Alguses oli sõna. Alguses oli sõna, otsime parimaid eestikeelseid laulusõnu, kellel seda ikka uurida kui kohalike vaimuinimeste tarkade kirjanike käest. Milline on nende meelest see tekst, mis on leidnud parima muusikalise väljundi. Alguses oli sõna, tänane alguses oli sõna kirjanik, on Kaur Kender. Millegipärast kutsutakse teda kui eesti kirjanduse enfant rebel kohtades silmast silma jätab aga kirjanik Kaur Kender kõige leebema mehe mulje. Jah, ta on kirjanik, kolumnist ja ka muuhulgas ettevõtja, kelle viimaste saavutuste hulka kuulub osalemine Paljassaare kinnisvaraarendusprojektis, Ecobei ökolinnak. Kender kehtestas ennast üheksakümnendatel, mis polnud eesti kirjanduses ilmselt kõige silmapaistvam aeg. Polnud selgelt menukirjaniku lihtsalt sellepärast. Ja sel ajal ilmus välja palju uusi tegijaid, sealhulgas tema oma rämeda loominguga olemuslik avaldustega. Öeldakse, et just Kender kehastas kõige paremini tolleaegset uut vaprat ja raha jaanuarist maailma. Ning temaga koos tekkis täiesti uut tüüpi lähenemine kirjandusele. Ning lehes on öeldud, et tema, esimene Ma olen iseseisvuspäev, mis ilmus aastal 1998 tõi eesti kirjandusse imetlev iroonilises toonis vägivalla rahajanu jõhkra seksi. Anti feminismi ja vaesuse kui inimeste oma liidisteristava puude Kenderi Ise eristus menukirjanikest seega et ei kuulunud Kirjanike Liitu. Ja teiseks hoida siis toona ametilt kopirait elukutse, mille olemust oleks olnud mitukümmend aastat tagasi täiesti mõeldamatu selgitada nagu sedagi, miks menukirjanik üldse mingit teist elukutsete pidama. Ta suutis endast jätta ühtlasi nii kirjaniku kui ka eduka inimese mulje. Teeb seda tänagi ning see oli omas ajas eeskuju andev vägitegu. Oma kirglikku olemust tõendas ka oma viimati ilmunud raamatu kambak järel, kui ütles, et kirjanik olla on raske. Kirjutamisega lõhun maailma nii hirmsasti ära, ise lähed katki, suhted rikud ära, mitte midagi ei jää järele peale põletatud maa. Seda ei ole keegi ära teeninud, pealegi on mul kolm last. Kuidas ma siis neile jälle seletan, et mind ei ole? Kolm kuud. Alguses oli sõna. Lemmikelama siis tänaseks välja valisin orelipoisi minu pruut ja need sõnad on kirjutanud Olavi Ruitlane. Ja miks ma selle laulu valisin, on see, et, et see on vist võib-olla ainus laul, mis on pannud mind otsima aktiivselt seda inimest, kes on kirjutanud need sõnad. Ja see on see, mille pärast me Olaviga tuttavaks ja sõpradeks saime. Kuulasin seda laulu esimest korda arvutis kuskil keegi saatis mulle, naersin, endal püksid märjaks, vahetasin siukseid ära tagasi, kuulasin uuesti, naersin jälle jälle mitu korda. Ja siis hakkasin chatis sõprade käest uurima, et kelle sõnad need on. Et selles laulus on mingid sellised riimid, mida viimati võibolla Me kuulsimegi siis kui Viiding kirjutas laulusõnu. Herkki Erich Merila fotograaf ütles, et, et see on kindlasti Olavi Ruitlane, et keegi teine seal kogu Lõuna-Eestis ja üldse kogu Eestis selliseid asju ei tee. Ja siis loomulikult leidsin hulga roitluse luuletusi, mida ma olen lugenud ja mida ma tean peast, ma arvan rohkem kui ühtegi luuletajat mind vahel koolidesse kutsutakse esinema. Kirjanikuna siis kui mul, no mul endal suurt rääkida ei ole, siis ma loen lihtsalt roitluse luuletusi, väidan, et need on minu endavad. Jube uhke tunne on. Väga mitu korda olen niimoodi pääsenud ja, ja noh, ma olen ise ju isa poolt ema poolt Tartust isa poolt ju tegelikult Võrumaalt pärit ja setukeelsest keskkonnas ikkagi suviti viibinud palju ja, ja et Ruita, see sõnades on üldse selline vägi ja selline jõud ja, ja tema riimid on sellised, mis ajavad mind alati naerma või siis vastavalt, kui kurb luuletus nutma. Ja seda minu arust eesti keeles praegu eriti keegi ei teegi. Riivne tahaks väikeseks poisiks, tahaks tagasi spermatas