Juhan Liivi sõnadele kirjutas noor helilooja Lembit Veevo 50 kolmandal-neljandal aastal selle laulu suvisest tuulest ja sooja suvise tuulega. Mulle hingusega jäid aga Eesti muusikasse esimene kord. See laul läks kohe käibele, Jaan tänini õige palju lauldud. Lembit Veevo elu kulges 1926 kuni 1944 päris loomuliku lapse ja esialgse koolipõlve. Teid pidi murdus päris vääriti ja väga ohtlikult 1944. aasta sügisest peale veel seitsmeteistkümne aastase noorukina. Ja läbi ohtlike ja raskete teede tuleb 1951. aasta kevad. Ja uuesti haakumine normaalse argieluga õppimisega. Siis on ületatud tormine veelahe. Mändla, nagu see oli paljudel Lembit Veevo põlvkonnakaaslastel. See on tohutu erinevus kaasaegsetest noortest. Just äsja lõppes Eesti muusikafestival, kus noored heliloojad ilma tegid, esines seal ju mitmes eas, üle 20 autori kuulati ära 33 esiettekannet. Aga noortest autoritest kõige noorem, oli 18 aastane. See on lootustandev tähelepanu köitvalt. Uus põlvkond eesti muusikas. Päris noored ja juba küpsenud, võiks öelda, keskmised noored. Aga kuidas kulgeb Lembit Veevo elu siis nendel kahel erineval tasandil? Meie puutusime temaga kokku ühel kursusel. Aga nendel aegadel ole sa siis kunstiinimene või asjalik inimene, ei räägitud kuigi palju Endlastega oma elust ja niimoodi ka Tallinna riiklikus konservatooriumis nägu teda tookord nimetati. Ühte rada käinutena ei teadnud meie olulised kuigi palju vahepealsetest aastatest. Nendest nüüd jutustanud nii Lembit ise kui ka tema abikaasa Linda. Ja see kena ja töökas ja lahke malbe noore mehe elukäik algas jõhvis kus tema isa oli koolijuhataja. Emagi oli õpetaja, koolis andis ka klaveritunde. Tema juures muide, on õppinud ka sind pere. Aga Lembit õppis varakult hästi nimeka temperament, see kaasakiskuva õpetaja mari kulli juures hakkas varakult muusika kirjutamistki katsetama. Mida vanaisa siis kõrva järgi üles kirjutas, aga mis paraku on sõja käigus kaduma läinud. Vend Jaak mängis klaverit, saksofoni aga temast sai omal ajal agronoom. Sõja pagendusse läksid nad jõhvist, jääks siia-sinna, aga kujunes uus kodu. 1944. aasta augustis võeti Lembit Veevo Saksa sõjaväkke. Saadeti esialgu Kloogale väljaõppesse, sealt edasi laevale ja laevaga Poola. See ei olnud pikk aeg, Saksa armee oli ju juba purunemas. Nendel segastel kuudel sattus ta meie rahvuskangelase Rebase pataljoni ja nii nagu ka hilisematel aastatel aitas Lembitut kohe klaverimänguoskus oskust peast mängida, oskus improviseerida, oskus meeleolu muusikat teha. Ja nii mängis ta mõningatelgi õhtutel selles mõisas, kus Rebane peatus. Ja meeles on olnud ka see, kuidas ta mängis 24. veebruaril 1945. aastal eesti hümni. Ta saadeti veel enne lõplikku varisemist rindele ja Sealt siis põgenemise käigus tsehhi partisanid vangistasid temagi ja andsid üle pealetungivale Vene armeele. Vangid saadeti rongiga Poola juttu, nii nagu sellest nüüd viiakse koju tegelikult sattusid nad nomit ei sattunud muidugi, vaid tegelikult nad suunati siis võrgutas söekaevandusse. Ja see oleks võinud muidugi väga halvasti lõppeda, aga seal Morgutas oli üks vanem röövel nagu Lembit meenutab, kes võttis nooruki oma kaitse alla. Ta käis postkontori põrandat pesemas ja sai sealt mõne vana ajalehe. Siis läks neid turule müüma suitsu keerutamiseks. Elu oli raske, tuli otsida võimalusi, et süüa saada. Sõda lõppes 45. aasta kevadel. Pärast seda saadetki Lembit Veevo tööpataljon esialgu Narvasse, seejärel Sillamäele. Ja kõik see võttis tema elust õige mitu aastat ära. Seal aga tuli järjekordne kasu musitseerimise oskusest. 