See on kak. Käimas on saade siin me oleme stuudios endisel peekia Pedaru ja te kuulsite just ilusat lugu nagu merelaine, mis siis esindas Eestit 1994. aasta eurovisiooni lauluvõistlusel ja mis on ka homme toimuva Silvi Vraidi 60. juubelikontserdi pealkirja, mille ongi hea meel alustada nii-öelda eelsünnipäevaga, meil on stuudiosse külla tulnud Silvi Vrait, tere. Tere. Algatuseks õnnesoovid meie kuulajate poolt juba ette ära homme neid kindlasti tuleb sulle veel ja veel, et kuidas siis tunne on 60 aastat ja selline suur kontsert tulemas, et kas vaim on valmis, meel on ergas, tuju on hea. Sa ütlesid kõik, et vaim on valmis, meil on ergas ja tuju on hea. Aga ma muidugi oleks absoluutselt uskunud, et see viimane nädal või õigemini isegi peaaegu et kaks nädalat ennem seda juubelit käib sihukene tramburai, et. Nagu ei oleks nii, kui oleks peaaegu nagu Michael Jackson juba. Aga jah, viimased intervjuud veel täna olid ja, ja teiega vist päris viimane, et ma loodan, et homme võib-olla mine tea, kus teile helistatakse, äkki telefoni otsas peab ka midagi rääkima, aga üldiselt Saabist keskenduda lõpuks laulmisele, nii et homme on selline rahulik päev, kus, kas rahulik. Aga ikkagi jah, no muidugi, kell 11 hakkav esimene proov, kell kaks tulevad Fixi poisid kohale, nendega ma pole proovinud teha veel. Meil on kaks sellist lugu sees, mida me oleme. Ühte nendest tegime. 2009 juubeli Fixi juubelikontserdil Saku Suurhallis ja teist tegime mitukümmend aastat tagasi. Jah, need tuleb meil homme läbi teha. Sest vanad proffid, ühesõnaga peatage ikka kõvasti, nagu ikkagi veel tegin ma vana rasva peal. Kas on, kui sul on kolme 30 aastat tagasi laulsid mitmehäälset laulu hispaania keeles ja siis sa arvad, et tuled kohale, hakkad kohe virutama? Ja käibki kusjuures, aga et lugu on selles, et hispaania keelt mina ei oska aga nüüd on meil internet, kust ma saan hispaaniakeelsed sõnad lõpuks õiges variandis välja printida. Selge, kuidas seal praegu kontserte üldse on, et ma saan aru, et praegu noh, kõike, eks ole, juubel nii ja naa, aga, aga nüüd viimastel aastatel palju sul nagu esinemisi on. Ma üldiselt ei kirjutan neid üles, aga selliseid, kuid kuna ühtegi esinemist ei ole, ma ei mäleta. Siis on täitsa hästi, ütleme Eesti väiksel turul. Kuidas sa hindad nüüd, kuus aastakümmet on täis, et milline see kõige parem aastakümme oli, noh ma ei tea, kas inimese käest küsinud. Kas panite ennem tähele, et ma ignoreerisin numbrit? Kuidas sa saad numbrite ignoreerinud? Numbrid on ju oluliselt ka ookeani, sellepärast ongi olulised, et nad on lihtsalt numbrid ja need fikseerivad midagi ära, aga ka nende nendesse maksa väga kiinduda. Vanuse mõttes ma mõtlen. Aga milline 10 mulle on alati meeldinud see 10, kus ma parajasti olen. Ja ma loodan siis järgmine 10 veel ägedam. Kuigi räägime kontserdist, homme on eriti suur juubelikontsert seal. Taas on nii suur hulk tegelasi. Oh ma ei tea, enamus on ju pillimehi ja pillimehed ja kõik, noh, väga suure nimekiri inimesi, kes sinuga koos siis laval musitseerib, et kas enne kontserti on sul ka mingi rituaal, mida sa teed, kas ma ei tea, ma ei kujutagi ette, kuidas see käib enne lavale minekut, et lükkad korra ajama. Rituaali otseselt ei ole, aga seda ma pean küll ütlema, et mind on alati häirinud see, kui mingi paar-kolm minutit enne lavale minekut keegi hüppab garderoobist läbi ja tahab midagi täiesti suvalist rääkida. Siis ma tavaliselt ütlen, et, Ära minna, aga muidugi ma olen sellega harjunud olnud, et kui, kui tullakse tõsiselt oluline jutt on, siis ma ikka katsun, katsun keskenduda kuidagi temale. No kes julgeb, ütleme nii suure tiiva puhul. Hõivanud Ma olen seal või? Et tõesti keegi julgeb oma nina sisse pista, kuhugi ei vaata esiteks mitte õudega, kindlasti ränd. Ja teiseks just nimelt ja tuleb mu armas