Ka akva vares AK orav läts kuuse otsa. Ott Jaaninana sapuut, Ladze Barry Words sti, tere head raadio, kahe kuuled, taas on käes pühapäev ja seega sobiv aeg natukene alternatiivsetel radadel sammuda. Algab saade hallo, kosmos ja mina olen Ingrid Peek. Minu tänase saate külaliseks on soome-ugri keele ja kultuuriuurija ning maavalla koja juhatuse liige ja kirjutaja Andres heinapuu. Seda põhjusel, et vaatluse alla meie põlisrahva ehk maarahva maailma nägemusi usk ehk maausk. Maousuline Andres heinapuu on Tartu Ülikooli soome-ugri keeleteaduse doktorant, kes on terve elu ugrimugri indusega tegelenud. Ta on eesti saami ühenduse asutajaliige ja Fenno-Ugria asutuse taasasutajaid soome-ugri rahvaste konsultatiivkomitee Eesti poolne koordinaator. Just tänu temale toimus 2004. aastal neljas soome-ugri rahvaste maailmakongress. Lisaks on ta kirjutanud üle poolesaja artikli vähemusrahvuste ja vähemuskeelte kohta nii ajalehtedes, ajakirjades, nii Eestis kui välismaal. Maausku, millest täna juttu tuleb, pole keegi kunagi loonud, vaid see on tekkinud ja muutunud sellel maal, kus maarahvaga lugematute põlvkondade jooksul olles lahutamatud maa, pärimuskultuuri ning maakeeltega, on ta midagi enamat kui religioon. Ma oskan järjepidev maailmatunnetus, pärimus ning elulaad, mis sellisel kujul on olemas vaid maavallas. Tore tähelepanek on ka see, et Vahva ellusuhtumises on oluline, et elu oleks mõnukas ja seda igas elu aspektis. Kavatsengi Andresel tuuride maarahva ja ma usun ning ka taarausu kohta, keda ja mida ja kuidas usuti, millised olid ja on pärimusliku kombed ja põhimõtted minevikus, aga tänapäeval mil maausk taas vaikselt aga elujõulisena levib meenutan teile, et juba saabuval nädalavahetusel, teisest kuni viienda juunini toimub Tallinnas Kinos Sõprus sündmus nimega hallo kosmos ehk kosmilised kohtumised oma ala asjatundjatega kus algul siis vestlusringide loengud pärast filmi vaatamine. Esindatud on neli teemat, teadvus, vaimsus, vandenõud ja ufoloogia. Suure huviga ootan reede õhtust tulevikku laborit, kus teadusajakirjanik Priit Enneti, kel muide vikerraadios väga hea teadussaade labor juhtimisel antakse vaba voli visioneerimisele. Teemaks on, kuhu teadus viib. Arutelus osalevad armastatud teadusajakirjanik Tiit Kändler ajamasinaehitaja ja energiakeskuse hing Aare Baumer, tehisintellekti arendaja Tanel Tammet ja budismihuviline füüsike kosmoloog Laur Järv. Teine vestlusring on vaimsel pühapäeval, mil mõttevahetuses osalevad saate traditsiooni tarkus, juht, therliiv lilleoru, keskuse liider ja müstik Ingvar Villido ja eesti transpersonaalse assotsiatsiooni asepresident Alar Tamming. Põnevusejanuliste julgete mõttelendude fännidele pakub tõelist naudingut kindlasti laupäevane kosmiline kohting. Miljanomaalsete keskkonnanähtuste uurija Igor Volke räägib aktuaalsetest teemadest ja arengutest ufo maailmas. Ning vandenõufanatt rahuldab neljapäeva õhtul Jüri lina oma uue paljastus, filmi täitmatu uru pooros, mast, tsoonide salakaval taktika esilinastusele. Uurige selle kõige kohta lähemalt kosmonautide klubist Facebook'is aadressilt Facebook punkt com kaldkriips alla kosmos või raadio kahe kodulehelt R2 poee kaldkriips alla kosmos või kino sõpruse kodulehelt Kinos Sõprus punkt ee. Ning kindlasti soovitan osta piletid eelmüügist endale koht garanteerida. Tänase saatemuusika valisin teemast lähtuvalt ja mis sobikski avalooks paremini kui meie armastatud muinas-metal'i bänd Metsatöll. Kuulame albumilt Raua needmine. Veljo Tormise lugu Pixel itaania. Metsatölli trummar Atso rääkis mulle selle loo esitamise keerukusest. Nimelt salvestati Se kontserdil Pirita kloostri varemetes. Rõngu professionaalne koor laulab teatavasti noodist, mida põllumehed aga teha ei oska. Niisiis õppisid nad lihtsalt loo pähe. Trumme ratsavaatas dirigendi ja teised mehed vaatasid Atsot ehk siis tõeline väljakutse. Aga nagu kuulda võite, sai tulemus suurepärane. On küll auku otsas Koormust. Minu tänaseks saatekülaliseks on soome-ugri keelte ja kultuuriuurija ning maavalla koja juhatuse liige ja kirjutaja Andres heinapuu. Tere, Andres. Sa oled tõeline soome-ugri rahvaste spetsialist, et võib-olla enne, kui me lähme maavalla ja maausu juurde, räägi, palun, kuidas sa selle teema enda jaoks avastasid, et mis võlus sind niivõrd, et sa selle valdkonna uurimisele ja kaardistamisele pühendusid? Nojah, ega ma nüüd mingi spetsialist ei ole, aga huvi asjade vastu tekkis mul muidugi juba juba varakult, juba lapsepõlves ma mäletan, ma sodisin mingisuguse 37. aasta Novsfelt atlassi ära, pärast avastasin ma joonistasin sinna Venemaa soome-ugrialade kohta niimoodi riigipiire. Konks oli selles, et, et seal olid Eesti, Läti ja Leedu olid eraldi riikidena olemas ja siis ma arvasin, et huvitav, miks ei võiks olla mingi kommi oma etteliigina olla. Nüüd avastasin jah, nii et huvi on olnud üpris varajasest east, aga miks ma olen hakanud rehkendama nende soome-ugri lastega, selle peamine põhjus oli ikkagi Paul Aristega koos 74. aastal. Vadja maal käimine. Ja kui nüüd mina küll ei saa iseenda puhul seda usu asja soome-ugri asjast kuidagi helistada, sellepärast et nad, nad mõlemad on käinud käsikäes noh, ma olen ristimata ja nii edasi, nii et ja isapoolne suguvõsa oli väga kirikuvastane ja aga just nimelt mingisuguseid konkreetset kuju hakkas oma usu mõiste minu jaoks omandama just nimelt seoses nendesamade soome-ugri kastega. Et kõige esimene inimene sellega seoses on siis vadjalane Oudekki Sigurava kes püüdis kõikidele inimestele karuväkke üle anda. Ja noh, mina võtsin vastu. Kuidas see karuväe üleandmine toimub? Kas see on nagu käepigistus või on karraga aga tundsitised, vägi, tulile? Elupraktika on kinnitanud, et tuli mis ma siis täpselt tundsin, seda ma ei mäleta, aga see karu on mind kaitsnud. Aga kogu see soomeugri lukku on seotud mul sama karuga ja mitte üksi soome-ugri karudega, vaid ka indiaani karudega, näiteks seesama karvu vägi on mind kokku viinud teistegi karurahvastega siis nagu noh, näiteks Andid nagu näiteks otsib indiaanlased. Korra oli mul õnn tänu kadunud Harry mürgile viia karu indiaanlane karu hantide juurde, kes sai aru, et nad on tegelikult üks ja see sama rahvas põhimõtteliselt siin on igasuguste soome-ugri rahvaste juures on just nimelt seda ühist mõtlemist ja mingisuguseid ühiseid motiive, mis tulevad nii tuttavad ette, kuigi väliselt on elu ja olu hoopis teistsugune. Noh, mis on ühist minul Tallinna linnas üles kasvanud inimesel mingi hundi põhjapõdrakasvatajaga praktilises plaanis mitte midagi, aga mõtlemine on ühesugune ja seesama mõtlemine on seotud sedasama oma usuga sest ei ole mina kunagi aru saanud sellest klassikalisest saksa filosoofiast. Nonii, saar. Ja, ja aru ei saa sellepärast et minu keel on teistmoodi ehitatud kui nende saksa keel. Ja kui me tuletame nüüd meelde, et kui ta nimetatakse vene keeles pagana uskuse ja sõitšestva, tuleb sõnast keel, nii et see, et meie soome-ugri keelte Meil on olemas ühine mõtlemine, ühine ilmanägemine teeb ka niisugust hõimurahvaste esindajatega, kelle keelt ma ei oska, see teeb venekeelse suhtlemise nendega täiesti ladusaks. Nad teevad