nagu võiks minna. Noh, tead, see on nagunii ja naa, selles mõttes, et kui sa oled eurooplane, siis on väga hästi, kui sa tulid kuskilt mujalt Aasiast näiteks, siis oled sa ikka nagu väga tabu rahvusmiks. Ma ei tea, aga kuidagi niimoodi on, et, et nad, kuna nad ise pärinevad eurooplastest siis ikkagi nagu see, mis võõras nende jaoks seda natuke nagu võõrastavad või kuidagi nagu, et kannad noh, nagu selle sellise nagu kasutanud rahvuste koha pealt nagu ikka, väga nagu avatud ei ole. Jah, ka nende immigratsioonipoliitika on üsna karm, välja arvatud siis tõesti need sellised lühiperioodilised, et kas siis turistina või siis working Holiday nagu ajutine tööluba või töö, selline viisa. Kuidas sulle sümpatiseerib selline austraallaste nii-öelda iisiga vinge mentaliteet, ehk siis selline väga nagu ülisõbralik ja hästi nagu ladna, eks ju, et selle kohta on väga vastakaid arvamusi, ühtedele sümpatiseerib teised täiesti, jälestan seda, eks. Tim mugav elu, et mul oligi kõik see kaks aastat, ütleme noh pärast seda, kui ma endaga nagu jälle mina peale sain poolteist aastat, siis oli selline tunne, et kõik ongi kogu aeg hästi, et sa elad nagu vati sees. Ma ütlen ausalt, mul hakkas mingil hetkel igav. Sellepärast et kõik on iga päev kogu aeg ühtlaselt hästi mõnus, kõik on tore. Noh, elu on hea, midagi ei ole viga, eks, aga kuidagi nagu see, et, et tahaks nagu eurooplasena rohkem melu, rohkem kultuuri, rohkem sellist nagu sügavuti minemist, siis seda sealt aga väga vähe leiad. Aga mis, mis sa ette võtsid, kuidas sünks teravust sügavustes nagu seda mõõdet, nagu lihtsada said? Ma hakkasin tegelema asjadega, mis mul alati huvi pakkusid, millega ma ennem ei olnud tegelenud näiteks nagu kokakunst. Et eks vähemalt korra nädalas oli nii, et tegime sõpradega süüa, katsime aeda pika laua ja siis proovisime erinevaid huvitavaid gurmeetoite ise valmistada, et see oli hästi huvitav, aga see on nagu ka see, et see on terve protsesse, sul läheb sisuliselt terve pääsesse, lähed kõigepealt kalaturule, olid välja sealt nagu need mereannid, kui sa tahad mereande teha või lähed siis nagu selle lihuniku juurde ja valid sealt välja asjad ja siis lähed järgmisesse poodi, kus sul on nagu mingit juur- ja puuviljad või nagu värsked maitseained ja lähed kolmandasse poodi, kus sa võtad nagu igapäeva asjad, see võtabki üsna mitu tundi aega ja, ja siis lähedal veinipoodi võtad sinna juurde nagu sobivad veinid ja et noh, selles mõttes, et seda tegevust sai endale ikka nagu leida küll vahel käisime ooperis või balletis, vahel oli kellegi juures mingisugune tore üritusi, väljasõit, et et Sydneys nagu seda, mida vaba ajaga teha, see ei olnud kunagi üldse probleem. Ja ütleme, et noh, millest ma siin võib-olla kõige rohkem puudust tunnen, on see, et seal ma olin selline mõnus üksi uitaja seal kuidagi hea teha, et hästi palju on looduste parki ja ja meri on sul kohe nagu kodu lähedal läks, et noh, võisidki minna lihtsalt üksinda kohvikus istuda, kohvi juua, raamatut lugeda see oli hästi huvitav kogu aeg, sest inimesed, kes seal ümberringi on hästi huvitavad ta kodus on see kuidagi nagu teistmoodi, et sa oled harjunud ja sa ei oska võib-olla nagu seda urbanistliku sellist ühiskonda siin ümber niimoodi hinnata. Jah, siin on käinud linna vahel kogu aeg üks, teine, kolmas, neljas sõber, tuttav tuleb vastu ka Sydneys. Kuidas seal see ööelu on, et kui me mõtled nagu sina oled ju Tallinna ööelus tegev olnud ikkagi aastaid-aastaid, eks ju, et kui