sõbranna, kes on samal ajal ka minu juuksur ja ta tuleb poole seitsme ja seitsme vahel mind üle vaatama, et mul ikka juuksekõrvad õiges suunas. Kõik on, see on väga-väga normaalne. Pigem sihuke teraapiline, väike. Ja, ja nii-öelda noh, klaasitäis brändid nii-öelda sisse, sa saad sellest kõvasti enesekindlust sisse, et kui sul on öelda karvad, on kõik korras. Ja kõik on kõik riided, riided seljas. Ja kell kuus lõpeb saundiproov ära need, siis ei olegi muud teha, ainult keskenduda. Kell seitse homme siis Estonia kontserdisaalis, suur juubelikontsert, Silvi Vrait 60 nagu merel. Laine Silvi, räägi natuke kuulajatele, kes võib-olla on vahepeal mingis udus olnud, et mis homme täpselt seal toimuma hakkab, mis, kes kõik lavale tulevad, mis venda sellised ootused on? Tähendab üllatad, tõsi, üllatusesinejaid, üllatus, lavale, pajaid võib mitte tulla, aga ma olen ühega igaks juhuks arvestanud. Kusjuures ei tea, millal ta hüppab sest tal on samal ajal teises piirkonnas teatrietendus ja ta võib kuskilt tulla grimmis ja kostüümis ja ma täpselt ei tea. Ja sellest ma siis igaks juhuks ei hakka üldse mainima. Aga minu kunagistest õpilastest on ilus armas orelipoiss kohal. Kes kindlasti mind tervitab pillimeestest on Tiit Saluveribänd. Ja Tiidul on seekord väga vedanud, ta sai teha spetsiaalsed sätted kirjutada, see on tema lemmiktegevus ülim. Lemmiktegevus tiitleb täiesti täiesti pöördesse, kuidas saab igasuguseid sätteid kirjutada ja seekord ma andsin talle selle võimaluse. Ja kuskil kaheksa sellist originaalsätet on tal erinevatele lauludel. Osa nendest on meil pärit muusikalidest osa repertuaarist, mis meil temaga aastaid on olnud ja ka üks tema enda lugu, mis on väga-väga tuttav publikule, aga millega ta sai ka niimoodi hakkama natukene sättis ümber siis on meil loomulikult fiks, kellega midagi ümber ei säti, aga kahjuks on bassimehel nii-öelda keha peal, et väikene, selline elektripoja on ikkagi õhus. Aga ma tean, et Taago Daniel on ülihea bassimees, nii et mina, minul ei ole küll mingit hirmu. Ja loomulikult oma loomulikus ja särava seaduses Raivo Tafenau koos oma bändiga, niiet mis etega nii tuleb, kas saab ikkagi kuulda sellist läbilõiget? Sinu ja läbilõige on mul plaanis, aga päris läbi ei saa lõigata, sellepärast siis ma jääksidki sinna veel teiseks kaheksonics, aga seda ei suuda mitte keegi 35 aastat kahte-kolme tundi võtta vist on ikkagi võimatu. Ühesõnaga, see on hea, et nüüd ka kuulajad, kes, kes lähevad kontserdile, siis silm ütles, et salu, veri sätetele tasub siis ka, ikkagi tähendab. Kes oskab seda hinnata, ega ma ei tea, tema ise on väga vaimustuses ja mulle meeldib tähelepanu. Juhime tähelepanu just just. Aga kas on oodata ka tuleb sul poeg lavale korraga ja keerab punni põhja, näiteks? Ma tahaksin väga loota, ta on küll hetkel haige kodus, aga lootus on, homme läheb arsti juurde ennast näitama ja laseb ennast läbi kuulata, et siis kui antakse ja sõna, et võib minna, siis ta läheb. Aga muidugi üle kõige ikkagi valitseb Silvi Vraidi hääl ikkagi see ongi just see, mis, mis mis, mis on kõik. Jah, mida homme õhtul siis kell seitse Estonia kontserdisaalis tähistatakse, kuulame vahepeal natuke muusikat, Meil on ootel, Maicel poolt on, et võib-olla põhjenda ka, miks sa selle artisti valisid? Ta on, see on minu jaoks esiteks hääl jällegi kui häälest juttu oli ja teiseks väga hingestatud laulja õega võimas. Maikel Boltan laulis ja tõstis Silvi ütles, et ka see mees on seal, et see, mis, mis nagu väga meeldib, muide leidsin juhuslikult Silvi, sa oled ikkagi teiste nii kuulus, et sinust on ka lausa Armeenia raadio rääkinud, oled, sa kuulad seda, et Armeenia raadio küsitakse, et mis vahe on siis ukse kriiskamisel ja Silvi Vraidi häälel. Ja vastus on siis Silvi Vrait kriiskav artikuleeritud Mahmat kujutan ette, et