Kolmapäeval, 16. märtsil eriti Tallinna linnagaleriis kunstnike Anna Hintsi ja Maria rõhunäitus pealkirjaga nälg. Ja meil ongi stuudios siin kunstnik Anna Hints, tere. Tere. Kes on oma näitusest lähemalt rääkimas. Nagu ma aru sain, see näitus tavapärasest veel isiklikum. Nälg kui selline mulle tundus, ei ole teile võõras. Võiks lausa öelda võib-olla, et olete selle näituse peategelane ja nüüd või võite ise rääkida vähemalt, miks ma võiks niimoodi arvata. No esiteks võib-olla sellepärast, et kui vaataja astub galeriisse, siis enamiku ajast näete seal mind postamendi peal raha palumas, et tekib kohe vaatajaga selline isiklik kontakt. Aga nälg sellepärast, et et enamuse elust olen nälga tundnud, seda nii eelkõige armastuse, nälga, sellise Rahu nälga, vajadust ja praegusel hetkel on väga aktuaalne ka materialistlik. Ka vajadus raha järgi, mida? Mida enamuse ajast ole ja, ja kuidas üleüldse kunstnik olla? Praegusel hetkel on, on keeruline. Kui nüüd natuke konkretiseerida, siis mulle tundus, et tõesti, et see nälg on nagu jaotunud kahte staari, et et on nälg, mida põhjustab selline selline vaimne probleemi nälg, mida põhjustab materiaalne probleem. Et aga kui rääkida sellest vaimsest naljast, mis, mis on kuidagi mulle tundus, et on seal nagu domineeriv siis kui te räägite nagu sellest oma prisma läbi siis kuidagi asuks asuski väga lähedale sellele teemale. Millal te jõudsite selgusele, et, et see on probleem üldse, et see on probleem, kaua te pidite sellega silmitsi seisma ja see näitas, et kas väljund näitusena tuli, tuli kohe paugupealt kas see on nagu see mingi lahendus probleemile või probleemikäsitlus? No see kõik on üks pikk-pikk lugu, aga seal on ka konkreetselt kahest haigusest kajutusele näitusel, et anoreksia ja buliimia ja poliimiaga olen ise 16 aastat kokku puutunud, et lapsest peale. Ja eks see ole selline väga konkreetne armastuse nälja. Siis manifesteerin. Ja ja siis oma poliimet ravides ja. Klase, olles ja kokku puutudes teiste tüdrukutega ja siis niimoodi tasapisi on olen ma selle näljateema peale hakanud mõtlema ja, ja siis see näitus on võib-olla seisundi tekitamine või selline võimalus selle mitmekihilise teema üle mõtiskleda ja ka küsida, otsida vastuseid. Et üks konkreetne võimalus vastuseks ongi see, et, et kui ma seal reaalselt kohal olen ja publikuga räägin, siis tulevad mu juurde väga erinevad inimesed ja räägivad oma lugusid ja oma oma naljalugusid. Et seal on mulle tulnud nii vanu inimesi, kes mäletavad veel sõda ja, ja reaalselt nälga, füüsilist, nälga kui ka kunstnikke, kes, kes minuga jagavad, seda muret, et raske on luua. Sest loomine justkui ei ole töö, et Peab leidma pere ja muude tööde kõrvalt siis seda aega ja võimalust loomiseks. Aga kuidas te näete seda, et kas pigem pigem see vaimne nälg võibki tulla sellisest üleküllastunud tarbimisühiskonnas tõesti, kas see on tarbimisühiskonna probleem? Jah, et näiteks näituseruumi sisse minnes vaataja näeb küllusti, ta näeb seal toitude hunnikuid ja kaunist muusikat ja, ja aga kõige selle keskel. Meil on see nälg, et et just eile mõtlesin ma selle üle, et võib küll olla tarbimisühiskonna sihuke kapitalistliku ühiskonna probleeme. Et me räägime pidevalt majandusterminites, mille loomemajandus investeerimine suhetesse mõtlema kogu aeg sellest perspektiivist lähtuvalt, et justkui On palju võimalusi, aga teisipidi midagi on kogu aeg inimestel puudu kogu aeg, just nimelt me