sa nüüd võrdled, kas õhtu lõpuks ja ka Londonist on sul kogemuseks õhtu lõpuks on see ööelu ikka üks ja sama sama pidu lihtsalt eri nimega eri kohtades, et nagu see peoessents on ikka üks tõsi. Samas, ütleme, mis on seal kõige suurem erinevus, et see kõige ütleme opim Sydney klubi, kus mina ka vahel käisin, asus siis keset peatänavat olevas majas selle, õigemini selle katusel, ehk siis nagu viiendal korrusel ja seal oli hästi suur bassein, kus sa võitsid, võisid sisuliselt nagu kass oma riided ära eita ja nagu sisse hüpata või ükskord ma sain saga ise kleidiga ujudeks. Et, et ütleme see, et see ilm on nagu see, mis õudselt palju tituleerib seda, et milline see pidu on. Et Tiidžijaid ja muusika on ikka samad või noh, mingid esinejad ristida ka inimeste meeleolu on ikka hoopis teine, et kui sul on õues 28 või 35 kraadi sooja ja, ja sa võid nagu öö läbi niimodi discatada, eks. Või näiteks, mis on hästi populaarne, seal on kõikvõimalikud sellised hobid, aga noh, mitte nagu eesti mõistes pubid, kus haiseb rõvedalt õllekad, vaid nagu pubid, kus on suured aiad või nagu huvid, kus siis ka inimesed nagu hängivad tingivad ja keegi mängib muusikat ja on rohkem selline nagu vestlusosa, et keegi kuskil nurgas võib-olla tantsib ka, aga et ütleme, ta on selline, sa lähed nagu sotsialiseeruma ja mis on hell sinipuhul, hästi lahe on see, et seal on hästi ägedaid väikseid paare. Et ma tegelikult võib-olla viimased pool aastat, kui ma seal olin diskol või ütleme, ööklubis käisid, noh, ma ei tea, paar kordama, et rohkem oli nii, et said sõpradega kokku ja kas sa läksid sööma või said lihtsalt niisama kokku ja siis pärast käisid mööda erinevaid toredaid paare. Ja nagu kokteilibaar. Et, aga seal on ikka see, et, et kui Tallinnas väga tihti peod kestavad hommikuni, siis seal pannakse kella kahest-kolmest kinni ja sa lähed koju ära. Seepärast, et ei ole nagu sellist pikka pidutsemist. Aga kas istun, ma mõtlesin ka, et, et kas see ongi siis see paneb natuke pitseri sihukesele? No väga ei kisu pööraseks, et mingil määral ikka kontrolli all asjad ikka. Ja neil on hästi tugevalt nagu riigi poolt kehtestatud see, et kui palju ja mis koguses võib müüa alkoholi et seal noh, nii-öelda nagu väljend arvesse ei eksis nagu responsible alkohol on nagu see, mida iganes ja inimene, kes tahab töötada kas klubis, restoranis, baaris või muust taolises asutuses, peab endale selle litsentsi tegema. Ja siis peab seda nagu see asukoht ka jälgima, et näiteks kui sina lähed baari, sõpradega pundiga või ööklubisse, siis sa ei saa tellida endale pudelit lauda. See on, see on keelatud, üks inimene võib korraga tellida maksimaalselt neli jooki ja, ja noh, nagu nii-öelda üksinda ja ta ei tohi neid tellida kunagi topeltkoguses ja alkoholikogus, mis sulle nagu näiteks kange alkoholi pool serveeritakse, on kolm milliliitrit. Sest et see on meil ka jätkuvalt nagu aktuaalne teema, kogu see alkoholitarbimine ja jällegi nüüd mõned päevad tagasi uue lainena lõi, et kas peaks ikkagi mitmel moel ikkagi piirama, meil on siin tehtud, need erinevad piirangud müügil, et kuidas sinuga, kas, kuidas sulle tundub, et kui hästi võiks sihuke asi mõjuda meil et. Peale selle niisugune põhiseadusliku õiguse ära võtmine, sest meie joome palju, me tahame ja nüüd niigi on piiratud, et õhtul peale kümmet vist ei saa osta, juua, et inimene peab ikka saama juua, kui ta tahab ju, et kuidas sa, kui sa võrdled, eks ju, et palju joovad austraallased palju eestlased, kas