Aprillikuu esimesel nädalavahetusel kogunes kevadesse suvepealinna suur hulk rõõmsaid lauluhimulisi inimesi, et teineteise olemasolust rõõmu tunda. Täpsemalt oli tegemist Eesti kooriühingu alaliidu kammerkooride liidu poolt korraldatud seitsmenda Eesti kammerkooride festivaliga, mis tõi Pärnu kuninga tänava värskelt remonditud põhikooli kokku 21 kammerkoori soneti kevadiseks mõõduvõtmiseks ja üritus ühendati sügisel saabuva tähtpäevaga. 28. septembril tähistatava Mart Saare 120. sünniaastapäevaga Kokkutulnud kollektiivid olid eelnevalt žürii poolt lindivooru alusel jaotatud nelja gruppi. Kõikidele kehtis kohustuslik repertuaar Mart Saare loomingust. Konkursist esimesel päeval hindas žürii koosseisus žürii esimees Kuno areng, laulja Mati Turi, helilooja Mart Siimar, koorijuht Heli Jürgenson ja dirigent Mihkel Kütson. Konkursi esimest vooru teisel päeval lauldi au hinnalistele kohtadele ja Grand Prix peale. Tänan siia klassikaraadio stuudiosse tulnud kaks žüriiliiget Heli Jürgenson ja Mihkel Kütson. Minu nimi on Marge-Ly Rookäär. Alustame aga sellest, et tuletame meelde, mis vahe on segakooril ja kammerkooril. Kui ajalukku nagu tagasi vaadata, siis peale koosseis oli see suuruse erinevuse, millega minu meelest rahvusvahelistel konkurssidel loetakse kammerkoori ja segakoorivaheliseks numbriks 33 lauljat siis võib-olla varasemast ajast. Ja tegelikult ma arvan, võiks see ju ka praeguni olla, on lihtsalt kammerkooride küla. Ja, ja Reber duaar nagu kuidagi spetsiifilisem ja kammerkoorilikum ja, ja nüansirikkam või ma ei oskagi öelda seda õiget sõna. Segakoorikõlar massiivsem. Aga ma pean ütlema, et kuidagi selle konkursi järel minu meelest need kammerkoorid, kes seal Pärnus üles astusid, oma vokaalkultuuri poolest millegi poolest ei erinenud segakooride, sest et võib-olla seal sellest konkursist alates mulle võib-olla jäigi rohkem arvuline piirmäär nagu silma, et minu, minu jaoks nende konkursside käigus, mis mina olen neid jälginud ja näinud ja isegi osa võtnud, on see kõlakultuur nagu nende vahepealsete aastatega minu meelest oluliselt muutunud. Teie mõlemad võtsite osa žürii tööst, kui te kutsute sinna žürii tööd tegema seda kahepäevast rasket tööd tegema, kas te läksite mingisuguse eelarvele? Ütleme praegu, mina olen natukene nagu eemal olnud tegelikult sellest liikumisest seoses õpingutega välismaal ja, ja pigem nagu ooperirepertuaari ja ooperi põldud tundva inimesena siis tõepoolest tähendab minu vähemalt kokkupuuted jäid niimoodi noh, seitsme-kaheksa aasta taha, kus ma ise aktiivselt koorilauluga tegelesin ja koorijuhtimisega siis noh, mul muidugi selline väikene põnevusmoment oli nagu küll hinges, et, et mismoodi see vahepealsed aastad on. Nii, et noh, koorikultuurile nagu mõjunud, et teadupärast sellised murrangulised majanduslikud murrangulised ajad ei jäta nagu koorikut või puutumata just puht sellepärast, et kammerkoorid on nagu tundub, et Eestis selliselt suhtelised noore poolsemate lauljatega kollektiivid ja, ja kui kui ütleme, inimesed sukelduvad töösse ja, ja, ja jätavad nagu hobid kammerkooris, laulmine on on ju 90 9,9 prof protsendile tõesti hobina, siis siis jääb see paratamatult kõrvalplaanile ja, ja mul just kartus oligi see, et seitsme kaheksa aastane seis oli ikkagi väga-väga hea ja oli, oli väga palju tugevaid kammerkoore väga paljude entusiastlikke noorde dirigentidega ja entusiastlikke ja haritud lauljatega. Ja mul nagu kartus oli, pigem see, et võib-olla ütleme seal püramiidi ülemine osa on nagu väga-väga hõredaks läinud mis aga õnneks nagu nüüd väga-väga kinnitust ei leidnud, ses mõttes, et see ütleme, püramiid oli, oli, ütleme ülevalpool isegi, ütleme laiemaks läinud, et, et need noh, ma ei paneks nagu, et kus, kuhu maani, see peaks nagu välja minema, aga tundus, et väga palju ühtlase tasemega koore ja, ja selles mõttes siukseid taseme hirmsat suurt langust nad küljel märga teed, see tegi tegelikult rõõmu. Kuna tegelikult ju tunnen kõiki oma kolleege kui nii-öelda ja võib-olla isegi rohkem, tunnen kolleege, kuivõrd nende koore, sest igaüks meist rabeleb oma mätta otsas nii-ütelda ja, ja kõiki neid koore, keda ma võib-olla ka nimepidi tean, ei ole ka viimasel ajal noh kuigi palju kuulnud. Aga minu varasem kokkupuude oli sellesama konkursi kassetivooruga, kui meil tuli need koorid lahti dada nendesse kategooriatesse