Alguses oli sõnana Alguses oli sõna otsib parimaid eestikeelseid laulusõnu, kellel seda ikka uurida, kui kohalike vaimuinimeste tarkade kirjanike käest. Milline, milline on nende meelest see tekst, mis on leidnud parima muusikalise väljundi? Alguses oli SÕNA, tänane alguses oli sõna kirjanik, on Mart Juur. Kirjanikuna pole Mart Juur nii tuntud kui humoristi muusikakriitik raadiohääle telenäo, ajakirjaniku või harrastusajaloolasena. Mart Juur on leidnud oma huumorile väljundi kõikides klassikalistes meediakanalites televisioonis, ärapanija Peeter Ojaga raadios, loomakaitse, Andrus Kivirähkiga juurikas ajalehes Postimees. Kuigi juur õppis Tartu Ülikoolis ajakirjandust, on ta öelnud, et kardab kõige rohkem uudiseid. Oma erialast tööd leidis ta Vikri toimetuses, hiljem on ta naerutanud ka granaadi ja herilaselugejaid. Juureraamatud on eelkõige kogumikud tema huumorilugudest, kui nende hulgas on näiteks luulekogu ja tema viimane teos. 101 Eesti popmuusika albumit koondab endas olulisimad albumid autori subjektiivse pilgu läbi. Humoorikad linnalegendide ja juure emotsionaalsete seoste kaudu. Säramad kinnistab kindlasti juure positsiooni lugupeetud muusikakriitiku jämelomaanina. Ja muide ilmselt polnud veel paljud kuulajad sündinud, kui Mart Juur oma esimese plaadiarvustuse ajakirjas noorus aastal 1986 kirjutas. Sõber Andrus Kivirähk ütleb tema kohta, et ta justkui ei tee üldse mitte midagi, ainult kulgeb mõnusalt sisse pakitult, ujulast, raamatupoodi, raamatupoest, plaadipoodi ja plaadipoest koju. Ta ei jookse kunagi ringi, keel vesti peal. Ta ei hiline, ta on alati heas tujus, tal on aega läbi lugeda kõik raamatut ja kuulata läbi kõik plaadid. Ja samas on ta ometi igal pool mitmes telesaates, ajalehes, ajakirjades ja kõigele krooniks isegi öösiti diskot. Alguses oli sõna. No kahtlemata selliseid laule, mille peale ma olen päris palju mõelnud ja millest olen küllalt palju rääkinud, oma sõprade-tuttavatega on Rein Rannapi kirjutatud laul Juhan Viidingu tekstile ühes väikses Eestimaa linnas mida esitas Raivo Kadajast. Lugu on salvestatud vist kuskil seitsmenda aastate keskpaigas ja sel ajal, kui mina noor olin või tegelikult võib isegi öelda, lausa väike poiss, olin siis seitsmenda aastate keskel ja teisel poolel. See laul kõlas üsna palju Eesti raadios ja mul oli seda äärmiselt kummaline ja väga erutav alati kuulata, seepärast et see laul, nagu me teame, räägib ühest väiksest Eesti linnast, mille nimi on Otepää. Ja siis selles luuletuses on selline võib-olla ühest küljest nagu selline elu või fantaasiapilt, aga teisest küljest ka võib-olla nagu see mõistatus, eks ole, et seal on kirjeldus ühest majast, mis asub ühes kindlas kohas ja on antud mõned koordinaadid. Ja ma võin seda laulu alati väga kummaline kuulata. Sel lihtsal põhjusel, et see aeg, kui mina olin nooruke, elasin Otepääl, Otepää minu kodulinn. Tegelikult ei olnud üldse nii tavaline, et Eesti riiklikust ringhäälingust lastakse mingit laulu või räägitakse üldse mingitest väikestest Eesti kohtadest, räägid ikkagi Moskvas koduma, Tallinnast räägiti Tallinnast Ulaanbaatarist, Tel Avivis ja nõnda edasi, et see oli kirjeldatud kummaline tunne elada selles linnas, millest rääkis see laul ja velgi laulu sisu ajab mind alati ärevile. Sest et nimelt probleem oli selles, et ma ei suutnud tuvastada seda maja, milles Viidingu tekst räägib, ma ei suutnud tuvastada selle maja asukohta ja ei suutnud seda tuvastada ka mitte keegi, minu kaaslinlaste ehk et Otepääl, kes seda laulu tehaksegi, teadsid praktiliselt kõik sügasid kukalt ja püüdsid välja kangutada seda kohta seda maja, millest laul räägib. See laul meenub küllalt sageli sellepärast, et esiteks lihtsalt mingid assotsiatsioonid seda toovad meelde, noh muidugi ma olen sedasorti inimene, keda praktiliselt kogu aeg ööpäev läbi kummitavad, mingid laulutekstid, mingid laulud ja see Kadajasa laul, ta ei ole võib-olla kõige kummitavam lugu ja võib-olla ma ei mõtle tema peale, Läheme iga nädal. Aga seda tuletatakse mulle tänapäeval täpselt samal põhjusel meelde, et kõik need inimesed, kes kavatsevad sõita Otepääle või kes on Otepääl või minu tuttavad, kes räägivad, varutavad hapetest, kas nad kohatud kuskil tänaval või helistades mulle ikka jälle küsivad seda küsimus, et kus asub see salapärane maja Osamoli alleel ja maja pööningul siis leidis aset, eks ole teada sellist. Ja ma võin öelda, seda juhtus paar aastat tagasi niimoodi, et ma rääkisin sellest laulust õieti rääkides, lihtsalt mängisin seda laulu ühes raadiosaates. Tänu moodsate sidekanalitele võttis minuga ühendust sisekes lahendas selle, noh, selle