Nii tere õhtust kõigile. Minu nimi ansid halliki Põlda ja ma olen Tallinna Ülikooli keele ja kultuuri instituut Instituudi magistrant. Ja nagu Gerhard ütles, et kriitik peab olema valmis väljakutseteks et mina, siis alustan muusikakriitikast rääkimist sellega, et ütlen, et ma ei ole ei muusik ega kriitik. Aga ma seisan siin eelkõige sellepärast, et et mul on mure kasvava muusikute põlvkonnad pärast. Sel kevadel Tallinnas toimunud kaheksandal rahvusvahelisel konkursil noor muusik jäi Eesti laste esinemine üsna tagasihoidlikuks. Ja konkursi nii-öelda reetja Märt Hunt märkisid väga nukralt meedias, et esimest korda selle konkursi ajaloos oli olukord, kus Estonia kontserdisaalis lõppkontserdil ei esinenud ükski Eesti laps, interpreet. Kui konkurss algatati, siis rääkisid korraldajad, et see peaks olema stiimuliks lastele harjutada ja siis teetähiseks, mille poole püüelda. Aga täna lapsele on hoopis olulisemaks stiimuliks see, kui palju temast kirjutatakse ja millist avalikku tunnustust ta meediast saab. Seni kuni meil kirjutatakse vaid superstaaridest, tiirleb laulukarussell, et seni me kaotame ka oma tulevasi interpreet. Näen muusikakriitikat kui ühte laste väärtuskasvatuse osa ja tahaksingi rääkida natuke kriitika ja väärtuskasvatuse seostest. Tegelikult meie väikeses Eestis on väärtushinnangutega üsna kehvad lood. Seetõttu pakubki kultuuri rubriigis kõige rohkem huvi see, mis on lõbus, lahe, tore, kohe arusaadav ja mis peamine, müüb. Sellest kirjutatakse päevalehtedes, propageeritakse süvakultuuri asemel üha rohkem meelelahutust. Lisaks loomulikult otsib ajakirjandussensatsiooni. Teate, milline oli viimane või vähemalt üks viimaseid süvamuusikaga tegeleva lapse meediakajastusi. Tõsi, tegemist on küll onlain meediaga, aga 10 päeva tagasi umbes oli Delfis uudis, et kooripoiss oksendas 100000 eurot maksvasse klaverisse. Hämmastav, et just selliste asjadega noored muusikud jõuavad meedia veergudele. Jutt käis Soome tuntud koori emadepäeva kontserdist, kus ühel väiksel poisil paha hakkas. Ometi oli Eestis ka väga palju emadepäeva kontserte, aga neist ei kirjutanud keegi. Ent kui oluline on siiski lapsele, et temast temast kirjutataks, tema esinemist meedia kajastaks? Ja milline see peaks olema? Enamus Eesti meedia kajastustest keskendub lastest imelapse lugude kirjutamisele. Ilusad lood. Aga kuidas nad laste tolle peret muusikuks kasvamise teel aitavad? Uurin oma magistritöös just andekate laste meediakajastusi. Ja tuleb välja, et enamuse artiklite peamine mõte on üks, see on müük. Andekas laps kas siis kontserti, piletite müügiteenistuses või andekas laps, kas siis ajakirjandusväljaande mingi müüginumbri teenistuses. Nii tekibki päevasel muusikul tunne, et, et ainus, mida ta peaks tähtsam tähtsaks pidama, oleks tema tulemuse tulevase plaadimüüginumbrid või siis ainus põhjus välismaale õppima minekuks on kõrvade vahel tiksuv ERSO orkestrantide palganumber. Mulle väga meeldis, kui eelmise kuu sirbis kirjutas Toomas Velmet. Ma ei tea, kas ta on siinses valgus paistab vastu ja ei näe kedagi saalist. Ta kirjutas Mari ja Mihkel Polli kontserdist särjest noored talendid ja ütles seal välja väga ilusa mõtte. Et selle asemel, et rääkida