vaat, see juba näitab taset, eks ole, kui, kui sellised institutsioonid nagu Armeenia raadio ette võtavad, kui sa nii arvad? Mina arvan, päris kindlasti seal ei olnud. Aga kui läheks nüüd sünnipäeva eel kohe natukene keriks aega julmalt, et taga või mitte, siis nii julmalt, et palju siis ikka julmalt seitse aastat siis ikkagi on, eks ole. Aga nats tagasi ja just sinna, kus. Et kuidas sa selle muusika nagu leidsid, et kas sul olid isa-ema olid siis kohe siuksed muusikainimesed ja selle kaudu, kuidas see asi käis, et ütle, räägi see palun ära. Ema-isa ei olnud muusikainimesed, aga mõlemad pidasid väga ilusas diviisi ja nii palju, kui mul õnnestus neid nii-öelda igapäevaelus kuulda. Isa eskord laulis salaja mulle makilindi peale mingi paar oma Ameerika lapsepõlves ära õpetatud laulu ja üllatus. Täitsa kenasti laulis kuidagi, kuigi ta oli üsna vana, siis juba. Nii et nemad ei olnud, aga nemad arvasid, et ma võiksin minna muusikat õppima kõigepealt klaveriklassi ja siis pärast tekkis laste muusikakool Kehra. Nii et seal kuidagi nad vedasid mu sinna kohale ja isa tahtis, et ma õpiksin akordionit mängima, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest pill oli liiga suur. Ja siis otsustasime, et hakkame klaverit õppima. Johannes Johannes Tamberg oli mu esimene õpetaja. Aga isast just mõtlesin, et isalt, sa oled ju oma sellise noh, ikkagi täiesti unikaalse nime saanud, et et on see siis nii, eks ole, et isa oli sul Ameerikas sündinud. Seda küll, aga ta on soomlaste järeltulija, see nimi on soome nimest Ameerikastatud. Tähendab, et sa isa, siis vanemad järelikult läksid omal ajal Ameerikasse Soomest ja, ja siis tulid. Tagasi, et nemad ei tulnud, ema oli siis juba surnud ja koos isaga ta tõesti tuli, aga isa suri ka kohe ära. Et minu isa oli siis sunnitud kahe õega nii-öelda mereelumere lainetesse ulpima, nii kaua, kui ta lõpuks jõudis 44 Eestisse. Et seal nagu huvitav asi, sa, Ingrid kuulsid seda, et makilindile sai võetud isa laulmine, kas on alles ka neid? Vaata, see makk, mingisugune Jausa või mis ta iganes oli see olla suurema omadega hingusele ja paraku ma otsustasin ka lindid hävitada, aga mul on see hääl kõrvus ja mul on see kõige-kõige olulisem, mis stiilis oli kantri või mis seal Ameerika värk või viiulil praegu, et kantri. Selle laulu nimi oli? Väga ilus sageli, aga mis sealt edasi sai, et õppisite klaveritel laulsid. Kui te laulma ja üldse ei hakanud kohe laulma, mängisin klaverit ja mitte ühel hingel hingelisel kehnud aimu, et ma üldse selline Soogi võiks olla laulda? Noh, välja arvatud muidugi keskkoolis juba, kui ma ikka see soov läks nii tungivalt suureks, et ma ei suutnud seda päris kõigi eest varjata. Aga lauluõpetaja küll avastas kusagil, kui ma olin keskkooli ära lõpetanud, et oleksime uned, tingis aimanud, et ta laulda tahab, oleks tal palju rohkem võimalusi andnud. Albert petinennalise, aga sealt edasi siis üks hetk lihtsalt tegid nii-öelda nokka lahti, lasid kõik välja vä, juhtus siis juba seitsmes oleksid, ma saan aru siis Tartusse õppima, see läks mul kõik väga järk-järgult nokkama, tegin lahti tegelikult õpilasmalevas. Ja see oli vast ma arvan, ma arvan, ma arvan, mis ma siin ikka arvan. Kuna õpilasmalev tekkis sellel samal aastal kohe, kas oli pärast üheksandat või pärast kümnendat klassi pärast kümnendat, ma arvan. Ei pärast üheksandat valetan pärast üheksandat klassi ja seal ma esinesin oma rühmakaaslaste ees selliste lauludega nagu Yesterday ja siis sörburi vihmavarjudest, miljon piiska akna peale langev ja nii edasi. No igatahes keegi, kas sa siis ise liikusid edasi, keegi sind Bushis tõukas lausa telesaatesse kaks takti. Ise ise ise absoluutselt, ma lugesin kuskil seda kuulutust ja arvasin, et et võiks, võiks proovida, ma ei olnud üldse kindel, et ma sealt edasi pääsenaga. Aga