Tiit Hennoste ja üldsegi mitte muusikakriitikast, vaid laiemalt kultuurikriitikast kui niisugusest ja selle seostest siis uue ajaga või uue meediamaastikuga. See tähendab seda, et ma lähen nüüd üle veidi abstraktsemale ja üldisemale tasandile ja ma täiesti teadlikult ei hakka mingeid erilisi näiteid tooma, sest näidetega on alati niimoodi, et kui sa neid tood ainult ühe või kaks siis kipub olema nii, et positiivselt poolelt saavad pärast need pahaseks, kes olevat ära unustatud. Negatiivselt poolelt saavad need pahaseks, kes välja on toodud puhtalt ja niimoodi kaugemalt alustades. Kui me mõtleme vis, viimaste pole paarikümne, aga isegi võib-olla 10 aasta jooksul on toimunud ühiskonnas, siis me võime rääkida ütleme, kolmest või neljast asjast, mis eesti rahvast ja Eesti ühiskonda tabas üks oli demokraatia, kaks see oli vabadus, kolmsel internet ja sellega koos käib meediaühiskonna tulek. Need on niisugused suured ja abstraktsed sõnad, aga kui nendega hakata nüüd hindama mõtlema nende ka seoses siis nagu kriitikast või sellest, kuidas me saaksime nende kaudu veidi konkreetsemaks minna siis demokraatia tähendab tegelikult ühte asja, see tähendab vaadete paljusust. Aga vaadete paljusus tähendab omakorda seda. Need peavad olema need inimesed, kes neid vaateid esindavad. Ja see omakorda tekitab ühes väikeses kultuuris nagu Eesti tuur üpris kummalise olukorra mõnikord, et ühte vaadet esindab üks inimene, teist vaadet esindab teine inimene. Ja seal, kus suures kultuuris põrkuvad vaated, põrkuvad meil inimesed, põrkuvad isiksused kes nende vaadete tagant välja tulevad. Teine asi, vabadus on alati klassikaliselt küsitud kümneid küsimusi ja vastatud kümneid vastuseid selle kohta, kuidas on vabadus ja vastutus seotud ja räägitud vabadusest millekski ja vabadusest millestki. Aga selle vabadusega juhtus niimoodi, et ta tuli koos netiga. Ja netivabadus on minu sügava veendumuse järgi vaatamata kõigele vastutuse poole pealt siiamaani äärmiselt ja äärmiselt puudulik. Net ise, mis see kaasa tõi, on samuti lihtne vaadata ja mõelda, see tõi kaasa meeletult suure infomassi. Mis tähendab nüüd minu seisukoha pealt praegu ühte lihtsat asja. See on see, et igasugune hulgiinfot, hunnik fakte on igal pool saadaval. Ma olen läinud mõnikord loengut pidama isegi välismaale, näiteks eesti kirjandusest siis ütleb keegi ei tahagi neid fakt, et ma võin neid ise netist vaadata. Ma tulin kuulama seda, mis sa arvad. Mis sa ütled selle kohta ja see on väga oluline küsimus. See tähendab seda, et järjest tähtsamaks muutub see, mida arvatakse mida hinnatakse, mida analüüsitakse, kuidas arvatakse ja nii edasi. See aga tähendab seda, et kriitik kui selline, kes on alati arvaja, kelle keskmes on alati see, mida ta arvab, millised seisukohad tal on. Need muutuvad järjest tähtsamaks. Järgmine asi, mis aga see tohutu infomass kaasa on toonud õieti siis natukene hilisem periood, see, kui internet muutus dialoogiliseks, muutuks selliseks, mida Berghjust praegu siin näitas meile. Siis ühelt poolt me teame seda kõike, ta tõi kaasa ühest otsast sellised väga suured sotsiaalmeedia kohad, olgu see siis Facebook näiteks ja teised tohutu hulga pisikesi interneti nišše, kus erinevad rühmad saavad vaikselt omi asju ajada. Mis aga ühiskonna kui laiema seisukoha pealt ühiskonna mõjutamise laiema seisukoha pealt meenutavad, pigem natukene getosid. Aga see, milles üldine dialoog üldine siis selline