Alguses oli sõna. Alguses oli sõna otsib parimaid eestikeelseid laulusõnu, kellel seda ikka uurida kui kohalike vaimuinimeste tarkade kirjanike käest. Milline on nende meelest see tekst, mis on leidnud parima muusikalise väljundi. Alguses oli SÕNA. Tänane alguses oli sõna kirjanik on leelo tungal. Alati naeratav ja lihtsalt vaimustavalt humoorika jutuga leelo tungal on nii viljakas luuletaja Anna, et ta vaevalt isegi teab, mitu raamatut kirjutanud on. Ta on avaldanud ligi 40 luuleraamatuid lastele ja üle 10 luuleraamatu täiskasvanutele sinna kõrvale veel mitukümmend proosaraamatut ja lisaks lastenäidendeid ning muusikali Bretosid. Leelo tungla värsitehnika on traditsiooniline, tema sõnavara on rikas, humoorikas ja optimistlik, ent puudutabki olulisi probleeme, näiteks eestlaseks olemine ja püsimine. Ta suudab lugejaga saavutada sooja vahetu loomulikku kontakti ja ilmselt ei ole paljudel inimestel aimugi, et kümned tuntud laulud on kirjutatud leelo tungla sõnadele. Muide, teiste hulgas ka kaks Eesti Eurovisiooni võidulaulu, Jaanika Sillamaa esitatud muretut meelt ja südametuld ning Silvi Vraidi nagu merelaine leelo tungal ütleb, et raamatud on nagu sisemine ras, mille najal õpid oma hinge aitama. Kui loed üht raamatut juba mitmendat korda, sest see on sind alati aidanud, siis aitab see sind nüüdki. Kirjanik Jan Kaus ütleb, et leelo tungal on niux vilunuma etest vormi tunnetajatest, kellel on vere asemel soontes poeetiline keel. Ning Karl Martin Sinijärv ütleb, et leelo tungla fenomen on selles, et teda 60 aastased ja teda teavad kuueaastased. Aga ta on suutnud kirjutada niimoodi, et teda teavad ka 16 aastased ja 16 aastaste teadmisse jõudmine on värske, et leelo tungal on sellega hakkama saanud, sellepärast suur respekt, respekt, respekt. Alguses oli sõna. Siit on olnud meeletult palju, eriti just lapsepõlvest sellepärast et ma olin suur raadiokuulaja, kuna minu lapsepõlves televiisorit ei olnud ja ma olin palju üksi kodus. Aga kui ma nüüd järele siis tegelikult on minu jaoks ikkagi kõige õigemad laulud, need emb-kumb, kas on helilooja kasutanud luuletust, tähendab, teda on inspireerinud luuletus siis teine võimalus, et tõepoolest on nii-öelda nagu pardilaul, et nii tekst kui muusika on tulnud ühelt inimeselt ja ta on nagu noh, ütleme, need on võib-olla Alendri laulud ja päris mitmed niisugused aga andekate inimestele niisugune läbinisti omatehtud, oma lauldud ja siiski teiste kuulatud. Tegelikult tänapäeval muidugi on nõnda, et hästi palju tehakse lihtsalt silk noot ja, ja hinnas on nagu pikad lahtised silbid ja sellepärast, sest neid Reinil seisid, ongi niipalju, et need on, niisugused arvestatakse rohkem kõlaga kui mõttega. Aga noh, heliloojad, laul, loojad, ütleme, ei pruugi üldse nootiki tunda ja arvuti komponeerida, arvuti mängib ja loodetavasti on siis kuulaja peas ka arvuti, mis selle vastu võtab. Aga laul, millest ma võib-olla paar sõna räägiksime tegelikult missugune vana Ernst Enno tekstile tehtud laul rändaja õhtulaul, mida tegelikult enamik kuulajatest tunneb Nipernaadi lauluna tegelikult kainet ja, ja Ernst Enno olid ikka ka erinevad inimesed, kuigi mõlemad olid rändajad ja, ja ka Nipernaadi lugu. Romaan novellides põhineb ju rändamised. Aga Ernst Enno rändas Läänemaa haridusnõunikuna hästi palju ja mitte mingi autoga ja, ja ilmselt ka mitte jalgrattaga, vaid tõepoolest pikki tolmus. Lõputuid teid Enno nõukogude ajal ta ei olnud küll keelatud sellepärast et ta suri 34. aastal ja ta ei jõudnud nõukogude võimu vastu olla. Midagi halba öelda, aga no temasugune nostalgiline ja sisekaemus toetuv looming oli niisugune mis pani nagu võib-olla kirjandusteadlasi Nõukogude omi õlgu kehitama, aga anne maastiku esitatud ja kirjutatud laul oli ikka niivõrd mõjuv, et omal ajal Juhan Viiding seda ühes Jaan Toominga Vanemuise lavastuses kuuldes