samasuguseid vigu, kui eestlased teevad. Ja kuigi me üksteise sõnadest aru ei saa, see mõtlemise loogika on enam-vähem ühesugune ja kui ma räägin hundiga vene keelt, siis ma saan temast kindlasti mitu korda paremini aru kui venelane. Ja üks ilus näide oli veel see, kui teatriasjadega veel tegelesin, siis ma kunagi käisin. Venemaa soome-ugri noorte dramaturgi seminaril, olin seal juhendaja Meil oli kaks juhendajat Eestist ja kaks juhendajat oli Moskvast. Kõikide muude juhtumite puhul me olime ühel nõul. Ainult et kaks mari poissi kirjutasid niisuguseid huvitavaid näidendeid, mis meile eestlastele väga meeldis, aga neile nemad arvasid, et see on noh, täiesti alaväärtuslik kraam. Seal oli natukene Mika selles kah, et poisid olidki marikeelsed ja nad olid ise vigases vene keeldama näidendit tõlkinud. Meie saime nendest vigadest aru, natukene ka sellest tekste kandvast loogikast. Tulemus oli siis see, et päästsime nad ära. Mõlemad said Marimaal, kaks teatrit on mõlemad said pärast kumbki kummagi teatri dramaturgi, eks. Milliseid soome-ugri keeli sa räägid? Soome keelt üsna korralikult ja siis olen kõnelenud ka vadja keelt, aga seal on meelest ära läinud tükk aega ei ole tarvitanud ja aktiivne keele oskus sellega viiega ja aru ma saan kõikidest lääne mehe saajatest Kas te olete tänaseks kokku lugenud, et palju neid soome-ugri rahvaid on? Neid on kuskil seal üle 20 tublisti sõltub kõik sellest, et kes mida rahvaks peab noh näiteks Eesti riigi meelest setud ei ole rahvas, setud ise oma kongressiga on arvanud, et madonna omaette probleem on veel mitu keelt, on. Näiteks võrukesele arvavad, et neil on omaette keel, kuigi nad ei ole omaette rahvas. Maridel on kaks keelt mäe mariga niidumari kaks kirjakeelt, sealjuures sealjuures Peavad ennast üheks rahvaks. Nii et eeli võib-olla rohkem kui rahvaid keeli on kuskil 30 ringis täiesti kindlasti kohe, kui me radikaalselt võtame. Näiteks saami, et neil on üheksa keelt, huntidel on kaks elusat keelt ida ant põhja andist aru, isa taan, tõlge päev. Kuigi nad on üks rabas ja peavadki ennast üheks rahvaks, aga räägivad kahte. Ametnikud on need murded. Miks ta peaks murre olema, kui teineteisest aru ei saanud. Mis sina arvad sellest, et kui üsna suvaliselt kasutatakse sellist väljendit nagu ugri Küll veel väljendi mõtles välja keegi ja inimene, kelle nimi oli Lauri Vahtre, tal on see nimi, jalg ja ta kasutas seda vist sellesama meie maavalla kalendri kohta. Soome-ugri on niisugune teaduslik värk ja ugrimugri nisukene ebateaduslik värk. Ja mulle hakkas see termin meeldima, siis ma püüdsin teda igati positiivse tähendusega juurutada eesti keelde ja enne õnnestuski see ugrimugri on kõigele lisaks, tähendab niisugune sõna on just nimelt sellele samale ugrimugri lisale mõtlemisele, oma. Sellest on kunagi kirjutanud Jaan Kaplinski pikema loo, mille ümberjutustamine läheks väga pikaks. Ühesõnaga ugrimugri võib tähendada, et ugri ja kõik, mis seal Elbe see tähendab seda, et mõisted ei ole täpselt piiritletud, üleminekud on sujuvad. See tähendab, seda ei ole vastandumist ei ole mingisuguseid binaarseid, opositsioone, mis indoeuroopa teadusele omased. Et üks asi on miski või eksasjana A või mitte-A samas võib-olla miski asi nii A kui mitte ja, või ei kumbki nendest. Ja ta võib olla ka üleminekul ühest teise, nii et noh, see ongi see soomeugri helise mõtlemise eripära rikkus ja see on seesama, millepärast, ma ei saa aru, sellest. Ei saksa klassikalisest filosoofiast, aga lõpuni vist Camite haidega eksistents jalismist. Mis on see ühine element või filosoofia või miski, mis siis kõiki soome-ugri rahvaid omavahel ühendab? No ikka mõtlemise loogika, nagu ma ütlesin, on muidugi ka muid ühiseid hoiakuid. Ja see kõige ilusam ja seda Uku Masing kirjeldanud oma essees harjas taeva põdrale rahvaste meelest, et kuidas keel mõjutab mõtlemist ja maailmanägemist. Aga kui me siin mingisuguseid muid olulisi omadusi mõtleme, siis siin võib tulla näiteks niisugune huvi läheb asi nagu suhtumine metsas, tähendab soomeugrilased enamik nendest metsarahvad sealjuures kogu see metsalugu ei kehti peaaegu üldse ungarlaste kohta. Kui saksa muinasjuttudes on mets üks kole koht siis soome-ugri muinasjuttudes ei ole ta sugugi mitte kole, seal võib olla juhtuda igasugu huvitavat aga ta ei ole mingisugune eksistentsiaalselt paha. Ta on pigem sihukene, normaalne elukeskkond ja noh, on igasuguseid vanasõnu ja kõnekäände just nimelt metsa kaitsvast osast inimese elus või kõikidele rahvastele. Nii et metsarahvaks olemine metsarahvast, eks ole, see on jah, kõigile saanu keelas tule peale, ungarlaste üpris oluline. Te mainisite emmega karu rahvas, mida see siis täpselt tähendab? Noh, Andid ütleme pooled hundid on karude onupojad. Ühesõnaga, et karurahvad on need rahvad, kelle jaoks on karu püha loom kelle jaoks on karu peaaegu võrdsustatud inimesega, Andid näiteks, kui nad lasevad karu maha, siis nad peavad mitu päeva karu peiesid püüavad ennast ära lepitada karuga ja karu on neil siis kõige tähtsam loom. Ja põhjapõder on ka tähtis loom. Temasse suhtuda, tehakse ka kui peaaegu võrdsesse. Aga elu on tähtsam. Ja samasuguseid suhted on siis teatavatel indiaani klannidel teatavate loomadega, kellest nad arvavad ennast pärinevat või selle asja ugrimugri. Mina jään laupäev nii alla. Ei anna. Nii lega ta liin vada tuule ka ei. Mulle ta tuule kaaline kaadavad luure lahka. Tee läheb ta. Läheb ta laupäev. Ikka viibi kiire, kui tee käed ei räägi kaadriidrigeeraeguriteedika kui tigu, käeguusi, lauli, kuradi käega laule, käe, koordi, lauli, koolid. Laulis ta ka ära kadatulli, siis aga. Ta koeraga ta lõi, esid koeraga ta trelli. Aitäh ja nüüd Andid mäed, jää seal mööda jääteed mööda, ei, ei kuule, aga aga ei kuule, aga ei korja kaasa elada ja kaasa elada. Tabada ja siis. Siis ta näeb aga Taage paga teeveedid. Maarahvas on eestlaste vanem nimetus ehk siis põlisrahvas eestlaseks hakkasimegi nimetama alles 19. sajandi ärkamisajal, mil ka keelest ja eesti keel alustamegi äkki sellest, et räägi palun natuke maarahvast, et kes nad olid ja kes nad on, milline on nende maailmanägemus elufilosoofia? See on nihukene, õnnetu juhus, et eestlased on ühed vähestest soome-ugri rahvastest, kes hea meelega iseennast nimetavad laenatud nimega. Ja enne seda, kui papa Jansen oma esimese Pärnu Postimehe avaleheküljel Eesti rahva poole pöördus, ei teadnud ükski inimene siin et eesti rahvas üldse olemas on. Natuke laiem lugu, millest on Rein Taagepera kirjutanud ükskord ühe täitsa hea loo, kus ta nime tab ärkamisaega maarahvaauto genotsiidiks või kollektiivseks enesetapuks. Ühesõnaga toimus niisugune protsess, mille käigus Tiit Hennoste on öelnud selle kohta, et Eesti kultuuris on toimunud enesekolonisatsiooni protsess. Et sakslased meile saksa kombeid õpetada ei tahtnud, aga siis millegipärast arvati, et saksa kultuuri ülevõtmine on õige hea ja vajalik. Ja sisuliselt ongi juhtunud niisugune lugu, et nüüd see eesti rahvas on mingisugused siuksed, kummalised sakslased, kes saksa keelt ei oska. Kõik muu on Saksamaa, hoolimata sellest Nõukogude okupatsioonist ja tont teab millest muust, mis meil