15 soldatid koondada bee üheks väikeseks kollektiiviks. Missis mängis tantsumuusikat ja meeleolu muusikat, seal olid varem õppinud mehed. Ja vanemad mängijad. Mängiti kerged. Isegi sümfoonilise orkestrimuusikat nimetati ennast Narva žessiks. Jah, repertuaari kuulus kergemaid asju ka veebruarikuu Noojab iseeloomingust. Kõik see oli seotud 40.-te aastate teise poolega. Läheb mitu aastat, enne kui. Lembit Veevo jõuab koju. Kodus kestavad edasi sõprussidemed mitmegi, samuti kannatuste radu tallanud mehega. Kelledest eriti lähedaseks sõbraks kujuneb meilegi Tartus, kus mina omal ajal olin hästi tuntud tšellist, samuti kinnistunud Igor Graps. Meil hästi tuntud Gunnar Grapsi isa juba noorest peale äärmiselt energiline, väga musikaalne, rõõmsameelne, aktiivne inimene, kes oli üks neid stiimuleid mis õhutasid Lembitut edasi õppima esialgu muusikakooli, sealt konservatooriumi. Paraku läks nõnda, et konservatooriumi mandaat komisjonist, kuhu, kuhu läks ka Igor Graps, tema langes välja, kuna tema vanemad ja vend olid Ameerikas. Ja Lembit Veevo sai sisse. Enne seda aga veel kaks väga olulist detaili. 1951 kevadel tutvustati teda tema tulevase abikaasa Lindaga ja nagu Linda meenutab, nagu me nägime silma vaatasime, oligi kogu lugu. Me jäime elu lõpuni kokku. Lembit töötas nii-öelda muusikalistest juhutöödest. Elas. Linde tädi juures ta oli mitmel pooltöölisena kirjas, olgu siis artellis hoom, transporditööline, kes tegelikult tegi orkestrit kus muide olevat mänginud kogustas kikerpuu siis kus ta tegi koori, kus nad ligi lauluansamblid. Aga Kalinda hakkas teda õppima ajama ja viis ta oma tuttava ja meilegi kõigile hästi tuttava helilooja ja õpetaja Villem Kapi juurde. Kes muidugi noore mehe muusikalisi võimeid kohe tunnustas. Ja nii tuli siis muusikakool Uno Naissoo käe all. See oli väga tähtis käsi, sellepärast et kalduvus luua sünteesi nõndanimetatud tõsisest ja kergest muusikast, nii nagu ta ise ütleb, džässmuusikast oli talle omane algusest peale ja siin oli muidugi Uno Naissoo eriti sobiv juhendaja. Konservatooriumis sai tema eriala õpetajaks seesama Villem Kapp kes olevat vaikset küsinud Linda käest. Kas ta on armeenlane. Nimelt oli Lembit on väga ilus lokkis, tume juuksetukk ja ka seda, kas ta on kommunist. Nonii, ta ei olnud ei ühte ega teist ja kontaktvillem kapiga oli hea ja osutus väga viljakaks. 52. aastal Linda ja Lembit Veevo abiellusid, alustasid ühist elu. Ja nii, nagu Linda ütleb olin üheksa aastat koolipoisi naine. See muidugi ei tähenda, et inimene oleks jäänud ainult muusikaliste õpingute keskele. Ta käis ohvitseride majas mängimas. Sai kohaga Narva maantee laste muusikakooli. Ja pärast lõpetamist suunati ta praegusesse Otsa nimelisse muusikakooli kuhu taga kuni oma tööaja lõpuni pidama jäi. Nii nagu elus nii hargnevad, teed ka Minni nurme sõnadele loodud laulus bee veel enne konservatooriumi astumist ja nii nagu Lembitu üldse on kombeks, on ka sellest laulust muide olemas 20 aastat hiljem loodud meeskoorivariant. Mis puudutab laulude tekste, siis oli Lembit Veevo üldse innukas luulelugeja ja hingelt lüürikuna, võib-olla ka unistajana meeldisid talle jõhkram. Niisugust sooja tunnet kandvad luuletused mis on kirjutatud parima äratundmise