Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin täna jälle luulest. Luulest on tänavu kevadel üsna palju juttu tulnud, sest tõesti on ilmunud järjest päris palju üllatavalt häid luuleraamatuid. Ja täna on mul käes üks selline üsna omapärane luuleraamat. Omapärane sellepärast, et selle autor on siis 1995. aastal sündinud aga kirjutab üllatavalt kipsaid terviklikke luuletusi. Tegu on siis Liisa Kamsiga ja tema raamatu pealkiri kannab pealkirja, ma nägin üht tüdrukut. Selline suures formaadis roosa, kõva kaanega raamat jätab kohe sellise tüdrukute raamatu mulje, aga see oleks veidi ühe külge hinnang. Mille poolest on üldse mõtet nii noorest autorist, kellel on ilmselt väga palju alles ees ja kes on väga, loodan oma luulekvaliteedi mõttes sellesse kohta seisma, kus ta praegu on. Sest rõhutan, et kuigi tegu on väga hea luulega nii noore inimese kohta on ju selge see, et küll ta tulevikus areneb ja muutub ja leiab veel palju selgemalt oma hääle ja oma tee. Aga Liisa Kams on selles mõttes huvitav neiu, et ta on kahel järjestikusel aastal siis Kalju Lepiku luulevõistluse võitnud oma vanuserühmas. Ja see on ikkagi päris kõva saavutus. Võib öelda, et see on isegi mingis mõttes selline ehmatav saavutus, et ta ei ole võitnud seda võistlust nimelt mitte sellise tüdrukute luulega, kus on kuidagi ainult nooruslik õhkamist või teismelise maailma valu vaid tegelikult on see tema 95 leheküljeline luulekogu väga rikkalik. Nii vormilt, et nii luuletuste selliselt ülesehituselt kui just eelkõige sisult on väga üllatav näha, kuidas üks noor neiu luuletab, et nii palju sellistel üldistel teemadel ja julgeb sõna võtta teemadel, mis kuidagi justkui ei ei teagi, kas neil on sobiv öelda justkui mahukski või ei peaks mahtuma nii noore inimese maailma. Ma loen ühe väga väikese näite ette. Ja võib-olla see näide isegi ei ole kõige representatiivsem, sest ma pean ütlema, et väga paljud Liisa Kamsi luuletused on tegelikult pikad. Järgmine on need väga lühike aeg, ei mahu piiratud seltskonda. Aeg ei ole ajaline mõiste, aega ei saa vahetult öelda. Mingis mõttes väga lihtne, aga teisest küljest seda lugedes tekib justkui säärane tunne, et seal on kirjutanud keegi, kellel on väga suur luuletamis kogemus selja taga ja ka väga suur elukogemus selja taga. Aga ei ole nii, et ilmselgelt on tegu sellise noore uue häälega eesti luules, kes on lihtsalt loomuldasa väga andekas, seda kahtlemata, aga loomuldasa ka oskab kuulata, oskab kuulata siis ajastu hääli, keskkonna hääli, ilmselgelt on ta suure lugemusega ilmselgelt teda huvitab ise väga luule. Kindlasti on selles kõiges väga palju jäljendusliku ja nagu ma ütlesin, ma loodan, et Liisa Kams tulevikus leiab kindlalt oma hääle. Praegusel juhul on tõesti luule ebaühtlane, selles mõttes, et see on küll ühtlaselt hea, aga on näha, et ta katsetab erinevate vormide, erinevate lähenemiste, erinevate kirjutusviisidega. See on täiesti loomulik ja selles mõttes võib-olla ei olegi see ühenddebüütluulekogu kohta liiga vara välja antud. Sest et siin on harukordne võimalus lugejal näha, kuidas üks noor inimene on iseennast ja kirjandust enda ümber avastamas enda ümber ja enda sees võib isegi öelda. Ja sellisena on see tõesti on väga huvitav eksperiment. Ma arvan, eksperiment eelkõige just lugejale kes saab seda vaadates mõelda selle üle, mis asi üldse luule on, kuidas noored inimesed luuleni jõuavad ja mida luule saab siis nii kirjutada, et kui tema lugejaga teha? Igatahes huvitav ja vaatamata sellele roosale kujundusele, mida liigendavad siis ka autori enda illustratsioonid ei saa öelda, et see oleks läbinisti helge, selline tüdruku lik raamat vaid seal just väga mitmekülgne ja just selle mitme külgsena. Huvitav. Igatahes soovitan küll igaühele, kellel on vähegi huvi selle vastu, mis tänapäeva eesti luules toimub ja eelkõige huvi selle vastu, kuidas küll noorest luuletajast saab luuletaja head lugemist.