talendid koju peaks ütlema, et talendid välja ja meistrit koju tagasi. See oleks üks väga olulisi väärtusi, mida noortele muusikutele arvustustes sisendada. Et Eesti ja ootab neid koju tagasi. Eestis on olemas riiklik väärtuskasvatus programm, see on vastu võetud kaks aastat tagasi haridusministeeriumis ja räägib sellest, et väärtused kujunevad eelkõige lapsepõlves ja kooli eas. Ja seetõttu ongi see kontingent lapsi, see, kellega peaks väga tugevalt tegelema. Programme, käsitleb eraldi punktina ka Väärtusi väärtuskasvatust meedias. Ja, ja loomulikult räägib sellest, et meedial on lasteväärtuse kujundamisel väga-väga oluline roll. Ja programmi kohaselt peaks siis meedia tootma väärtusi, arendavaid tele- ja raadiosaateid ning ajalehe kirjutisi. Aga kui hakata mõtlema, et milliseid väärtusi või milliseid ajalehekirjutusi või meediakajastusi meil on tegelikult ikka esimesena meenuvadki need eelpool mainitud superstaarisaade või siis laulukarussell või viska talendijahis, on lastest juttu. Ühe võimalusena laste tartlasi kujundada oleksidki muusika, arvustused ajalehtedes, ajakirjades meile tegelikult tunduvad sageli need väärtused nagu töötahe ja püsivus ja pühendumus. Need tunduvad nii triviaalsed, et et ei tule selle peale, et neid peaks meediatekstides veel võimendama ja üle kordama. Aga tegelikult meie lastele peab sellepärast, et ainult nii tekib teadmine, et superstaariks saadagi telesaatega, et selleks tuleb tõesti eluaeg pühenduda. Kui rääkida veel väärtustest, siis ühe väga-väga olulise väärtuse me kipume sageli ära unustama. Ja see on väärtus, olla laps. Kord küsis üks ajakirjanik minu enda lapselt, et mis siis juhtub, kui sul laval midagi sassi läheb. Ja poiss mõtles natukene ja naeratas ja ütles hästi lõbusalt selle peale, et no mis siis ikka juhtub, ma olen ju alles laps. Aga selle ajakirjaniku nägu oli päris päris kummaline ja loomulikult see see lause sellesse artiklisse jõudnud. Aga mina hakkasin sellest mõtlema, et kas siis laps ei tohigi olla lihtsalt laps. Ometi on see pisikese inimese jaoks üks suuremaid väärtusi ja, ja see on väärtus, kogeda lapsena oma esimesed apsud ja libastumised laval ning saada seeläbi väärtuslikke kogemusi suur olemiseks. Minu meelest on tõeliselt oluline, et kriitik suudaks seda väärtustama tekstide läbiga lugejatele meelde tuletada. Sest tegelikult praegu kipuvad ka kontserdilavadel olema meil väikesed vanainimesed. Peaksime siis endile oma lastele ja võib-olla õpetad vatele juhenditele meelde tuletama ühte päris olulist väärtust. See on see, et ole see, kes sa, kes sa oled. Kui rääkida nüüd lastemuusika arvustustes, siis ei saa kindlasti jätta mainimata seda, et milline võiks olla nende tekstide keel. Tavainimesele vist tundub, et sirp on midagi sellist, mida nagu lugeda ei saa, ilma et sul oleks õis kõrval lauanurgal. Aga tegelikult see ju nii ei ole. Et muusikaarvustuse tekstid on muutunud palju suupärasemat, eks, ja, ja palju mõistetamateks. Aga lapsest kirjutades peaks kriitikuma keelelistes valikutes eriti valiv olema. Ma tahaksin tuua siinkohal ühe teksti näite. See on, tegemist on tõlkega ja see on võetud ajal Moskva ajalehest ja ilmus eelmisel kevadel, kui Moskvas toimus spywakovi