seal on väga suur vahe või? Ma arvan, et noh, esiteks nende joogi tarbimine on natuke teine selle koha pealt, et nad joovad hästi palju veini, vahuveini ja siis ka õlut, eks, aga et siin on rohkem nagu käib selline kange alkoholiga Napsutamine. Ma arvan, et seal selline nagu päris range kord selles asjus on õigustatud, sest nad tegelikult ei kanna väga palju alkoholi. Et, et. Ma ei kujuta ette, ma arvan, see Eestis väga hästi niimoodi töötaks. Kuidagi ma arvan, et eestlased ei ole sellega nagu harjunud ja nõus või noh, me oleme kõik tegelikult ju nagunii-öelda natuke nagu vene moodi maast madalast kasvandi piitsistarendiine ujuma. Kuidas seal Austraasid on, noh, kas seal noh, klubides ikka sihukeste lällamist või, või ma mõtlesin jah, rohkem sihukest võib-olla oleks liharebimist on ka ikkagi. Aga muidugi, see on disko on nagu ma arvan, et ükskõik kuskohas ma arvan, universaalne igal pool, seal ei ole norme, reguleer, liha, edu, kellaajad on teised, et seal seal peab minema varem välja ja, ja siis ongi, et pidu saab ka varem läbi tihedamini. Jaga, jagame, jagame tund on erinev, avad sõnuid, kas siis tullakse varem kohale, kas meil on paljudele üritustele tullakse ilgelt mõni tuleb koos liharebimise ajaks, eks ole, kuskil vaat seal on ka nagu. Et kui sa lähed, ütleme noh, tavaline Eestis, ütleme väljamineku või kui sa tahad klubisse või peole mineku aeg on ilmselt kuskil ühe tuuris, siis sa tahad seal ühe tuuris kuhugi minna, siis sa lihtsalt ei saa mitte kuhugi sisse. Ei saa nagu kohalikku pubisse sisse, sest see on juba täis. Nii vahepeal mõnusat muusikat ootel on söötškinstu sörscensburgia särskeinsbo, ütlegi idese teine korralik trall. Miks, miks ta valis siis see asi, ma valisin sellepärast, et ta on üks mu lemmiklaule. Mul ei tulnud juba hästi pikka aega. Eelmisel aastal tuli välja temast üks hästi lahe film, mida ma käisin ka vaatamas ja rääkisime ka sellest. Rääkisime sellest. No super, et jah, sellepärast et ma kuulan teda ise päris palju. Nõudlus. Niisiis kuulasime ser Kenz puuri ja räägime siin peeki pidades Maret soomiga, kes tõesti käib mööda ilma ringi, omandab kõiksugukunste oskusi, mitte tal, noh, enne neid kunstioskusi oleks olnud, nendest räägime ka, aga just mis puudutab siin Maret rääkis, kuidas ta on õppinud siis toitu tegema, mis imeasja see kõik, eks ole. No ühesõnaga, kõik need oskused, need on ju kuidagi kuluvad marjaks ära, eks ole, ma saan aru, et sul on mingi selline ikkagi siht silme ees, et nende oskusi kunagine varal rakendused vaikus. Mul on üks väike unistus, mille poole ma niimoodi vaikselt liigun, et ma ei ole nagu mingit konkreetset ajaplaani endale sättinud veel. Aga et ühel hetkel elus ma kindlasti tahan omale sellise väikese koha teha ilmselt kuskile noh, linnast väljas, aga mitte väga kaugele. Ma ei oska veel öelda, kus see lokatsioon on, et kas see on Eestis või kuskil mujal maailmas, ma ei ole seda kohta veel leidnud. Aga et selle jaoks, et seda kohta nagu teha maa ja huvitungi ja uurin ja puurin täpsemalt siis nagu erinevatesse teadustesse nagu toidutegemise kunst ja ja veiniteadmised ja kõik, kõik muu taoline, aga ka, et kuidas seda sellist asja nagu siis võib-olla korralikult juhtida ja, ja kuidas, nagu pakkuda maailma kõige paremat klienditeenindust ja kõik muda all. Ja vähemasti jah, või ma lihtsalt vaatasin vähemasti selle vaata selliste Sis kõrtsidega läheb ju, käib ju kah, saates turvateenistus. Ja sina oled sina jumad karatees rohelist