Alguses oli sõna. Alguses oli sõna otsib parimaid eestikeelseid laulusõnu, kellel seda ikka uurida kui kohalike vaimuinimeste tarkade kirjanike käest. Milline, milline on nende meelest see tekst, mis on leidnud parima muusikalise väljundi? Alguses oli SÕNA, tänane alguses oli sõna kirjanik on Rein raud. Ilmselt pole eestlast, kellele erinevad maailma keeled nii hästi keelde on hakanud, kui temale ja tiitleid jagub talle samuti rohkelt. Mõni ei jaksaks sellist koormat kandagi. Rein raud on tõeline intellektuaal, lõpetanud Leningradi ülikooli jaapani filoloogia, saanud Helsingi ülikoolis filosoofiadoktori kraadi tegutsenud Eesti humanitaarinstituudi ja ka Tallinna Ülikooli rektorina. Kusjuures ehi ühe Eesti esimese erakooli rektorina asus ta ametisse vaid 20 kuueaastaselt. Ja vähe on inimesi, kes oskavad rohkem kui kolmekümmet keelt. Rein raud on üks neist, tema süda tuksub Eestile, mida iganes ta parasjagu ette poleks võtnud. Peale arvukate teaduse arvamusartiklite on raud kirjutanud luulet, novelle, näidendeid, romaane. 2004. aastal ilmunud Hector ja Bernard võitis Eesti Kultuurkapitali aastapreemia. Viimase spagetivesterni stiilis. Romaani vende eest pälvis raud Vilde kirjandusauhinna ja seda soovitan teil kindlasti lugeda. Rein raud on Aino Perviku ja Eno Raua poeg ja Mihkel Raua vend. Küsimusele, mida Eno Raua ja Aino Pervik oma lastele lisaks kirjaniku geenidele sisse söötsid, vastas Rein raudajalehes Postimehes järgmiselt. Vajadus lähedastest. Aga isiksustena erinevatest inimestest koosneva vaimse keskkonnajärele. Teadmised, kodu on see koht, kus sa end kõige paremini tunned ja kus on alati kellegagi rääkida. Teisiti ilmselt ei oleks olnud võimalik ka nii erinevateks kujuneda. Alguses oli sõna. Kui nii mõtlema hakata, siis tegelikult Eestis on ju väärt luulet päris palju nagu lauluks tehtud, aga minu jaoks kõige olulisem muusika ja millel on selline põhi on tõenäoliselt ikkagi Priit Pedajase muusika Uku Masingu luuletusele tontide taga näete sõdurite laul. See on üldse niisugune tekst, mis mind väga kõnetab kõnetanud noorest east peale siis kui see esimest korda arvujaid loetud. Ja sellele on selles mõttes nagu imelik saates, et kunagi vist oli ka üks enamvähem nõukogude propagandafilm valge laev kus mingid antisovjetlikud eesti pätid seal kiusasid ühte oma kambajaamast luuletajat ja siis oli seal ilma igasuguse viitetav seda Masingu tekste mingisugusel muudetud. Ebakõlale sel viisil kasutatud sest film ise oli jube, ma ei mäleta, miks ja kuidas ma seda üldse vaatama sattusin. Aga see luuletekst see mulle juba sealt meelde kõige üldse midagi paanikast ei teadnud. Aga hiljem, kui ma kuulsin seda nagu hea muusika taustal, siis kriipis ja kriibib siiani ikka hinge. Kõige praegu seda ju nii tihti enam ei kuule. Praegu vist üldse on ka niisugune väärt luulele lauluks tegemise tendents hakanud natukene meil taganema ja vaibuma eesti kultuuris peal toimus sellel hetkel vest, niisugune täiskasvanuks saamine, ma kujutan ette. Ma kirjutasin siis ise ka nagu oma esimesi luuletusi. Lihtsalt ma ei olnud üldse väga palju nagu niisugust head vanemat eesti luulet lugenud, et loomulikult ma olen kaasaegsete luuletajate siis Jüri Üdi, Juhan Viidingu ja Hando Runneli ja Andres Ehini ja kõigi nende tekstidega hästi tuttav. Aga siis võib-olla keegi nagu vanematest ütles mulle mingisuguseid oma tekste lugedes, et ma peaksin ka tagasi