Alguses oli sõna. Alguses oli sõna otsib parimaid eestikeelseid laulusõnu, kellel seda ikka uurida kui kohalike vaimuinimeste tarkade kirjanike käest. Milline on nende meelest see tekst, mis on leidnud parima muusikalise väljundi? Alguses oli sõna, tänane alguses oli sõna kirjanik on Aino Pervik. Aino Pervik on legend juba oma eluajal. Ta on meie kirjanduse raudvara, armastatuim kirjanik Eestis, kes eriliselt palju just lastele on kirja pannud. Tema sulest on väljunud näiteks laste lemmikud Kunksmoor või Arabella, kes on ka filmimaailmas endale koha leidnud. Lasteraamatute kõrval on Pervik kirjutanud luulet ja proosat ka täiskasvanutele, millest autor ise on esile tõstnud romaani kiikujaid värava kaardel. Terviku teoseid on tõlgitud inglise, saksa, vene, tšehhi, soome, jaapani ja teistesse keeltesse. Neid on korduvalt lavastatud ja Ecreaniseeritud. Lisaks tõlgib Pervik ise ungari keelest ja on tegutsenud publitsiste ning lastekirjanduse kriitikuna. Ta ise on öelnud, et lastekirjandus peaks pakkuma turvatunnet, sest muu maailm enam turvaline ei ole. Aino Perviku viimane teos, perekonnalegend Matlena teekond on kindlasti üks parimaid, kui mitte parim. Aastal 2010 ilmunud kohalik teos. Alguses oli sõna. Noh, ma hakkaksin, kas võib sellest peale, et Lavrov töökoht ja üldiselt ju kehtib seesama tähelepanek, mida vanad roomlased raamatute kohta ütlesid? Haadenud Soafathalibelli raamatut Nendel on oma saatus, nõnda ju ka lauludel. Ja ühest sellisest omamoodi saatusega laulust ma tahaksingi rääkida. Tänaseks on juba ammustel, eelmise sajandi viiekümnendatel aastatel laulsid üliõpilased oma rõõmsatel olengutelt paIju muud muusika tegemise võimalust nagu tänapäeval, kus muusikuid pidevalt ümbritseb, tol ajal ju õieti ei olnudki. Lauldi kaude ammust, lauldi igasuguseid rahvalikke laule, lauldi laule, mis olid põlu all ka neid, mis keelu all aga tihti ka ise laule, sõnu ja viise. Mitmedki neist lauludest läksid liikvele üks sõpruskond, mille liikmeteks Eno raud, Valmen, Hallap, pea, Jan, Ülo Tedre ja teised on rikastanud üliõpilaste folkloori üsnagi tublisti. Enamjagu olid nende laulud hästi humoorikad. Meelde tuleb näiteks pikk laul, mis algab sõnadega eluteel ma kõnnin sinu kõrval, aga sina jälle minu kõrval käid ja miljardist räänikson. Lähme, lähme, teine Admeist pikemaga, teine jälle lühem on selline filoloogide igavesti lahe laul. Autoriks Heino raud. Sellesse laululoomingusse kuulub ka võidulaul, mis oli mõeldud just niisuguseks omavaheliseks sõpradega kooslaulmiseks, kuid mis tänaseks on jõudnud läbi mitmete keerdkäikude heliplaatidele ja kontsertlavadele. Sõpradega koos konjakit rüübates oli Eno Raual tihti kombeks mängida viiulit ja laulda sõidulaulu, sealhulgas vennad vurbid, kes parasjagu oma lauljakarjääri alustasid, võtsid sõidulaulu oma repertuaari ja nii sai see laul laiemalt tuttavaks. Tarmo ja Toomas jätsid laulu autori mainimata ja sealt sai alguse paras segadus. Selle laulu sõnu on omistatud isegi Artur Alliksaarele. Segadusse on toonud selgust meie poeg Mihkel, kes on sellest laulust võtnud ka moto oma raamatule Musta pori näkku ja kes on nüüd seda ka ise kontsertidel esitanud. Ma olin sõidulaulu kuulanud sõpradega koosistumist seal väga ja väga palju. Eno Raua esituses oli see laul täis pohleemlikult surmapõlgavad uhket uljust. Siinkohal tulevad meelde näiteks k Selma Lagerlöfi Gösta Berlingi saaga romantilised ja muretud äkked kavalerid. Umbes samas võtmes laulsid seda lauluga venna turbid põle veidi pehmemalt kui Eno raud ise noorkuu esituses on romantiline alad on veelgi süvenenud. Hiljaaegu on sõidulaulust oma versiooni teinud Vaiko Eplik ja Lenna