vööd, et seda valdkonda sa juba tunned tegelikult ja ütleme See oli midagi taolist mida sai suhteliselt Noorena testitud, et sellega käib ka väike naljakas lugu, kaaslased, kuna mu isa on kergejõustikutreener, siis ta kogu aeg käis mulle ajudele ja pinda, et miks ma ei tee mingit sporti ja siis ma võtsin sellise spordiala, millest tema ei teadnud, mitte midagi ja isand seal kuskil ka mingisuguseid niite tõmmata, et see oli selline väike vimka nagu alguses isale, aga siis hakkas mind hästi huvitav maja ja mõningaid aastat seda ikka sai tehtud. Kuidas sul praegu on pätid tänaval tülitama tuleb, lööd nad ühe hoobiga? No ei, ei, ma arvan, et käib ikka nagu väikse kiljumise ja kontserdil. Jah, kontsadest rääkidesse sina oled ja üks naine, kes on alati kontsadel või noh, vähemalt enamus aega ja ma lugesin sellist huvitavat fakti, et alates 15.-st eluaastast maraton praegu 28, tehke ise oma arvutused, ei ole sa kannud kordagi pükse, et sul on ainult seelikud ja kleidid, jätame siis spordidressid välja, aga nagu selline nii-öelda väljaminek või elustiil või tegutsemine, siis käib sul alati kontsade seelikutes kleitides. See on nüüd natukene muutunud selle selle koha pealt, et ma eelmisel aastal muretsesin endale ühe paari pükse. Nendega ma vahel nagu harva käin, et kui mul sõbrannad tulid lennujaama vastu, kui ma saabusin sellist seitse nädalat tagasi siis nad olid kõik üsna šokis, sest ma meelega panin jalga selle ühe paari pükse, mis mul on. Mis püksid, teksad ei ole teksaseid. Mul ei ole välja arvatud nagu väga lühikesed teksad, aga aga need on täitsa selles mõttes klassikaliselt sellised nagu maid ja pikad püksid. Liikarid jah, aga räägime veel sinu huvitavatest hobidest, sest et sa oled õppinud klaverimängu, vana muusikat, näiteks põnevaid instrumente, kas see vastab tõele, et sa mängid selliseid pille nagu Rebek Viola, da gamba, klavessiin, klavikord, jess, pinik? Pesin neid pille üsna üsna mitmeid aastaid, ma ei ütleks, et ma neid praegu mängin, sest ütleme, et viimati ma hoidsin nagu oma põhipill ehk seda vioola hambad käes ilmselt umbes natuke rohkem kui 10 aastat tagasi. Et sellega oli natuke kuidagi nii, et kuna ma tegutsesin sellega hästi intensiivselt ja aastasinga üles erinevate koosseisudega, siis pidi hästi palju harjutama ja, ja noh, nii-öelda ühel hetkel tekkis see seis, kus ma pidin otsustama, et kas minust saab professionaalne muusik või ei saa ja sellel hetkel, kui ma selle otsuse vastu võtsin, et ei saa, siis ma andsin selle pilli järgmine päev ära ja ma ei ole seda rohkem kätte võtnud, et noh, iga kord, kui ma kuskil vanamuusika kontserdil käin, siis pisar tuleb kohalike sisemusest, tõesti kahju on, aga elu läks nii ja tuli teha oma valikud. Vähemalt oskad sa hinnata seda tüüpi muusikat rohkem ja ilmselt noh, laiemalt ka. Muidugi muidugi, selles mõttes on muusikaga nagu äge see, et kui keegi küsib, mis mu lemmikmuusika on või näiteks ka neid luu, mida me täna siin selles tunnis mängime, siis on nagu see, et ma kuulan hästi seinast seina muusikat ja proovinud hinnata erinevaid asju. Jällegi, ma kujutan ette, et su unistuste siis kõrtsis või kuidas see kõlab natukene. Siis ei saa olema lokaalega, kõrtse saab pigem olema. Ma arvan, nagu selline väike maja kuskil, kus on väga hea restoran, kuhu on võimalik tulla nädalavahetuseks ja siis nagu seal peatuda ja erinevaid toredaid asju ette võtta. Oled? Jah, madaam ei ole veel tegemata. Ei, see ei ole tegelikult niimoodi, et, et