ja siis selle selle kassetivooru järel, noh, oli küll, kas ta oli seal selliseid segaseid mõtteid, kuna tegelikult seal ei öeldud meile kollektiivide nimesid, et asi oleks nagu objektiivne ja need lindistused salvestused olid nagu üsna erinevad, mõnel oli seal välja käidud koori uhkelt esindus, CD ja teine koor oli teinud oma hädapärase lindistuse mõnes proovisituatsioonis, et lind sellele konkursile saata, et siis oli seal küll üsna selliseid üllatavaid momente, aga ma pean ütlema õnneks, et kõik see, mis toimus nagu elusast peast seal konkursil oli minu jaoks hulga positiivsem kui, kui see kasseti Vorniet tegelikult pigemini olime hästi rõõmsasti üllatunud konkurss Jänese käigus kõikide nende kooride esinemisest. Kas sa kommenteeriksid kohustusliku repertuaari? Mart Saare looming? Missugused nõudmised? Esimene see on erakordselt raske. Noh, tegelikult ma saan küll aru, et Mart Saar on selle aasta suur juubilar ja, ja nii palju muusikasündmusi on tema juubelinimega kõik seotud. Aga kammerkooridega on teda nüüd tegelikult raske nagu ühendada, sest et tegelikult tema laulud ennekõike on ikkagi suured segakoorilaulud ja selles mõttes ma natukese osalesin Kasele kohustuslike laulude valikul, andes oma väikseid nihukesi mõtteid, millised laulud seal võiksid olla, kuigi lõpliku variandi ja valiku tegi kammerkooride liit ise. Et tegelikult on see väga raske ülesanne leida nüüd kammerkoorile need laulud, mis oleksid nagu just nimelt lauldavad ja jõukohased. Aga selline see valik tuli ja ma arvan, et nad ennekõike need laulud seadsid kooridele erakordselt suuri vokaalseid nõudmisi. Enamik neist lauludest olid ka suhteliselt sellise pika ja aeglase ja pikka kandvat vokaali nõudvate lauludega, et kui kammerkoor ei ole väga arvukas kollektiiv ja, ja seal on ka jagunemise igasuguseid selliseid momente, mis selle häälerühma veel väiksemaks teevad, siis tegelikult ma arvan, päris raske pähkel oli see neile kõigile igas igas kategoorias. Aga kes ütleb, et konkursi ei ole ja tegelikult oli see väga põnev, kuidas nad sellega hakkama said ja peab ütlema, et tegelikult täitsa sümpaatne äri. Noh, kindlasti on kohustusliku laulu üks eesmärk see, et, et sundida kõik koorid üheks hetkeks samasse olukorda, sest muidu kui ütleme, koor valib oma repertuaari, siis, siis repertuaaripoliitikaga võib seda valikuga on, on võimalik ka jätta positiivsemat muljet kui see, kui seekord võib olla tegelikult noh, oleks isegi nii, et selles mõttes on kohustuslik laul kindlasti üks väga oluline mõõdupuu koorindamisel. See võrdlusmoment annabki nagu selle esimese võrdlemise võimaluse edasi, ülejäänu on kõik juba suhteliselt selline subjektiivne, kuidas kellelegi kava mängib ja on üles ehitatud ja kuidas kohustuslikud laulud jäid. Et väikestes sellistes interpretatsioon hilistes momentide, siis me võime kõik üksteisega vaielda, sest kõik oli interpreetide kunstnikud, eks ju. Aga tegelikult ma arvan, et see võib olla säärane konkurss ongi nagu see just nimelt selline võimalus oma koorile ja ja kuulajatele ja üldse teistele, kes sellel konkursil osalevad, just nimelt teadvustada seda saart Ernesaks ja kõike muud. Ja teine niisugune mõte, mis mul selle küsimusega seoses tekib, on see, et tegelikult minu meelest on tulnud nagu tagasi see aeg, kus need koorijuhid ise hakkavad ka rohkem otsima seda saart, Ernesaksa, et võib-olla see vahepealne, niisugune suur lääne muusika ja iseäranis vanamuusikavaimustus on võib-olla rohkem üle läinud ja tegelikult nendes kavades oli meeldivalt palju Eesti muusikat, täiesti selliseid laule, mida noh, ei mäletagi enam või, või mida keegi on just nimelt otsinud kuskilt spetsiaalselt üles, mida ei olegi varem kuulnud, aga vot on seal saare laulikud selle laulu laulu üles leidnud, et seal oli hästi positiivseid üllatusi ja ja palju tehti minu meelest siin Veevod ja, ja selliseid heliloojaid, keda tegelikult tükil ajal ausalt öeldes ei olegi nagu kuulad või kes vahepeal on olnud kooride jaoks ka niimoodi noh, väga vähe lauldud heliloojad. Et, et ma arvan, et saare vaimustuses eesti muusikavaimustus tuleb üha rohkem nagu tagasi, see ring on kuskilt maalt jälle otsapidi nagu täis saanud ja see spiraal tuleb jälle sinna algastme juurde mingil hetkel tagasi. Mis seal salata, tegelikult eks ju koori repertuaarivalikus on kõige suurem roll ikkagi