ma läksin, ma elasin praegusel Pälsoni tänaval ja see ettelaulmine oli tolleaegses Tartu televisiooni stuudios. Peeter Lilje mängis klaverit. Kuidas sul seal läksid, said mingi preemia ka või kuidas? Kaks doktid ei saanud lõppenud. Oli seal auhinnalised kohad jäid nagu noh, Jürisson võitis. Anu andeks, sina tulid ja mina jaaguga olen ju peaaegu et 30 aastat koos laval olnud aga ei tea kuskil silma täna tänapäeval hoiusele, nii et ongi esimene võidab, aga teine-kolmas kuidagi ei, seal oli ikka vana mulle tunne. See oli siiski kontsert, kus esimesed 10 esinesid ja minu nii-öelda õnn või õnnetus, ma ei tea, kumb oli see, et mul ei lubatud seda laulu laulda, mida valisin. Ja siis, kuna ma laulsin midagi täiesti lambist, õppisin kõrval stuudios selle laulu lihtsalt selgeks ja mulle pandi tekst suure paberi peal ette, mida ma pidin laulma siis sinna nahka see läkski. Igal juhul seal kuskil kellelegi silma ei heidetud, siis hakkasid. Et mis, mis seal siis nüüd edasi sai, et seal ongi see, et sa oleksid juba bändidesse. Ansambel Suuk, ansambel, Suuk, ülivahva seal oli meil Mülleri Sass oli muidugi ka. Ma ei ütleks, et ta möirgas tal on, ta jälle möirgab häälega, ta laulis seal oma sõnadele igasuguseid pluuse ja asju. Ja see oli nagu tõeline Bändi kool, ma ütleksin, et seal ma võisin laulda absoluutselt mis iganes, Mullega võis pähe tulla. Et kuna seal heliloojaid eriti ei olnud, kes oleksid ise lugusid kirjutanud nagu pärast fiksis oli siis siis sa igasuguseid vahvaid inglisekeelseid kavereid tehtud. Ma ei usu, et maa Tartu kultuuritöötajatel eriti meeldisin. Ahaa, ja kuidas, mida siis nii-öelda Brežnevi-aegsed, sellised KGB tegelased sellest arvasid, et kutsuti ka sind kuhugi sinna Vanemuise tänavale nii-öelda, mis Lääne kultuuril, Eigud. Ei kutsutud. Ma ei tea, kas vedamiseks nimetada seda v mitte vedamiseks, aga aga jumal suutsin ikka niimoodi laveerida. Ma olen suht diplomaatiline siiski eluaeg olnud. No kuidas sa tunnetki, selline kultusbändi staatus juba olid ja midagi sellised käisid juba noh, kontserditel rahvast ja tundsid ennast juba ikkagi sellise, noh, mina ei tea, rokkstaar on vist natuke palju öeldud. Ei, tollel ajal ei olnud sellist metsikut staari tunne, et mul oli oluline, et ma saaksin tegeleda asjaga, mis mulle väga meeldib. Ja kuna ma olin leidnud inimesed, kelle kellega koos tehas andis, ma absoluutselt ei mõelnud, et mille, mis sellega nüüd kaasnema peaks. Et kas, kas ma nüüd saan kuulsaks lõpuks või ma ei saa? See oli enam-vähem viimane asi, mille peale mõtlesin. Kas te tegite mingite metsikusi ka, et meenub seal mõni sihuke hea eemakas seiklus, mida sa võiksid? Tean, et suits, Klembukaid seiklusi ega midagi, aga ma olin. Ma olin nagu kõik pillimehed, ma ei olnud eriti erinev, nendest panin naissoost lihtsalt. Siis see igatahes seab ka küsimus, et kas näiteks, kui kõik pillimehed rebisid palavusega särgid seljas ja tegin savanni teinud, seda ma siiski ei teinud. Ma ei mäleta ka, et nad väga rebinud oleksid. Rässa Jaan, kes mängis seal Klavkat ja tema küll võis seda mõnikord teha, aga tal ei olnud eriti atraktiivne kehaned aserid, seda, see oli niisugune kõhnakene ja niisuguse hiljem veel sellise õlle, õlle kõhukesega, õigemini veiniga õhukeseks. No igatahes siis kui sind Fixi tõmmati, paistab, et, et noh, siis läks siis läks nagu asjad nagu lendu rohkem. Aga siin ma siis ma olin saanud ikka paar-kolm aastat sellist. Kooli erinevates kohtades, ülikooli kohvikus ja ja restoranis, kaseke ja restoranis. Ei, see oli kohviks, sädewist oli üks ja ei olnud seda midagi muud, oli igatahes kohvik oli. Et noh, siis ilmselt kellelegi lõpuks lõpuks oli idee, et nüüd võiks siis proovida Fixi kutsuda Silvit. Ja nii Väino Land tegigi. Siin kas siis noh, ütleme, sai teenida juba nagu stipile konkreetset