ütleme, see, mis ma võib-olla kuskil õelus silma jään, punaste huultega madaam siis kui ma nagu järvel jalutamas käin, siis ei ole mul kindlasti kohe kontsakingaga punaseid huuli. Räägi selle punaste huulte saamise legend ära, see on hästi tore. Punaste huulte saamise legend oli selline, et kui ma olin, ma arvan, üks 15 16 aastat vana, siis läbi supernoova moekonkursi saime tuttavaks Aldo Järvsooga, kellest sai suhteliselt kiiresti mu väga hea sõber ja, ja, ja ma hakkasin Holdoga käima igal pool toredatel üritustel koos. Ja mul oli see mure, et, et ma jää inimestele meelde noore inimesena seal oli, mul oli tohutu vajadus heade inimestele meelde. Saldo ütles, et et aga hakka kandma punast huulepulka, et iga kord, kui sa ruumi tuled, siis kõik nagu panevad sind tähele. Kui sa ruumist lahkud, siis jääb see punane, selline nagu Alice Imedemaal kassi suu ikkagi nagu ruumi. Et ja sealt tegelikult tõesti töötlased hakkasin seda tegema ja et käin inimestele märksa paremini meelde. Ja siis noh, sellest on ka nagu harjumust olnud. Aga põhimõtteliselt ikkagi, kui sa lähed loodusesse või kui sa lähed magama, kui sa oled kodus, et siis sul ei ole kontsad ja huuled. Ei, tingimata ei, ei, muidugi mitte. Ma arvan, et austraalia muutis ka minu riietumisstiili või nagu natuke olemisstiili väga palju omaks, sest seal ütleme, kuna nii palav pluss, teiseks sa käid hästi palju pikki maid jala, sest kõik on nii ilus ümberringi, siis ma tegelikult päevasel ajal või töö mõttes käisin kindlasti mitte kontsakingaga suvisel ajal vaid pigem sellise madala jalanõuga ja, ja praktiliselt ahel ilma meigita, et päike paistab lagipähe 35 kraadi maid, tegelikult ei kujutaks ette, kuidas ma siin tuuled, punased. Jah, kui me jõuame töö juurde tagasi ringiga, siis võib-olla räägi paari sõnaga, et mis see siis nüüd tulid, tagasi, maandusid püksid jalas, šokeeristama sõbrannasid ja juba järgmisel päeval või noh, paar päeva sinna-tänna on ja me loeme, et juba sa käivitad taas Tallinna ööelus suurejoonelisi projekte, et räägi, mis sul praegu käsil. Ma praegu töötan üsna mitme erineva huvitava projektiga. Et aitasin käima tõmmata uut lounge'i Deja Vu, mis kolis siis uuele asukohale Vana-Viru kaheksa tähistas oma viiendat sünnipäeva, aga mis on veel päris palju suurem projekt, tegelen uue ööklubi, teater ja Elke, tegelenud nende kommunikatsiooniga, siis see tööpakkumine tuli mulle natuke ennem kui ma Eestisse jõudsin. Ja noh, selles suhtes oli nagu tore tulla, et ja kindel, et ma sain kohe järgmine päev millegiga tegelema hakata. Ja mis sa veel küsisid? Ja mis on veel teha? Suveprojekt on mul kahjuks käsil nimelt komeedi terrassi peal, Solarise keskuses hakkame tegema igal pühapäeval selliseid mõnusaid pärastlõunal algavaid olemisi, mis gaasis peoks kulgevad või lähevad, et viiest alates iga pühapäev alates 12.-st juunist kuni kaheksani on selline mõnus peale ranna olemise värk, et saad veel päevitada, saad süüa, juua on Dion programm ja siis hiljem läheb see asi nõuga peoks üle, et see on nagu midagi võib olla täitsa uut, mida Eestis ei ole väga palju proovitud, et pühapäevase selliseid olemise pidusid, aga, aga me nüüd see aasta proovime. Huvitav, kas see, et sinu töö on siis põhimõtteliselt meelelahutuspeod, eks ju, ööelu kõik selline nagu pidu, pidu, mis tavaliselt tavakodanikule on ju lihtsalt noh lõõgastus, eks ju. Et mis sa arvad, kaua sa selles valdkonnas veel tegutsed? Ma ma ei ole seda ajami aja piiri nagu pannud, et pigem