Külaline. Meil on stuudios täna Tatjana Kozlova helilooja, kes on saanud võtta vaba hetke oma tihedast graafikust. Nii et tere, Tatjana, tere. Kultuuripealinn Tallinn 2011 programmis on siis tähelepanu all ka eesti heliloojad. Ja nimelt on Tallinna iga linnaosa saanud omale resideeruv helilooja. Ja sina oled end sisse seadnud Põhja-Tallinnas? Jah, nii ta on, et ütle, mis sind selle piirkonnaga seob. Tegelikult enne seda väga midagi sidunudki. Kuigi mulle see linnaosa mulle väga meeldib, et on niivõrd eklektiline kõrvuti nii palju erinevaid asju, äärmiselt põnevad, et mulle kohtagi, tegelikult on alati meeldinud, et ja nüüd mul on väga hea meel, et mul on just sinna sattunud oledki viimastel nädalatel väga tihedalt seotud Salme kultuurikeskus, aga nagu ma aru saan ja mis tegemisi seal toimetan tegelikult Salme kultuurikeskuses, ma olen. Iga teisipäev olen seal töötanud, ehk siis kirjutanud oma muusikat. Kuna kodus on seda mõnikord raske teha. Kui pere on ümber ja aega enda jaoks võtta, et seal on olnud väga mõnus. Ja ma töötasin täpselt selles samas saalis, kus tuleb ka kontserd meeldib mõelda, et noh, midagi minust tunnen koduselt juba ja mulle tundub, et võib-olla seal linnud, muusika jaoks on mingisugune vastav energia juba juba sees olemas. Jõudsimegi sinna. 26. veebruaril on siis Salme kultuurikeskuses võimalik kuulda sinu autorikontserti, kus interpreetide astuvad üles siis nii meie oma Eesti muusikat kui ka väliskülalised. Millised koosseisud siis täpsemalt seal kontserdi? Isolatsioonis kokku saavad ja nagu sa ütlesid, et saavad Eesti ja välismaa muusikud kokku ja teosed on just see on nagu selline läbilõige läbi avastate, et muutlik, mis on flöödi, leia kandle on kirjutatud juba ammu siis, kui ma õppisin muusikaakadeemia teisel kursusel. See oli nii minu selline algusperiood kui ka ansambel risonaabilise algusperiood algusaastad. Et nemad alles hakkasid ansambleid moodustama ja see lugu flöödi leia kandle. Siis on üks lugu risonaabilise täiskoosseisule. Ja siis meie omadest mängib veel Vambola Krigul löökpillidele ja Helena Tuuling klarnet-il. Nende esituses tuleb klarnetiseade loost, mis on algselt saksofoni, löökpillidele ja nüüd siis nüüd itaalia muusikut, kes tulevad, on pärit Poloniast flöödimängija kanna Marie Moriini ja viiulimäng Enso Porta, kes on sellised uuena mänginud juba üle 20 aasta ja kes ongi põhimõtteliselt suure osa oma muusikalisest interpreedi tegevusest pühendanud kaasaegsele muusikale ja uute lugude tellimisele, et nendele on kirjutanud näiteks kaduna tooni. Oota, mul on väga suur au olla ka nende heliloojate kõrval, kes on juba nendele kirjutanud nende kahe interpreedi k see vist teadaolevalt enne ei ole kokku puutunud üldse, et kuidas koostöö siiani sujunud on? No ma olen Moriiniga kokku kutsunud korraks poloogiliselt, murran teda mängimas näinud ja nad on saatnud mulle ka plaate, et minu jaoks on oluline kuulda, kuidas inimene mängib mitte ainult tehnilises mõttes, vaid ka nagu noh, vaimselt mõelda, et mis nagu oleks sellel ilmselt predile sobiv muusika või millega ta saaks hästi hakkama, mis tema hingele nagu sobiks. Et siis üritasin tuvastada nende plaatide järgi seda meeleolu, kas need proovid Et siis toimusid siin teil Eestis või juba toimus varem selline mõtete vahetamine ja materjalisaatmine. No loomulikult lugu on ammu saadetud ja arutatud ja nii edasi, aga nemad tulevad Tallinna homme ja ma loodan, et ülehomme ja reedel me saame veel teha nendega proove seal sees infoks. Veel ka siis nii palju, et Anna-Maria Moriini Enso Porta annavad reedel, 25. veebruaril ka Eesti muusika ja teatriakadeemias meistriklassi