lisaaega, et see tuli paljusid nagu, mis, mis summadest nagu siis tollal nagu rääkinud saietit Ma ei ole kõige selle vene, kas sul, mis sai käidud erinevate puntide igal pool laulmas, ma arvan, et kunagi algas see võib-olla 10-st rublast ja lõpuks ta jõudis ikka mitmesaja mitme 100-ni välja. Ma olen ausalt öelda selline inimene, kes ei ela minevikus ja ma ei mäleta üldse, mis noh, tükk tegemist, et meenutada, mis rahaühik, kes aga kuidas selle ajastupeod olid, et pärast seda, kui kontsert oli ära, kas siis oli ka ikkagi šampanja voolas kulbiga ämbrist kaaviari mainele? Ta šampanjat küll ega Kaaverist ei olnud ka jutt, aga muidugi kolhoosipidudel oli vast pigem ma arvan, et oli valge viinust. On mul niisugune tunne, et võis olla shampust, ma, ma ei mäleta, et me sellega, et tegelikult mõnes mõttes isegi ei valetanud mulle. Üks lemmikjooki oli mingisugusel ajal. Ma mäletan Šampus koos vana Tallinnaga on niuke jaa jaa. Nokib koolera ehk koopler või mis asi seal mingi sihuke asi oli ja ükskord sugugi poisid ka keerutasid kokku mingisuguse erilise kokteili, kus oli šampus sees ja see jäi küll viimaseks korraks mul niisuguseid asju proovida. Et selline nõukogude aegne laks oli rohkem alkoholipõhine, ma kujutan ette, et meil ei ole. Muusika meile põhine muusikakeskus on küll, eks ole, ei noh, selles mõttes, et no oskavad ikka koos mujal maailmas. Ikkagi ikkagi tõsised droogide, nagu tegijad. Teine ajastu ja mina ei tea sellest midagi. Nii. Aga kuulame, siis on aeg tõesti kuulata natuke Fixi lugu, on kevad, tahad midagi öelda selle kohta? Ma tahan lihtsalt, et öelda mulle ainuüksi see pealkiri ütleb väga palju, sellepärast et kõik need aastad, mida korraldati, kus korraldati Tartu muusikapäevi, oli mina platsis ja mulle piisab juba pealkirjast, rääkimata sellest, et seal mingi lugu. Selliseid fiks on kevad Tartu peal, meil on külas Silvi Vrait, kellel homme on juubel suur juubelikontsert Estonia kontserdisaalis pealkirjaga nagu merelaine. See tiks enne Fixi loo sissejuhatuseks ütlesid, et said alati Tartu levimuusikapäevadel kohal, et mis veel olid sellised sündmused, muusikasündmused, kus sa olid alati kohal ja mis nad on tõesti? Ma ikka arvan, et rohkem nii väga ei olnudki ja ma käisin väga palju Pärnu jazzil. Jazzkaarel olen ma üsna palju esinenud ja ka kohal käinud, aga rohkem vast ei olegi, et Tartu muusikapäevad see üle selle. Nimetada, aga mis, mis nagu mis on nagu kõige kõige kõigem selline muusikaline sündmus sinu jaoks olnud, et sa oled käinud ka Eurovisiooni 1994 noh, auditoorium seal ilmselt noh, eks ole, oli väga-väga suurem, eks ole, kui me võtame koos telekaga mis sulle endale nagu jätnud noh, kõige parema sellise nagu noh. Kaivalastus sa võid ise arvata, kui sa oled laulnud 39 aastat, mitte 35 nagu igal pool, räägitakse. Et siis 35 on see nõndanimetatud professionaalne laulmine, aga ma ikkagi alustasin 72 ja. Minu jaoks on ikka igasugust värki lauldud ja igasuguseid kontserte tehtud ja igasugustes eri kohtades alates kirikutest lõpetades suurte kontserdisaalide ja staadionite isegi vahepeal kui Fixiga sai Venemaal käidud ja aga ma arvan, et pigem on selline asi seotud mu erinevate muusikastiilidega, et ei saa niimoodi üldiselt rääkida, et kus, et ütleme, et näiteks kirikukontserdid kindlasti kõike vapustama, vapustav omad, omal ajal oli Schleiswig'i Toomkirikus siis väikses kruusendorfi kirikus Saksamaal, siin, Eestis hili, hiljem saadi siin Eestis ka aru, et kirikusse kontserte teha. Siis oli minul see asi juba nii-öelda käpas, mina teadsin, et seal võib täitsa rahulikult laulda igasugust, peaaegu et muusikat. Et ei pea olema ainult vaimulik muusika ja ja siin on nüüd hiljem ka saanud väga vahvaid vahvaid kontserte teha küll. Praktiliselt tervist terves Eestis võiks öelda. Te ei pea tingimata olema siis