see sõltub nagu sellest, et kui palju on huvitavaid projekte, millega tegeleda ja millal ma jõuan nagu omaenda harimisega sinna, et ma tahan midagi muud hakata tegema. Et praegu nagu tundub, et, et on, on veel tööd, mida teha ja, ja ma ei ole nagu väga pikalt ette mõelnud, et näiteks, et noh, aastal ma ei tea, 2013 on vaid need 12 on kõik, et, et ma pigem nagu vaatan, kuidas elu läheb, milliseid huvitavaid projekte ja asju, et mulle nagu ette satub Peopeo elu ja peotööpeoga, siis ütleme nii ei ole sind veel ära tüüdanud, et selles mõttes on kõik okei. Tead, päriselt ära ei ole tüüdanud, et ega noh, uudisväärtust jääb kogu aeg vähemaks, eks. Aga, aga praegu ma olen õnnelik seda tehes, mida ma teen. Kuulame vahepeal muusikat, sa oled võtnud kaasa ka midagi, mis siis ilmestab sinu sellist praegust tööd, et millega tegu on? Tegu on Tiidžeeemmdeebi poolt kokku pandud promo CD-plaadiga klubile teater ja see muusika, mida me sealt pealt kuulame, on siis selline, et et Thatcher võtab, ütleme, sellised vanad toredad teada-tuntud juunid ja, ja miks need kokku sellise vähe progressiivsema Hausiga. Et selle pealt üks üks lugu, mis mulle õudselt meeldib, sest see meenutab mulle tõsist, mõnusat sooja suveilma ja lahedat rannapidu. Et sellised rütmid, kas need on siis seal teatris nagu kõlavad ka kuidagi, et inimene läheb sinna klubisse sisse on see ööklubi? See on ööklubi ja muule kuuleb selliseid asju. Mida seal mängitakse, ongi siis ütleme tavaline, et võetakse selliseid nagu uuemate vanemad hitid ja pannakse neile mõnus Ausi põhi taha ja tegelikult noh, selline tantsumuusika, mis ma arvan, meeldib suhteliselt laiale publikule. Aga mis on teatri puhul hästi põnev on see, et puldi ees toimub nelja tunnine meelelahutusprogramm, kus lava peal on korraga umbes 10 erinevat artisti ja teevad siis sellist etendus show'd, vahetavad vahepeal kostüüme ja siis tulevad jälle tagasi, et, et seda nagu hästi huvitav jälgida, et sa ei pea seal nagu istuma vaatama just, vaid sa võid nagu oma disco ja joomisel antimise käigus nagu jälgida ka hästi nagu visuaalselt ilusat ja atraktiivset show'd. Kas teil on ka kloonid karkudel ja tuleneelajad? Karkudel ei ole kedagi veel olnute, tule neile taga on seal küll olnud nagu palju erinevaid artiste, baleriinid, lauljad, tantsijad, steppijad, rulluisutüdruk näiteks, kes sõidab mööda klubi ringi kogu aeg, eks trummari lihtsalt trummiga keset nagu mingit peosaali. Leib tuleb klubisse, tahab nautida head tantsumuusikat, oli mingisugune trummar, lihtsalt peksab, kõrval kolistab, teadsime. Päris nii, vaid trummar, kes meil siiamaani on olnud, on Reigo ahven, kes on Eesti üks parimaid. Sellele et, et ja tema on seisnud Poodiumil keset tantsuplatsi ja pigem on see ainult innustanud inimesi, nagu veel rohkem nagu kätt kõrgemale pole. Nojah, mina mõtlen ennast, kujutasin ette selliste ülinapis riietuses mingid olematu seelikuga, toredad nagu pioneeritüdrukud, kes sellist väikest trummi põlistas kõrvaldada, drin ikka täitsa, ütleme vaata seal teatrit saab, on seal mingid nagu etendused, ikkagi on see pigem nagu šõu meelelahutused. Need on need, mis lava peal toimuvad, ongi täitsa uutmoodi etendused, et meelelahutus ei sega sind, vaid aitab nagu meeleolu loomisele kaasa. Et selles suhtes sellist sõnalist osa on seal väga vähe, välja arvatud siis, kui ainult mõni laulja üles astub keset etendust, eks. Jah, no ma usun, et seal on, seal on ka läikivate Strussikutes palja ülakehaga niukseid