koori dirigendile ja, ja tema silmaringist ja, ja missioonitundest sõltub väga palju. Ja samas on ka Eesti koolijuhid siiski põhiosas nagu ühest samast hällist tulnud peedeemiast tavaliselt või siis Peda kultuurharidusosakonnast ja aga siiski see see, kuna kõik nagu pärinevad sellest ühest allikast, siis siis on ka teatud selline põlvkondade järjepidevus siiski olemast. Mikspärast öösel eiei ei, ta nagu parimat kohustusliku laulu. Ühest küljest nagu seal Meie auhinna võidufondis polnud ka spetsiaalset lahteid, mida oleks saanud selleks puhuks nagu edukalt ära kasutada ja esile tuua. Ja, ja minu isikliku arvamuse kohaselt nüüd ütleme ka nendest kohustuslikest lauludest suhteliselt võrdsel tasemel, et ei tekkinud väga ühte sellist eredat esitust ühestki variandist. Väga. Aga küll tekkis Mart Saare ühes teises laulus tere esitus kohustuslik laule, kasart lauldi nendes kavades ja programmides veel ja see sai ära märgitud, esile toodud ja sellele ma ka nii-öelda rõhusime Mart Saare parimale laulule, aga see ei olnud kohustuslik laul. Jah, just nimelt Rapla kammerkoor, kartus, et seda, seda me tõime esile, aga see auhinnafond ei võimaldanud meil nagu rohkem eripreemiaid välja anda ja, ja minu jaoks nagu noh, ütleme säravalt nihukest ühtset esitust ka ühegi ühegi kohustusliku laulupeoga ei tekkinud, nad olid üsna võrdsel tasemel, aga mingid väga eredat mälestust ühestki otse just ei ole. Kuivõrd sage on selline nähtus kammerkooride võistulaulmisel esinevad siis omaette kategoorias, küll aga naiskoored ja nagu seal olid meeskoorid ja Tegelikult minu teada igal rahvusvahelisel konkursil on oma kassetilindivoor, seda helindit vähemalt tuleb saata, aga enamikul juhtudel niipalju kui minul on olnud võimalik osaleda, on ka tegelikult irigendil omal võimalik olnud kohustusliku laulu raskusastme järgi omale ise kategooriaga valida. Et pigem on võib-olla see kassetivoor nihukeseks kontrollmehhanismiks sellele korraldavale organisatsioonile. Aga seekord oli žüriiliikmete ülesanne siis Nende kassettide järgi puhtalt pillasin taseme järgi Need kooril kategooriasse lahterdada, selline see rida seekord nagu sai, võib-olla siin tagantjärgi võib väikse küsimärke panna, aga tegelikult minu jaoks väga suurt möödapanekut selles asjas ei olnud, et nad olid siiski üsna ühtlase tasemega, minu meelest läksid üsna õigesse rivisse omavahel. Küll võib-olla võib tekitada eraldi küsimus siis eraldi liigi kategooria, kus siis ühe liidilised, koorid, naiskoor ja seal üks meeskoor olid omaette kategoorias. Õnneks nad sattusid olema enam-vähem ühes nihukesest kategooriast oma raskusastme ja oskuste mõttes, et kui seal oleks läinud näiteks kolm koori väga erinevaks oma taseme poolest, siis oleksid olnud üsna raske, võib olla hinnata, et võib-olla oleks pidanud need ühe liigilised koorika sobitama nende Raskasastelt järgi kohustusliku laulu ei saa neile sedasama panna, et tekkis laulu probleem. Kuna kuna see arv siis tuli ka suhteliselt väike, oli kõigepealt selles kategoorias kolm koori, ainult et siis siis ka ütleme, taseme tasemete erinevus iseenesest pole ka mingisugune pat olnud selles mõttes, et siis nad oleksid reastanud lihtsalt pigemini isegi et, et minu meelest see meeskordianays kord ühes kategoorias olid seevastu sealtki mingi pat. B ja C kategooria pannakse ühte patta ja küsiks sellist asja, et kas oli üllatusi, oli üllatajaid. Tundes küll oma kolleege, olid mõlemad Tartu koorid minu jaoks suhteliselt uudsed üllatajad iseenesest nii Tartu Jaani kiriku kammerkoor kui ka Ale koki kammerkoorile, et kuna ma lihtsalt polnud neid varem kuulnud, teadsin neid nimepidi, aga kuulnud polnud mitte siis mina lihtsalt rõõmustasin, et Tartus kaks sellist koorial, kes nii toredasti laulavad. Et üllatus oli just nimelt selles mõttes ja C kategooriast. Kõigest südamest lihtsalt hea meel, Türia Lehtse kammerkoori niukse, särava ja vahva, esinemise pooltel, et tore lihtsalt see, et väljaspool Tallinna midagi toimub ja hästi toredasti toimub ja C-kategooria kolmanda koha saanud. Tallinna prantsuse lütseumi kammerkoor oli nüüd ütleme muusikakeskkooli kõrval veel üks koolikoor, kes väga süüdist esines ikkagi koolilapsed suhteliselt noorukese häältega ja kase koolikoori. Need ütleme valikuvõimalus seal, ütleme meeste või poiste häälte osas, et natukene võib-olla poiste kahjuks