Itaalia kaasaegsest muusikast. Jäätisemeistriklassi tee oli tegelikult nende oma, et kuidagi tunnus imelik tulla ka ainult kahe loo pärast, et Morini mängib veel ühte minu tuldi elektroonikaloo ja neil tundus seda tegevust võiks olla pisut rohkem ja et nad hea meelega tahaksid midagi veel teha ja siis tõlkis meil selline mõte ja muusikaga teemia toetas meid kenasti. Et selles suhtes loodame, et rahvast ka tuleb piisavalt rääkida, nüüd natuke mõneti võib olla. Ka välisest aspektist silmitseda siis pealkirja tuleb nentida, et sul nagu ka paljudel teistel kaasa ja nüüdismuusika heliloojatel on väga spetsiifilised pealkirjad, näiteks kui tuua välja mõned teosed, et ka sinu loomingust Meidov Hodglas kuumast klaasist tehtud Shadow, Queen, karje, vari, sööklas, ringid, kui oluline on leida see õige nimetus teosele ja kui võrdse teose läbitunnetusele või interpretatsiooni yle kuulaja poolt kaasa annab. Praeguses kavas on üks uus teos, mille nimi on Lawssang, et äkki natuke räägid nendest seostest. Kui oluline see pealkiri on? Muidugi ühtepidi ta on oluline, et ta on mõeldud teose sisu avamiseks. Aga üle tähtsustada ma seda ka ei tahaks, sest sageli ma panen pealkirja siiski pärast seda, kui lugu on juba kirjutatud ja üritan siis leida selle sobiva või üritad nagu neid mõtteid, mis on mõnikord sellised poliitilised ja üritan neid mõtteid kuidagi ühtekokku siduda kuidagi ühesõnaga välja öelda seda, mida ja ma olen mõelnud ja mõnikord on see raske. Laps on kui on tulnud sealtmaalt, et kui ma kirjutasin seda lugu, siis ma mõtlesin, tegelikult suhtumine üksikhelis või sellesse üldse on tegelikult suur armastus, et kui ma kirjutan teda ja ma kujutan ette, kuidas ta kõlab ja ei ole veel mängitud mingi mängija poolt. Heli ei ole veel rikutud. Et ma niivõrd armastan neid helisid neid kirjutanud mõnikord, et see tunne on tegelikult sarnane selle tundega, mida sa inimeste vastu tunned ka, et kui sa teda armastad. Suur õrnus ja kiindumus. Aga vahepeal saab sõna nüüd ansambel resonaabilis ja Kristi Mühling kandlel ning Tarmo Johannes slaidil esitavad nüüd Tatjana Kozlova teose muutlik. Iga heliloojaga võib haakuda tema teoseid kuulates mu meelest midagi talle väga eriomast ja mulle tundub, et, et sinu teastes on, on väga palju õhku ja kui kaasaegse muusikatehnikatest, et rääkida, siis tihtipeale võib-olla inimestel seostub esimesena mingisugune lärm või, või kriginat tekitamine, et see on nagu selline esmane, mis seostub, aga mulle tundub, et sinu loomingu puhul on see rohkem selline pehme tämbri saavutamine ja selline võimalikult looduslähedase kõla saavutamine millel on muidugi omad teravad nüansid ja ääred. Kui oluline on see keskkond, milles tammuta oma muusikale inspiratsiooni ja, ja kus sa viibid just sel hetkel, kui sa kirjutad, või üleüldse oled, kui oluline see sinu jaoks on ja kui suur ressurss sinu jaoks on? No see keskkond minu meelest üldse ükskõik, mida me ka teeks, et see keskkond meid mõjutab paratamatult. Muidugi ta on oluline, aga ma ei vaja mingit erilist keskkonda. Ühtepidi noh, ütleme, et kui ma kirjutan uues ruumis, nagu ma olen Salme kultuurikeskuses saanud seda teha siis mulle tundub, et mul mõte liigub paremini ja kergemini kui midagi uut. Kodus ma olen ka nagu toast tuppa kolinud. Et nii palju, aga üldiselt komponeerin ma siiski kõige rohkem, võib-olla mõtetes, et kui ma kirja panen siis see keskkond hea, kui ta on selline parajal hetkel sõbralik ja väga mürarikas. Aga, aga kui ta on ka vastupidine, siis saab hakkama. Mind võib-olla huvitaks eriti, et kuidas on võimalik olnud sulle organiseerida sellist tööd heliloojana oma pere kõrvalt ja