netiminek ja võimalus kaasa tõi, on minu arvates see, et praktiliselt kõik on meedias, kõik on meedias midagi tegemas, aga see on üks hästi kummaline olukord. Kui mõtleme klassikalise ühiskonna peale, siis meedia oli ikkagi selline piiratud koht, sinna pääsemiseks tuli vaeva näha, sinna pääsemiseks tuli midagi teha. Nüüd, kui kõik on meedias, siis maailm oleks otsekui pahupidi pöördunud. Peame mõtlema, kui kõik on meedias, kus siis kus siis on see mitte meedia või mis, mis siis, mis siis toimub nende inimestega, kes seal ei ole, et nemad on muutunud järsku mingiteks, eranditeks või muudeks sellisteks asjadeks ja selle maailma pahupidi pöördumise üle tasub ka minu arvates tõsiselt mõtelda. Ja viimane asi misse, netiühiskond ja netimeedia kaasa on toonud selle arusaama, et kusagil räägib ikka keegi kõik asjad välja ehk teisisõnu, see on toonud kaasa vaikus, tekkimise võimatuse. Kui te küsite mõnikord meedias mõne inimese käest, miks ta andke andeks, paska avaldate siis ta ütleb, et aga keegi oleks nagunii avaldanud, see tähendab, unustatakse ära võimalus vaikida. Aga ilmselt on vist ikka niimoodi, et kui pole midagi öelda või ei tasu midagi öelda, siis tasuks vaikida. Ja see oskamatus või suutmatus vaikida on üks hästi oluline taustategur mis kogu seda kultuurikriitikat ja seda maailma praegu mõjutab. Kui ma nüüd lähen edasi sellest natukene sinna sissepoole asjade sissepoole, siis. Jõuame sellise olukorra juurde nagu kultuurikriitikute ja teatud moel meediavaheline suhe või suhtlus selle loo jaoks üle lugesin ja üle vaatasin tervet hulka erinevaid lugusid, mis meedias on ilmunud siis see, mis oli minu jaoks nagu natukene üllatav, ausalt öeldes, sest ma ei olnud mulle tundus, et kõik on kuidagi palju kitsama ühetoonilise oli see, et see skaala milliselt positsioonilt või kuidas need kultuurikriitikud seal esinenud, see on äärmiselt lai. Selle ühes otsas on klassikaline püha kultuuri kontseptsioon, on noh, olgu siis üks nimi, mida Eestis Classical klassikuna esitab Rein Veidemann. Ja selle teises otsas on midagi sellist mille kohta võiks öelda, et me istume nurgas ja hoiame rusikaid püsti. See on niisugune absoluutne kaitseasend, pidev tunne, et inimest rünnatakse, selline vastu seina surutud kaitsepositsioon milles väljendub see pühakultuur on teatud moel nagu lihtsam või selgem mõista ja ma kujutan ette, et siinistujad, kuigi ma teid ikkagi ei näe ma näen ainult mõnda, kelle nägu on valgustatud, aurusti, ekraanist, ükskord on arvutis tasuga. Nii et see on nagu kergelt ettekujutatav, aga võib-olla Ma mõtlen seda, missugune on see nurgas istuja või, või see kaitsepositsioon. Siis ma vaatasin, et see toob välja nagu mõned mõned niisugused asjad. Esimene asi, see on selline, et meid rünnatakse kogu aeg, meid rünnatakse. Ühel pool meid ründab pööbel, meid ründab jõle ajakirjandus. Meid ründavad netikommentaatorid. Meid ründab rahvamass, meid ründavad profaanid, meid ründavad väike kodanlased. Kogu aeg korduvad, sellised fraasid. Ainukene häda on selles, et ründajaid ei ole olemas enamasti kui neti kommarit kõrvad kõrvale jätta. Sellepärast et suuremat osa sellest seltskonnast, keda ründajatena ette kujutatakse, tegelikult iseloomustab eelkõige ükskõiksus Nende kultuuriinimeste suhtes mis põhimõtteliselt on ju palju hullem kui kui rünnak. Aga ikkagi ükskõiksus. Ja samal ajal see selline kaitsepositsioon ei võimalda kuidagi välja tuua neid inimesi sealt