Kolgi albumis Kulno Malva akordionimuusika nii albumilt, Viktoriale kui lisaks ka uuematel salvestustelt, mille Kulno Malva lahkesti stuudiosse kaasa võttis. Kulno just umbes kuu aega tagasi teete lavale oma Viljandi kultuuriakadeemia diplomietenduse pärimusmuusika erialalt. Kas nüüd on Viljandi kooli lõpetatud ja kuidas etendus läks? Et siis, kas Viljandi kool on lõpetatud veel kahjuks ei ole, see diplomikontsertetendus oli, ütleme selline viimane suurem asi, mis oli tegemata, et, et saaksime kooli lõpetatud etendus. Miks nii hästi, et ma ei oleks uskunud, kui me hakkasime seda seda kokku panema nii muusikaliselt kui tantsu ja laulu ja ja näitlemist näpuga lisatud. Et ma ei oleks uskunud, et see nii lahe asi tuleb? Ma arvan, et see on kõige-kõige rahuldustpakkuvam asi kogu minu selle Viljandi karjääri jooksul. Viljandi akadeemias olles. Nii et sellelt etenduselt on tegelikult natuke muusikat ka kaasas, me tahame seda kuulata kasvõi kohe, kuulame siis sealt etendusest metal labajalga. Seda kontsertetendust ei ole võimalik üksinda teha ja mul oli õnneks hästi palju entusiastlikke abilisi. Ja seda metal labajalga, ma mängin koos kalle kindlaga kes mängis minu etenduses trumme. Kui kuulata seda plaati, mille pealkiri on Victoriale, siis see algab ka ühe labajalaga, mis on tegelikult uus looming. Teie akordionilooming on selline rahvamuusikalähedane, kuidas need lood sünnivad? Need lood sünnivad niimoodi, et tuleb teinekord lihtsalt istuda, klassi, lasta tuli surnuks, siis hakata mängima ja teinekord on niimoodi, et sellel õhtul sa armud ühte lihtsasse, ma tea neljataktilise meloodiajuppi nii ära, et sa võid seda mängida pool tundi järjest niimoodi, et ei saa arugi, kuhu see pool tundi kodus, aga huvitav on see, et need lood, Ta on ikkagi siis olles head, kui ma selle siis õhtul lindistan ja kui seda kannatab ka järgmisel päeval mängida või kuulata siis järelikult tasub selle looga edasi tegeleda. Sest noh, ma arvan, et selliseid lugusid Ta on umbes 10 protsenti mida järgmisel päeval kannataks kuulata. Ka etenduses on üks lugu nimega Kreeka lugu, mis sai tehtud Mallorcal, kus me käisime rahvatantsijatega Tartu ansambliga Tarbatu. Ja kuna need viis päeva, mis me seal olime, 100. kogu aeg vihma, siis ma mängisin Hotellitoas pilli ja nii palju sõltub kuidagi sellest õhkkonnast või, või sellest kliimavöötmest või ma ei tea veel, millest, et kuidagi mängida tunned ise, et see on, see on nii teistmoodi, kui sa teed seda Viljandis või, või Eestis, võltson, ütlesime täitsa huvitav, kuidas mõjub niisugune värske õhk? Diplomietendus hinged rändavad kevadeti, kuigi see esietendus toimus juba mai lõpus. Neid etendusi tuleb veel. Üks oli ka need juuni alguses oli Von Krahlis ja järgmisena saab seda vaadata Viljandi folgil. Kuna tantsuaasta tantsumuusika-aasta, siis on Viljandi spordihoone vanas osas tehtud selline black box, kus etendavad siis erinevad tantsusisaldavad lavastused ja siiski reedel, 23. juulil kell kolm edendab ka see meie kontsertetendus ja kuna see asi näitab, et võib suurelt mõelda, siis siis me oleme mõelnud suurelt, et võiks sügisel alustada uue hooga, võib-olla natuke kõpitseda siit ja sealt ja miks mitte näiteks anda asi välja tiividiil, sõita ringi ja, ja näidata veel suuremale hulgale inimestele, et millega me siin siis tegelane. Enne kui te rääkisite sellest, kuidas need muusikalised ideed alguses sünnivad, siis mainisite, et istute klassis, tähendab seda, et ilmselt see Viljandi kultuuriakadeemia on oluline teile mingi sellise vaimse keskusena. Ma ikka armastan mõelda niimoodi, et esiteks oli see suur juhus, et ma Viljandisse sattusin, aga elus ongi kõik nii suur juhus. Ma olen selle üle väga rahul, et minuga selline asi juhtus. Ja see on, ma arvan, et muutnud mind kardinaalselt, oleks võinud minna hoopis teistmoodi. Sest enne Viljandisse minekut ma ei aastaid ei mänginud akordionit. Vot juhtub. Aga millised need kõige olulisemad seigad on olnud muusikuks kujunemisel? Siin on ka, et et kui üldse mõelda nimetada, et tere, mina olen muusik, siis see kõlab kuidagi õudsalt pateetiliselt või mina armastan ennast rohkem nimetada pillimeheks. Et pillimees on selline kuidagi neutraalsem, muusika, midagi õudsat, ilusat, kuidagi ülevat. Ma julgen arvutada, et ma olen akordionit mänginud võib-olla 20 aastat. Et õnneks mul juhtus muusikakoolis õudselt äge õpetaja ja siis on akadeemias olnud väga palju eeskujusid kellelt võib-olla tiik alustav Eesti parim