Alguses oli sõna, otsib parimaid eestikeelseid laulusõnu, kelle käest seda ikka küsida, kui kohalike vaimuinimeste tarkade kirjanike käest. Milline on nende meelest see tekst, see laulusõna, mis on leidnud parima muusikalise väljundi? Tänane ja alguses oli sõna kirjanik on Kadri Kõusaar. Kadri Kõusaar on oja, kirjanik, kirjanik, tõlkija ja režissöör ilmselt teostataksegi tema nime meedia kaudu pigem Magnuse intsidendiga, kus kadrifilm, mis korjas valmimise järel mitmetel rahvusvahelistel festivalidel preemiaid ja muide, oli ka esimene Eesti filmi sõudis Khani festivali põhiprogrammi sai avaliku esitamise keelu nii Eestis kui Euroopas kuni aastani 2025. Ja kui me ei mäletagi, miks seda filmi kinodes näha pole, siis sellepärast, et kohtu hinnangul kahjustab selle filmi näitamine peategelase prototüübiks oleva inimese huve. Aga sitke Kadri jätkab võitlust keelu tühistamise nimel. Kadri Kõusaar ajakirjanduses artikleid avaldama juba 13 aastaselt ning oma esimese raamatugi kirjutas ta verinoore kirjanikuna. Tema omapärase keelekasutusega debüütromaan ego ilmus 2001. aastal ning sellele järgnes teine Raamat Vaba tõus aastal 2004, kus kirjanik keskendub peamiselt hea elu ja hea surma filosoofilisele teemale. Ma ise ütlen venda muusika tarbimise kohta, et ma tegelikult sõnadele eriti rõhku ei pööra, sellepärast et väga suur osa minu muusikamaitses tegelikult on keeltest ja kultuuridest, mille keelima nagunii ei jaga näiteks Balkanisektor või, või ma ei tea mingisugune Aafrika muusika või Iisraeli-Araabia muusika, et nagunii ma ei saa aru, mis nad laulavad. Et muusika on minu jaoks tegelikult üldse viis, kuidas põgeneda kogu sellest infost ja sõnalisuses, et noh, lihtsalt lasta mõttel lennata, voolata ja tõusta kuhugi mujale tasandile, argisusest ja sõnadega atlasest ära. Ent hiljuti ma sattusin ühele olengula seltskondliku olengulaguses õhtu lõpetuseks mängiti ühte seni avaldamata Sass Mülleri lugu. Väidetavalt on siis tegu Artur Alliksaare luuletus, aga ja ma olin täiesti kummastunud sellest loost kuidagi sürreaalne, samas inspireeriv, sünge et Sass Mülleri isik tekitab minus alati sellise Automaatse naerurefleksi. Et see on küll sõbralik, aga see on parandamatu. Ja Ma ei tea, mulle meeldib lookene. Ja seal põhiline fraas on refräänis, sünnin, nutan, elan, laulden, suren, naerbem. Et, et ma arvan, et see räägib iseendast selles mõttes, et et meie eksistents on küll sünge, mõttetu, aga selle üle tasub ka muiata, need taas nagunii pole. Ja, ja siis seal läbil element on näiteks ka turgu kursilt ühiskonna tagasi jäin, issand et selline ehkki elementaarse tõdemine, aga, aga samas on see tehtud sellisel võidukal iroonilisel toonil. Mis mulle ehk assotsieerub, on selline tumesinine, süütias tormine taevas. Aga samal ajal on see ookean ei ole mitte sama sünga, vaid on näiteks türkiissinine. Et selline poeetiline pilk ja siis seal ees äkki koperdab. Sass Müller. Mulle meeldib, kui kui ütleme, seal sünget portrateeritakse iroonilise võtmes, et, et ei ole elu ja kuni mustvalge või ta lihtsalt hea või paha, et, et on sellised hallid toonid ka, aga samas nagu selliseid intelligentselt hallid ehk siis just see iroonia või, või naljaelement sarkasm ja, ja noh, ütleme ma ei tea, lihtsalt mulle see lugu mõjub tohutult positiivsena ja noh, muidugi endale sentimentaalse mälestused olles ülikooli ajal ka kokku puutunud bluusiisa endaga, eks ole, siis Mülleri ka. Et, et see on lihtsalt, ma, mul on hea meel, kui ma saaks seda lugu kõigi kuulajatega jagada seda sureaalset reflekse, milles minus tekitab seal, ütleme hetk, kus pea ju kõik on ära läinud. On hommik kell kuus. Ja väänas on kõige ilusam valgus selles mõttes, et mulle meeldivad sellised, kas siis väga varahommik või väga hiline õhtu. Et siis on ka, aga õhus juba a priori mingi müstika, et keskpäev või, või pärastlõunane isegi vulgaarne. Et just sellisel hetkel paari hea sõbraga ma seda laulu kuulsin ja sellisel hetkel tundub, et noh, isegi on veel võimalik. Ma ei tahaks öelda, et maailma paremaks muuta, aga midagi mõtestada kusjuures seda täiesti kainelt, seda on võib-olla tark lisada seen või ma ei tea, kui kui kaine oli selle luuletuse autor selle luuletuse valmimise hetkel, või kui Kaina lisan Müller, kui ta seda sisse laulis, noh, ma arvan, et kõik olid täiesti kained, kusjuures noh, ma arvan, et see on liialdus, et sellised asjad sünnivad ainult droogile toel. Maid heita hõikavad veel üks liin. Mälud kaheks käristada metsalise rock Ei suuda inimene tunnistada endale, et kole. Ei noole. Ja rõõmus rahvas peitub iseenda valgusvihku. Hinge Habu korska õlledaali kaer. Pähe pingul Tartul naeratada, nutta ainult. Ahhaa sona loovad. Vaid heita hõiskavad öös veel üks klient.