see kõige suurem võimalik publikuarv või number, et. Katesse maak tegelikult ka täitsa palju ja, ja mitmetes kohtades on sinna üsna palju neid tulnud. Igal asjal on oma võlu oli fantastiline võlu. 89, näiteks kui Linnahalli saal oli pilgeni täis, siis oli selline aeg, kus üldse mingisugune probleem linnahalli saali enda jaoks täis saada. Või, ja samas selline väike armas näiteks kohvik-klubi, kus inimesed istuvad laudade ääres ja vaatavad sulle säravate silmadega otsa ja ja on mõelnud juba küsimusi valmis, mida nad tahavad minu käest ja ta ja sa tead seda ette, et selline osa tuleb pärast laulmist. Minu meelest nii armas. Sa oled laulnud hästi palju eri stiile, Puppy, rocki, šansoone, džässi, kas on mingi selline stiil, mida sa oled nagu kuidagi vaadelnud, kuulanud ja mõelnud, et vot seda võiks täitsa laulda, aga pole veel jõudnud selleni. Selle puhul on ka mõnes mõttes oht, et ma jõuagi. Sellepärast, et see nõuab ikka üli ülivõimas Ta häält selles stabiilsuse mõttes. Et sa peaksid siis kogu aeg mööduma meeletult ja kui ma tahan samal ajal vahepeal käia, helisevad muusikat laulmas peaaegu et ooperihäälega ja siis kujutaksin ette, et ma laulaksin midagi sellist raskerokilaadset, et kui mitte lausa hevilaadset, siis need on, lähevad niivõrd kontrastide hääle tekitamise süsteem läheb niivõrd risti, võim teatavaid raskusi esineda ja ja siis peaks need perioodid pigem hästi lahus hoidma, et vahepeal jõuaks taastuda. Kurnab lihtsalt selle hääleaparaadi ära ja teistmoodi hääle tekitamine täiesti ja, ja võib raskeks minna. Räägi natuke sellest ka, kuidas häält hoida või kui sul näiteks läheb kurk kähedaks, on sinu tööriist, et kuidas võtta hooldad, kas sul on mingid nipid, ma ei tea, Juulajale muud veri käima siis tavaliselt juubeli eel püüan mitte intervjuusid anda, aga mul ei õnnestunud. Rääkida võimalikult vähe rääkida minu jaoks tähendab olla rahulikult, ingver on muidu väga hea küll. Just avastasin poest ühe sõbranna Eda Paukson soovitatud ingverijoogi Rotšest, Cinzia täitsa täitsa lööb kohe silma särama, kui võtad ilma alkoholita ja puha, aga selline selline terav ingveri maitse on juures. Pris maades müüakse reklaam? Jah, kõikidele, kellele hääl siis kähedaks kisub, aga mingit sellist asja juuakse klaas konjakit või toores muna või midagi, ma olen kuulnud ei munast, ma ei tea midagi, konjakit võib ikka võtta vahel. 40 grammi, võtad konjakit enne lavale minekut ma arvan, et mitte midagi halba ei juhtu. Aga ma ei ole seda ammu teinud, sest teatrisse ei ole see heaks kombeks. Väga hea, nii, kuulame vahepeal ühe huvitava muusikapala, mis sa valisid, mis tuligi täitsa üllatusena, et sa selliste üllatusena see on viimase peal lõbu taha Rammsteini Engele noote veel, miks, miks see bänd, kas see ei tea power, mis sinuga resoneeruvad pojapojaga vist võib-olla seoses poeg armastab ka ütleme seda tüüpi mingil määral. Ma võiksin siia ka väga palju muid point'e pakkuda, aga kuna me käisime just eelmine kord, kui Rammstein oli Riias, käisime, poos lausa sõitsime kohale, temal läks sinna, et sinna fännitsooni siiamaani endal imelikul kombel isegi kõrvakuulmine mingi mingil määral alles. Mina olin täitsa saali lõpus kuskile, mul oli sellega tükk tegemist. Aga mul oli väga hea meel, et ma sinna jõudsin ja ma võiks ükskõik, väga palju punte niimoodi pakkuda siia, aga see on midagi, mille peale ma lähen täitsa pöördesse. See on huvitav, sest minu emale näiteks meeldib ka Rammstein ja talle kohe meeldib ta tahab kohe rokkida, siis see tõmbab minus välja mingi sellise poole, mida mitte ükski teine muusikastiil ei suuda kuulama Rammsteini. Sully said kuulda, järgen. Väärdel. Teenblekkel Trattuda. Roman. Neivelt Härm talent. Frank Foroonid sonett. Sellises Rammstein Engel lugu, mille valis meie tänane saatekülaline Silvi Vrait, kes