nähes tahtis tingimata panna just Nipernaadi stsenaariumi juurde. Sest Juhan oli ju väga kiiresti kirjutav ja väga mitmekesine. Küllap ta oleks ise saanud mitmeid tekste sinna teha, aga nii tema kui Kaljo Kiisa filmi heliloojat leidsid, et see on kõige sobivam sellesse ilmi. Tegelikult rahvas tunneb teda just siiamaani. Ma kõnnin hallil lõpmata teel kesknormides valmivat vilja. Ma natukene lähemalt olin selle filmiga sellepärast et minu abikaasa Raimo Kangro koos sõbra Andres valdkond on ikka kirjutas ülejäänud filmimuusika ja mäletan, kui pingeline aeg see oli, et tol ajal ei olnud kinos tootjatel eriti peeni masinaid nagu praegu Eestis filmi monteerimine, see oli siis heliloojate jaoks üksmeel. Mahukas ja kiire ja täpsust nõudev töö. Stopper käis ja tavaliselt kella kolme-neljani öösel lindistati ja iga liigutus ja iga hääl oli seal sekundi murdosa. Kaug. Arvasin, et Heino Seljamaa või Hendrik toompere, kes olid väga meisterlikult loomalt emiteerijad, Nad võtsid seal osaleda, aga Urmas Alender oli muide Kuke kirjamise peale väga mihkel, aga reglement nägi ette tollal, et kutsud tuleb kutsuda üle liitumised ammujad ja kire ja see tähendab animaatorid. Tal on niisugune tunne, et Kaljo Kiisk ja, ja teised filmitegijad püüdsidki puhaste järvede ja karjamaade ja tolmust teede kaudu mingit niisugust eestimaise vana vabadusse nostalgiat äratada. Ja igatsust sisemise vabaduse järele ka. Kas see laul Annemaasiku rändaja õhtulaul järjest Enno tekstile on minu jaoks nagu niisugune nostalgiline ilus lugu, mille rütm on niivõrd oluline, vahel käies tuleta mulle lihtsalt sammude sisse samamoodi, aga miskipärast Tuleta meelde üldse mitte õhtusel ajal, vaid just nähtavasti meie need valged ööd olid needsamad, mis ka Ennot inspireerisid, sest et tegelikult jätab siiski väga niisuguse noh võib-olla selles mõttes õhtuse, et ei ole enam leitsakud, et missugune varjud jäävad vaikselt taha ja niukse õhtupooliku laul. Just võib-olla vot see tähendab seda, et see Nipernaadi pani oma. See oli peale minu jaoks selle laulu jaoks pilt tuleb ikkagi Lõuna-Eesti linna kuidagi. Alguses oli sõnarändaja õhtulaulu, teksti leidis teiste Ernst Enno tekstide hulgast just Anne Maasik, kes selle laulu ka kuulsaks on laulnud. Me tegime Ernst Enno lavastust koos Jaan Toominga, Veli Joonatan kuskil aastal 1978 või üheksa täpselt ei mäletagi. Osa oli selles lavastuses laulda Ernst Enno luuletust. Ja niimoodi ma siis valisin, ega mulle keegi midagi kindlat ei öelnud, et ma pean nüüd seda või teist teksti võtma, et ma lihtsalt valisin oma tunde järgi. Ja sellelt luuletuse tekst võlus mind just oma sellise mineku rütmiga. Et kuidagi see Noviis tuligi nii noh, isenesest, sest või noh, minu meelest ongi luuletustes nende meloodiad juba nagu sisse kodeeritud rütmina. Noh, minu jaoks oli see teatri algusaeg. Sest ega ma ei olnud palju teatris olnud ja, ja see oli mulle üks väga-väga õnnelik ja töörohke aeg, enne seda oli just põrgupõhja uus vanapagan välja tulnud ja ja samamoodi ka Ernst Enno avastamine. Tol ajal, kui mina keskkoolis käisin ka Ennot meil ju õppekavades ei olnud üldse, saadi minule just see luule sisemusse minemine ja tundsin selle luule Kõigepealt ikkagi see film on nüüd seda laulu promo teinud sellest nagu mingi city kui ta oleks jäänud lihtsalt nagu Me lindistasime tookord Vanemuise kontsertsaali laval, kui etendus oli juba maha võetud mängukavast, et jäädvustada neid laule. Ega siis ei oleks nagu keegi ei teadnud teda. Ta läks lihtsalt jäänud, kuigi sellest ja hiljem, et Jüri lina tegi selle plaadis Rootsis, aga ma arvan, et ikkagi filmiga kuidagi ta läks nii sünkrooni ja siis läks südamesse võib-olla inimestele, et ükskõik kuhu veel laulma lähen, ikka tahetakse seda laulu. Ega ma ei ole ära tüdinud ka, ma ikka laulan ja ja leian ikka, et noh, et ta on ikka täiesti.