kiikama? Jaa. Jaa. Ta näitas mulle Harboiaid, mis meil ilusti kodus riiulis olid ja sealt jäi Maasing ööga meelde ja siis edasi juba lugesin. Neemesid vihmade lahte, mis meil samuti kodus riiulis ilusti olemas oli, õppisin sealt endale ka päris palju pähesem või sel ajal tundus mulle see imeline raamat tohutu, avara pilguga tohutu selline sügavale ulatuv. Ja ma pean tunnistama hiljuti mõeldes, et kas ei peaks ka nagu oma lastele Masingut nagu niimoodi tutvustama ja näitama, mida kõik eesti keeles olemas on. Võtsin nüüd Masingu kogutud luuletuste köiteid kätte ja lugesin siit ja sealt ja vaatasin, et väga paljud tema tekstid on kaasaja maailma jaoks kahjuks sulgunud. Nad ei ole enam noh, hästi arusaadavad, tähendab, kui toona mingisuguseid niisuguseid imelikud sõnad andsid tekstile sellist lummust juurde, siis praegu nad vajuvad natukene niisuguste komistuskividena kohati. Et ma kujutan ette, et inimene, kes praegu esimest korda midagi enne teadmata Masingu teksti juurde jõuab, et tal ei pruugi olla see niisugune avastuse hetk, nagu 14 aastasel minul oli see on kirjutatud ju ajal, kui tegelikult need niuksed, hotellid, väärset režiimid Euroopas pead tõstsid. Tantide taganemine sellises eesti rahvale veel üsna mitme aasta pärast ees. Aga siis, kui see see noh, ühesõnaga see tundus nagu niisugune kohutavalt nagu õõvastavat prohvetlik nägemus ka nagu Aja kohta. Minul tuleb see aeg-ajalt meelde siis, kui keegi seletab, et Eesti kultuuri kaitseks on põhiliselt vene koole kinni panna, aga see, et näiteks eesti kirjaniku kirjutatud Taani eest saab neli ametlikku miinimumpalka, tähendab kui selle vastu sõna võtta, siis oled kohe mingisugune näilik minevikku nostalgitseda, tähendab sa näed sellist lamedust, labasust, sellist jõhkrust siinses tundub, et taganed ise tontidest merre Alguses oli sõna, olgem ausad, Rein raud pani mind väga raske ülesande, et nimelt laulu pole ametlikult üldse salvestatud. Aitäh Kristiina Ehini, kelle köögisalvestus tema lahkel loal nüüd meie eetris kõlada võib. Laulust pillipuhujad, oleme teksti originaalpealkiri on tontides taganejate sõdurite laul räägib nüüd aga selle esitaja Priit Pedajas. Ma laulsin nõlgse eesti luulet ja ja Maasing oli tol ajal niisugune, kelle tekste ju eriti ei liikunud, aga mul oli see tema tol ajal veel ainuke ilmunud kogu, mis oli Välis-Eesti kirjastuses välja antud neemed vihmade lahte. Ja siis ma mitmeid laule selt lausena on siiamaani, see on ju väga haarav ja kordne luuletus, ausalt öeldes. Ja mitmes mõttes osutus ka väga rohvedlikuks, sest et ta on ikkagi kirjutatud. Ja kuskil 30.-te mäleta, millal see ilmus. Neemed vihmade lahte 30.-te keskel ta kuidagi osutus väga-väga prohverlikuks, kui pidada silmas seda Ma arvan, et ma olen ta pill, võtetri ja hobuse kärnale saab Aelutsiletav laetuse v ja tolmune kulaaraist? Siis, kui ma pole, elab meil jäädagi, võime söödata, on. Oma varjudel aastumeni kajal korrektsioon meiega kuna viimased siiski veel vabadoni jumala taevastele. Meie hobuselt kroonumeelt konfile kajakson, koll. Samas kui ja Germa kive ka seda kaotavad, maale ma veel, need on kaallani küla pillid, auke olgu, ta ei laulnudki tol Tamma v aga siiski veel. Pole vooliku suurele viimaks, et veri on otsatu. Kui me osal pilgata vaenlast kubisev julgustav kell mis siis sellest, et vaid o suitsule tuul. Sest me seda kunagi oli jumala ja tapal. Libu ja oleme sallid, laisk pole kodu, ellas.