Alguses oli sõna. Alguses oli sõna otsib parimaid eestikeelseid laulusõnu, kellel seda ikka uurida kui kohalike vaimuinimeste tarkade kirjanike käest. Milline see on nende meelest see tekst, mis on leidnud parima muusikalise väljundi. Alguses oli sõna, tänane alguses oli sõna kirjanik, on Mehis Heinsaar. Mehiseid. Saareluuledebüüt ilmus aastal 1995 ajalehes Postimees. Ajast peale on ka paljud heinsaare stiili defineerinud novellid esmalt ilmunud just ajakirjanduses. Mängu kirjeldamiseks on kasutatud väljendeid uusromantism ja maagiline realism. Heinsaare enda arvates eristub aga kirjanduses selgelt kaks kirjaniku tüüpi filosoofilise jutustava laadi ja nägemuslik musi kaasa laadija esindajad. Viimaste hulka kuulub ka mehis ise kõige kirkam mantliheinsaare täht põlema. 2001. aastal öeldakse, et see kirjandusaasta kuulus heinsaarele sest autor pälvis teose Vanameeste näppaja Betti Alveri debüüdipreemia ja härra Pauli kroonikate eest. Eesti Kultuurkapitali proosapreemia. Viimastele lisaks veel mitme preemiaga pärjatud Heinsaar on jäänud vähenõudliku Tartu Supilinna agulimiljöö ja boheemlaslik elustiili järgijaks. Mehiseid tere, sõber iseloomustab teda, et ta on küll vaikne mees, aga nalja teeb iga kell ja parmupilli järgi tantsu vihtumine suvalisel hetkel tänaval pole talle võõras. Heinsaar ise on öelnud, et kirjutamisprotsess on nagu kosmonaudi lendamine. Kuule alguses oli sõna Ma valisin välja ühe laulu, mis on Jaak Joala esitatud laul siin tal on isegi mitte peaallkirja, et ei saa me kokku eal siis kaks hall on ta vene keeles. Nii et tegelikult on sellel laulul onu sõnade autor kui ka viisi autor Viktor Eesnikov, aga sellel tõlkinud eesti keelde Pustas kikerpuu, aga ta on selle tõlkinud hoopis teistmoodi need laulusõnad, kui ta algselt Vene keeles oli suhteliselt teistmoodi, isegi poolenisti nimetatakse nende sõnade autor võib olla ju sel juhul ka Kustas kihkerbu, kuna ta tõlge on väga loominguline. Ma arvan, et selle lauluga on jah, kummaline lugu, noh, päevade oli tehtud ja novembrikuu ja oli nagu igav võitja, siis ma hakkasin vaatama neid Jaak Joala laule ja siis leidsin selle laulu ja jäid kummitama nii. Vaat kui viis, kui ka see esitas kõik kokku, andis sellise väga kummastav mulje. Siis ma kuulasin seda laulu võib-olla korda järjest ja lauluga nagu pähe ja laulsin veel hiljemgi seda endamisi. Kui need laulusõnad laulust endast välja võtta, eraldada, siis nad võib-olla mõjuvad pisut naiivselt ja arusaamatult, aga kõik kokku see esitusviis Nad on, ütleme, nad tekitasid tekitavaks. Praegu ma vahel kuulan seda sellise kosmilise kurbuse tunde, see ei olegi mingi nagu selline inimlik kurbus, mis teeb nagu nukraks masendusse, aga et see laul tekitab just sellise õnnestava kosmilise kurbusetunde, et selline helge meeleolu tekkis pärast ja ja järgmine päev ärkasin tohutult hea tujuga ja küll tegin isegi mingi luuletuse hoopis teistsuguse luuletuse, ise kirjutasin selle laulu mõju all olles, nii et see kasvas mingiks mu enda tekstiks edasi, seal on ikkagi, küsimus on miskis, eks ole, seal on see nii sõnad kui viis, kui ka see esitajad moodustavad mingi kolmainsuse, noh nagu kristluses on kolmainsus. Et noh, ei saa ühtegi teises osutada, et heade sõnade fenomen on midagi väga huvitavat ja heades sõnade tegijad peavad olema ka kuidagi mingi teistmoodi kiiksuga, andekad noh näiteks ma ei tea Eestis Heldur Karmo, Ott Arder või ta on ikkagist Viktor reisib, kavanda noh, algupärased sõnad on vene keeles, aga minu meelest kuste kikerpuu vanad eesti keelde tõlkimine või ülekandmine on ka väga-väga loominguliselt ja hästi õnnestunud, kuna ta ei ole