ükskõiksusest ja panna neid tegelikult ka ründama. Ja nii peavadki need vaesed kaitseasendis inimesed ise kogu aeg rääkima purki sittujate ja muudest sellistest asjadest. Tavaline inimene on ammu unustanud selle paar korda kasutatud asja, aga kultuurikriitikud tõstavad kogu aeg sedasama fraasi sama fraasi järjest esile. Ma ei oskagi öelda, kas see on mingisugune soov identifitseerida ennast tõrjutud, vaenatud vihatud rühmaga. Või on selle taga mingisugune selline sügavam psüühiline probleem. Aga üks on täiesti selge, selliselt positsioonilt ei ole võimalik teha mingisugust kultuurikriitikat mis läheks väljapoole sedasama pisikest ringi. Sellelt positsioonilt võib teha ainult kriitikat, mida ma olen nimetanud kunagi niisuguseks lahkusuliste palvekoosoleku ühise usu kinnitamiseks. Nii et see on see teine ots seal vahepeal on kõikvõimalikku muud asja ja kui väikene kõrvalepõige öelda, siis huvitav on see, et, et kui ma puutun kokku siin elavate venelaste, eelkõige vene intellektuaalidega siis nende positsioon meenutab täpselt nende kultuurikriitikute nurka surutud positsiooni. Aga huvitaval kombel 11 nad ei leia. See on nüüd üks asi, teine asi, mis sellesse kultuuri kriitikasse puutub, siis jällegi me võime siit leida väga erinevat tüüpi tekste. Aga minu jaoks, kes ma olen oma elus üksjagu aega kulutanud, selle peale tekstide tegemist õpetada näiteks midagi muud, siis neis tekstides korduvad nagu kaks olulist asja, mida ma pean problemaatiliseks ja mis oleks oluline välja tuua. Üks on see, et suures osas neist tekstidest puudub point. Need tekstid ei alga sellest, et mul on mingi seisukoht, mul on mingi väide, mulla, mingi arvamus ja ma räägin teile selle lahti. Ma tahan midagi öelda. Need algavad mingisugusest teemast ja lähevad siis mööda seda teemat hulkuma kusagil otsas. Aga enamasti ei ole isegi mitte põnev teekond nagu klassikalise sees, kus ma võin kujutada, et ma kulgen kusagil mööda metsa ja iga nurga taga paistab mingisugune põnev metafoor, põnev kujund, põnev seisukoht. Enamasti on need lihtsalt tükid. Mul on kuri kahtlus, et siin taga on koolikirjand. Et inimesed ei ole siiamaani üle saanud sellest, kuidas neil koolis kirjandit õpetati kirjutama. See on üks pool, teine pool on võõras sõna joomasena. Loomulikult on jälle seal igasuguseid tekste, aga siin ma keskenduksin jälle sellele ühele poolele. Suur osa nendest tekstidest on tohutus koguses täis võõras sõna, ehk siis kõikvõimalike tsitaate. Need inimesed räägivad tegelikult teiste inimeste keeles. Nad räägivad laenatud lausetega laenatud mõtetega, mis ei ole omaks saanud. Nad ei ole omaks tehtud. Tavaliselt lendab seal kõikvõimalikke ultramoodsaid või vähem ultramoodsaid filosoofe. Aga tähtis pole see, kui palju neid seal on. Tähtis on see just, et nad ei ole omaks tehtud, nad elavad seal mingit oma elu. Ja teine asi, mis on tähtis, on see, kui keegi valib mingisuguse keele, ta valib mingi rühma keele, ta valib selle rühma väljendusviisi. Siis ta valib ka selle rühma võimu ja allutab ennast selle rühma võimule. Ainult tal endal siis mingisugust tõsiseltvõetavat võimu ei ole ja samal ajal puudub neis tekstides ka isikupära. Aga nagu ma ütlesin, isikupära on see, mis selles praegusaegses maailmas on kõige olulisem asi seal, kus fakte ja lugemist on võimalik igalühel endal teha. Ja nüüd kolmas alaosa siia, lõpuks see alaosa algab sellest, et me võime suhelda tegelikult inimesega