järgi, nagu ta ise ütleb kannavad tunnet ja mõtet vahetult kuulajale. Ja pole imestada, et ta eelistab naisluuletajate tekste. Pärast Juhan Liivi esimest laulu, mida me kuulasime, tulevad nüüd enamasti mais luulekernygafis, selles laulus Minni nurme. Monika Opmann, muusikateadlane on kirjutanud Lembit Veevo laulude kohta tunnustavalt nende tundesügavusest, nende loomulik kusest. Nende vabalt ja hästi kõlavat vokaali käsitlusest ja nende, nagu ta ütleb omapärasest hõrgust koloriibist. See on siis tee. Lembit Veevo võib olla üheks võluvamaks enam tunnustust leidnud ja meile tänini väga rõõmsalt mõjuvaks lauluks on 58.-st aastast pärinev lumesadu mida suurepäraselt esitab naistrio. Nii nagu ütles Lembit ise, oli ta mõelnud ka just nimelt sellisele väiksele ja elavale paindlikule ansamblile. Lembit Veevo on saanud õige mitmeid kõikvõimalikke esimesi-teisi-kolmandaid kohti mitmesugustel võistlustel. Ka see on õige mitmel pool hinnatud laul. Üksikute köise värviliste lõimedena, võimu, Veevo muusikalise kangasse rida instrumentaalteoseid just nimelt kammermuusikast ja seda nii nooruses kui hilisema ajani välja. Üks varasemaid asju on variatsioonid klaverile, samuti 58.-st aastast, mida kuuleme esitamas tollal ju päris päris noort Valdur Rootsi. Ja me kuulame nii seda mõtliku teemat väga tõsist mitte mingisuguste meeleolu, muusikaliste varjunditega ja paari variatsiooni, mis näitavad lihtsalt elavamalt ja karaktiivsemalt ja stresside poolest põnevamat klaverikäsitlust. Muusikakooli lõpetab Lembit Veevo kahel erialal kompanistina ja kooridirigeerimise voore klassi lõpu kontserdilgi esineb ta ise dirigeerides oma laulu Sügise laul. Ta on muide hiljem kunagi öelnud, et mis temale eriti meeldib nii temaatiliselt muusikat kirjutades, et ta on öelnud, et ta on kirjutanud palju laule aastaaegadest. Me näemegi siin, olles ka täna, kuulanud laulu suvest ja laulu sügisest lõpugantaadikson temal vere hääl mis on Beekmanni tekstile üks väheseid tugeva poliitilise suunitlusega teoseid. Ootuspärase ägeda protestiga aatomikatastroofi vastu ja linnalist Jaagoga lootusrikaste meeleoludega. Kanduvad pikas Loomingu pildis vee vol, suuremad vormid, alguses 60.-te aastate alguse ja elu või loomingulise elu lõpp, poega. Üks huvitavamaid asju selles mõttes on sümfooniline poeem või ka pilt on mõnel pool nimetatud varjud mille esiettekanne oli detsembris 1962 dirigeerimas Roman Matsov, kes muide, selle teose 64. aastal, mis kaasa külalisdirigendina säratamisse päris värske Eesti loominguna. Veevo ise ütleb, et suuresti oli siin kasuks totaka foonia õppimine Leo Normeti kasemuusika suureentusiasti käe all. Ja meenutab ka humoorikalt seda, kuidas heliloojate liitu juba sattunud varase teosena hakati kritiseerima seda teost pealkirja pärast mille varjud, kelle varjud, poliitilised varjud, tagakiusamise varjud. Ja kuigi tema selletlased, ta käis parasjagu enne seda olles saanud filmimuusika Eesti elu esimese natuke suurema raha perekonnaga Krimmis, Krimmi rannikul, Jaltas ja seal ta kirjutas, inspireeris vahetult mere ja loodusemägede ja orgude valgusest ja varjudest selle loo. No kuidas see tegelikult oli, seda me loomulikult ei tea. Ja kuulame sellest. Esimest poolt. Kui me vaatame loomingulist üldpilti siis me näeme, et kuigi valitseb siiski vokaaliga seotud koorimuusika erikooriliikidele, on kokku kirjutatud umbkaudu 70 laulu. Ja