tegemiste kõrvalt, et kui suur katsumusi ja aeganõudev ja läbimõtlemist vajav tegevus see on, kas see planeerimine võib tihtipeale võtta isegi rohkem kui see reaalne teose kirjutamine ja üleüldse mängijate võib-olla ajagraafikute sättimine ja tänapäeval on ju kõigil nii hirmus kiire, et mis sa arvad, kas see võiks olla probleem? Pigem need asjad nagu lahenevad hästi. Nad kipuvad lahenema ja see on tore, et tegelikult, kui on üldse tegevust nagu pere kõrvalt sest ainult perega tegeleda, see mõjub nagu kuidagi natuke mõnikord piiravalt või, või rusuvalt. Et kui ei ole võimalik pere kõrvalt midagi muud teha. Ja samas muidugi on ta keeruline üldse laste saabumisega ei ole enam võimalik teha spontaanseid otsuseid. Et sa pead ikka kõvasti kõiki läbi planeerima, aga kui sa oled seda teinud, siis, siis on kõik võimalik. Ja ma olen siin muidugi oma abikaasale väga tänulik, et ta on saanud ka niimoodi korraldada omajalu, et hommikupoolikut on minu päralt ja ma saan tööd teha. Jah, ja seda enam on ilmselt nagu väärtustatud see aeg ja pigem siis ja sa enam selle taha, et kas inspiratsioon on või ei ole, sest et seda on kogunenud nii palju ja neid mõtteid on nii palju, et on lihtsalt vaja aega, et need kirja panna. Inspiratsiooni jutt on selline romantiline müüt, eks ju, et helilooja ärkab öösel, suri puhanguga ja siis hakkab järsku kirjutama, et keegi tegelikult ei hakka järsku midagi kirjutama, et kõigile inspiratsioon tuleb, siis, kui sa oled päevast päeva tööd teinud, siis ta tuleb, kus ei ole tööd teinud, siis teda ei tule kusagilt. Vastupidi, et mida vähem sa teed, seda, seda vähem sul mõtteid tekib. Aga nüüd vähemalt jällegi pärast seda, kui ma olen lapsi saanud, olen ma õppinud väärtustama oma tööaega. Ma olen aru saanud, et tegelikult ma vajan seda, et kui enne seda sa tundu sellise kohustusena ei tea, kelle poolt määratuna siis nüüd ma saan aru, et, Vajan seda. Kui nüüd rääkida veel natukene teostest, siis oled kirjutanud ka koorimuusikat ja, ja mõnevõrra mulle tundus väga mõjuv žanr olevat sinu sulest tollane aga võib-olla siiski, vaadates seda kogu loomingut, siis koorimuusika võib nagu tagaplaanile jääda. Et miks see nii on või, või kas sul on tegelikult tahtmine ka rohkem näiteks mõnes teatud žanris kirjutada, aga praegu on lihtsalt nii kujunenud, et kammermuusikat on nagu rohkem. Et see mitu suhe inimhäälega üldse väga keeruline, et mul on mingi hääl, ideaal peas mis ei ole üldse klassikaline vokaal, et tänu sellele mul on väga raske kirjutada lauljatele üleüldse. Et ma ikka veel ootan ma seda lauljat, kes oskaks teha sellist häält, mida teevad poplauljad ja laulda veerandtoone selle juures ja ma kardan, et ma jäängi ootama. Ja seniks üritan ma teha kompromisse ja kasutada seda materjali, mis on ja see on minu jaoks natuke raske. Samas, kui ma nende lugude peale tagasi vaatan, siis ma olen nendega üsna rahul. Aga teisalt jällegi kooriloo kirjutamine võtab minu jaoks väga palju aega, et seal on peaaegu nagu orkestri õlu kirjutamine. Kuigi sageli selle tellija suhtub sellesse hoopis teisiti tellijate jaoks. Sageli tundub see selline nagu vahepala või ei ole väga tõsiseltvõetav või oodata nagu mingisugust tõsist suhtumist või ma ei saa täpselt aru, millest see tuleneb. Et tegelikult praegu ma hakkan juba aru saama ka, et kuidas ma saan, noh, et koor on tegelikult kergem kui üksik hääl võib olla. Kuna mingi kogemus on, hakka plekkima isu kirjutada koorile rohkem. Aga ka koori on raske teisalt leida, et just sellist kuri, kes tahaks kaasaegset laulda. Mulle ei meeldinud töötada inimestega, kes seda muusikat, mida nad laulavad, ei armasta. Kammerkoor