kuurmaa, nüüd kõlab see laul hoopis teisiti. Duo laulmist kuulates kangastes mingi meeletu edasi kihutamise sund, kus eesseisvale hukatusele lähenetakse pöörase kirega, aga kust ei puudu ka teatav must huumorivarjund, nii et ühtlasi on naljakas ja ühtlasi on tunda, et ees on ootamas möödapääsmatu tume saatus, millesse tormatakse kogu hoolimatu ilu ja lustiga. Ja mida oligi neil aegadel inimestel oma saatusele vastu panna. Kuid ajad on muutunud ja meie koos sellega. Kui neil kaugetel aegadel Nõukogude liidus oligi sein ulja kihutaja ees raudse eesriide näol lausa tegelikult olemas siis Lenna versioonis on pimeduse seinal hoopiski fataalne tähendus. Vääramatu etena Katus, mida sa aimad, lausa tunnet, kuid ometi kihutad resid Neerunult hukatusse, sest teist võimalust polegi. Siis toimub meie tänase maailma lootusetu tulevik, millest oleme ju teadlikud küll, kuid ometi aina tormakamalt. Edasi kihutame kliima ja looduskatastroofides enesehävitusrahvaste rände vastuolulistesse probleemidesse majandus kriisidesse mis panevad üle pea kahtlema meie praeguse mugava elu aluseks oleva ülevoolavalt turumajandusliku korra edasisse, mõttekus ja kestmist, suutlikkus, meeleheitlikud otsingud uute tarbijate järele. Näiteks igasugused koertejooksud Ena söörid ja mõtled seadmed klappidega, mille abil saab muusikat kuulata ka ujudes ja vee all. Teame ju küll, aga üha pöörasemaid kihutame, ei suudame enam pidurdada oma tõliduja täkke ja siin ongi see surnud ema ette tuntud lein, mille kohta mitmedki seletust küsinud, et mida see tähendab ja mida sellega on mõeldud. See on kirjaniku tundlikkus, mida ta sel kombel on sõnastanud, sest just see kujund tundub talle endalegi esialgu veel mõistusega haaramatu vaevu aimatava väljendamiseks kõige täpsem, seletamatu mure ja äng, mida emad tunnevadki kõige valulikumalt. Mulle igatahes meeldib see Lenna esitus väga. Raamatut lugedes kohe mõtlesin, et seda võiks proovida viisistadest tänu sellele olukorrale, et lennuväe või nii-öelda materjali vaja sai mitmeid siukseid ideid kasutatud, mis oli tükk aega nii-öelda nagu mõttes mõlkunud selle teksti, nagu Vistamine oli üks neist. Mul on hea meel, et ma polnud tegelikult enne seda istamist kordagi seda vana varianti kuulnud, et sain nii-öelda valge lehena sellele tekstile läheneda. Siin on alati on väga erinevaid, nagu impulsi erinevaid siukseid kihte, nagu mul igal pool, kusjuures et selle loo juures üks asi, mis minu jaoks oli kindlasti oluline, oli see nii-öelda pulseeriv rütm mis on nii-öelda muusikaliselt nagu andis mulle tõuke. Väga armastan ehk 70.-te elektriorelit, mis mul on, seal on sihuke napakas rütmimasinatel küljes Siuke biiti, mis ma sealt nii-öelda välja meelitasin, see, nagu kõlas koos siukse elektrikitarriga väga, kuidagi morbiidselt hästi suurelt või niisuguse maailmalõpu sound'i selle teksti juures muidugi, kus ma impulsi sain. Mulle on alati meeldinud siuksed, väga visuaalsed tekstid. Eestis on tegelikult meil väga vähe kirjutatud on veel suur töö teha nagu selles, et väga vähe on niisugused väga hea tugeva visuaalse tekstiga lugusid ja minu jaoks nagu see lugu selles mõttes toimib kohe nagu filmima hakkab jooksma, et seda küll igaühe peas nagu isemoodi, aga ta väga tugevate nagu kujunditega, eks ma ikka kirjutasime väga traagiliste käikudega, et mulle just see traagika selles meeldib, et muusikesega võimalikult siukest, salapärast ja tumedat välja sinna nagu luua, et samas on ta harmooniliselt kohati üsna nagu helge serv käes ja nii edasi, aga see on juba mulle oluline, et vahepeal oleks niisugune laadiline vaheldus, sest see annab nii-öelda jõudu ainult juurde nii-öelda vastanditele.