Alguses oli sõna. Alguses oli sõna, otsime parimaid eestikeelseid laulusõnu, kellel seda ikka uurida kui kohalike vaimuinimeste tarkade kirjanike käest. Milline on nende meelest see tekst, mis on leidnud parima muusikalise väljundi? Tänane alguses oli sõna kirjanik on Andrus Kivirähk. Andrus Kivirähk on pea ainus kaasaegne kirjanik, kelle iseloomustamiseks kasutatakse väljendit rahvakirjanik. Tema sulest on ilmunud märgilise tähendusega raamatud nagu Ivan Orava mälestused ja Rehepapp. Viimast oli 2008.-ks aastaks Eestis müüdud üle 32000 eksemplari ja see teeb ta 21. sajandi menukamaks eesti kirjanikuks. Üliedukas oli ka tema 2007. aastal ilmunud mees, kes teadis ussisõnu. Lisaks on Kivirähk kirjutanud palju lasteraamatuid, näiteks kaka ja kevad või leiutajateküla Lotte, mis tõid mõlemad kirjanikule parima lastekirjaniku nukitsa konkursi laureaaditiitli. Sama tuntud on Kivirähk näitekirjaniku, stsenaristi ning humoristina. Koos Mart Juurega on Kivirähk vedanud raadio kahes saadet Rahva omakaitse ning kirjutanud stsenaariumeid erinevatele teleprojektidele. Lisaks kirjutab Kivirähki igal nädalal Eesti päevalehe kolumni ja ise on ta öelnud, et on paadunud ateist ning kihiku vaenlane. Tema tekstid on tihedalt seotud Eesti ajalooga, need on eneseirooniliselt sarkastilised ja tihti kirjutatud läbi musta huumorivõtme. Vaatamata oma edule mitmel tandril on Kivirähki jäänud meedias pigem tagasihoidlikuks ja vaos hoituks. Alguses oli sõna. Nojah, tead, eks see kõige-kõige on alati selline väga libe tee välja valida ja ma mõtlesin tükk aega, et on ju mingid sellised lausa klassikalised ilus laulud, eks ole noh nagu näiteks annabki laul Ernst Enno sõnadele, mis ta ongi, et noh, ühesõnaga lõdveli ja kõik siuksed noh, liiga liiga lihtne variant oli see minu jaoks, et ma ei tahtnud hakata ütlema, et taevas on sinine või et mingi superlaul on superlaule. Üritan ott lühikest, originaalne otsesemalt oma peast ja vahepeal ma mõtlesin, et äkki otsiks mingi lastelaulu aga siis leidsin, et, et ikka lastelaul jälle ka ei ole see päris õige. Ja ikkagi, et, et eks need kõige paremad sõnad ikka sealt keskelt Viidingu kandist tulevad. Ja siis ma mõtlesingi, et ma pakun sulle välja siukse laulu, mis on, viskan natuke lastelaul, kõlas lastelavastusest pärit sa siis papa Carlo laul, mis on siis Eha laviicia Viidingu sõnad ja ta on tuntud ka nagu vanamehe laul. See olen vana mees ja sellepärast lihtne mõjut. Vaat niisugune laul vabakuks välja kui natuke tobedalt kõlada, et ta tõesti on nagu mingis mõttes tellida tähenduslik laul minu jaoks. Eriti see on viimane salm, kus siis öeldakse oma hinge nii kuri ilm, las udutab ainult omaks siia, mis su hinge puudutab, et ega see ei ole ju midagi väga originaalset ja küllap on keegi teine niimoodi öelnud, aga, aga mina päris tegelikult tõesti ei mäleta, et ma kunagi nagu jälle kuulsin seda laulu ja ma enda jaoks mõtlesin. Ratva võikski edaspidi elada niimoodi ainult sõda, omaksijad, mis su hinge puudutab ja, ja tegelikult mõnu on palju lihtsamaks läinud pärast seda, et ma väga palju töid seal ära väga paljudesse kohtadesse ei lähe. Kuhu ma muidu oleks võib-olla läinud lihtsalt mingist viisakusest kohusetundest, et tõesti väga ilus, ilus väike näpunäide ennukesed tõesti tegelenud sellega, mis, mis väga-väga-väga oluline on sul, Nad enamasti hakkavad kummitama diskamalen viina võtnud midagi, siis ma kipun seda ümisema jorisema seda laulu natukene. Ja ta veel muidugi selline laule tarkus