siin vahepeal. Ja nii võibki öelda, et eestlased hoopis teine rahvas kui maarahvas. Et see on uuesti välja mõeldud, mingisugune kultuur saksa malli järgi, sest Ma saan aru küll siis oli poliitiliselt vajalik, et tunda ennast võrdsena sakslasega pidid sa olla olema tema moodi, siis teisiti ei olnud võimalik. Samasse maarahvakultuur elas ikkagi maal edasi ja siis tehti mitmeid katseid eemale mõõtsist tema kultuurist oli näiteks Friedebert Tuglase mehelise Gustav suits igatahes mingisugused nooreestlased. Aga noh, matsid maale klaasid edasi ja seetõttu see maarahvakultuur ei saanudki täielikult ära kaduda. Ja tegelikult eks seda maarahvast ela igaühes meist erineval määral edasi kas või niigi palju, et jaanituld tehakse ja ja et jõulusid peetakse ja iminda kirikusse. Jõulude ajal ollakse kodus, iga Eesti inimese igapäevakäitumisest võib leida mingisuguseid nisukesi jooni, mis, mida võib pidada maa usuliseks, niisugune seal nad olid. Nad elasid jah, maal enamasti linnas elanud, sellepärast et kui kuni selle alternatiivse eesti kultuuri tekkimiseni linnainimesed saks astusid. Sellepärast et võib-olla ei olnud see maarahvakultuur tõesti nendes linnaoludes jätkusuutlik, kuigi ma selles päris kindel ei ole. Keskaegne Tallinn näitab natuke teist pilti, aga küsimus oli selles, et siis oligi nii, et kui sa tahtsid olla korralik linnainimene mingisugusest alates 16.-st sajandist, siis sa pidid kõnelema saksa keelt, kuivõrd linnad läksid saksakeelseks. Vanasti olid kõik mittekristlased paganad, tänapäeval on tekkinud uus paganism, Ameerikas tuntakse seda kui vikat Briti saartel. Dism, Rootsi sodinism, Eestis movsk ja taarausk. Räägime ehk enne minevikust ja siis püüame jõuda jutuga tänapäeva, et kas ja kuidas uus paganism Eestis praegu ilmneb. Nii et alustagem siis aia rändu, kuidas meie maailm vana mao usu kohaselt läbi ilma linnud, kes ja mida ma usulised siis uskusid või keda? Ei noh, eks nad uskushivat seda, mida me siiamaani usume põhiliselt. Ja häda ja õnnetus on selles, et ega me väga täpselt ju ei tea, mida uskusid igasugused inimesed näiteks 1000 aastat tagasi. Mille poolest erineb usk igasugusest uus paganismusest, ongi see, et me põhimõtteliselt ei otsi taga mingisugust 2000 aasta vanust pärimust. Oskar Loorits on, on maausu kohta tarvitanud sõna dünamism mis tähendab seda, et maausk on just nimelt dünaamiline. Ei ole kunagi olnud olemas mingisuguseid fikseeritud pühasid tekste. Ei ole olnud midagi fikseeritud, kõik on antud edasi inimeselt inimesele ja on olnud nõnda öelda Pälimuslik. Ja igasugune pärimus on selle poolest hea ja ilus, et ta kohaneb ajaga. Kui on mingisugune püha tekst, siis ja pikka iga uus põlvkond teda muudkui tõlgendama ja seletama, et mis asi on tegelikult üsna tõenäoselt ajab ta jama juttu, kui võrrelda seda nüüd sellega, mis selle püha teksti kirja panemise ajal inimesed mõtlesid. Mitte keegi ei saa teada, mida mõtles see, kes kirjutas Matteuse evangeeliumi. Me ei saa tema käest seda küsida, aga pärimusliku usk on see, mille kohta sa saad alati küsida oma vanaisa käest. See pärimusliku usk antakse edasi ja ta muutub koos ajaga. Too ei olegi üldse oluline maousulisele, et kuidas ja mida usuti siin maal 2000 aastat tagasi. Sest Moosuline teab seda täpselt, et ta ei saa seda mitte kunagi teada. Meil ei ole nisukesi illusioone, et me võiksime ette kujutada, et isegi seda, mida mõtles näiteks Tammsaare, kui ta oma teosed kirjutas, sest meil ei ole tema konteksti Mooskonna alati konteksti reaalne. Ta on alati siin ja praegu. Pao usu järgi elame me tänapäeval aastas 10224. Kas see tähendab seda, et 10224 aastat tagasi tekkis meie maailm läbi ilma linnu? See on pigem pigem üks üks teine lugu. Lind läks vee alla ja tõi sealt vee alt maa üles. Aga mis siis toimus 10224 aastat tagasi, see on üpris hiljutine teaduslik avastus. Nimelt on Rootsi teadlased teinud kindlaks, et suurem osa Eesti territooriumist sel ajal merepõhjast üles tõusis. Õigemini vesi läks pealt ära. Voolas Atlandi ookeani. Räägi sellest maailmasaamisel. Ostad mingisugust mao, soolist maailmasaamise lugu ei ole olemas. Olemas igasugused huvitavad laulud kus seesama munast sündimise lugu on, on lauldud, kus ta on taustal, kus ta tõenäoselt on vahepeal ära unustatud olnud. Minul aitab sellest, et kui ma näiteks kevadisel suvistel selle laulu uuesti ära laulan seal on mingisuguseid siukeseid jõueitsilikke asja ka keeles küll mingisugune sihukene motiiv, uba indiaanlastel on niisugune komme, et nad teavad igal aastal maailma uuesti looma ja siis nad omas rituaalse laulus nimetavad kõiki neid maid, mida nad teavad ja nad usuvad, et kui nad ei laula, siis ma olin seal hukka. Ma tean seda. Ja see annab minu jaoks mingisuguse veidra kõrvalmate igakevadisele laulmisele. Ja ei noh, ta on tähtis küll ja ega me ei peagi ju täpselt teada, kudamoodi asjad olid nagu ma ütlesin, et meil ei ole ühtegi pühakirja ja meil ei ole ühtegi pühakirja, kus on kirjutatud, et kuidas see maailm olema sai. Tuul oli su öised süü. Sibema ta, ma tahaks nyyd ta-le. Nii Sibega siis rega. Libe oli ei võidu. Jaa Reedi, moona, ATVd vaeva. Maausulistel oli ju kõikvõimalikke palju jumalaid, et usuti, et maa on jumala äike, on jumal, vesi on jumal, tuli, on jumal kõige tähtsam. Jumal vist oli maaema, eks ju. Jah, keeruline jumalaid on igal 100-l juhul mitu, neid ei saa olla üks. Sellepärast, et see ei ole lihtsalt mõeldav, et kuskil on üks mingisugune jõud või kui me vaatame maailmas oma ümber, me näeme igasuguseid asju, igasuguseid inimesi, igasuguseid tahtmisi. Üks tahab ühte, teine tahab teist, kuskohast peaks siis olema mingisugune üks suur jumal, kes ühte tahab ja kudamoodi ta siis saaks väljenduda, nii et lihtsalt on mõistusevastane mingisugune ühe jumalausk. Ühtlasi on ka kahjulik, kõik ususõjad, mida mina tean, on alustatud ühe jumala usklike poolt. Soome-ugri paganad on sõdinud küll marid ja on kunagi eriti sõjakad olnud, aga mitte kunagi ei ole nad selle ettekäändeks toonud mingisugust oma jumala eest või poolt sõdimist, sellepärast et nad pidasid loomulikuks teistele rahvastele teised jumalad. Ja loomulikult nad ohverdasid oma jumalatele, et neil oleks parem sõjaõnn. Jah, seda küll. Aga et nad nende pärast oleksid sõdinud, seda ei ole. Igal maausulisel on praeguses seisus omad jumalad, sellepärast et noh, eks muidugi, soomlastel on natukene parem olla kui meil. Sest Mikael Agricola neil üles kirjutanud, teinud jumalate kataloogi omal ajal. Aga noh, jälle sellesama maa asuprintsiibi järgi, need on paberi peale kirjutatud nimed, et jah, lühikese iseloomustusega, mille eest nad hoolitsevad, aga kui sa ikkagi ei tunne seda jumalat kui sul ei ole temaga ühiseid tuttavaid, kui ta ainult seal paberi peal siis on sellest vähe kasu. Põhimõtteliselt maha ema on tähtis küll, sest maa on tähtis. Aga on olemas igasuguseid muid emasid ja isasid, metsa metsaisad ja sealjuures nende nimetused on eri kantide selgemad. On olemas tule isa ja tulema näiteks minu jaoks nüüd kas ma ütlen selle maa kohta ema või ütle seal nagu ei ole vahet suurt maailma ja suurema ja oma ohverdamistest olen ma teinud just