Rootsis musikaalse esituses ning Risto Joosti dirigeerimisel kõlas teos pealkirjaga intermetso jääs, mille autor helilooja Tatjana Kozlova siin stuudios täna on. Mis sa arvad, kas Eestis on piisavalt kaasaegse muusika interpreet mängijaid? Võib-olla rohkem, aga samas ma arvan, et, et ma peaksin rahul olema, et minul on hästi läinud, et aga jah, et mulle üldse meeldib töötada nagu ühe sama ja mängib sama kollektiiviga piisavalt kaua aega, et et ma saaksin kõik oma ideed realiseerida ja viimasel ajal on surnud ansambel luujersonaabilis, kellele ma olen väga palju eriti huule, mul on väga palju kirjutanud. Ikka ja jälle, kui ma kirjutanud lugu, ma mõtlen alati selle peale, et kas uus hakkas seda hiljem esitada. Et mõnes mõttes on vajalik mõtlemine, et mõelda enne reaalse koosseisu peale või reaalsete instrumente ristide peale, et siis on ka mõnevõrra teada nende lähenemine ja võib-olla selline tehniline ampluaa. Ei no ütleme, et kui mult tellitakse lugu mingile muule ansamblile, kus sees on samad pillid ja veel mõned, siis ma pean, need mõned kirjutad ikkagi nendele pillidele, mis on hull olemas, et nad saaksid seda hiljem siiski ette kanda, et pigem see niimoodi on, et üldiselt on ju tellides alati teada juba ette, kes hakkab mängima. Aga. Mis sa ise arvad, kas projekt on sinu meelest korda läinud ja võiks edaspidigi selliseid asju ette võtta, et siin sel aastal on ju veel oodata resideerumist Märt-Matis Lille poolt. Mustamäel märtsis Piret Rips-Laul, Kristiines aprillis Tauno, Ants, Haaberstis siis maikuus Erkki-Sven Tüür, siis septembris kesklinnas Urmas Sisask Lasnamäel oktoobris ja Tõnu Kõrvits nõmmel novembris ja sarja alustas nüüd siis Mirjam Tally Pirital. Et sai see kogu infonist selles lauses kokku võetud, aga et mis sa arvad, et kas see on selline asi, mida võiks tegelikult edaspidigi ette võtta? Ei, minu meelest on see läinud palju paremini, kui ma oskaks üldse arvata, sest tegelikult meelsin ringlemisi kesklinnas pole nagu suurt aimu, mis mis ja kas üldse teistes linnades mingi elu käib, paistab siit vaadates nagu ei olekski midagi. Aga selgus, et kultuurikeskustes nagu näiteks Salme või kaevu Nõmme kultuurikeskus toimub tohutut palju ja inimesed käivad seal hea meelega just oma linnaosas. Need inimesed, kes muidu kesklinna kontserdil ei tuleks. Aga nad käivad seal kokku ja mul oli paar kokkusaamist selle linnaosa inimestega väga sümpaatsed ja väga huvitatud inimesed ja, ja nüüd võib-olla nad pelgavad vähem seda asja ja tulevad alust selleks võib olla oma kultuurikeskuse kontserdile, aga võib-olla neil hakkab siin meeldima, nad tulevad kesklinna ka. Ja kui ei tule, sellest pole ka midagi. Lihtsalt praegu on see nende jaoks võib-olla oluline või huvitav ja, ja see on ka tasuta. Ja siin ma tahaksin muidugi väga tänada Salme kultuurikeskust, kes on nii hästi toetanud mind ja, ja seal on olnud tõesti äärmiselt hea tööd teha ja need hilinevad keset külastanud seal minu likvideerimise aja jooksul on ka olnud väga vaimustusest nendest minu suurepärastest töötingimustest ja tegelikult kangesti tahaks jätkata seal. Seda on hea kuulda, kordan veel üle sinu autorikontserdi toimumise koha ja aja, et nagu siin juttu oli Salme kultuurikeskus ja teise korruse saalis ja siis 26. veebruaril kell 18 ja sissepääs on siis tasuta. Meistriklassi kontserdi salvestab klassikaraadio, et kuulajatele on kindlasti võimalik ühel või teisel moel sündmustest osa saada ja aitäh sulle, Tatjana stuudiosse tulemast meile oma mõtteid jagamast. Saatetunni lõpetuseks võiks kõlama jääda muusika ning olen selleks valinud Tatjana Kozlova. Rohket tunnustust pälvinud teose sööklas.