arvuline selgub et selles mõttes minu meelest Maire helistele nende koori dirigendile suur kummardus, et ta tuli ühe sellise kooli kooriga välja ja osales sellisel üle vabariigi seal üritusel, et absoluutselt tunnustan sellist initsiatiivi ja väga vahva oli, et eeskuju võiksin olla absoluutselt teistelegi kooridele. Tore on see, et ka nende kooride hulgas olid kurdid täitsa hästi erinevad oma oma kõlalt ja ja rääkimata repertuaarist, ütleme ausalt, oli oli ka nagu mingi nagu erinevates suundades, aga aga just see, et, et see oli selline. Mitte nagu selline värviline, kooride hulk, vaid pigem just niisugune nagu sugune, kirev kaleidoskoopiline võib-olla, et mitte just nagu taseme taseme äkiliselt kirev, vaid, vaid just oma värvilt seda põhiliselt kohtabki sihukestesse mitte kategoorias, vaid vaid just sellises, B, B, C kategoorias, kus igal koolil on palju rohkem oma nägu kui, kui näiteks nendest ütleme, kõrgema kategooria koordis, kus pigem hakkab just, on ju see, et koolid on kõik enam-vähem ühte nägu. Ja tegelikult, kui seal A-kategoorias hakkab rohkem mängima just nimelt selline repertuaari raskusaste ja kõrgem tehniline ja niisugune meisterlikkus ja ja, ja eriti kõrge vokaalkultuursel B ja C kategoorias, tegelikult, mis mulle erakordselt meelsed vastavalt oma võimetele ja oma vastavalt oma raskusastmele valitud repertuaar jälgi esitati, seda väga musikaalsed ja väga meeldivalt kaheksa innu ka selleks, et see oligi nagu, mis, võib-olla isegi vahel jättis niukse südamlikum mulje, kui võrrelda mõne A-kategooria erakordselt raske kavaga, mis seal tehniliselt väga virtuaalselt esitatud ja nii edasi, et et selline lihtne tore koor oma jõu järgi valitud repertuaariga ja väga musikaalselt ja südamlikult ja südamega esitatud muusikaga jättis erakordselt positiivse mulje. Mihkel, sina dirigendina? Kas panid sa tähele sellist asja, et esimees nagu selliseid kollektiivaks, kus materjal oli nagu dirigendist? Ei päris mitte selles mõttes, et, et selline olukord võib tekkida tavaliselt professionaalsete kollektiivide puhul. Amatöörkoolides on need koorid väga tihti oma dirigendi nägu, koor ei kasvagi üle dirigenditaseme dirigenti me tegelikult see, kes selle taseme mingite trikkidega ta kätte saab ja just noh, amatöörkooride puhul on selle kõrge taseme sammud saavutamine. Reaalsuse küsimus küll oli, oli näha, et et mõnest koorist võinuks võib-olla tõesti. Osavamalt midagi rohkemat kätte saada, seda küll. Kas see on selline normaalne nähtus, ma olen nagu mihkliga selles mõttes täiesti päri, et kuur on oma dirigendi nägu ja kuna see on ka suures osas pedagoogiline tegevus, mida see keegi teeb oma kollektiivi juures, siis täpselt selline sellise professionaalsuse juures nagu dirigent suudab seda välja meelitada, seda, seda nagu on ka kollektiiv ja, ja seda arvab ka kollektiiv, nii nagu dirigent araabia. Noh, loomulikult on, on väiksemate kohtade kooridel selline mure võib-olla, et, et lihtsalt on põud nagu inimestest, kes, kes kes oleksid kõrgel tasemel lauljad, et see ei ole ka noh, eesmärk ütleme aga, et kõik peaksid olema koolitatud lauljad, aga loomulikult saab sealt või annab teatud pitseri koorile. Kui inimesed on väga kirju, valikuid. Samas ma üha enam hakkan nagu tundma, et eks need taidluskoorilauljad on üle Eesti, ma ikka ühesugused samasugused inimesed Tallinnas on, ütleme võib-olla see valik natuke suurem, samas on kollektiivis siin rohkem, et rebimine ka jälle suurem kui kui seal Tartus või, või, või lehtses, ma ei tea, selle konkursi järele, tekkis pigem arvamused, sealt lehtedest on isegi lihtsam neid inimesi, Leida ümbruskonnast, kui seda siin Tallinnas. Aga eelmise mõtte juurde. Et kui sa ütlesid, et mõnest koorist oleks võinud mingil sellel hetkel meisterlikku omade mõtetega midagi välja meelitada, et see on selline tüübine, kogu situatsioon ikkagi, kus oma 10 15 minuti jooksul suutma ennast nagu väga hästi näidata, et ütleme, mõnel koolil on mõnikord parem mõnikord halvem päev, et kuidas parasjagu ka kellelgi nagu juhtub ja õnnestub ja ja eks seal oli ka selliseid koore, kes seal ütleme nüüd pikema kukku laulmise kogemusega oli ka selliseid värskemaid koore keedukelle puhul oli tunda, et need on tegelikult võimekad ja üsna suure potentsiaaliga ka lihtsalt see taust on veel suhteliselt nagu vähenelt vajavad natuke aega, et ennast