nimelt maale. Räägi ka sellest, kuidas näiteks käib maaemale võimaale ohverdamine, milles see rituaal üritus seisneb? Oi, see on lihtne pruulid õlle kallad maha. Mitte kõike, ühesõnaga jagad seda maaga, nii et öeldes mõeldes. Aga ma ütlen, et vormeleid ei ole, igaüks ütleb mõtlemist, tahab. Oluline vaimne side sellesama maaga puudega kividega. Et noh, kui me võrdleme nüüd näiteks mingi budismiga, siis siis maausus, budisti, jooks, sääsk on olend. Aga puu ei ole sääski, ei tohi tappa, puuga võid teha, mis tahad, aga meie jaoks on puusamasugune olend. Meie küsime puu käest luba, enne kui teda maha raiume või enne, kui tema käest viha jaoks oksi võtame. Ja, ja tegelikult seesama vaimne side mingisuguse konkreetse puuga on maousulise jaoks üpris oluline ja see on, see on niisugune käegakatsutav asi. Ega maa ei ole ka see planeet. Ma olen emale üle planeediga mitte midagi pistmist. Maha ema on siin kohapeal samamoodi nagu näiteks paluküla Tõnn on palukülas, mujal võid kah mõni Tõnn olla veel, aga ma ei tea, võib-olla tõenäoliselt nad on ikka esinevat Tõnnid. Ja noh, küsida seda, et kas Peko on üks üpris võimatu, sest Pekot on korraga mitu Peko on puu koju, aga samas samas võib-olla seesama Ellon Peko, kellest kirjutas Agricola. Et jah, ei oska mina seda maausulist bioloogiat kokku panna. See on rohkem nisukene tundeasi, et ta on väga konkreetne, aga loomulikult on ta ka teadmise asi, sest nagu ma ütlesin, et pärimus on see mille kaudu ta siis edasi läheb. Ja siin üks pisikene täiendas, et noh, tõepoolest näiteks oma maavalla kalendri puhul seda koostades on tehtud vanasti tubli töö kirjandusmuuseumis. On olemas mingisuguseid asju, mida minu esivanemad on ära unustanud. Aga siis hea pastor Horton nad ilusti ära talletanud sinna kirjandusmuuseumisse ja siis võib sealt mälu värskendada. Ja siin ongi nüüd nüüd vahe selles, et, et me ei otsi mingisugust 2000 aasta tagust õiget. Me lihtsalt täidame neid, seda lünka, mis on vahepeale jäänud Nende kirjatükkide alusel ja noh, kõike tuleb iseenda peal proovida. Kui sa ikkagi miskit ei usu, siis sa ei usu. Räägi natuke ka hiies käimisest, et hiired olid ju maarahva pühamud, mida seal tehti, kas seal suheldi näiteks haldjate loodusvaimudega? Ka lisaeelkõige ohverdamise paik. Muidugi meie hiie kõrval oli ka kiik, oli jaanitule plats enamasti. Need tegevused, mis seal toimuvad, olnud läbi põimitud igasuguses mõttes nihukene, lõbus tegevus nagu kiikumine. Miks meil on suured külakiiged? See on? Maagiline tegevus. Samamoodi kõik jaanitule tegemised, miks vahetevahel pannakse Soomes küll rohkem, kui me oleme meil kah näinud, mingisugune tuli? Postiga Sa selleks, et tuli paistaks võimalikult kaugemale ja tuli teeks viljakaks võimalikult suure maja maad. Ohverdatakse siiamaani. Mida ohverdatakse, kas ka näiteks loomi-linde? Täitsa kindlasti on seda tehtud ja Lõuna-Eestis tehakse seda siiamaani ma nüüd Põhja-Eesti kohta täpselt ei tea ega oska öelda, aga võimalik, et ka kuigi noh, vereohver on üks keeruline asi sellega võib mööda panna väga lihtsalt, kui sa ei oska seda teha. Näiteks ei julge sellepärast et noh, ma olen näinud küll igasugust ohverdamist nii maride kui hantide juures aga igal pool on omad kombed, midagi ei saa üle võtta täpselt sealt. Aga kui mõni mõni arvab, et ta võtab selle riski, siis miks mitte põhimõtteliselt kiide pühale puule võib anda mingi riideriba lõnga, hõbedat, ohverdatakse hõbedat, eriti allikatele. Siis kaabitakse hõbevalget, mul on kogu aeg olemas, hõbenuga mul ei ole, aga võtmeservaga saab ka nii et ei ole nagu asjast lugu. Õlu on oluline ohverdamise toitu on olnud igasuguseid huvitavaid kombeid on olnud näiteks see komme, et sa esimesest õllest, mis sa teed, peata piimahiide Tõnnile kõik esimehed, mis on esimeses leivapäts-ist ja nii edasi ja nii edasi. Kuidas mina nüüd ise saaksin midagi niisugust teha, et nad artikli esimesed sõnad ei saa viia. Aga noh, põhimõtteliselt on ikkagi võimalik elada nende vanade pärimuslike vanade vait väljuvuslik just nimelt nende, mis on kogu aeg olnud kommete järgi. Tulge mu kai, mu näen, kui ja poole viiluta. Kui koti on kange vae viige häid siis näeks saatooria. Tulge mu kai moosi saab juua ja kolu rändviisu. Siin vaimumuusa värskes või osa ta olla ja päeva. Tulge mu vaimu siin laulu ei levi ja suitsukala ära. Kui ivani jõustunud Sosi jalaaasta on vesi siin suuni saama. Varesele valu harakale, halu mustale sirgule, muu tõbi latserdatukeneideerides Soele suudeus rebesseda riideus harakale, Hanna täius varestele vasara täis latsega natukene terves. Kallid raadiokuulajad, käimas on saade hallo, kosmos ja minu tänaseks saatekülaliseks on soome-ugri keele ja kultuuriuurija mingi maavalla koja juhatuse liige ja kirjutaja Andres heinapuu. Teemaks tänases maavalla maarahva maausk. Andres heinapuu rääkis meile algatuseks natuke ugrimugri juttu ning seejärel maa ausust, mida nimetas ka dünamismiks seksuaalseks usuks, mis toimub siin ja praegu. Rääkisime ka põlisrahva pühamust ehk hiiest ning sellest, mida seal tehti suheldi kõikvõimalike loodusvaimude, jumaluste ja esivanematega kellega heaks läbisaamiseks ka ohverdati üht koma teist sealtsamast, nüüd jätkamegi rest tahaks veel teada ka taarausueluringi talituste maavalla koja kohta. Nagu teate, toimub juba tuleval nädalavahetusel, teisest kuni viienda juunini Tallinnas Kinos Sõprus festival, hallo, kosmos ehk kosmilised kohtumised oma ala asjatundjatega ning peale jutuga filmi vaatamine igal õhtul on erinev teema. Teadushuvilistele on reedene tulevikulabor, kus teadusajakirjanikud, teadlased, julgeid tulevikuvisioone genereerivad ning arutelus püüavad küsimusele, kuhu teadus viib erinevaid vastuseid leida. Priit Ennet, Tiit Kändler, Aare Baumer, Tanel Tammet ja Lauri Järv. Pärast linastu dokumentaalfilm transententne inimene, maineka leiutaja ja futuroloogi vei körts faili elust ja ideedest, mis on julgelt ajast ees. Just temalt pärineb näiteks singulaarsuse idee ja tema on ka see mees, kes plaanib elada igavesti nii et reedene tulevikulabor tulle tõeliselt lennukate visioonide rütmis. Laupäevane kosmiline kohting toob publikuni anomaalsete Keskkonnanähtuste uurija Igor Volke loengu mis pakub palju põnevust, kuna maaväline elu ja ufod on ju vägagi intrigeeriv teema. Loengule järgnevaks filmiks on 1969. aasta ebatavaline musta huumoriga vürtsitatud stiilne ulmefilm. Monitorid demonitoris. Vaimsel pühapäeval mõtisklevad ja filosofeerivad teemal, kuhu kulged inimene Alar Tamming, Peeter Liiv ja Ingvar Villido Ene Ergo männ, Kalju Paldis õpetab vett puhastama ja laadima taro kaardispetsialist. Katrin aitab tulevikku piiluda ning magustoiduks rituaalne film. Rahumeelne sõdalane, mida muusik Sting nimetas teoseks, mis võib muuta elusid. Kas elusid muudab või mitte. Jüri lina uus suur film, täitmatu urovoorus, Masssoonide salakaval taktika. See selgub neljapäeva õhtul. Kõik see siis festivalil, hallo kosmos algaval nädalal teisest kuni viienda juunini Tallinnas Kinos Sõprus. Piletid on eelmüügis need, kel huvi, see kiirustavam. Loomulikult leiate operatiivselt infot toimuva kohta kosmonautide klubist Facebook'is