seda kopeerinud sugugi, vaid on täiesti oma näo andnud, selle viisiga ideaalselt kokku sooritanud. Ma isegi uurisin nii eesti kui venekeelseid sõnu, vaatasin üle ja noh, näiteks vene originaalis võiks rida, on kaks sall, toniet, advete anname Apross pärast ei, et kui kahju, et ei ole lihtsatele küsimustele vastuseid. Aga noh, eesti keeles on Kustas tikker Voosele sõnad kirjutanud niimoodi, et see laul algab, et ei lange soojal suvega lumehelbeid sügistormidest ei kevadtuuled tea. Kui vari kaob, siis valgus jääb. Ma olen öö ja päev, kokku me ei saa, tean, tähendab midagi väga lihtsat, aga kui see kõik on nagu viisi valatud ja Jaak Joala esitusega, siis saab sellest mingisugune algkeemiline, olen, toimub nagu see asi muutub mullaks ta täiesti suvalisel hetkel hakata kummitama, tegelikult küll mitte liiga tihti, aga vahel harva siiski seda kindlamalt laulu autori kohta veel, kes sellise victareesnikov tema 81. aastal kirjutas, Jaak Joala oli spetsiaalselt selle lauluga ta 92. aastal kahjuks traagiliselt hukkus autoõnnetuses ja seda laulu veel esitanud eesti keeles ka Evelin Pang sihukeses džässi lükkamas rütmis. Alguses oli sõna, seda laulu teatakse tõepoolest. Kahe erineva pealkirjaga rahva seas liigub kaks versiooni, kui kahju ja teine nii kokku me ei saagi EAL, autoriteks Viktor Reesnikovia Kustas kikerpuu laulu tagamaadest teab rääkida aga ansambel radari. Tolleaegne mänedžer Raivo seersant. Teatavasti oli pikki aastaid Venemaal kesktelevisioon see, kes tegi artisti. Ja loomulikult püüdsid kesktelevisiooni pääseda nii heliloojad kui lauljad ja loomulikult nende heliloojate suur soov oli, et ka head lauljad nende laule laulaks, siis oli nagu vastastikune koostöö. Selleks ajaks oli ta vittu. Võib-olla vanemad inimesed mäletavad sellist lugu nagu teede, mis avas talle kõik väravad, kes televisioonis järgi juba totodini Jaak Joala, seal oli parasjagu käsil uue muusikafilmi tegemine kesktelevisiooni tellimusel. Ja nüüd temale kirjutanud looga kristall, mis oli niisugune noh, ütleme meie mõistes võib-olla natukene vene motoorikat ja aktiivsust täis lugu, mis oli niisugune keskpärane lugu. Ja mis kunagi erandina jaagu ette kantud lauludest ja saanud väga populaarseks Venemaale. Ja samal ajal põlvkond tõusvaid heliloojad, keda näiteks esindaja Victor Reednikov, tollasest Leningradist ja temal oli samuti lugu, kahjus, roll ja see oli hästi-hästi kena armastuslugu õhuline, väga kena tekstiga ja muidugi noh, meile noorematele nagu meeldis väga see lugu ja me oleksime tahtnud, eks õlu, lugu läheb filmi. Juhtus nii, et olime Rootsis kontsertreisil, kus juhtus olema ka Venemaa legende Jossif kapso. Ja siis vaatasimegi ühte nagu arutlus laudani Jossif kui kesktelevisiooni inimesed, kui meie, kus me arutasime seda ja nakahjuks vaekauss langes siis nagu Maanovi loo poolega välja. Aga nagu saatuselöök ja nüüd ma loodan, et ma selles faktis väga ei eksi, aga aastal sealsamas Rootsis võitis hiljem sügisel laulukonkursi sotsi 1009 22. Tollel ajal nagu suhteliselt tõusev Vene laulja Anna Iljuštšenko ja just sellesama lauluga. Ja nüüd selles mõttes, et ei tekiks meeletut segadust nende laulude vahel, siis tuligi meil loomulikult panna tehnikovi loole teine pealkiri, milleks sai siis netipeas on või et see laul oli loomulikult sihitud spetsiaalselt Jaak Joala kirjutatud, aga kuna me algul natukene nagu vist ei võtnud vedu nii kiiresti. Ma arvan, et võib-olla ma mõtlen Victoria lihtsalt lõplikust, võib-olla teadmatusest pakkuda kellelegi teisele vahepeal, aga seda lugu teatakse jah, kui jaagu ettekandes lugu tegelikult Venemaal põhiliselt. Alguses oli sõna.