nimeline muusikafestival ja seal käisid Eestit esindamas kaks noort muusikut, 12 aastane viiulitüdruk ja tema pianisti vanem õde. Ajaleht kirjutab nii. Safiir, sett, kleidid, suursugusel laval ja neidude häbelikud naeratused lõid romantilise pildi turgeenjevi tüdrukutest. Liide mängis nii sundimatult, et tema õrnad valged käed tundusid nagu luigetiivad, puudutades vaevu klahve hõljudes õhusk lühikesteks sekunditeks glooria ega märganud üldse oma vanemat õde. Ta oli lummatud viiuli poolt loodud ja kaunistatud muusikalisest pildist. Need kaks tüdrukut on Eestis päris tuntud muusikud. Ja ma tegelikult päris hämmeldusin, kui ma guugeldasin. Ja ma ei leidnud nendest mitte ühtegi muusikaarvustust, aga ma tean, et neile endale see tekst, mis selles Moskva lehes oli, väga-väga meeldis ja see neid innustas väga palju. Ma olen märganud, et laps tajuti hästi selliseid tekste, kus on väga ilmekad võrdlused, nagu siin eelpool mainitud Luige Luige tiibadega sarnanevad pianisti käed. See teeb lapse jaoks teksti elavaks huvitavaks ja õhutab teda lugema. Eestis on üks väga tore koht, kus tegele süvamuusikaga tegelevad lapsed, sageli esinevad. See on siinsamas, pikal tänaval teises otsas ja selle nimi on Eesti lastekirjanduse keskus. Kui ma olen seal kontserdite ajal istunud, siis ma olen sageli mõelnud, et miks mitte võrrelda laps interpreedi näiteks tuntud raamatutegelasega või kasutada tema loodud muusika kirjeldamiseks metafoore, mida ta hästi mõistaks. Minge vahest sinna kontserdile ja ma usun küll, et tavalise muusikaarvustuse asemel võiks proovida kirjutada lastest hoopis muinasjutu. Või siis seiklusromaani. Üks, mida sageli kardetakse, on see, et et kui palju võib laste nendes tekstides kiita? Kardetakse seda, et laps last oma saavutustest kiites muutub ta kuidagi uhkeks või upsakaks. Aga uskuge mind, nii see ei ole tegelikult kiitus koorma ja ja selle eest, et see, et see laps oleks madalam kui muru, selle eest hoolitseb sageli tema eriala õpetaja. Lapsika vajab tunnustust ja nagu täiskasvanudki eelkõige just sellepärast Jaan oma valikutega alles poolel teel ja see, et see valik muusika kasuks osutuks sellest saavad kindlasti muusikast kirjutajad omalt poolt hästi palju kaasa aidata. On päris oluline, et laps tajuks, et ta on sinna muusikute ringkonda nii-öelda vastu võetud, et teda sinna oodatakse ja et ta tahaks ka seal olla. Ja lõpuks puudutama oma ettekandes sellist teemat nagu lapsevanema ootus muusika kriitikale. Ma ei öelnud alguses, aga tegelikult ma mõtlen, et teil on, kes te muusikast kirjutajate kriitikast teete. Teil on vist päris huvitav näha enda ees täiesti elusat lapsevanemat. Minu lapsest on kirjutatud väga palju ja ma olen selle üle väga õnnelik. Ja tegelikult on levinud selline arvamus, et iga ema ja isa soovib, et ta lapsest kirjutatakse ainult ülivõrdes. Et võsuke esines super hästi ja mängis suure, tavaliselt ma ei tea, intoneeris briljantselt pidas vapustavalt rütmi, mis iganes, ühesõnaga ta oleks tegemist oleks nagu tõelise meistriga. Aga kaldun arvama, et kuigi positiivne hinnang on ülimalt oluline, et, et ega lapsevanem ainult seda ülivõrdes juttu ka joota. Tegelikult soovib lapsevanemad tema ja tema lapse