aadressil Facebook, punkt com kaldkriips hallo, kosmos ning raadio kahe kodulehelt R2. Ee kaldkriips hallo kosmos, kus asub ka foorum ning arhiiv kõikide varasemate saadetega. Nüüd aga jätkame jutukesi sellest, mida maausulised hiies teevad ning kuulame folk metal ansamblit Raud-Ants mis ühendab vanemat rahvalaulu ja rocki ning mille liikmete seaski on maousulisi raudanud isakodu ja mehe kodu. Andres rääkisime siin sellest, et kuidas maousuline käis hiies, see oli tema pühamu, et ohverdas seal puudele kividele, suhtles metsavaimudega kõikvõimalike jumalatega. Kas seda, mis hiies toimus, võiks nimetada näiteks ka maagiaks või nõidumiseks või ma ei tea kultismiks? Nõidumine on olnud kogu aeg niisugune tegevus, millega tegelevad nõiad. Ja seetõttu mina seda nõidumiseks nimetada ei saa, noh muidugi põhimõtteliselt võib nimetada luterliku jumalateenistust kah näidumiseks. Et eks ta samavõrra nõiduinale võtame armulaua, et vastavalt mõjub leivatüki Jeesuse ihuks ja siis teised pistavad selle nahka, eks sulaselge näitus. Eks ta selgesti niimoodi folklaristlikus kõnepruugis mingisugune maagiale definitsiooni kohaselt see on millegi mõjutamine üleloomulikul teel või, või midagi niisugust, mis seal oli. Aga see on ikkagi pigem kas vahetuskaup või või ikkagi pigem mingisuguste vastastikuste kingituste tegemine. Et sa teed sellele Hayldjale mingisuguse kingituse lootes, et ta suhtub sinusse pärast seda hästi. See on nagu niisugune värk. Kas sinna juurde käis loits? Jah, võib käia, aga ei pruugi. Nii et see, et alati peab käima juurtega loits, pole üldse nii oluline, et loits on tunde järgi. See on hoopis teine lugu. Loits on mingisuguse konkreetse värgi puhul, et haiguste ravi ja igasugused niisugused asjad tuuleloitsud on selle vastu, et tulekahju ja põletushaavade vastu. Ja nii edasi. Kui sa annad kellelegi midagi, siis sa alati ütled selle juurde. Palju õnne sünnipäevaks, vanad liiliad. Aga mõnikord on nad niisama kingituse. Mõnikord sokutad salaja kuskile kõik võimalused olemas. Kas mingeid selliseid vanu võtteid, nippe või rituaale või siukseid maagilisi tegevusi ka tänapäeval kasutatakse, et sa juba mainisid täitsa vahest kraabid natuke hõbedat seal ohverdad, et kas ja kuidas neid üldse saaks meie tänapäevaellu tuua sisse, kas nad sobivad siia? Sobivat küll tehakse kogu aeg mille puhul sa ise kasutad näiteks noh, kui miskit vaja ja toimib, toimib keerulise loo jutustada soome-ugri rahvast, erisustest ja ühisosast. Et kuna korraldasin 2004. aastal soome-ugri rahvaste maailma kongressi Tallinnas, siis noored soomeugrilased tulid mulle appi ja inimesed tahtsid laulda. Öösel aeti hotellist välja laulmise pärast, siis me otsisime koha, kus kus laulda saab, ma teadsin nihukest kohta. Hotelli ligidal hoovis põletati tuld. See oli parasjagu tulepäev, see tähendab, tavaliselt teatakse seda lauritsapäeva nime all ja need tuletegijad seal, nemad arvasid, et tohib, aga tegelikult tohtinud. Mul hakkas hirm selle suure rahvaga sinna sinna sisse ronida. Siis pidasin ühe udmurdi oma usulise tüdrukuga nõu, et mis teha, aga tal tuli õnneks nihukene hea mõte pähe. Neil murtidel on olemas nisukene laul, millega nad jumalate käest andeks paluvad. Mina meie traditsioonist niisugust asja ei tea, et meil oleks. Ja siis me läksime sinna lõkke hoovi sisse ja tema laulis seda laulu. Tulemus oli see, et kui ülejärgmine päev või ma ei tea, kolm-neli päeva pärast pidid tulema kongressi nimesildid Tartust Tallinnasse. Buss läks täpselt poole tee peal põlema. Aga meie nimesildid Eterneks õnnekombel kuigi nad olid just nimelt üpris selle koha ligidal seal pagasnikus, kus tuli ei tahaks. Et selle laulu saatel tegin ka väikese ohverduse ja ma usun, et see siis siis nagu aitas. Hämmastav, ma ei oleks uskunud, et nad udmurdi keeles ta, kus saavad tule isale tur. Miks see on oluline neid asju säilitada, et võiks ju mõelda, et maailm muutub, inimene peab ikka ajaga kaasas käima, et kaua sa seal metsas seda kiviga kummardajaid tuleb ikka raha teenida ja eluga edasi minna. Eks see ole igaühe valik, igaühe oma valik, aga noh, eks see nüüd, mis sa oled ja see, kus sa oled, noh, nisukesed küsimused võivad inimestel tekkida ka siis, kui nemad on edasijõudnud ja kui nad küsivad, et kus edasi nüüd on nihukesele rahmeldamisega inimesed surevad infarkti joovad ennast surnuks, sest ei suuda lõõgastuda, sest ei leia kohta. Meil on tarvis mingisuguseid akusid laadida. Minu meelest lihtsalt nii elada on ebamugav. Me võime küll rääkida igasugust huvitavat asja. Ma olen tulnud suurest paugust ja seda kuidagi füüsikaliselt ära seletada ja isegi need, kes on need füüsikud isegi need ei suuda seda suurt pauku ju ette kujutada. Ja see suur pauk ei aita neil leida oma kohta siin selles maailmas, mida nad enese ümber näevad. Et kõige olulisem on ikka leida oma koht ja teada, kelle keskel sa oled. Ja siin ei ole olulised mitte üksi inimesed, loomad, puud, taimed, kivid, vaid ka kõik need vaimsed olendid, mis on meil siin meie kõrval. Ja kui sa ennast nende keskel paika oled pannud ja kui sa püüad nendega hästi läbi saada kõikidega. Mis minu meelest ei ole suurt midagi karta. Rikas firma omanik kardab pankarty, eks minu juures on katkenud sisse murdmas kolm korda. Aga ta ei ole leidnud mitte midagi, mida ta tahab. Sest ma kannan seda kaasas. Tavakodanik teab tänapäeval heal juhul väljendite Taara avita, aga kui ma olen õigesti aru saanud, siis taarausu kahekümnendatel kolmekümnendatel sõnastatud põhimõtetes lähtuti arusaamast, et rahva kõrgeim eesmärk on vaimne ja kultuuriline iseseisvus. Õpetuste aluseks tõekspidamine, et kogu ilm on arenemise edenemise tulemus. Räägi palun natukene meile taarausus. Taara usuloojad olid siis need inimesed, kes tahtsid ka Vainiliselt iseseisvaks saada, mitte üksi riiklikult. Ja tegelikult lähtusid üpris suurel määral ikkagi sellest samast nähtusest, mida praegu maa osuks nimetatakse. Aganad tonnisid oma aja ka kooskõlas siis veel. Ei ole nad pidada seda rahvalikku ebausku mingisuguseks, tõsiseltvõetavaks religiooniks ja siis nad mõtlesid igasuguseid huvitavaid asjakesi sinna juurde mis nende meelest pidi pidi asja nagu kultuursemaks tegema, aga noh, põhimõtteliselt ikkagi tegemist oli siis ja on praeguseni oma rahvususu loomisega ja see on need maausuga, tal täiesti ühine maosk on kohalik, on rahvuslik usk, saab olla ainult maavallas. Maavald on Eesti territooriumi evad jääma. Nii et praegu on, on kah näiteks on näha, et meie hulgas on maausulised üpris mitmed neist, kes ennast praegu maa Osuliseks peavad, on taarausulistest perekondadest Pärt ja Milgi moel võib öelda, et ei oleks ehk meie julenud maausku päris usuks pidada, kui kahekümnendatel kolmekümnendatel poleks. Poleks taarausku olnud. Mis on oluline? Oluline on see, et sa julged seda asja tõesti usuks nimetada dada, mis mingisuguste kristlaste meelest on pelk ebausk folkloristide meelest rahvausund. Kui mingisugune kristlus või budism? Kuigi tegemist on samasse sfääri kuuluva asjaga ja tuleb julgeda öelda, et vot saab olla siin on muidugi abiks olnud ka muud sotsiaalses taustas globaalsest sotsiaalsest