Alguses oli sõna. Alguses oli sõna otsib parimaid eestikeelseid laulusõnu, kellel seda ikka uurida kui kohalike vaimuinimeste tarkade kirjanike käest. Milline on nende meelest see tekst, mis on leidnud parima muusikalise väljundi. Alguses oli sõna tänane ja alguses oli sõna kirjanik on luuletaja Jürgen Rooste. Jürgen Rooste, luuletaja rooste luule räägib ühiskonnast Tallinnast, armastusest, alkoholist, naistest ja ilust. Töötanud ajalehes Sirp, Eesti Instituudi filiaali juhatajana, Soomes erinevate kirjanduse luulefestivalide korraldajate hulgas teinud muide ka teletööd ja praegu juhib projekte Eesti Kirjanike liidus. Seega võib öelda, et roostane tõeliselt aktiivne kultuuritegelane roostaja, esikluulekogu soneetid ilmus aastal 1999, mille eest ta pälvis Betti Alveri debüüdiauhinna. Lisaks on ta pälvinud ka muid auhindu Eesti Kultuurkapitali aastaauhind ja Friedebert Tuglase novelliauhind. Muuhulgas on rooste tõlkinud piitnikust luuletaja Allen Kitzbergi luulet. Viimasel ajal on ta silma paistnud aga eksperdina Mairold punaste saates. Mida teie arvate? Jürgen Rooste? Stiil on pursates teksti paberile panna, ta ise ütleb enda kohta, et roosa esseed kui ka arvustused on tema jaoks töö, kus tuleb tõsiselt maha istuda ja läbi mõelda. Luule ei ole tööluule, on ikkagi, ilmutas tema kolleeg ja sõber. Karm. Anti Sinijärv lisab, et rooste on ause valju häälega mees keerab keelt just nõnda, nagu tarvis, mõistab inimest ja mõistab iseennast. Ma tahaks niiviisi nagu kaugelt eemalt pihta hakata, eks ole, ehk siis tegelikult on eesti popmuusikale olnud see õnnelik ajalugu, et meil on väga palju ette näidata, tellis süsti poeetilist powerit muusikas ja muidugi natuke tingitud ka sellest meie ebanormaalsest olukorrast, et Me asusime värdja pikkus riigis, kus popkultuur oligi teistsugune ja, ja selle tõttu on meil võib olla näiteks olemas selline rokimonstrum nagu Ruja. Kuidas see on kummaline, et väga paljud Ruja laulud ja just nende tekstid ja kookosmuusikaga niiviisi meelde sööbinud, et võib öelda, et seal on seda täppi tunde tabamist väga palju, aga ma tean näiteks, et Juhan Viidingu-le ei olnud üldse ei meeldinud see, kuidas Alender ta teksti laulab ja Viiding laulis neid ise kupleedena, mis oli ka väga veenev või väga päri. Ja muidugi see aeg kinkis meile hunniku teistsugust luulet ka, et 80.-test hakkavad pihta juba Ultima Thule, isegi vennaskond on 80.-test, nii et tegelikult sellise väga hea laulutekstiga väga häid laule. Palju muidugi, jõuame tänasesse päeva, siis praegu on hoopis teine, missugune see poeetika mulle näiteks meeldis väga siinse laika Workhni nähtamatu tekst, mis tavaline metafüüsiline, aga samas ma sain aru, et mulle meeldis see tekst nagu intellektuaalselt, et laulu kuulates unele sa unustad teksti ära, teksti peab nagu pärast mõtlema, siis sa saad aru, millest seal räägitakse. Ja muidugi ma ei teadnud, kas selliseid nii öelda räpi poole asjad nagu Tommyboy sealism minu jaoks on see, ütleme ka ikkagi suulise luulevorm. Siiamaani teevad ägedaid teksti sihukesed noh, pungivanameistri nagu psühhoterrori, Fredi ja siis, kui Villu Tammelt midagi mõnede aastate tagune tuleb ikkagi siis Villu Tamme, selline ma ütleks peaaegu preesterlik hoiak on ikka veel äge ja sisemiseks süvamehi, nagu ütleme, Iideeveevi Neeme Lopp, eks ole, kes kuidagi ka sellises unelevas või jutustavas laadis vaatab, väga kummalisi maailm, aga muidugi mulle siiamaani meeldib ikka vana jää, näed, et see tõesti selline väga ilusa luulekeskne maailm või siis mis Jaak Johanson teeb, mis on ka uskumatu, et ongi nagu rubadorit nagu Tuksam ja Johanson ja Sibul, eks ole neil istuvadki nagu näpud kitarrikeelt ja pea kuskil luule pilves. Aga muidugi ei saaks midagi nii tõsist ja ilusat ütelda selleks vastuseks, kui mult küsitakse raadiost, et mis on kõige paremini kokku läinud nagu laulja ja laulutekste kõige õnnestunum tegelikult ütelda seda, mida ma raadiost kuulda tahaks, eks ole, ja mis on ka üliõnnestunud ja mida näiteks erinevalt paljudest, ütleme kui Ultima Thule või Ruja tekst kannatab ka paberit lugeda ja noh, räpparite tekste ka juba tõestatud, et ka neid nii-öelda kannatab nii luulelaval esitada. Kui Räpina esitada