küsimuse, mis on tõesti võib öelda aastakümneid olnud vastuseta kusse ja täpselt on mingil perioodil arvasin, et selle maja asukoha olevat kusagil mujal, arvasin, et see on mingi teine majaga, siis taia saatis mulle meili ja fotod. Ta kirjeldas täpselt seda maja asukohta, saadid ka pildid, selgus, oh rõõmu ja õnne, et see maja on siiamaani Otepääl alles olemas. Et nüüd ma võin alati, kui keegi küsib, et kus see maja on, kui mis majas on, siis ma võin alati konkreetselt viia inimesed sinna kohale ja näidata seda. See on tõesti üks väike vaja puumaja ja selle maja seos Juhan Viidingu loominguga tegelikult peitub selles, nagu kirjutas Mari Tarand oma mälestustele raamatus, et koolipoisina üsna mis algklassi õpilasena veetis Viiding Otepääl vist kolm kooli veerandit, osaledes mingi mängufilmivõtetel, tal oli mingisugune laps, laps, roll mingis filmis ja ta käis siis Otepää keskkoolis ja vaata elaski just nimelt selles majas mingite tuttavatega kaugete hõimlaste juures oli korteris, et tegelikult selle laulu pulss ei ole ka mitte selline kuskil kuu pealt kukkunud, vaid sellel on otsene seos inimeste elude saatust. Rein Rannap, mida sa mäletad sellest ajast, kui te võtsite oma repertuaari Viidingu teksti ühes väikses Eesti linnas? Kui ma õieti mäletan, siis ma arvan, et see tekst jõudis minu kätte otse Viidingu enda käes, kes nendel paljudel aastatel sealkandis 70.-te alguses ja keskel andis mulle oma uusi käsikirjalise teksti, just nimelt käsikirjalised ka kirjutusmasin oli tookord niisugune pool keelatud asi, nii et ka luuletajad kirjutasid oma tekste ikka käsitsi ümber ja vaevalt et ta seda avaldada oleks tookord saanud, kindlasti mitte küllap võib-olla kunagi hiljem kogutud, teostas avaldatud aga mina sandiga tahes. Ja noh, loomulikult mulle meeldis tekste esimesest hetkest, sest nii Ruja esimese kui hilisema perioodi jooksul kui ka seal vahepeal, millal see laul on tehtud alati maju, otsisin tekste, mis väljendaksid seda, mida ma ise tundsin, millest ma tahtsin eesti kuulajatele rääkida. Ja üks kõige olulisem teema nendest oli loomulikult selline rahvuslik teema nagu armastas oma isamaa ja keele ja kultuuri vastu ja siis ridade vahelt mõistaandmine. Parem oleks, kui ma saaks olla omaette ja, ja iseseisvalt ja see tekst sellist võimalust suurepäraselt pakub, et ühes väikses Eesti linnas on koha taga on niisugune rahvuslik, vastandudes kohe selgelt juba esimesest reast või õieti pealkirjast ametlikule Nõukogude ideoloogiale just et rõhutab, et on tegemist Eestiga, mitte Nõukogude Liidu linnaga. Ja pärast, kui tuleb sisse see komsomoli allee, siis noh, ma usun, et kõik kuulajad saavad samamoodi aru kui mina, et ta et ta tahab seal küsida, et aga kui meil on ilus väike, arvad Eesti linn, kus elavad eestlased, milleks on meile mingi Vägivaldse naabermaa ideoloogiast kantud tänava nimed pandud, eks. Et noh, see toomiseks nagu vinge siukse kontrasti sinna sisse, et muidu on sihuke hästi lüüriline ja pehmed ja nagu ma olen kuul, no hiljem, et ta jutustab nagu oma oma elu mingi sündmustest, et tal oligi mingi romanss, siis seal mingi kena inimene, kelle elukohtade siis kirjeldab ja kõik on selline lüüriline ja isiklik ja äkki tuleb niisugune poliitiline asi, siin on Meracy. Et selline jah, ilusad, eks see vormiliselt ka laulu jaoks ideaalselt sobiv. Nii et ma tegin sellest meloodia ja sel perioodil Ruja kama koodi ei töötanud, kuna pärast protsessi etendust algas Ruja lendate eine laine, kus siis mina oma prof pianistide konkursi ja Moskvas õppimise tõttu olin kõrval. Aga kuna ma ikkagi tegin vahepeal ka uusi laule muutku, siis ma panin kokku teise bändi nendel aastatel, see oli siis noor Eesti huvitava koosseisuga, seal oli fagoti ja kitarri olnud veel kaks klahvpilli oli täisplatsil, mängis Andres Uiboga tuntud orelimängija ja laulis ta jagada ja, ja nii siis oligi ühes väikses Eesti linnas üks mingist seitsmest kaheksast loost, mis me tookord lugusid rohkem lindistatud on vist mingi piiskusliku. Rein, kas Viiding ise midagi kostis, kui laul valmis sai, et kuidas talle meeldis? Ma ei ole ühegi oma loo kohta saanud ausalt öelda viiningult tagasisidet, et polnud nagu kombeks ka nii väga võib-olla kiita ja ma ei tea arvamusega pihta nii palju hind, et loomulikult ma laule, muidu ta poleks ju tekste mulle andnud, selles mõttes koostöö olid, aga me oleme sellised kolleegid, kes kuna raja oli ka keelatud nii palju, aga neid laule oli suhteliselt vähe vaja, et siis koostöö Viidinguga jäi selliseks hõredaks. Alguses oli sõna. Õige. Jaakmaja ning tood. Ta naine hoiab ta veel. Hoiatan. Et õige Majake. Maja nii. Ruttu.