nii-öelda üles töötada, et tegelikult selliseid perspektiivikamaid koore, kelle potentsiaal nagu tegelikult näha oli, oli minu jaoks veel üsna mitu. Võib-olla huvitav oli tegelikult see, et konkurss toimus kahel päeval ja ja tänu sellele oli ka minule üllatuseks seda oli ka aimata, et nendel kahel erineval päeval omane koor võis laulda väga erinevalt. See tähendab, seal võis olla küsimus selles, et et üks kavali võib-olla esimese vooru kava oli, ütleme näiteks rohkem valmis kui teise päevakava või vastupidi. Aga ka puht selline kooriv distsipliin, ütleme seal oli vahepeal oli veel selline põnev üritus nagu nagu piduõhtu ja, ja kes siis kuidas kui ta seda ka nii-öelda konkursi võttis, et oli tõesti kosta, et mõni koor oli järgmine hommik suhteliselt väsinud. Ja jama. Ma arvan küll, et see korraldajate pahatahtlikkus oleks olnud, aga noh, loomulikult selline võimalus peab ka olema, et ennast veel elada, aga, aga noh, loomulikult kui ollakse konkursi, siis, siis on ka teada, et järgmine päev tuleb laulda, nii et kuigi samas samas oli ka näiteks seda mõne koori puhul sellist järgmise peale oma väsimust, kes ma tean, ei olnud ei võtnud nendeks nendest piduüritustest osa just spetsiaalselt selleks, et et järgmine päev puhanud olla. Aga võta näpust. Aga see võis olla siis lihtsalt, ütleme kava kavade rahade valmisolekul. Aga ma näen siin ikkagi suuri ajalisi piiranguid, et nüüd ütleme, kui me seda Eesti sees korraldame, tahavad need koorida, seal osaleksid, me saame ikkagi nädalavahetuse seda kaks päeva, eks ju. Ja päris ilma sellise rahvaüritus, et ta oleks ka ainult üks selline tohutu rebimine inimestel mingeid lõõgastusmomenti nagu ei olekski nüüd vaevalt peale seda autasustamist veel seal pühapäeva õhtul oleks mingeid tantsu ega kirjandusest kõik sõidavad ikkagi juba tagasi ja see pingelangus on juba sedavõrd suur, et ma arvan, et see on mingis mõttes käin natuke asjaga lihtsalt kaasas ja peabki lubama mingit distsipliinitunnet ja raskemas olukorras olid tõesti need koorid, kes pidid pühapäeva hommikul esimesena üles astuma, et see oli võib-olla natuke hommikusi üleüldse ja, ja võib-olla natukene nüüd selle peo süü võib olla, et mõni kava ei õnnestunud, kuigi ma tegelikult ei läheks, aga seda rada. Tõepoolest, ma usun, et võib-olla osalt oli ka see, et see puhtjõu jagamine kahe päeva omavahel ja see, see valmisolek võtta ennast veel kord kokku teisel päeval, kui ükskord on juba ennast endast nagunii-öelda kõik kantud, üks kord veel kontsentreeruda ja, ja seda ütleme laulmiseks vigadest, raskemal ajal ennelõunal juba olla, olla selles vormis, et esitada nagu oma parimaid külgi, siis see on, on aga noh kindlasti üks raske ülesanne, aga, aga aga samas olid nagu kõik samasuguses situatsioonis. Kui sa pühapäeva hommikul, kes oli selline meeldiv rõõmus, selline üllataja minulegi oli küll ja meil see oli neidudekoor, leelo. Jah, selline esimene suurem üllataja oli neidudekoor leelo ja teine tegelikult oma stabiilsusega läbi kahe päeva. Meeldiv elamus oli Rapla kammerkoor kandus, kes suutis minu meelest võrdväärselt mõlemal päeval nagu ennast heast küljest näidata. Sest sest neidudekoor leelo nagu nendel oli pigem nagu esimesel päeval see see probleem, et just ei suudetud näidata oma tugevamaid külgi vaid vaid see oli kuidagi selline natukene noh, mitte midagi või noh, mitte midagi, ütlev, tagasihoidlik, tagasihoidlik, siis, siis teisele peale päeval esitati väga kõrgel tasemel kala ja, ja, ja see põhjustas ka Siis žüriis teatud peataoleku, et mis siis need, mis siis nüüd teha ja, ja vastupidi mõnele teisele koorile, kes, ütleme esimesel päeval esitas ka tugeva, väga tugeva kava väga kõrgel viimistlusastmel teisel päeval nagu, nagu pigem kukkus nagu natukene ära ja, ja siis, ja siis hakkasid tekkisidki saba, see tegi seal selles mõttes zürii tüür natuke raskemaks. Et pidin hakkama võrdlema omavahel, ütleme, erinevaid tavasid ja et kui on et mis saab Kumbagi olulisemaks pidada ja need on päris raske situatsiooni ees. Olime tulised punktisummad, mida me nüüd kahe päeva peal andsime, nagu reglement ette nägi, oli neid vaja ka liita. Hakkasid oma väikeste nüanssidega vägagi nagu mängima ja see andis päris pikaks ajaks mõtlemisainet, et kuidas, kuidas sellesse kõigesse suhtuda. Mida te panite tähele, kuidas on Eesti kammerkooride hääleseade