poolt tehtud tööd märgataks ja ja võrdselt täiskasvanutega väärtustataks. Kirjutis sirbis kajastus nii saates on lapsele otsekui töötasu. Lapsed teatavasti tavaliselt oma esinemiste eest ja töötasu ei saa. Enda kogemusest võin ütelda, et see on päris hea tunne, sihuke palgapäeva tunne, eriti kui veel tõstetud ka natuke Walta. Ehk iga lapsevanem ootab, et tema panust tulevase muusiku kasvatamisel märgatakse ja juhitakse tähelepanu, mis on hästi ja mis võiks veel paremini olla. Ta ei ootagi oma last imelapsena näitavat mingisugust klantspiltidega meediakajastust. Muide, vahele põikeks, et kas te teate, keda eesti laps imelapsena meedias näeb? Sarnane uurimus on tehtud Inglismaal Kuulsa emeriitprofessori John rätwordi poolt 10 aastat tagasi. Tema uuris 10 aasta jooksul inglise meediat ja leidis, et inglise meedias on imelapsel kõige muusik. Mina olen praegu võtnud oma magistritöös vaatluse alla nüüd 10 aastat, siis Eesti meediat. Ma ei ole küll oma tööga veel lõpule jõudnud, aga ma võin juba praegu ütelda, et Eesti meedias imelaps ei ole muusik. Ta on hoopis sportlane. Nii et ega neid kajastusi ka väga palju ei olegi. Neid imelapse kajastusi muusikutest lapsevanem ootab muidugi kriitikult ka seda, et ta suudaks objektiivselt näha, mis laval toimuvast on lapse panus mis on õpetaja suurepärane töö ja mis vahetevahel ka siis saatja, õpetaja või hoopiski võib-olla lavastaja aps. Lapse puhul tulebki kindlasti eristada seda, et mida laps oma nooruse tõttu laval teha üldse ei suuda või või mis on tema noorust arvestades erakordselt raske. Näiteks teate, kui uskumatult raske on ühel 13 aastasel laulu solistile enda järgi vedada tervet toonia orkestrit kuid ka dirigent otsustab, et ta võtab sellel kontserdil või sellel etendusel kaks korda aeglasema tempot. Või kui näiteks klaverisaatja unustab ära, et lapseloos on kordused või kui läheb pillikeel katki või kui ma ei tea, tšello jalg kukub alt ära. Siis tasuks hinnata ja kindlasti märkida seda, et kuidas laps sellest olukorrast välja tuleb. Lapsed on tavaliselt nutikad, vahel palju nutikamatki, kui, kui täiskasvanud, juba kogemustega esinejad. Ja kirjutades nende kiirest reaktsioonist või, või tublist vastupidamisest hoolimata laval juhtunud äpardused, siis me tunnustame, laps, interpreet ja julgustame teda, olema laval ja loov. Ja see annab lapsele julguse, et isegi kui ta laval midagi juhtub et siis publik seda hindab ja keegita selle eest maha ei tee ja ei materda. Ma ei pannud tähele küll kell, aga ma arvan, et ma 20 minutit on juba täis, ma tahaksin öelda kokkuvõtteks seda, et et ma loodan väga, et ma innustasin teid rohkem kirjutama lastest. Innustasin teid kirjutama lastepäraselt. Ja iga inimene nii ka laps vajada, vajab oma tööle tagasisidet. Tuletage meelde, mis viie või 10 või 15 aastasel on jõukohane hinnakett, tema esinemist selles võtmes. Leidke üles see miski ehk noh, nagu siin, ma ei saa nendest superstaaridest üle ega ümber nagu Mihkel raud ütleb miski, see x-faktor. Ma usun, et teie kirjutised aitavad, innustavad lapsi harjutama oma instrumenti. Ja nad innustavad kindlasti vanemaid pühenduma. Ja ärme siis unustame seda peamist väärtust, seda seda, et nad on ju alles lapsed.