tarbime kultuuri. Me tarbime oma elusid, aga võib-olla oleks kasulik rohkem olla või mõtiskleda selle üle, et, et olgu ma siin, tarbin ja töötan, aga, aga mille nimel või või et, et mida, seda, mis seda nälga tegelikult kustutab. Mis kustutamine nälga, et kui seal on selline teos, kus ma söön kultuuriuudistelehte sirp siis et samamoodi, et kultuurist on saanud nagu, et ühtepidi ma söön seda lehte nagu on kultuuriuudised kõik, aga teisipidi otsin midagi, aga mida see on, ma ei leia seda sealt. Et selline kahetine, et ühtepidi nagu tarbime ja teisipidi nagu ei ole, ei ole piisavalt võimalusi selle selle nälja kustutamiseks, vaid need võimalused on aga aga kuidagi kogu selles suures infomüras lähevad nad kaotsi. Me ise läheme kaotsi. Kõike on palju. Minul tekkis kuidagi selline paralleel, et enne kui või, siis kui teie näitus avati, siis samal ajal nüüd lõppes projekt Vabaduse väljak. Kas, kas te mõtlesite käega kuidagi, et või teadsite, et need asjad nagu langevad kokku, et testis kirjeva kunstlikud platvorm? Teil tekitab kuidagi tõesti selle dialoogi selle programmiga, mis seadis sinna Vabaduse väljakule selle kultuuriinimese kupli ja just just teadlikkust. Teadlikult selliseks dialoogiks mõeldudki ja juhtus ka õnneks, et paar paar kunstnikku tulid sealt koplist. See. Et just nimelt Et noh et ei ole nagu musta valgetud on, asjad on mitmekihilised ja teisipidi ma mõtlesin selle kopli peale ka, et et ühtepidi on väga õilis eesmärk, et näed, et paneme, näitame noori inimesi, ega teisipidi ta ikkagi võõrandab nagu seda kultuuri ja, ja inimesi või elu, et kas me olemegi siis nagu mingisugused klaaskuplis kultuuriinimesed keda vaadatakse nagu kuldkalu, et mina küll ei tahaks, nii et ma tahaks, et et kui inimene läheb sinna näitusele või et kui ta on kontserdile vä, siis ta saab kontakti iseendaga ja, ja kohtub eluga. Sügavas mõttes. Kunstinäitusel mis avati eelmine nädal. Linnagaleriis võib siis näha erinevaid objekte, mis on seotud näljaga inimese sisemaailmas ja ja kes teab millest, kas, kas on see sisemaailma põhjustatud konflikt või või tuleks veel vaadata enda ümber ringi ja teadvustada seda, mis meis neid seisundeid võib põhjustada. Aga nüüd rääkidagi, täpsemalt veel nendest töödest, siis mida, mida seal saalis veel näha võis, et seal oli üks niisugune portreekiri siis mis meil öelda, et mis vaevas lemm, mida sa endast. Kuid see on selline aken kus siis inimene istub ja ta näeb teisi inimesi erinevaid inimesi mööda minemas akna taga, siis on kogu aeg see kiri häviševuslikveeemm ja see räägib just ka sellisest mõtteviisist, mis on buliimia anoreksia taga väga tihti, et et me võrdleme ennast teistega. Me tahame olla keegi teine, tahame olla keegi, kellest me oleme kuulnud või keda, kellest me lugesime just ei taha niivõrd kokku saada iseendaga, ise on kuidagi kuidagi igav ja, ja ja, ja siis niimoodi seal akna all mõtiskledes võiks siis, see on nagu võimalust siis mõelda selle teema üle kes on see teine, mida ma siin tahan, miks ma, miks ma pean olema keegi teine, miks ma pean olema vaatama, ma ei tea naabri autot või nagu võrdleme pidevalt teistega ja selle tõttu oleme pidevas näljaseisundis ja õnnetu, et see oli üks teos näiteks siis seal on ka üks niisugune arvutimäng, mille on teinud Maria Rõhu purss Dubai ehitamine, portsust vai on siis üks suurimaid pilvelõhkujaid jälle selline tarbimisühiskonnakool mille ehitamise käigus siis väga