hetkel selline seis? Raske küsimus. Oma mälu selle nagu tagasi vaatan rohkem sellesse aega, kui ise sai lauldud tudengina päris korralikes koorides ja mäletan, et oli päris päris niukene, tugev töönen selle vokaali kallal, siis minu meelest on ikkagi aeg läinud paremuse suunas üha rohkem edasi. See teadlikkus selles küsimuses on kõvasti kasvanud ja, ja minu meelest selle vokaalkultuuri ja selle koori kõlaga tegeletakse võib-olla ka rohkem kui, kui, kui vanasti ja mitte ka võib-olla jälle seal seal A-kategooria rühmakooride hulgas, vaid selliseid positiivseid üllatajaid oli seal B ja C kategoorias ka. Ja teades küll, et mõnedel kooridel on ka spetsiaalsed hääleseadja, et ma arvan, mängib üha suuremat rolli ka ikkagi Semilt, kuidas dirigent oskab häälega töötada, kuidas ta ise laulab, et ma olen täheldanud seda, seda momenti, et mida rohkem teadmisi telligendil selles vallas, seda paremini laulab ka tema koor, et et see nii mõnegi kooli puhul, ma arvan, on seda koori taset päris kõvasti tõstnud. Noh, nüüd on see vahe märksa selgem, millises kooris tegeletakse hääleseadega millises koolis ei tegeleta, tahad asjadega, et, et seda on kindlasti nüüd rohkem kuulda, kui, kui seda oli varem jah, selles mõttes, et, et selle töö viljad äärseade viljad ikkagi mõjutavad oluliselt koorikultuur. Võtame ette A-kategooria ja natukene analüüsime seda võidurebimist seal. Tagasi vaadatuna jällegi kõige raskem kategooria, kus mingis mõttes oli päris raske neid omavahel järjekorda panna, sest ma ei salga oma arvamust, et Tallinna muusikakeskkooli kammerkoor, kes need võitis lõpuks Grand Prix oli juba oma punktide arvuga kõigist ees on noh, ikkagi selles mõttes teiste kollektiivide ka tiba paremas seisus, et nende lauljad on ikkagi juba poolprofessionaalid ja muusikaline koolid, tuss aste võimaldab laulda neile noh, ikkagi väga rasket repertuaari, mistõttu nad saavad ennast nii-öelda natukese jõupositsioonilt näidata teiste kavade suhtes. Ja samas ma pean ütlema, et kuigi nad laulsid väga-väga raskeid asju tehnilises mõttes tõesti väga rasked partituurid olid seal ees võib-olla isegi minu silmis natuke mängisin ennast natuke kurjasti kätelgi, teised päeval. Et oma südames tegelikult võib-olla isegi niimoodi muusikalise poole pealt jätsid mulle järgnevad koorid. Isegi ometi on parema mulje Ma võib-olla ütleks nii palju, et, et loomulikult on see lisaboonuskonkursil ütleme, A-kategoorias, kui koor on suuteline laulma väga rasked, ütleme, rasket repertuaari paari ja seda tehniliselt kõrgel tasemel. Nüüd muidugi miinuspunktiks tuleb, siis võib kalduda see, et kui see, kui see raske repertuaar ei ole protsendiliselt läbi töötatud või, või seal hakkavad ilmnema mingisugused miinus kohats, siis samavõrd, kuivõrd see on positiivne, et see on tehniliselt väga raske, võib see tuua tagasilöögi, kui see ei ole tähtaegselt esitatud ennast ise sööma. Et, et seal seal tõepoolest väikene moment just teisel päeval oli, et esimesel päeval esimesel päeval oli see Väga hästi esitatud vastus ka kõrgetes tõlgetes hind hinnangutes žürii poolt ja teisel päeval see natukene mängis kätte, seal tekkis lihtsalt natuke liiga palju tehnilistest saaki mis tekkis ka loomulikult ta sellele, et selle põdur oli raske ja, ja võib-olla ka mõni mõningates kohtades niisugune muusikaliselt tühijooks. Mulle kuidagi, kuigi ma tunnustan absoluutselt muusikakeskkooli kammerkoori erakordselt suurt tööd selle repertuaari kallal tegelikult läbi kahepäeval ikkagi rõhuasetus põhiliselt kaasaegsel eesti muusikal. Et istuma ja ma ütlen põhimõtteliselt seal oli teistegi teosed. Et võib-olla see kava jäi mingis mõttes natukene muusikaliselt nagu ühekülgne, natuke halb sõnaga olekski kuulanud midagi teisest sajandist mõnda romantilist tüki või midagi muud, et kuidagi midagi muud ka enda, natuke minu jaoks, selles mõttes jäi tiba ühe plaaniliseks. Seitsmenda kammerkooride festivali paremusjärjestus on järgmine. Ühesooliste kooride ehk D-kategooria järjestus, kolmas koht, rivaal ja kammermeeskoor, teine koht, Teaduste Akadeemia naiskoor ja esimene koht, tütarlastekoor leelo, C-kategooria koorid, kolmas koht, prantsuse lütseumi kammerkoor, teine koht, Türi kammerkoor ja esimene koht Lehtse kammerkoor. B-kategooria kolmas koht, A Le Coqi Kammerkoor, teine koht, Tallinna tehnikaülikooli kammerkoor ja esimene koht