siis Eesti üliõpilaste seltsis, kus ma olen ka vilistlane, et ka seal on komme seda, seda laulu aedalt laulda, kui on selline piduõhtu ja, ja seal kõlab ta hästi, sest seal ei ole sellised kooritud hääled, vaid on siuksed lihtsalt mehe hääled, kes selle niimoodi konkreetselt ja lihtsalt ära laulavad ja ta mõjub, mõjub seal väga hästi ja kuidagi väga südantsoojendavad väga-väga ilusasti, et selleni veel noh, Eestis, kus on palju siukseid, vanemaid liikmede nooremaid, vaid et seal mõju võib-olla veel hoopis, et sa peaksid põlvkondade järjepidevuse jutt, et kuni korrabki ise oled muld ja kõik need sõnad hakkavad seal mõju. Vanemad mehed laulavad noorematele seda ja ta on kuidagi väga-väga-väga-väga tõesti väga ilus laulmine. Juhan Viidingut meenutab tema kauaaegne sõber ja mõttekaaslane ajaloolane David Vseviov. Johan õpetas mind nägema neid asju, mida ma varem ei näinud ja märkama midagi sellist, mis varem oli minu jaoks väheoluline. Kuidagi mingid asjad said paika ja see ei ole isegi see, mida keegi kellelegi õpetab, vaid on vähe neid inimesi, kellega koos olles sa saad aru, et nendel lausetel on mingisugune sisuline mõte. Et see vestlus muudab sind kas rikkamaks või paremaks või ta toimib, sest tavaliselt me ju räägime lihtsalt niisama ei ole isegi midagi meenutada, aga need olid kuidagi väga viljakad vestlused, neil oli nagu mõte. Naljakas tühistest asjadest võib rääkida tegelikult mingis mõttes tühistust. Et nad muutuvad sinu jaoks olulisteks, võib-olla jusse, oskus muuta või näha, igas võib olla puukeses mingisuguses sõnas pigem loomulikult sõnas mingit sügavamat tähendus oli Juhanile ainuomane, millele võib-olla mida ma õppisin, õppisin nägema, ots on seesama, see hinge müümine. See ei ole nii lihtne. Probleem ei ole selles seda, kui keegi ilmub 30 seekliga ja paneb laua peale, seda me näeme ju kõik läbi, küsimus on ja juhendada, tajus suurepäraselt, et meie hingedega mängitakse, meid, ostetakse ära hoopis varjatumalt, salakavalalt. Maailm ei saa sellest aru. Vot see on võib-olla oluline. Ja vot seda võib-olla kui te tahate näidet, seda ma küll vist hakkasin paremini mõistma need asjad, need, mida me näeme, need mustvalged asjad siin ei ole mingit probleemi, nad on niigi selge. Aga just nimelt sesoonselt hall tsoon seal kuskil kuskil vahepeal, vot vot seal eristada neid ja näha seda ostja karvast kätt. Vaat see oskas. Võib-olla tuli tänu mõningatele vestlustele Juhan Viidinguga. Seda kõike ei aima, mis on vanal mehel siis enne surma, kui saab õnnistust ta veider eluviis, kuigi maalitud on kolle annatsu ja tuli ja tean mu elutööd, nüüd jätkab poeg, mu järeltulija, tean mu elu. Nüüd jätkab poeg, mu järel tuli. Sina jõu kaugemale kui mõnikord ka ise oled mul üks on mingi vale, ei saa kustutada igavese tõsielu tuld. Olen vana mees ja sellepärast lihtne on ujut varsti lõpetamas, olen oma elurännakut. Ära pahanda, kui laul on liiga lihtne. Õpetlik, kuula ära, sest me elu selles ilmas pole pik, kuula ära, sest me elu selles ilmas pole pikk. Sina kaugemale, kuni kord ka ise oled mul üks. Mingi vale ei saa kustutada igavese, tõsi, luutuld. Eitus, meie jaatus liugleb tuules nagu leht, see, mis saadab, ongi saatus ikka õiglane ja ehk oma hinge ei või müüa, kui riigil las puudutab ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab, ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab. Sina jõuad kaugemale, mõnikord ka ise oled muld, üks on tõde, mingi vale, ei saa kustutada igavese tõsielu tuld.