taustast, näiteks Ameerika põlisrahvad ja Austraalia põlisrahvad, kes on võidelnud oma oma basimuslikule usule välja toetuse tunnustuse. Ja noh, miks mitte ka Venemaa soomeugrilased, kes on andnud meile just nimelt seda julgust, et öelda seal usk nagu teised. Sest noh, siin maridel enne esimest ilmasõda oli mitu kohalikku oma usuorganisatsiooni oli isegi üks sekt mis oli siis sutikene, suundus manateismi kogu sortaalini. Põhimõtteliselt need Venemaarännakud, meie hulgas on õige mitu nisukest inimest, kellel on Venemaa soome-ugri tausta vaadatud, need on andnud meile täiesti kindlasti seda julgust selga sirgeks lüüa. Sealjuures nende käest midagi ülevõtta. Mingisugustes detailides me loomulikult ei saa ega tohi. Sest neil on oma usk keegel mari usku kah mari mahusuks nimetatud, mina ei luba. Mariusk hoopis teine asi. Nii et maausk ja taarausk redelt on siis erinevad asjad, et kõigepealt tuligi maausk, mis siis on ka tänaseni ja taarausk on siis üks liin sellest või üks selline haru. Jah, seda võib tõesti niimoodi öelda, et taarausk oli mingi Venemaausu moderniseeritud vorm kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel. Ta on elus veel siiamaani. Aga ma tean sellest väga vähe, kuidas ta praegu elus on, sellepärast et kuigi meil taarausuliste ja maausuliste maavalla kodame alguses organiseeruda, siis mõtlesime, et teeme neile kah mingi pesa valmis ja oli mõningaid läbirääkimisi, aga siis nad ikkagi otsustasid oma organiseeruda ja praegu on nii, et meil mõningaid taarausulisi on, aga mingisugust hiit. Koosseisus ei ole sealjuures Eestis mitu tükki täiesti on olemas. Sotsena ma niis vaid. Maamees vats naa seegi LSelles roll. Laane sai õelad. Sai õelad saiena Od kail killu sall. Läks, see võttis omalaadse omalaadse maagia illus, sillus. Võtzee sulad. Võtsin soolad, maitsesoolad, Ello sillas, son, tuumaanis pead päramiine, maamis, käetheramiine. Laanepead Räämiine, Cavenda, tuulats, peateramiine la ekspiaateramiine, jääteramiine. Jää suulaneeriad sulane, pead, jää, las las või sula, sest saima sulaadsessaima aniis sulaadsessaima mees, last sillas roll. Tahtsin enne veel küsida sellise asja kohta nagu märgid, sümbolid, et esimesel sajandil tekkinud vanade germaanlaste tähestik oli ruunid mis viikingite tihti kasutusel ka kui maagilised sümbolid, et millised olid maa rasva, sellised väge täis sümbolid kuidas neid kasvatati? Aga üpris üldiseid millegipärast noh, näiteks üks oluline kaitse sümbol on olnud haaklist ega ilma hakkidetariston on oluline haakrist siis hoiab kurja eemal nagu ka näiteks kaheksaganud ohu Männa nime all tuntud asi, nihukesed kaitsvad märgid on, on täiesti elus ja üles. Ja noh, kõige kummalisem on see, et seesama kaheksakant, see on enam-vähem ühes funktsioonis kuningat, murtideni välja kõikidele rahvastele õige mitme rahva lipu peale, näiteks. Siis täitsa tavaline rist võib kah olla tähendusega. Näiteks Marju Kõivupuu on kirjutanud ristipuudest palju igasuguseid huvid, vaid artikleid, pihlaka, ristipuid kaitsta. Tollele ristipuul on tehtud lihtsalt tavaline rist. See rist, risti tähendus on see, et antud juhtumil aidata see surnud hing teisele poole jätta ilmaasjata sealt tagasi ei tuleks, siis tõmmati talle tee ette ja siis ta matise tee teistpidi puldist läbi. See on nagu niisugune loogika. Räägimegi surmas, sest et tänapäeva inimesele meeldib igapäevaselt surmast pigem mitte mõelda, et vahel olla justkui lausa sündsusetu surmast rääkida. Unistame olla surematud, et milline oli maarahva suhe surmaga, mida arvati peale surma juhtuvat, et kui inimene ei läinud teisele poole toonela jõge, mis siis edasi sai? Välimuses, kõige kõige olulisem on see, et kõik meie surnud esivanemad ikkagi võtavad edasi osa meie elust. Nad on seal toonela talus või kus tahes. Aga hingedeajal käivad nad kodus, hingedeajal tuleb nendel süüa anda ja nendega tuleb, tuleb jätkata hääd läbisaamist või isegi juhtumil, kui sa näiteks eluajal ei ole hästi läbi saanud, siis oleks viisakas kuidagimoodi ära leppida. Ja noh, põhimõtteliselt esivanemad on, on, on selles suhtes need, kes vot need on ikkagi tähtsad ja nad on tegelikult reaalsed. See on meie jaoks oluline, kuda nad seal omakeskis on, küllap nad saavad hakkama. Nad suudavad meid mõjutada sealt ja meie elu tunduvalt rohkem, kui nad seda eluajal said teha. Mõnes mõttes. Seetõttu tuleb olla nendega viisakas hästi läbi saada. See ei ole mingisugune niisugune esivanemate kultus või igasuguseid huvitavaid nimetusi, on praktiline elu, olla korralik ja selge see, et niisuguse suhtumisega neisse, et nad on meiega isegi pärast seda, kui nad on ära surnud, niisuguse suhtumisega kantakse sedasama ka sedasama pärimust paremini edasi. See aegade ja inimeste side on tugev ja tugev ja jääd. Usk üleloomulikku sesse sellisesse teispoolsusesse oli täiesti tavaline. Ja kas on ka praegu täiesti tavaline normaalne osa elust? Kui need on teispoolsuses, kes on ära surnud siis ja kui need haldjad, keda me ei näe on täitsa tegelikult haldjad, jumalad tegelikult olemas. Aga ikka tekib küsimus, kuidas me teame, et nad olemas on. Mina olen mõnda näinud, enamasti tajun, et ta on seal kuskil kõik kahvlid ja ega ta ju kõiki teisi inimesi ei jõua ju kah tunda. Et sa pead ikka ikka tundma, siis ta võib sulle isegi mingisugust nõu anda. Kui sa tunned ja tead. Kui me räägime maarahva eluringis, praegu hakkasime siin hoopis surmast pihta, võib-olla siis hüppaks sünni juurde. Et laps sündis, siis nime panemist tähistati varudega, kuidas see käis ja mille järgi pandi nimi, millised olid üldse tollased nimed, millest nad tulenesid? No räägi parem sellest, mis kombed praegu nüüd on. Mõned maausulised, kes panevad jah, tõesti oma lastele niisuguseid nimesid, mis on nendega seotud mingisuguse tähendusega sünnihetkel või mingisuguse sooviga missuguseks laps kasvab. See on jah, nüüd ajalooliselt üsna usutav, et meie inimestel olid tähendusega nimed teadlikult praegu maausulised, püüavad vältida nisukest needuvartide Albertit panemist nimeks. Aga noh, on olemas ka mingisuguseid kompromiss, võimalusi, näiteks mina panin oma pojale nimeks ott, teades küll, et tegelikult siin on mingisugune tugev saksa auto mõju ja nii edasi ja nii edasi, aga ma mõtlesin ikkagi sellesama karu peale. Täiesti kindlasti ja ma usun seda nimi tähendab ja selle nimega püüdsin just nimelt seda teatavat tähendust, teatavat jõudu, mis mulle on antud niimoodi ka lapsele edasi anda, karule parem, parem sinna minna ei tea, kas see nüüd just vägi oli, see võis olla pikem jõudmite Päkitamises franti. Mis vahe on jõul ja väel? Või äkki on kellelegi omane? Seda ei saa ära anda, jõudu, saakonda vägi on see, mis, mis asuv sees. Millega sa kogu aeg oled ükskõik kas inimesel, kivil või tuul. Milliseid olulisi sündmusi veel tähistati, tähistatakse praegu või äkki mõnedest sellistest kommetest seal rääkida, mis siis kasutusel on ka tänapäeval, et kas näiteks mingi kosjaskäik või pulmakombed? Pulmakommetega on, on need toimunud jah, viimasel ajal üpris suurel määral pulmakommet nõnda öelda taassünd või et siin iga aasta ikka paar-kolm vähemalt niisugust puhtalt maa Osulist