raamatust lugeda, siis tegelikult on niisugune natuke unustuse hõlma vajunud bänd happe ja nende lugu grungemees ja, ja seda grunge mehe teksti küll paberi pealt ei viitsiks lugeda, aga sellel hetkel sündinud kas lauluga, see on ideaalne, see on selline absurdihuumori väga hea näide Eesti muusika ja siis kirjanduse ühinemisest enne seda, noh, ma kasvasin vennaskonnaga ja kasvasin väga vana rock n roll ja biitmuusikaga ja kuini ja pink Floydi ja selliste kummaliste asjadega. Grunge mehe lugu oma sellise, ta jäi esimesest korrast meelde kogu see tekste teksti õnnestunud külg on selles, et seal nagu jutustus ja sellele lugu nii-öelda sihuke väga veider maailm, väga veider lugu, kerkib silmade, et see on nagu selline kummalise rändava monstrum olendil lugu, nagu oleks mingisugune mütoloogiline elukas maailma peale valla pääsenud, kes tolmusid rõdul rändab ja ennast ilmutab erinevate teiste meeste asemel. Noh, aga peale üldse üks tore ja kummaline bänd, kes kahjuks jah kadus, aga mõned head asjad ongi olemas ainult mingis väikses hetke seal. Muidugi, ega objektiivselt ei ole siukest asja olemas ja kui maailma kõige parema tekstiga maailma kõige ägedam laule neid on liiga palju, aga kuidagi praeguses ajas ja selles kevades või juba suveakus, siis mulle tundus, et grunge mees hakkas lihtsalt ise kummitama natuke sellistel nukratel natuke absurdihõngulist del väsinud hetkedel. Või on võib-olla endal grungemehed tunne, mida ei ole ka harva. Et see on selline. Võibolla mind isiklikult puudutav laul ka siis, kui ma esimest korda kuulsin, siis oli see kõik nagu huumor või see nagu ei käinud küll kuidagi minusse või minuga ühte Pädase olentsis laulus, aga aga nüüd võib-olla juba mingis mõttes käib. Telefonile sain laulust rääkima Kill Kaare mehem, kes praegu on ansambli Bombillas Françmen. Toona aga. Mina käin ansambli agaabee trummar sellel ajal ja just see kõnge mehe laul sündis väga niimoodi põnevalt. Sellepärast et näete, Taivo, meie kitarrist, laulja tuli ühe meloodiaga täpselt niisugune kurblik meloodia, nagu sellel rongil mehe lool on ja ütles, et sellele laulule peaks tegema sõnad ja need sõnad üldist tehti valmis. Vist kui ma ei eksi, siis kas mingi tunni ajaga? Alguse sai sellest, et vaatasin lihtsalt aknast välja ja üks täpselt nagu nimitegelane kõndis parasjagu ringi hoovi peal siis oli üldiselt teada juba, milles lugu rääkima hakkab. Ülejäänud sõnad tegime trepikojas suitsetada, ilmselt vist tunni ajaga valmis, kusjuures et see oligi nagu ühislooming, igaüks sai öelda, parasjagu kirjutati üles, vaadati enam-vähem, et klapiks kohe laulsime ja tänu sellele kuidagi tundus sellel hetkel naguniivõrd naljakas kurbliku meloodia peale siuksed sõnad teha. Ja grunge mehe teema oli parasjagu väga populaarne ka just sellepärast, et kui ma ei eksi, siis kas umbes natukene peale meie loo väljatulekut vist tegid tööd, kui pään enesetapukuidagi väga sobis sinna, sellesse konteksti sellel hetkel see laul ilmselt sellepärast ka väga meelde jäi inimestele, tegelikult kui see laul algusse tehtud, siis ta oli ikkagi tunduvalt käredam versioon kui see, mis lõpuks raadiosse läks. Et meie kitarrid sellel ajal tegid ka ikka üsna siukest karmi saundi, sellepärast et ei olnud mingeid siukseid toredaid ilusaid välima bloki käepärast võtta, sellel hetkel oli tunduvalt käredam lugu sellel hetkel, kui ta lõpuks Valmis sai rannas. Me olime kõik suured grunge, muusika austajad, Nirvana ja World Jam ja kõik need ansamblid olid meile väga südamelähedased, kuigi meie muusika küll oli nagu suuremalt jaolt nagu niisugune soft puhkeda. Võib-olla siiski alateadlikult üritasime midagi krungeliku sinna panna oma muusikasse, et jah, et mis puudutab selle grunge, mehe laulu, siis kokkuvõttes võib-olla eriti naljakas oligi see, et niuksed, lõbuse grunge, mehe teema sattus nagu eriti sihukese ilusa meloodiaga niukse naiivse, ilusa meloodiaga loo peale. Lõppkokkuvõttes tuli nagu stuudios just niisugusena välja sellepärast kriginat naljakas, sest tegelikult me kontsertidel esitasime seda käredamat versiooni. Veel ja siis, kui naabrivaala avakoole Cabotoos Eka. Seidla. Lähen baarimade naiste käes käel mängime vaadata lae seda väe. Aga.