inimestega. Laias laastus kolmel viisil. Üks viisidest on monoloog, mul olid alguses kirjas, võib-olla on seal kusagil ka selle paberi peal kirjas need hambad, hammastik jah. Kas on kusagil kirjas hambad. Kui ma leian enda alt ülesse, siis need on vot purihambakriitika, silmahambakriitika ja lõikehambakriitika. See monoloog meenutab mulle kõige rohkem purihambakriitikat. Purihambaid teatavasti on neli, viis hammast kummalgi pool, meil nad on sellised laia pinnaga kübrulised ja närimiseks mõeldud hambad, aga välja nad üldjuhul ei paista. Ja viimane, viies kannab nime tarkusehammas, mis mõnel inimesel ei tule kunagi suhu. Ja selline monoloogiline kriitika ongi selline tegelikult purihambakriitika, kus inimene räägib vaikselt, mälub ja mäletseb ja mõtleb nende asjade üle. Ja teine pool ütleb ainult. Või ei ütle sedagi, sellepärast et dialoogi ei saa tekkida, kuna üks poolteist ei näe. Selline kriitika minu arvates on niisugune, mis ise loo, mis oli väga iseloomulik pikka aega Eestis tegelikult suur osa, kui ma lähen kriitika ajaloos tagasi, ma tunnen rohkem kirjanduskriitikat, siis on see just selline monoloogiline purihambakriitika. See, mis praegu minu arvates kipub valitsema, on silmahambakriitika. Silmahambaid on üks kummalgi hool. Kas mul on näha hästi terava tipuga, kasutatakse toidu hammustamiseks. Arenenud silmahambad kannavad nime, kihvad ja loomad, vajadusel paljastavad kihvad. Muide, eesti keeles on hästi tore. Silmahambaga klapib kokku see silm silma ja hammas hamba vastu. Ehk siis silma hammas silmahamba vastu. Võiksime ütelda, see on niisugune hammustav raksu kriitika mida võiks teiste sõnadega mõnikord ka nimetada kakluseks. Aga mis iseloomustab või mida iseloomustab üks selline dialoogi spetsiifiline tüüp, võiksime ütelda. See on see, et parandatakse teiseini mese vigu, see on üks selline variant. Sina oled selle või teise või kolmanda asja valesti teinud meie reaalses elus, muide, see on hästi haruldane asi. Selle sees. Teine asi. Seal räägitakse üksteisele peale, räägitakse üksteisele otsa, nii et teine pool ei kuule. Seal karjutakse üksteisele vahele. Nii et teine pool ei kuule suhtlemise seisukoha pealt. Kui ma mõtlen suhtlemise seisukoha pealt, siis see on selline suhtlusviis, mis tavaliselt kusagile ei vii ja mida me oma tegelikus elus tegelikult äärmiselt väldime. Kolmas kriitika on selline, mida võiks nimetada ka luike hambakriitikaks. Lõikehambad on need esimesed neli siin suu keskel, suured terava servaga ja paistavad välja, kui inimene naerab või naeratab. Neid kasutatakse toidu hammustamiseks ja see on minu arvates selline kriitika, mida võiks noh, võib olla niisugune vägivaldselt siiski nimetada dialoogiks. Ja dialoog on üks selline asi, kus jälgitakse kõigepealt vooruvahetuse põhimõtteid, kui tuua tulla tavalise dialoogi juurde, ehk siis oodatakse, kui teine on lõpetanud, ei räägita üksteisele peale, ei räägita vahele kus vigade parandamine ei käi mitte niimoodi, et mina parandan sinu vigu, vaid ma parandan enda vigu ja tunnistan enda vigu. Ja teisest küljest ma lasen teisel inimesel parandada tema viga ise juhtides sellele üksnes tähelepanu, et seal on midagi võib-olla teistmoodi, kui mina arvan. Ja see on selline eelkõige, kus dialoog haakub kokku sellisteks asjadeks, mida dialoogiteoorias nimetatakse naaber paariks või naabrus paariks. Ehk siis kus küsimusele reageeritakse vastusega, mitte omapoolse küsimusega.