ilusaid poisse hüplevas, eks ole. Aga nagu alati nagu asja juurde sina Key kultuuriga hästi palju kokku puutunud, eks ole. Et ja ka mujal maailmas näinud, noh, nüüd on jälle vaatasin just täna uudistes oli väga palju meil Eestil on Eesti inimestel on see teema ikkagi väga nagu kondiks nagu hambus. Et kuidas sulle tundub, ütleme noh, Eesti ütleme selliste geide noh, ütleme noh, selline noh ma ei tea, elu siin Eestis, et, et on see, on see siis nii raske noh, võrreldes näiteks muu maailmaga veostraaliga või kus sa viimati käisid. Sydneys on nad hästi tolerantsed, Sydney üks kõige kasulikumaid äriprojekte linnana on nende maadik loa ehk siis nagu selline Keib, vaid, mis toimub 10 päeva igal aastal ja ma ei mäleta neid numbreid peast, aga sa sadu miljoneid tavalasid, mida see üritus sinile sisse toob, kui linnale ja alati sõidab kokku nagu sadu tuhandeid inimesi sinna sellele konkreetsele üritusele, et see on üks maailma kõige tuntumaid nii-öelda geiüritusi. Aga üleüldse Austraalia inimesena väga avatud meelega, mis puudutab erinevat sellist nagu seksuaalset kuuluvust, eks või noh, vähemusi üldse. Et ma arvan, et Eestis on veel ikka väga tükk maad minna ja ma tegelikult arvan, et on tore, et sellest räägitakse. Saan väga hästi sellest aru, kuidas vanem põlvkond, kes on kasvanud ütleme, nagu vanal ajal ja neil nende nagu tõekspidamised või pigem arusaamad on nii teised, sest neil ei ole seda keegi kunagi päriselt seletanud. Ja nad ei ole sellest kunagi aru saanud, ma arvan, noorem põlvkond on hoopis teine, aga et eks nagu sellist ebamugavust kehidel võib ette tulla rohkem kui tavainimestel elus. Aga muretud, kas sa ise oled ka vist lesbi või ma loen siit õhtulehest kuskil räägiti, sellest räägiti, et mina jaga Ingrid Peek ja oleme mõlemad leida põlema ja see oli üks ja sama hea, ohutu nagu mulsin. Ei, mina ei ole lesbi, et pigem. Pigem oli see asi nagu selle taga, et õhtulehe ajakirjanik ei saanud ühtegi kommentaari millegi asja kohta ja kirjutas lihtsalt kogu jutu, mida te ise välja mõtles? Aga tegi see mulle küll väga palju nalja, eriti seal teisel pool olles, et ma ei tea, kuidas sinu kingitud. Küll naljas, Ma olin mingil Rõudsipil, tulin, jõudsin tagasi levialasse, siis algul oli küll naljakas, aga kui ma sain aru, et mu perekonnale nagu ei ole nii naljakas mingi sihukeseid nagu spekulatsioon, mina sain ka sellest, see oli lihtsalt pealkiri ja suur küsimärk seal taga, mis annab sul tegelikult justkui siis õiguse kirjutada ükskõik mida. Et mu perele see nalja ei teinud, aga mulle jah, tegi. Mina sain selle artikli oma ema käest ja see oli minu sünnipäeva hommikul, kui silm Palju õnne. Mu ema on nagu harjunud, et minust kirjutatakse igasuguseid asju ja noh, vahel on muidugi nagu küll, hästi karm, et, et nagu teeb perele haiget, kui kirjutatakse midagi sellist, mis ei ole tõsi või mis on nagu riivab. Aga see, ma arvan, tegi neile rohkem nalja. Väga tore, meil on ootel neid Niinasime õun, et lõpetada see tunnikene vestlus sinuga, Maret, su, mis sa ütled lõpetuseks kuulajatele. Omalt poolt ma ütleks seda, et, et ma loodan, et kõigil tuleb hästi tore suvi et kõik saavad käia nii maal kui linnas ja tegeleda sellega, mis neile kõige südamelähedasem on. Ja paneksin südamele seda, et palun, inimesed, puhake, sest selline igapäevane nagu Mare maneer kas või telefonis või poes on vahel nagu liiga stressirohke. Et mujalt tulnuna paned seda rohkem tähele. Hea soovitus, aitäh sulle, Maret, kõike head.