hoidiks, noh selle eest annaks kirjanduse aastapreemia, mul on ühest professor Mihhail Lotman loengust uduselt meeles, et riim on ajamasin sõna ei riimu sellega, mis tuleb, vaid ta riimub sellega, mis oli, et siis kui toimiv priim siis tegelikult korraks lähme ajas tagasi ja, ja see, kuidas Olavi oskab oma sõnadega meid ajas tagasi ja etteheiteid loobin, et ei õppinud ökoloogiks. Imeline, lihtsalt see on vaimukas ja see on terav ja, ja samas on, kuidas ta loob selle pildi ja selle karakteri. Iseenesest tundub, et nii lihtsate vahenditega, aga teisest küljest proovi seda, tere tähendab võimatu. Ma ei ole kunagi seda osanud ja ma ei saa kunagi seda oskama ja ja keegi, mul on tunne, et ma arvan, et tal on tegelikult väga täpne luuleteooria, eriti värsilise luuleteooria, et, et mismoodi ta neid asju teeb ja mis on nagu hea ja mis toimib. Ei tohi riivida selliseid asju, mis on omavahel seotud öö ja päev ja ei tohi riimida vastandeid ja kõike muid asju, et ei tohi riimida täpselt, kus on rõhk samas kohas jälle ei toimi, et noh, et, et tal on nagu hulk selliseid asju ilmselt mida ta silmas peab. Pluss siis puhas keelegeenius, mis temas töötab. Kindlasti lemmiksalm on mul see, et jälitan sind linna mööda, kui on tarvis, kohe hakkan lööma, tõstan palgesse kaba, lasen inimesed tänaval maha, et nad ei kuuluks sinule keskele. Saade teeb mu härdaks, helistan, tead mulle värdjas, ah, kui väikeseks poisiks kuiseks tagasi spermata soidiks, siis ma kuuluks sinule. Nii armas, ühestki, nii loll ja nii tark korraga. Et mul lihtsalt ei ole So ja ma olen hästi õnnelik selle üle, et ma selle laulu tookord leidsin ja et siis me Olaviga suhtlema hakkasime, seda nüüd juba aastaid teeme ja, ja ta on nagu väga-väga palju tagasi andnud usku sellesse, et kirjutamine ja looming ja kõik see ja just eesti keeles, et see on suur väärtus ja seda tuleb teha ja seda tuleb hoida ja ma olen talt noh, väga palju saanud. Alates sellest laulust peale on kogu aeg see balanss temaga kogu aeg positiivne. Alguses oli sõna laul, minu pruut diktormeedias kuulub orelipoisi, repertuaari sellest räägib esitaja Jaan Pehk. Tekst oli tegelikult Olavi Ruitlane poolt lauldud hoopis ühe kunagise terminaatori loo paroodia, noh arvata, mis selle loo pealkiri on, aga igal juhul see oli ühe teise viisiga ja Olavi esitas seda väga ilusti ja jõuliselt, aga siis ma lihtsalt kuidagi otsustasin sellele tekstile oma sellise lihtsa meloodia teha ja siis nii ta läks nagu salmid ongi seal mingi vahe, kohtusid, ei ole, ongi lihtsalt selline nagu moodne regilaul. Ega ma teda eriti seda kontserditel ei, ei laula, kui palutakse, siis ma vahel teen, aga tal on viis salmi ja see on üsna selline intensiivne teksti ja need kipuvad mõned salmide järjekorrad ja asjad nagu segamini minema, et aga lool pole viga jah, et see sai lindistatud tartus forward stuudios millalgi aastal 2005 või midagi sellist. Ja seal kitarri mängib Madis Aesma ja siis on seal veel viiulit ja mis seal kõik on tšellod ja. Ma nüüd ei oska öelda, kas ta nüüd stuudios nii väga seal nalja sai, sellepärast et see lugu oliku pikalt juba enne valmis ja siis oli seal lihtsalt stuudios oli seal nii-öelda vormistamise küsimus, aga aga muidu muidu tõesti Ruitlane üldse äärmiselt tugev tekstikirjutaja, luuletaja, minu üks lemmikuid kindlasti kodumaistest. Alguses oli sõna. Minu prooton kõik Dormeerija. Istunud teleka ees, palun, teeb ja tahab väikeseks poisiks. Tahaks tagasi pöörama. Ja et kuuluks temale on liiva. Siis ta võtab selle välja viiva etteheiteid, loomi, et õppinud ülegolo. Ja ei kuulu temale. Ei Saaviennyparaama. Eskaad. Laat russi nagu. Siis ma kuuluks tema jälgida. Kui on tarvis, kohe hakkan ma. Nii et nad ei kuuluks ilule. Ei seda saadet. Ja laskuri väikeseks poisiks Sarssaraazistervad.