Tartu Jaani kiriku kammerkoor ning A-kategooria kolmas koht Rapla segakoor kantus, teine koht. Tallinna kammerkoor ja esimene koht Tallinna muusikakeskkooli kammerkoor. Tallinna kammerkoor on läbi aegade olnud just esikolmiku hulgas, teab Heli Jürgenson rääkida. Tallinna kammerkoor on ju olnud, ma arvan, läbi kogu selle kammerkooride konkursi ajaloo ikkagi kuuga, seal juhtpositsioonidel ja, ja neil on olnud paremaid ja halvemaid aegu, aga nad on olnud ikkagi kogu aeg seal esirinnas ja selline nimekas kollektiiv. Umbes sama jutt kahe päeva erinevast kvaliteedist nagu Tallinna muusikakeskkooli kammerkoori puhulgi, et esimesel päeval esines kuur kõrgel tasemel ja hästi teine päev ei meie kõigi jaoks natuke nõrgemaks ka natuke sellisel muusikalises plaanis vähemalt minu jaoks ei õnnestunud nagu kõik interpretatsioonis momendid võib-olla nii hästi. Tehniliselt polnud midagi hullu ja päris huvitavalt valitud kava kaugel kuidagi see muusikaline pool teisel päeval ei mänginud imega Raclakantus minu meelest teisel päeval esines ka väga hästi. Jah, kui, kui nagu veel eriti süüvida, siis võib-olla see esimene päev oli veel tibakese nagu parem kui teine päev, aga tegelikult kavali hästi valitud kava oli hästi valitud ja ja väljastpoolt Tallinna kollektiivi kohta. Minu meelest on see koor viimastel aegadel kõvasti arenenud ja mida, mida aeg edasi pooleaastaste vahedega, nii nagu ma neid olen umbes kuulnud, on see kolba köha edusamme teinud, et täiesti vääriline partner Tallinna kammerkoorile mõttes ka Tallinna muusikakeskkooli kammerkoorile ja, ja seda enam toredam on see, et nad on väljastpoolt Tallinna. Räägime žürii tööst ka, arutasime seal vahepeal ka ja. Ja ja siis noh kuigi mitte mitte nüüd sellisel väga-väga täpselt süüvi vald ja vaid vaid pigem niisugused üld, üldmulje liselt ja, ja panime ka loomulikult paika see selle, et kuidas enam-vähem seda hindamisskaalat tõlgendada. Loomulikult seal jäid individuaalsed individuaalsed valik ka, et kuidas see, et selles 100 punkti seas opereerida. Kas seda punkti ei ole natuke? Palju see on ka üldiselt vist rahvusvaheliselt niukene üsna levinud hindamissüsteem, et noh, võib ju võtta ka kümnete ja komadega, aga tegelikult ei olnud midagi hullu, kui nüüd võtta nullist 100-ni hindamisskaala, noh, see annaks nagu endast tohutult palju võimalusi ja võib-olla see alguses tekitas ka meie hulgas üsna mitmeid küsimusi. Ja, ja võib-olla seal tekkisid, ütleme, kui neid tabeleid hiljem vaadata ka erinevate liikmete vahel küllalt suured punktivahet, et võib-olla nendel me seda skaalat kasutasime, noh, mõni natuke suuremas ulatuses ja mõni väiksemas ulatuses, aga nagu ütleme, põhikratsioon oli kõigil nagu sarnane ja põhiliselt arvamused nende kooride paremikust ja järjestusest olid meil suhteliselt üksmeelsed. Tundub tundub, et skaala vist kasutasime seda nagu kümnepallisüsteemi komakohtadega nii-öelda välja kirjutatud komakohtadega, nii et noh, see seisvalt vältis neid, neid tüütuid komasid võib-olla ütleme, et pluss-miinus No kindlasti oli läbi selle kolme kategooria ikkagi omal igal ühel meist oma selline kratsioon nagu selles mõttes selge järjestused vastavalt oma hinnangutele need punktid ka nagu kujunesid, aga minu meelest mõlemad päevad olid niivõrd tihedalt teine päev tänu sellele, et juba oodati seda lõpptulemust pala palavikuliselt seal üleval korrusel. Et meil nüüd hirmus palju aega üle või teise kuuri kallal niimoodi detailselt arutleda tõesti ei olnud, et noh, pigemini ikka selliste üldiste põhimõtetega ja arusaamiste niukseks paika panemiseks oma hinnete andmiseks. Kas oli ka mingisuguseid suuremaid selliseid erimeelsuse või, või eriarvamusi öelda nii žüriiliikmete vahel minu meelest mitte oli seal ühe või teise kollektiivi puhul noh, üks teine meist jäi pisut erinevale seisukohale, aga see ei mõjutanud otseselt nendele punktikohtadele tulnud koore. Ja jäime kõige emotsionaalsus juures, nagu me kõik muusikutena seal žüriis olime ikkagi objektiivsele seisukohal, et täpselt nii nagu nelt punkti skaalad kujunesid kahe päeva tulemusena liideti ja vastavalt sellele lõpptulemusele, kuidas see summa Võimalik auhinnad kujunesid võib-olla see kõige-kõige emotsionaalsem koht võib-olla lihtsalt see, et päris lõbus, et kuidas nüüd käituda käituda Grand Prix asjus kuidas, kuidas sellega siis, või natuke seal