sama palju on ka rahvalik massiestraadilaulu ja ansamblit. Selle kõrval aga alguses vokaalsümfoonilisi suurteoseid ja paar asjaga orkestrile. Lembit Veevo oli ilmselt kavatsus hakata kirjutama sümfooniat isegi L1 selline kevadine brilideeri valgus oli olemas, sümfoonialaga teoks paraku rohkem ei saanud. Ja üks omaette lõik on filmimuusika. Nimelt sujus väga hästi koostöö. Kaljo Kiisa ka. Ja siit on pärit ka muusika omal ajal õige palju kõmu teinud filmile hullumeelsus. Kokku on neid saanud kaheksa. Need pakkusid kindlasti võib-olla omajagu keerulist, aga meeldivat ikkagi vaheldust muule muusikale. Üks väike selline loominguline nišš aga väga tervitatav on pühendatud lastele kassis lastele ise laulda ja mängida või lastele kuulamiseks. Paar rõõmsalt näidet. Konnade laul 71.-st aastast nagu te kohe kuulete, joon reibast ja heledate laste häälte esituses. On ja oli muidu korralik. Eks neid. On? Võluväike ootamatu fraasi käsitlus ja väga armastusväärne fagot dialoogi pidamas. Poisi häälega. Teine senine näide minu poolt on üks väike hällilaul nimega une uhku. Nimelt selle saamise lugu oli just nagu pooljuhuslik. Suvel läks isa oma väikse tütre neeluga käeksis koolimajja klaverit mängima ja tüdruk uitas ringi ja leidis sealt ühe vana sädeme. See oli lasteajakiri jumala ajal 59.-st aastast ja, ja seal olid Heljo Männi sõnad sees. Ja varsti oli ka heliloojal laul valmis. Une Uku. Me kuuleme seda omal ajal väga mõnusa laulja Anu Anton õunapuu esituses. Me oleme ju kõik enam-vähem üheaegselt tema improviseeritud esinemised. Puhketoas tudengitele on meil kõigil väga lõbusana meelde jäänud. Tooli. Reisikotilukud. Teed kus need Antu haavab õlut koti Kaianeva. Iseäranis popule tänaseks on saanud Lembit Veevo Karulane Yenka nii palju lauldud, et me seda täna ei kuulagi. Aga need lastelaule on veel üks kena väike peotäis. Nüüd siirduksime järgmisse elulõiku nimelt Lembit Veevo kui õpetaja. Ta on ju nii kaua aastaid 44 pervelt õpetanud Tallinna muusikakoolis, mis praegu kannab otsa nime teooria osakonnas. Kõrvuti kauaaegse sõbra anti margustega õpetanud nii harmooniat, solfeedsut talle endale eriti väga meeldis, kui ta sai Organisatsiooni õpetada. Ja on olnud ka omaloomingu lapsed. Kelledest esimesena nimetaks Enn Kivinurme Rakvere kirikuõpetajat. Ta on olnud väga mõjus koju õpilastele ja kolleegidele miks? Nagu meenutatakse, erakordne lugu mitte oma kärarikka rõõmsa, elava silma ja kõrva paistmisega, vaid vastupidi rahulikkusega malbusega, heatahtlikkusega. Tuletaksin meelde teda, kuidas ta istus seal õpetajate toas või klassi ees jalg üle põlve, alati ülikonnas ja lipsuga. Klaveri taga koondas ta enda ümber paar sellist õpilast kes olid asjast huvitatu, mad, andekamad, aktiivsemad, pysti, teised istusid klassis taga ja hoolitsesid enda eest ise või said äratust. Sellest, mis toimus klaveri juures. Tema silmades oli ootamatu, kaval helk. Ja eriskummaline sära, on öeldud. Väga võluv inimene, seda võin minagi kinnitada. Me kohtusime temaga veel teadmata, kes keegi on, mina olin Tartust tulnud parasjagu Tallinnasse konservatooriumi. Veel Kaali tänava Puiestee maja trepil äratas kohe väga tähelepanu, mis teha, või olime mõlemad siis noored see romantiline välimus, teatud võõrapärasus, nagu siin jutukski oli. Ja väga tähelepanelik pilk, noh, mina olin ju ka võõras Tallinnas, tookord mina ei tulnud kedagi. See oli nii meeldejääv