pulma, kus kõik vajalikud taiad tehtud. Et need on siis noh, mis on miinimum, et saada tanu alla. Miinimum, see ruut tuleb veel rõhutada, kuidas läheb tarvis kolm mõõka ja raudkäpp ehk isamees peiupoiss ja peigmees siis ristavad oma mõõgad mitu korda pruudi pea kohal. Ja teine oluline asi on siis tanutamine millega siis võetakse siis puude suguvõssa ja mida peab tegema tanutatud naisterahvas peigmehe suguvõsast, et viimasel korral minu poja pulmas ei olnud oma suguvõsast võtta vanutatud naisterahvast, siis sai tehtud niisugune hübriid, et noh, tegelikult peaks seda tegema. Et siis sidus põlle ja tellitutanutaja ta vaatas. See on oluline, et ei saa niimoodi. See Taletamata naisterahvas ei saa kedagi tanutada, sellepärast traditsioon katkenud. Vennapoja puhul oli niukene hea võimalus, et vennanaine oli tanutatud ja siis asi asi läks niimoodi päris korrapäraselt. Aga jah, mis on rõõmustav, on see, et mitmesugused, kes ei ole maavalla koja liikmed, kes ei ole kah ligidalt kuidagi seotud, tulevad otsima ja tahavad korralikult. Neid paari pandaks, noh, ma ei usu, et seesama edevus, eputamine on siis võib igasuguseid pulmavanasid tellida endale. Et küllap nad siis tahavad, et nende liit saaks kuidagi mõjusalt kinnitatud. Mullumine võtinnaese no mullu mina võtsin vaese noore tunamullu teispoole, tunamullu teise poole Mikseri Villu Kraasi viima ja pitseri Villu Kraas viima ja raks oli voki tallama ja raks tallama. Ani peene peene näpunippe näeb näppu, viisinellain jaamale viisinella heinamaale, niitis kaare, niitis kaksi, niitis kaareni diskaksi, niitis loogu kolmatagi, niitis loogu kolma Taagi, siis hakkas põlv rista põdemas sagaras põlvist. Härra Emor just ta mädanema, suur varvas valu tegema, suur varvas valu tegema, siis asu siin halli peale, siis asusin halli peale, ajasin harju targa juure, ajasin harju targa juurega, lappasin tal naese ja ta kaebasin, tal naersime jääda naese ta naesere lugu naad ta lugu harjuv tarka meesi harjuda ka meesi kukkus kohe küsima ja kukkus kohe küsima ja meesi, kallis meeseeaa meesi, kallis me siin issa tegite allamissa Iideeki alla, missa vahtisid, vaibamissa, vahtisid vaiba alla, kõdistasid kõhu alt ja kõdistasid kõhu alt ja näpista siit naba alt ja näpistasid naba. Räägi mingeid maavalla kojast, kus sina oled üks juhatuse liige ei ole kirjutaja et kuna me räägime täna siin maausust, siis lugedes selle kohta erinevaid materjale, on mul jäänud mulje, et maa, vallalised ei ole väga rahul usuvabadusega Eestis, mida siis põhiseadus ette näeb? Et kas sulle tundub, et usupoliitika on täiesti tasakaalustatud? Vaata noh, eks see ole ka natukene aru saada. Euroopa riik peab olema kristlik riik ja nii edasi teistes sõjavägedes kaplanid olemas, meil peab ka ühesõnaga kogu kogu see ahvimise poliitika, mis siin käib, seadused kirjutatakse Saksamaalt maha. Ja mõnevõrra ka luteri kiriku ambitsioon on mõistetav saada nõnda öelda riigikirikuks, sellepärast et kui meil see suur vabanemine oli, siis nad käisid enamasti Soomes ja Rootsis, neil olid seal sõpruskogudused. Soomes on siiamaani riigikirik, Rootsis enam ei ole. Aga siis oli jumala eile hakkas meeldima, no ju nad arvasid, et nii on õige ja loomulik. Mis asja, presidendi vastuvõtud kah mõeldakse, Soomest maha viksitud lähed siis, ega siin midagi imestada ei ole? Igasugused muud huvitavat asja on, muidugi on ka noh, et kui öeldakse meile, et koolis peab olema religiooniõpetus, öeldakse, et see on nüüd ilusti kenasti tasakaalustatud ja mitte kontsessionaalne, aga kui see on mõeldud selleks, et teatavat kristlik õppeasutuste kaasa arvatud Tartu Ülikooli usuteaduskond lõpetajatele töökohti teha, siis ma ei arva, et nad oleksid talvised, õieti tasakaalustatud. Esituseks oli. Aga, aga usk on Eesti religiooniturul äärmiselt konkurentsivõimetud on lahvikud, religiooniturul on ta ebaloomulik. Mõned ütlevad, et me ei tohi teha miljonit. See ei ole päris õige mao sulist, mis ei ole võimalik teha sellepärast maos koosneb 1000-st pisikesest asjast. Maausku ei saa propageerida mitte mingisuguse loosungiga. Osuline ei saa olla pealiskaudselt, nii nagu enamik luterlased luterlased selles suhtes on. Igasugustel muudel ja eriti turu jaoks välja mõeldud religioonidel on suur edu. Aga kui jah, tõesti mõni mõni hästi konkurentsivõimeline ka riigivõimu selleks ära kasutab, siis see meile loomulikult ei meeldi. Ja põhimõtteliselt oleme tõeliste kristlastega ühes paadis ateistlik maailma vastu. Iseenesest tegelikult peaks olema niimoodi, et me peaksime olema nendega koos. Aga paraku nende õpetuse loomus on juba niisugune, et me peame kogu aeg neid kahtlustama noh, arvestades ühtlasi ajaloolist kogemust kui just nimelt seesama kristlik kirik keelas kõiki maausulisi tegevusi, miks pidin neid varjama ja miks on neist paljud ära unustatud. See õpetus, mis ütleb, et ainult minu õpetus on õige ja kõik teised on ebausud on selle õpetuse loomuses, jaatristlusesse kuulub misjonitöö põhimõtteliselt, kui nemad tahavad kõiki, et olla head, kristlased, kõiki maausulisi, kes on pahad paganat veel eelkristlikud mingisugused õigesse usku pöörata ja kui meie ei taha neid, siis me oleme natukene loomu poolest juba halvemas seisus. Ja kui siis veel mingisuguse euroopaliku korralikkuse pärast riigivõim kah ei pea kinni rangelt riigi ja kiriku autonoomsusest. Seal loomulikult meile ei meeldi. Ja kõigele lisaks mingisugused praktilised asjad, kui tuleb mingisugune usuõpetaja religiooniõpetust õpetama ja jutustab lastele meie lastele midagi niisugust, mis käib mao sule vastu. Noh, näiteks, et, et sul on võimalik mingeid patte andeks saada või? Noh, mis on, jama, midagi ei saanud, eksmaausuline ei saa mitte midagi, antakse siis õpetatakse lapse vett, aga küll meil on ilus drillalla troll olla, lähedasime jätsukese juurde. Pahandust saab kõik kohe andeks. Põhimõtteliselt kui inimesele niimoodi koolis öeldakse ühte kodus öeldakse teist. Põhimõtteliselt mul ei ole selle lunastuse süsteemi vastu mitte midagi lasta olla. Aga neid kahte asja sassi ajada. Niimoodi ei ole võimalik lapsi kasvatada. Mida see maavalla koda endast täpselt kujutab, mis on teie eesmärgid tegevusalad. Põhimõtteliselt mao Osulisele ei ole tarvis mingisugust kogutust, mingisugust karja, mille, millega koos siis uskuda vanausuline vaid põhimõtteliselt üksinda hakkama saada. Aga maavalla koja olemasolu mõte ongi just nimelt selles, et, et eelkõige kaitsta olemasolevate maausuliste kirikus. Ja sellepärast me olemegi olnud just nimelt aktiivsed usuvabaduse teemadel ja nii edasi ja nii edasi. Ja seda ei saa teha mingisugused üksikud inimesed, selleks on tarvis registreeritud usuorganisatsiooni, mis saaks siseministeeriumis usuasjade osakonnaga suhelda. Rääkisime, et meil on pulmamõõgad, mida on tarvis tarvitada, näiteks relvaseadus tahtis mõõga tsiviilkäibest keelata relvaloa alla panna. Koos korporantidega, siis saime selle ära parandatud, nii et meil on lihtsam nisukesed, väikesed asjad riigivõimuga suhelda, seadusi õgvendada. Ja loomulikult see ikkagi üksteise toetamine on, on kah oluline. Maavalla koda koosneb neljast kohalikust kojast ja siis need neli