noh, seal lihtsalt oli küsimus, et kas seda välja anda. Ja kus välja anda siis ja kui mitte siis mitte, eks ju. Ja, ja selles mõttes, et noh, arutelu käsi sealt ka sealt reglemendi ümber. Et, et noh, kas see on, ütleme, kohustuslik mida žürii peab väljendama mitteväljal, vaid noh, seal natukene arutlus ja lihtsalt see arutlusobjekt oli, et, et mida siis tähendab põhimõtteliselt, et mida sa Grand Prix nagu, mis väärtustel. Jah, kuna kahe parema kooripunktisumma jäi istina nelja punktivahesse Tallinna muusikakeskkooli kammerkoor ja neidudekoori leelo vahel ja nad mõlemad esinesid selles mõttes vastandlikult, et ühel oli tugevam, esimene päev ja nõrgem teine päev ja teisel vastupidi, et siis põhiline oligi see sisuline arutelu meile, et mida me siis oluliseks peame, kumba päeva, kuidas see täpselt nagu kujuneb. Võib-olla pigem see, et Edgar Grand Prix saav koor peaks olema stabiilne, mõlemil päeval läbi kogu konkursi, esitama kaasajakava ja, ja mille kallal ei anna nokitseda. Et sellist päris sellist kooli nagu ei eristunud, kellel ei annaks meile mitte millegi kallal peajagu üle olnud, kellele aga aga me sõitsime siis lõppkokkuvõttes konsensuse, et, et nii nagu karelemendis kirjas on, et kõige suurema punktide arvuga koor saab Grand Prix, nii. Žürii toimis. Seitsmenda kammerkooride festivali Grand Prix sai Tallinna muusikakeskkooli kammerkoor, dirigent Evi eespere edestades neidude koor Leelot, dirigendid Raul Talmar ja Toomas Voll vaid nelja punktiga. Žüriiliikmete Heli Jürgensoni ja Mihkel Kütsoni eest käisid kahe päeva jooksul läbi kokku kammerkoorid üle kogu vabariigi ja mõlemad kinnitavad kui ühest suust, et kõik kohale tulnud koorid olid väga tugevalt ette valmistatud ja kõvasti tööd teinud ning igati kiitust väärt. Konkursi puhul on lihtsalt paratamatult mingisugune valik tehakse ja see on, see puudutab täiesti konkreetselt seda, ühte lava, kus või kokkuvõttes siis kahte päeva kus see valik tehakse, hinnatakse ainult hetkeolukorda ilma igasuguste ette kirjutamisega, mida need keegi peaks oma elust mõtlema või tegema ja, ja minu meelest on, on ääretult oluline, et selline no kus see eksisteerib ja et sealt osa võetakse. Et see siiski ma usun, et et, et see huvi, koolidepoolne huvi sellisel nii-öelda mõõduvõtmisel osaleda on ääretult positiivne ja ma olen täiesti kindel ka, et iga koolijuht on Teadlik ju sellest, et kui on konkurss, siis, siis paratamatult tehakse mingisugune valik ja seda, seda valikut jõuga žüriil toodetakse. Minu meelest on see kitsalt, et, et selline töö Eestis Eestis toimib ja, ja koorikultuur ikkagi areneb. Ma olen sama meelt, et need kooride tegelikult esinesid kõik väga tublilt ja ütleme, et kui kõigil ka sellel korral kõik ei õnnestunud väga hästi, kindlasti tuleb järgmine konkuse saab ennast jälle proovile panna ja kelle töö on tunnustust väärt ja tegelikult minu meelest läbi selle kahe päeva oli selles saalis erakordselt meeldiv konkurentsi õhkkond, nii et teisel päeval see kaunis renoveeritud koolimaja saal, aga isegi kitsaks jääma seal kõigile huvilistele. Et see oli sellise hästi positiivse hõnguga üritus ja ja kõigile, ma arvan, huvitav mitte ainult meile žüriiliikmetena, vaid kõikidele nendele kooridele ja koorijuhtidele, kes seal olid 11 kuulamas ja võrdlema, sest ma arvan, et väga palju selliseid momente Eestimaal ikkagi noh, ei ole, kus saaks 11 väga palju jälgida, eriti kui sa tuled väljastpoolt Tallinna. Ja lihtsalt jääb jõudu soovida kõigile tegijatele ja lauljatele ja konkursi korraldajatele, et see oli hästi selline meeldiv ja vahva üritus. Stuudios olid Heli Jürgenson ja Mihkel Kütson, kes avaldasid oma arvamust, mis neil tekkis seoses tööga seitsmenda kammerkooride festivali žüriis. Saates kõlanud muusikapalad olid Mart Saar. Jaan läheb jaanitulele plasega korkantus, dirigent, vahu Soonberg, Zoltan koday mustasele maitseb piim, tütarlastekoor leelo, dirigent Toomas Voll ja esimene osa joo vett oma august Raimo Kangro tsüklist Saalomoni õpetussõnad Tallinna muusikakeskkooli kammerkoor, dirigent Evi eespere. Salvestised olid tehtud Pärn Seitsmenda kammerkooride festivalil ja salvestisi toonmeister on Maido maadik. Tänase saate toimetas Marge-Ly Rookäär ja Monteeris kokku Katrin maadik. Lõpetuseks jääb kõlama Raivo Dixoni laulu lõpetus neidudekoor leelo ja dirigent Toomas Volli esituses.