džäss akordionist. Ja kui ma viis aastat tagasi temaga tunnis olin, siis ma justkui ei osanudki talt midagi nagu küsida. Aga võib-olla ei olegi see kõige olulisem on olulisem see, et et sa hingad nii suure muusikaga ühte õhku ja see kuidagi inspireerib ja motiveerib. Ja siis muidugi Tuulikki portasid, kes, kes on väga super akordionist ja siis noh, see, et Ruslan tuli Viljandisse ja hakkas sellist bändi tegema, kas atra ei saa absoluutselt mingil moel alahinnata seda, seda mõju, mis on avaldanud avardanud seda silmaringi ja üldse pannud seda muusikat natuke teistmoodi mõistma? See on kindlasti üks suur mõjuta olnud ja on siiamaani. Ja siis lähme jälle selle. Selle hinged rändavad kevadeti minu diplomikontsertetenduse juurde, et see lisas ikka õudselt palju enesekindlus tegelikult. Et midagi nii ägedat on võimalik ikkagi ära teha. Ja see läheb nii endale kui osalejatele kui kuulajatele nii hinge, et see on väga oluline, ma arvan, et see on ka üks tähis, nüüd minu ütleme siis muusikakarjääris. Et see annab kindlasti, et edaspidi võib võtta mõelda suurelt ja teha midagi midagi ägedate suurt. Me võtsime enne arvutisse kolm lugu ja ühest ei ole veel rääkinud. See on hingerännakud ja on koos mängitud tiitšeiga, kelle nimi on Tiitse Harletno kellega me oleme teinud päris mitmeid lahedaid kontserte, tiitšeiga mängida ja sämplitele põhjadele peale mängida, see on päris huvitav kogemus. Ja on jälle selline, justkui värske, värske tuuleõhk tuleb sulle puhub nagu läbi hoopis uued ja huvitavad ideed. Päris mitmed lood on sellised tänu sellele, et, et me oleme harratiga koos mänginud selle loo pealkiri, hinge rännakud, et on ka see kontsertetendus oma nime saanud, et hinged rändavad kevadet. Kuulate saadet folgialbum ja stuudios on külas Kulno Malva kaasas uuemat akordionimuusikat ja samuti on meil siin plaat Viktoriale. Võiks kuulata sealt plaadilt nüüd ühe valiku lugusid. Mina pakuksin näiteks sellist lugu nagu Victoriale, millest ka selle plaadi pealkiri on mult palju küsitud, et kellele sa siis selle loo tegid ja nii edasi, aga selle loo sünd oli sihike. Et minu enda pill oli remondis, vahepeal siis akadeemias on üks väga hea pill itaalia pill, mille nimi on Victoria. Ja siis, kui ma selle pilli kätte võtsin, siis tuli see lugu esimese asjana kohe ja siis ei saanud panna sellele loole 11 pealkirjaga Viktoriale. Et see on siis tehtud ühele Itaalia akordionil pühendusega. Et see on minu esimene plaat, kui täna on 2010, siis selle kolme poole nelja aastaga vahepeal on nii palju kuidagi muutunud või et ma ise ei eriti tahagi seda plaati kuulata. Tegelikult on, see on suhteliselt tihti pillimeestel muusikutel niimoodi, et enda asju ei kannata kuidagi kuulata, et tundub kuidagi liiga isiklik. Esiteks. Ja teiseks, et praeguseks on need lood nii palju muutunud ja ja loodetavasti ma mängin neid juba paremini ja ei saa kuulata rahuliku kõrvaga neid asju seepärast, et nii palju oleks vähe teistmoodi teha. Aga siin on üks pühendusega lugu veel näiteks ühele väga armsale tütarlapsele nimega Tikavalis. Üldse siin plaadil on kuidagi kuidagi, need enda lood on ikkagi südamelähedasemad, mis siis, et ma õpin pärimusmuusika erialal ja oskan ka igasuguseid traditsioonilisi lugusid mängida. Ja väga palju ilusaid lugusid on Eesti alal mängitud läbi aegade. Aga kuidagi ikkagi on niimoodi, et kui sa oled midagi ise sünnitanud, et siis ta on sulle selline hingelähedasem. Ja siis üks üks lugu nimega vihmalugu on selline huvitav lugu, mis on tehtud umbes veerand tunniga. Et folgisõbrad kindlasti teavad sellist suurepärast torupillimängijad nagu Sandra Sillamaa ja siis me kohtusime Viljandi kultuuriakadeemia muusikamaja koridoris, väljas kallas õudselt vihma ja tekkis selline lahe ideed. Lähme nüüd kumbki eriklassi ja teeme 15 või 20 minutiga, ei mäleta või poole tunniga ühe loo saame kokku ja räägime üksteisele ette. On mitmeid motivaatoreid, kuidas lugu sünnib, kas tuleb justkui nagu lambist. Aga teinekord tuleb ka lahedaid lugusid siis, kui, kui on vaja neid teha. Ja kui on 15 minutiga vana tahab lugu, siis sa kuidagi koondad selle ilusti loomepotentsiaali kuidagi hästi selliseks suureks palliks ja siis sealt peavad nagu midagi sündima. Ja siis sündiski minu arust. Mina ka oma tagasihoidlikus unustades olen rahul, mis on ilusugu. Lõppevast folgialbumi saates oli külas akordionimängija Kulno Malva. Kuulasime tema loomingut etendusele, hinged rändavad kevadeti ja muusikat albumilt, Viktoriale.