ja kuidagi üllatav. Ja teiseks, ma tahaksin talle veel tagantjärele tänu ütelda selle eest et ta kirjutas meile kursuse laulu, muusika. Nimelt tegi sõnad kursusevanem Aarne Mikk, et sõnad on meil olnud omamoodi lipukirjaks läbi selle 40 aasta, mis on lõpetamisest mööda läinud viis aastat vähem erailmas, kuid ära iial virise. Ka siis, kui pisar tuleb silma, sa rõõmsalt ümise ja siis niisugune vastavalt laulu erisalmide karakterite muutumisele koraalselt valsiliselt Rockiliselt hargnev niisugune hõiskab. Refrään. Me oleme seda laulnud kõik need aastad ja kui me kokku tuleme, siis me laulame seda ikka jälle. Ja kahtlemata meenutame siis iga kord ka Lembit vee, vot. Aga õpetaja Anti Marguste meenutab ja Lembit isegi ütleb, et kõva käega pedagoog ei ole ma kunagi olnud. Võib-olla pidanuksin rangemgi olema aga õpilased tasakaalustavad. Nii et ma olen päris rahul. Ja meie raadiotoimetaja Marge-Ly Rookäär kigis on olnud tema õpilane, meenutab, et peida pahandanud Eida riielnud. Ta oli tähelepanelik ja Arusaar. On ka öeldud kauneid sõnu, millega minagi ühinesin. Et Lembit Veevo oli lõpmata kauni hingega inimene oma tagasi hoidlikkusega ja oma austusega teise inimese vastu mis tõepoolest väljendust leiabki sele minugi poolt esile tõstetud malbe, süvenev keskenduv tähelepanelikkus pilgus nõnda natuke muusikat kuuleksime, samuti ennast õigustanud ja tuntuks saanud laulu Kaidla sõnadele, millest vestles lill. Samuti palju lauldud ja hästi tuntud on laul, haned, luiged, Astrid pirni sõnadele. Päris omaette lõik Lembit Veevo elus on laulmine on töö eesti kammerkooris Tallinna kammerkooris, praeguses pidajad tegid eesotsas Uno Naissooga lepitama kõrval abilisena, jaga lauljana. Sest see seltskond oli võrd võimekas, hea kuulmisega, hea hääle andmisega uue mõtlemisega. Nad laulsid toredasti, see oli meile kõigile vaimustav. Nad esinesid palju, mitte üksi eestimaal. Ja siit ikka sõbrad, üks lähemaid ja elu lõpuni. Mul on olnud Ants Üleoja vägev dirigent, kes on innustanud mõndagi laulu kirjutama. Elu lõpus tuletasime meelde Eke meeskoorile tellitud ja lauldud helise jõulukella. Ja kuigi oli üldteada, et Lembit Veevo kirjutab aeglaselt taliöötööline väga tihti kirjutas ö. Ö järgi. Ta kirjutas kaua, mõnigi asi jäigi lõpuni kirjutamata ja tahtis viimistleda ka ette kantud asja, nii et äsjakuuldud laulugi järgmise aasta jõulude ajal Kaarli kirikus kuulates veel enne enda lahkumist tahtis ta teda hakata parandama ja arvas, et oleks veel mõndagi maja teisendada. Linda vee võitleb. Tal ei olnudki ju kerget muusikat. Mis ta kirjutas, seal oli näha tema hinge. Küll aga põimingut kerge muusikaga, kergemuusikastiilisõbralikku vahekorda. Tõsise muusikaga. Me kuuleme kas või meeleolukas laulus nokk. Turn. Jaa. 16. detsembril Lembit Veevo 75. sünnipäeval mälestusõhtu, mida me kursusega tegime talveaias üllatas ta meid oma elu viimaste instrumentaal ansamblitega nende aktiivsusega selle rütmiliste teravusega liikuvuse liikumise mõnuga. Ja kui mõeldud läbi elu oli ta väga luulet armastanud, siis kuuldavasti ta eriti hakkas rohkem armastama elu lõpu poole jalgpalli, nii et televiisori ümber poisid, teinekord ka pahandused tulla. Vaat seda aktiivsust sportlikku reageerimist me kuuleme ka tema ühelt portlannetisonaadise, teiselt poolt saksofonikvartetis ja saksofonikvarteti viimase osaga. Allegro Ashitaato, meie tänase saate lõpetamegi.