paljud töölised on haigeks jäänud või surma saanud. Ja ja kui sa niimoodi ehitad, seda seal nagu dekrist siis pidevalt näed, kuidas tõelised surma saavad, kuidas siis tuleb uus veri Aasiast ja sina saad ikka edasi ehitada ja niimoodi seda mängides see viitab ka sellele, kuidas väga tihti need uudised, mida me loeme, et me kuulnud praegugi, et noh, Jaapanis kõiki nii hirmus ja õudne. Aga ikkagi, seda on väga mõnus lugeda kuskil hubases kodus ja mõelda, et noh, tegelikult see mind ei puuduta. Aga kas ikka ei puuduta? Kuidas me saame nendest asjadest hoiduda, sest et ühiskonnas on teatud mängureeglid, kui sa ei tee ühte, sa ei saa teist ja näiteks ka see töö, et mis seal oli, kuraatori suudlemine. Mõnes mõttes ilmselt seostub teemaga, et mida mida tegema peab, selleks, et saada kuskile oma platvorm. No mina arvan küll seda, et ei pea kõigega kaasa minema ja võib-olla noh ja me seal silmi kinni panna maailma ees ei tohigi panna kinni, aga siin tulebki näiteks oluline koht on kunstil. Mis siis minu jaoks võiks olla ideaalis just nagu äratuskell ja pakkuda seda seda võimalust teadvustada just nimelt teadvustada mitte lihtsalt ignorantselt lugeda neid uudiseid, vaid teadvustada ja mõelda selle peale, et mida mina siin ja praegu oma oma väikeses maailmas saan teha, et et et kas ma aitan kaasa sellele mentaliteedile, toodan nälga, toodan iseendas nälga, puudust, pidevat rahulolematust või. Või ma valin või, või ma teen teisi valikuid. Ja, ja neid väikseid valikuid me saame teha igapäevaselt, saame olla aktiivsed, saame rääkida kaasa. Et see ignorantsus on vist kõige kõige hullem. No mul endal tekkis selline imelik tunne, kui ma käisin seal väikses saalis ja mõnes mõttes ma annetasin kunstnikule raha, mul on tunne, et me oleme nagu samas sfääris. Ja siis. Ma arvan, et on näha ja võib-olla ootan teinekord mulle annatataks, et kas ei ole nagu ohtu, et see jääb selliseks, jääb ikkagi mulje sisse, et, et need ühiskonnakihid võib-olla või vajalik publik nagu ei satugi seda kuulma või noh, et seal käivad võib-olla sellised tuttavad sõbrad ja, ja mõned juhuslikud möödakäijad, et aga samas, et ta jääb täiesti ikkagi sinna kupli sisse mis, mis selleks abti reaalselt ära teha. Näiteks. Teise puhul saab reaalselt seda teha, et meil on plaanis viimasel päeval minna tänavale, kus siis on. Rohkem rohkem inimesi ja. Et see selle näitusega seoses, aga muidu selles ka selles näitusesaalis, siis on seal avatud platvorm, et ka sina, kui sa seal oled ja tunned, et et sul kuluks ära näiteks lõunasöök, siis tuleb minna sinna puki peale ennast kirja panna ja ja siis. Raha kerjata? Jah, see on alati niimoodi, ma olen mõelnud kunsti peale üldse, et et tihti juhtub nii, et see jääb hermeetiliseks samamoodi nagu see kuppel seal. Vabaduse platsil aga aga noh, saab noh, näiteks nagu selle nagu ma ütlesin, näituse puhul minna tänavale ja ja, ja teisipidi Lihtsalt edasi tegutseda ja, ja ja olla, noh, teha oma asju veendunult. Kui nüüd vaadata seda mõelda selle peale, et, Millised on olnud sinu teed ja rajad nagu siiani? See õpingutee on väga kirju, et ja samas ka ilmselt väga mitmekülgne, et äkki räägid lähemalt, et kuidas just sellisesse praegusesse praegustesse desvalikutesse oled jõudnud, et seal BFM selja taga. Ei ole selja taga, ma alles hakkab. Mul on fotograaf. Ja haridus, mille ma olen lõpetanud Tartu kõrgemas kunstikoolis, aga nüüd ma olen jah, õpin režissööriks ja