homme tähistab oma suurt juubelit. Mõtle üle poole sajandi, noh, see on vägev, võimas ikka. Nii et homme õhtul kell seitse Estonia kontserdisaalis suur juubelikontsert Silvi Vrait 60 pealkirjaga nagu merelaine, palju häid muusikuid koos Silviga laval. Silvi üks teema, mis kindlasti kuulajaid huvitab, mida sa ise ka ei ole vaka all hoidnud, on joast astroloogia, et sa tegeled, astroloogia ka, ma saan aru, et sulle vist meeldib ka numeroloogia, eks varem väga püüdnud seda vaka all hoida. Tõmmatakse seal Bakalt välja, kohe. Ma viimasel ajal ikka väga väldin lausa seda teemat, aga, aga kuidagi millegipärast see haakub väga. Miks sa väldid? Sellepärast et ma olen suhteliselt põhjalik inimene enamuses oma asjadest, mida ma teen. Ja ma püüan asju hästi teha. Aga astroloogia siiski nõuab rohkem pühendumist selleks, et jõuda selle punktini, kus sa võid öelda, et ma tõesti olen astroloog. Ma ei ole selleni veel jõudnud ja ma olen kindel, et ma ei jõuagi, sest et. Ma arvan, et ma on palju teisi viise, kuidas, kuidas oma vaimu üleval hoida ja, ja selleks ei ole vaja mul tähtede abi, nagu näiteks toon mõned näited nendest teistest arretes viisidest, millega sa oma vaimu üleval hoiad. Ma käin trennis, näiteks arendan oma keha ja vaimu läbi läbi selle teise, kas siit näiteks otsima lähen, teie majas on siin üks väga, väga tore massöör, kes õnneks kolis siia majja oma tööd tegema. Ja tema juures ma ka mõnes mõttes laen endast maha mingid asjad, mida mul ei ole järgnevate järgnevate nädalate jooksul vaja ja, ja loen siis juurde seda, seda rahu ja ja lõdvestust ja ja head meeleolu, et homseks valmis olla ka sa oled astroloogia tegelenud? Ma arvan, et sellest ajast saadik, kui ma Tallinnasse tulin, selles mõttes, et me kohtusime Eda pauksoniga vast oligi 94 või siis ennem seda oli mul huvi juba olemas ja Igor Mang, kelle nimi siis oli Igor Smirnov, tegi mulle sünnikaardi ja, ja ma olin ka varem mingisuguseid imeõhukeste paberitel paljundatud päikesemärkide kirjeldusi lugenud ja, ja mul oli teatav valmisolek või huvi olemas. Aga kui juba enda kaart tehti ja ma nägin, kuidas seda tehakse, missugused need planeetide sümbolid on ja mis need aasta loogiliselt majad on ja nii edasi ja nii edasi, siis siis kui juhuseid ju elu sea teatavasti arvan ma siis Edajaidsiga kohtades, ma sain aru, et et mul on nüüd antud võimalus seda valdkonda ka natuke tundma õppinud õppida. Ma küsin seda ka sellepärast, et noh, üks asi on selline sünnikaart, võtad ette individuaalne, arutad välja majad, planeedid ja nii edasi, aga mis sa arvad nendest iga päev kõikides lehtedes, ilmutest, päevahoroskoop, idest. Seda mina soovitan võtta kui meelelahutust, mitte enamat. Aga kuidas siis seis praegu ongi, kas sinul on nagu teada, noh, ütleme need päevad, mis noh, on selliseid, meil ei tohi mingeid asju teha ja need päevad, mil peab tegema näiteks esinemiste muude asjadega ka lihtsam, et sünkrooni kõik. Ei saa valida ju, tegelikult ei saa valida. Homme täiesti juhuslikult on suhteliselt hea päev, aga mitte kõige parem. Haa, et kuu saab olema vist kalade märgis, kui ma ei eksi, see on selles mõttes ülihea, et kalad on väga intuitiivsed. Väga emotsionaalsed, saavad kunstist väga hästi aru. Ja publik arvatavasti on suhteliselt vastuvõtlik, kaasa elab ja leebe. Kuid kalad on ka sisaldavad endas kõikide teiste märkide omadusi, nii et mingisuguse jamaga ei ole mõtet nende välja minna. Kas sa teed siis põhimõtteliselt ikkagi endale pidevalt, et mingi väikse sellise vaatluse ette, et millal on soodusmäär või ma kardan, et mitte ükski astroloog ei tee seda. Aga mis sa arvad sellest, lähtun tunnetusest ikkagi institutsioonist. Mis, mis sina arvad sellest uuest infost või teooriast ja tegelikult nüüd on ju 13 seda päikesemärki astroloogiline süsteem peaks olema justkui