kohalikku koda siis tegelevad usuliste usuliste vajaduste rahuldamisega. Mõnel kojal on oma hiis olemas ja just nimelt see on kohalike kodade asi, on siis siis korraldada mingisuguseid suuremaid kokku põlemisi ja ka mingisuguseid pühi. Ja loomulikult kui on keegi inimene ei tee küll mingisugust misjonitööd. Ja me ei taha endale ka meiega massiliselt inimesed liituksid. Me tahame ikkagi teada, et missugune inimene on ja ei ole mõtet tulla meie sekka mingisugust pealiskaudset eksootikat otsima. Et siiski sellest hoolimata me oleme aeg-ajalt endast teada andnud, korraldanud avalikke üritusi, kus me oleme kõnelnud mingisuguste pühadevaheline jõulud kommetest, õpetanud oskusi. Mõnes kohas on aktiivsed naisterahvad, kes teevad traditsioonilist näputööd siis härjapea koda praegu ehitab sauna. Saun on kahjuks rituaalset hooneid ja ma loodan, et varsti saab valmis pärimuslikul viisi ilma nõelteta. Nii et ühistegevust, et ikka jagub ka, kuigi need kõige põhilisemad suur osa meie hulgas need kõige põhilisemaid kombetalitusi talitab ise ja oma perega. Kuidas kõike seda, millest me täna rääkisime, seda teadmist tänapäeval oma moodsasse aina kiirenevas tehnoloogiast sõltuvus ellu integreerida. Ma osu nimeks pakkus kunagi Oskar Loorits dünamismi mis tegelikult teeb selle küsimuse üsna mõttetuks, sellepärast et usk juba loomu poolest käib ajaga kaasas. No kuivõrd meil ei ole ühtegi dogmat, millest kinni pidada, siis ta muutub koos ajaga, aga noh, selge see, et mingisugused viimase aja tormilised arengud, mis on muutnud ka üpris tublisti üldse kogu kogu eluviisi ja eriti linnastumine on olnud mõnevõrra raske, on, aga mul mustamäel on akna taga puu maavalla kojale on arvutis kodulehekülg. Põhimõtteliselt mingisugused niukesed, tehnoloogilised uuendused ei ole üldsegi mitte, et maausuprintsiipidele vastanduvad, nad on täiesti kasutatavad ja, ja et kui keegi inimene tahab teada, mis asi on ma usk ja kuidas ollakse ja kuidas meiega ühendust saab, siis ta saab seda interneti kaudu nagu kõik muudkui keegi kuskil jälle mõne hiie maha raiub, siis tänu internetile saavad õigeaegselt, mitte õigeaegselt üks päev hiljem nagu tavaliselt, et ikkagi inimesed teada ja saab seetõttu kiiresti kära tõsta. Võib-olla kuidagimoodi asi seisma panna? Põhimõtteliselt igasugustele autoomanikud ei ole ka mitte keeruline linnast kuskile lähima pühakoha juurde minna. Nii et meil siin linnas hiit ei ole ja see ei ole ka võimalik. Ja sealjuures tegelikult mul on niisugune tunne, et elu viisakad tagasi pöörata, et inimesed 10 aasta pärast elavad rohkem Maal kui lillaks, olgu selle põhjuseks siis mistahes ei näe erilisi raskusi, jah, noh, loomulikult nüüd võsa kihlaku ajal liugu laseb, et siis tulevad pikad linad, et ma ei tea. Nii ei saa sellest aru, mõni võib-olla ei taha, et tal peavad poodi pikkused linad olema. Küsimus on siin selles, et sa pead olema selle õigemeelega sa pead ümbritsevasse elusse suhtuma samamoodi nagu need, kellest sa pärined ja kelle pärimust sa kannad. Siis on võimalik need tuhanded pisiasja ikkagi ka arvestada ja, ja noh, kasvõi analoogia põhjal kuidagimoodi tuletada sellest varasemast teadmisest, mis on teises keskkonnas teadmine selleks, mis sul selles keskkonnas tarkus läheb. Noh, näiteks arvutiga suheldes, sest minu meelest arvuti on üks, üks väga-väga maausuline. Nooreestlase Gustav Suitsu ütlus, mida hiljem Lennart Meri tihti kasutas, oli, et olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks. Mida maarahvas maausulised sellest arvavad? Seesama Lennart Meri on öelnud, et, et me tegelikult olemegi eurooplased, et me oleme enne siin euroopas olnud, kui mistahes kreeklased, sakslased või kes ei arva, sellest me olemegi Euroopa põlisrahvas. Et noh, mingit kultuurilist erilist Euroopa ahvi, mis nagu ikkagi tarvis ei oleks tehnoloogilist küll, miks mitte jah, igasuguseid häid asju, mis on, mis on see Euroopa kultuur välja mõelnud. Ja, ja noh, eks pärimusliku usud on alati olnud avatud igasugusteks laenud, eks. Siin rääkisime, eks ju. Lauritsapäevast selle nime nimetamata igasugused võivad mulle näpuga näitama tulla, et ohoh, näe, vaata ise oled ma usulinaga kõnelenud mingisugustest kristlikest pühakutest. Siis noh, see ei ole oluline, et põhiline on see, et igasugused võõrad asjad, mis omaks võetakse, ükskõik kus mis tahes kultuuri osas on hääl, vaadatakse hoolega järgi, et kas nad sobituvad sellesse olemasolevasse süsteemi, sellesse, mis juba enne on. Ja kui nad sobituvad, siis nad on head. Kui nad ei sobitu, siis ei ole nitajaks. Andres iga saate lõpus on selline rubriik nagu ankeet, kus ma küsin igalt saatekülaliselt viis standard küsimust ninga sinult, nii et palun vastuseid järgmistele küsimustele. Esiteks, mis on elu mõte? Mis juhtub aastal 2012? Ei tea. Äkki lähevadki arvutid katki. Siis oleks naljakas. Mida peaks inimene teadma või tegema, et olla õnnelik? Inimene peaks teadma seda, mis talle sobib, mis talle on hea ja vastavalt sellele siis tegema. Kui sulle antakse ülesanne tervitada inimkonna nimel tegelasi kosmosest, mida sa neile ütleksid? Mitte midagi. Mina ei saaks inimkonna nimel mitte kedagi tervitada, sest ma ei tea, mis see on. Et sa ei tea, mis on inimkond Jah, niisugust asja ei ole olemas nisukest subjekti nagu inimkond, kelle nimel rääkida ei ole olemas, on olemas erinevad inimesed erinevate tahtmistega, erinevad kultuurid, erinevad rahvad erinevate kultuuridega ja nii edasi ja nii edasi inimkonna nimel. Mina olen kogu aeg kartma neid inimesi, kes inimkonna nimel rääkivad, enamasti nad on sulid või rumalad. Mida sa soovitad inimesel veel lisaks uurida, kui inimest huvitab see, mida me täna rääkisime? Autorid Oskar Loorits, Uku Masing, Juhan Luiga, Kalle Eller, maavalla koja kodulehekülge kah vaadata. Maavald ma avaldan muide esindatud ka Facebookis, toksida sinna sisse lihtsalt otsingusse maavalla koda ja leiategi. Kas Fenno-Ugria surib on lehed, kus saab infot näiteks siis soome-ugri teemade kohta kust sinu artikleid leiab? Kuhu sa tavaliselt kirjutad? Üks vähema kirjutasin keskussi. Viimane asi ilmus teater muusika kinos. Ma, see oli filmikunstist. Kuigi soome-ugri lastega seotud siin-seal ikka vahetevahel veel sirpi olen kirjutanud. Suur tänu, Andres heinapuu, et meid maarahvamaailmast valgustasid. Ja muidugi tänud teile, kallid raadiokuulajad, et õigel sagedusel püsisid saate nii tänast kui ka kõiki eelnevaid pooltsadat saadet alla laadida järelkuulata raadio kahe kodulehelt aadressil R2 ee kaldkriips hallo kosmos. Seal on üleval ka saatekülaliste ankeedid, uudised ja mõttevahetusteks avatud foorum. Internetis kolades olete oodatud kosmonautide klubisse Facebook'is aadressil Facebook, punkt com kaldkriips hallo, kosmos. Klikkige seal seda meeldib nuppu ja info toimuvast jõuab operatiivselt teieni. Kohtume teiega juba neljapäeval, reedel-laupäeval ja pühapäeval Tallinnas kinos Sõprus, kus toimub festival, hallo, kosmos ehk loengud, vestlusringid ja filmid teemadel teadvus, vaimsus, psühholoogia ja vandenõud. Raadioeetris kohtume taas nädala pärast, samal ajal samal sagedusel kell kaks ja raadio kaks. Seniks aga nautige loodust.