tegelikult, kui ma keskkooli lõpetasin, siis ma juba teadsin, et ma tahan režissööriks õppida ja väga targalt praegu tagasi mõeldes teadsin, et ma ei olnud selleks valmis. Ja et nüüd ma tunnen, et mul on lugusid ja mõtteid ja sõnumeid, mida siis, mida siis filmide kaudu rääkida või jagada. Et, et jah, et ma olen käinud, ma olen reisinud ringi, ma olen õppinud ka Tartu Ülikoolis rahvaluulet ja kirjandust ja ma leian, et see on hästi-hästi hea, kõik sikupagas. Praegu. Olen töötanud koristajana ja hulkunud Lõuna-Euroopas koos kirjastusega ringi ja kodututega ja ja kuula nüüd sajaaastase vana naise jutustusi elust ja olust ja siukseid. Kui sa küsid, et õpingutes, siis need ma ei arva, et kooliõpingud on kuidagi isegi võib-olla tähtsamad kui, kui need igapäevased õpingud, et. Kui mõelda nüüd selle peale, et režissöör ilmselt mina kujutan ette, et ilmselt dokumentalistika või kuidas mille poole see hing ihaldab, see ikka reaalsuse kujutamine või tahaks pigem luua illusiooni? Ikka tahaks, ei, mitte illusiooni tahaks, pigem ikka nagu ikka elule lähemale. Aga elule lähemale saab. See oleneb. Oleneb ideest, et seda saab ka ju ju mängufilmis teha. Aga, aga mind, mind huvitavad inimesed ja mind, mind huvitab ka see, et filmides mängiksid nii-öelda mitte näitlejad, mitte professionaalsed näitlejad, inimesed, inimesed, ja tekiks noh, mida ma loodan oma oma loomingus üldse, tekiks selline kontakt, inimestega kohtumine. Ja kui juba on Et tekiks sihuke energeetiline ühisruum? Või see võimalus võimalusi vahetada oma kogemusi ja võimalus millegi uue sünniks. Ja sellepärast mulle väga meeldib ka see näitus praegu, sest sest ma näen seal nii palju inimesi ja seal on nii palju kohtumisi, ei ole kõik ainult sõbrad ja tuttavad. Väidan täitsa täitsa. Väga palju tundmatuid ja joobes. Ja ärimaailmast ja siis ma olen seal olemas, pikki vestlusi pidanud, ei lähe, või millal see oli pühapäev, pool tundi ühe ärimehega näiteks ja ja, ja siis noh näiteks oli seal ka üks jaapani kunstnik tuli siia. Kelle kodulinn siis oli just tsunami saanud? Hävitatud sain ja tema sugulased olid surnud ja, ja mind väga hämmastas see, kuidas ta seal oli, ta naeratas ja ta ütles, et jah, et ma olen väga kurb, ma mõtlesin selle, elame, mediteerisin sellele. Aga ma leian, et see on nagu, sellest võib sündida palju head, teistpidi, et alati on asjadel üks vaatepunkti, teine vaatepunkt, et võib-olla võib-olla see äratab mind rohkem üles, paneb mõtlema olulistele asjadele, mitte ainult majandus ja mitte ainult. Kuidas aina rohkem siin kõike tarbida, väidet et võib-olla tänu sellele ma, et mitmed muusel sugulased ära surid, võib-olla terve mehe suguvõsa, nüüd tuleb rohkem kokku ja ja, ja saame jälle ykstisega. Kohtuda, et ühesõnaga selline väga hämmastav. Ütles, et tema tema selline edasivaatav edasivaatav suund ja, ja see naeratus, sihukene, malbe naeratus suul. Juba sellepärast on seal väga-väga mõtet istuda, May kere seal tegelikult raha, ainult see on. Tegelikult on kõige tähtsam on just nimelt need kontaktid. Needsamad lood kohtumisel. Kui kaua meil võimalik kohtuda? 10. aprillini? 10. aprill on viimane, viimane päev. Ja ma väga loodan, et, et kes te kuulate ja olete siin Tallinnas ja pole käinud näitusel, et tuletaja räägite, võime vaielda. Võime nutta ja naerda. Tore aeg aitäh tõesti stuudiosse tulemast ja end avamast. Ja järgmiste toredate kohtumisteni võib-olla lausa näitusesaalis jälle aitäh.