hoopis teistmoodi ja ja nii edasi ja nii edasi, et ma täpselt ei mäleta neid, mis kuupäevad ja kes. Maokandja, vaat see ongi nüüd seesama põhjus mida sa praegu mulle ütlesid, et et ma ei pea ennast selliseks aastroloogiks, kes kõigega absoluutselt kaasa läheb, kohe, nii kui kuskilt midagi kuuleb, hakkab kohe kribinal-krabinal otsima, mis nüüd ja mis toimub ja kas ma pean kõik ümber mõtlema või, või pea võtan asja rahulikult, ootan ära, mis saab ja ja võib-olla selleks ajaks mul täielikult huvi selle vastu kadunud, et kui see lõpuks selgeks saab, et ei usu oma esialgu veel seda, seda ma olen alati teadnud, teatavad märgid nende nii-öelda põhimõjutajaid, planeedid aja jooksul muutuvad ja üldse räägitakse, et järgmine aasta toimub maailmas väga suur, mingisugune muutus, aga paraku ma ei ole veel aru saanud. Kuna kõik räägivad erinevat juttu, üks räägib, et ma ei tea, midagi, hakkab kuskil. Päiksepeal plaat. Teine, teine räägib, et, et ma maakera telg muudab mingit oma suunda või. Noh, mul ei jää muud midagi üle, ma pean selle kõik ära ootama. Ja kui mina siis selle üle ela elama peaksin siis, ja meie kõik siin siis siis me oskame selle kohta midagi öelda. Kui see ei saa nii olema, siis me kohtume teispoolsuses. Jah, kui me ei kohtu teispoolsuses, siis me saame siin tõesti peale järgmise aasta pööripäeva kohtuda ja arutleda, et mis siis need märgid täpselt olid, et kas sa oled nagu uudishimust teinud omal vaadanud, et mis siis järgmise aasta 2012 detsembrikuu pööripäev toob? Ei, nii palju on igasuguseid jutte räägitud, et ma arvan, et kui ma seda üldse tean, siis teen siis, siis mitte mitte mitte praegu. Silvia vaatasin kuskil eest, et sul oli plaan, et sa elad, no Õismäe korrusmajas, aga sul oli plaan teha mingi maamaja otsesele maamaja nagu valmis saanud. Sa oled vist kroonikat hakanud, olen, ma ei tea, kuskil seal tuli, ma vaatasin, kõik tuleb ühtemoodi internetti ekraani peale jajajajaja just just just. Tähendab, see oli mingil ajal korraks, oli see osalevad maa, mis oli ammu ammu-ammu, see on ajalugu, täielik. Sellest on vas mingi kaheksa, üheksa aastat möödas juba. Esiteks 2000 2001 olid suhteliselt drastilised muutused, mu vanemad mõlemad surid ja siis oli veel. Silver oli veel koolis ja ütles ja ma olin just endale kassi võtnud ja siis ma kujutasin ette, kuidas ma seal maal rõdu peal istun ja sülitan, kas ja mida iganes, aga see on kõik. See on ammu unustatud. Kas sa oled ikkagi linnainimene? Ma võiksin ka nii-öelda, igatahes ei ole maainimene. Selge, suur aitäh, Silvi Vrait, meie tunnike sinuga on kahjuks jõudmas lõpukorrale, siis tuletan kuulajatele meelde, et homme õhtul kell seitse algab Estonia kontserdisaalis juubelikontsert Silvi Vrait 60 nagu merelaine, kus laval Tiit Saluveri, Raivo Tafenau saateansambel, lisaks veel Jaan Willem Sibul, Jaan Pehk ehk Orelipoiss, Kaire Vilgats, surmad, rikas ja loomulikult ansambel, yks Silvi, mis sa ütled siin nüüd mõnusal kevade hakul meie kuulajatele omalt poolt. Ma ütlen, nendele Need kontserdile ei jõua, et, et mul on sellest ülimalt kahju. Paraku on nii, et otse mind laulmas kuulda on kindlasti hoopis hoopis teine kogemus kui kuskilt helikandjalt. Aga jäägu see teie südamele, on ju veel tulemas esinemisi ka teada, aga seal ei saa, selliseid, seda ei saa niiväga korraldada ja seal selliselt ränk ettevõtmine. Lõpulooks on meil paar oti lugu, mis äkki paar sõna ka selle kohta. Nelson Torma on üks üks mu ooperiaariate lemmikutest, jällegi ma oleksin võinud võinud valida veel Carmenit ja Rigolettot ost ja madame Flast ja mujalt, aga see on mu üks selliseid esimesi, mis meelde tulevad. Maikel Boltan ka seda laulnud, aga kuna ma ei tahtnud kahte korda Maiklit panna, siis las siis seekord tallelutsiana. Suur aitäh sulle, Silvi Vrait, kõike head ja palju õnne. Edu.