Alguses oli sõna. Muuseas, oli sõna otsib parimaid eestikeelseid laulusõnu, kellel seda ikka uurida, kui kohalike vaimuinimeste tarkade kirjanike käest. Milline on nende meelest see tekst, mis on leidnud parima muusikalise väljundi? Alguses oli sõna ja tänane alguses oli sõna kirjanik on Jan Kaus. Ta on kirjanik, tõlkija, toimetaja, isegi illustraator, kirjanik Jan Kaus. Kohus on üks eesti kultuurielu juhtfiguure. Kuulunud kultuurilehe sirp toimetusse, teinud tööd Eesti Kirjanike Liidu juhatuse esimehena ja korraldanud Tallinna rahvusvahelisi kirjandusfestivale. Kausid tegevust, on tunnustatud Eesti vabariigi presidendi, noore kultuuritegelase preemiaga ja tallangu omistatud Vilde nimeline kirjandusauhind. Jan Kaus on tihti ühiskondlikel teemadel sõna võtnud. Ilmselgelt just seepärast on ajakirjanduses seda korduvalt nimetatud maailma parandajaks. Olles juba tunnustatud esseede autor ja kirjanduskriitik, andis Kaus aastal 2000 välja oma esimese jutukogu üle ja ümber. Seejärel ilmus luulet veel lühivormelis tekste ning kolm romaani, millest viimane kannab pealkirja hetk ja mida nimetatud muuhulgas ka põlvkonnaromaaniks. Ajaleht Eesti Ekspress tituleeris Areenist pausi anti Kaur Kender. Eks. Ja muidugi räägib Kaus muusikast nii põhjalikult ning kirglikult sest tema bassihelide saatel on paljud ennast ansambli triinbys kontserditel lõõtsutanud. Kohta on öeldud, et kui Jan Kaus lugu kirjutab, sarnaneb see sellega, kuidas austri kohta sattunud liivaterale kasvab vääriskivi ümber. Austridel ehk tegelastel on seejuures paha ja valus, aga Kaus on piisavalt hea kirjanik, et mitte lasta neil kannatada rohkem, kui nad parasjagu on ära teeninud. Kaus on iseenda kohta öelnud, et tänu mõnede aastatetagusele tööle on ta olnud servapidi avalik mõtleja ja kirjutanud artikleid, pidanud kõnesid, tahtis osaleda ühiskondlikus elus laiemas plaanis, nüüd aga tõmbun üha rohkem Esscapistiks. Keskendun pigem oma lähedastele ja sellele, et nad mõistaksid, kui olulised ja lähedased nad mulle on. Tahaksin mõjutada üldist seisukorda paremuse poole. Liikudes üksikult üldisele, tahaksin teha seda lähedusest lähtuvat eluviisi. Aga siiski, pool aastat hiljem, viimaste riigikogu valimiste õhtul võttis ta sõna Eesti Televisioonis. Öeldes mul on, tunned väga paljud haritlased on justkui pisut väsinud sellest teatud sorti fassaadipoliitikast ning selle fassaadipoliitika vastu võikski toimida kaasav poliitika ehk siis kultuuri või loominguliste jõudude kaasamine kultuuripoliitika kujundamisse ja mitte nii, et kord kvartali jooksul tehakse paraadkoosolek ja saadetakse aeg-ajalt mõni fanfaari pressiteade vaid, et see kaasamine oleks regulaarne, pidev sidus ja kõigi loomingulisi valdkondi kaasa. Nojah, sellist laulu on tegelikult raske valida, kui on raske valida välja üht laulu, kui lähteülesandeks on see, et tuleb lähtuda selle laulusõnadest, aga hakkasin mõtlema, et kuigi mulle väga meeldib see traditsioon, kus Eesti roki popmuusikud kasutavad laulusõnade tegemisel eesti luuletajate abi. Ja noh, mulle meeldib seega, et seda tehakse siiani minu jaoks. Viimaste aastate kõige eredam näide on Vaiko Epliku laul, meie linn on linnulaat. Andres Ehini sõnadele oleks praegu valinud selle loo ja lugu, et seda võiks tegelikult raadio kahes külasta IGA PÄEV vähemalt ühe korra, aga siis hakkasin hoopis mõtlema, et kes on need meie endi eestlaste Morseid ja Nikavid ehk siis need tegevmuusikud ja eelkõige lauljad kes mitte ainult ei kirjuta või, või ei kirjutanud ise laulusõnu vaid kelle laulusõnad kannataksid lugeda ja mõtiskleda ka ilma muusikalise saateta. Ja ma tegin oma valiku siis sellest lähtuvalt, kuigi teisalt ei tahaks sealaulu eristada sõnu muusikast või noh, heas laulus on need asjad kuidagi väga loomulikult kokku sulanud, üks oleks justkui teise jaoks loodud ja seetõttu ma valiksis langes Ruja loole vaiki, kui võid siis pärineb otsast lõpuni Urmas Alendri sulest ja mis on muidugi lauldud hääled ja selle laulu juures, mida ma tõstaksin esile võib-olla need refrääni sõnad mis kõlavad siis nii, et mu laulud elavatsus veel kui eilse kaja, mis tänaseni kostab sinu sees ja kui sa praegu tunned, et sa mind ei vaja, siis tead, kõik on alles alguses ja kuigi esmapilgul tegelikult ka teisele kolmandale pilgul võib tunduda, et Alender laulab siin armastusest, siis neid sõnu saab mõista ka nii, et jutt käib hoopis vaikusest laulu mina pole siis isik, vaid vaid miski isikute vahel. Muidugi et see on üsna tugev selline klišee. Me peame mõistmiseks ja nägemiseks jõudma vaikuseni ja me ei tohi unustada vaikust, mis annab öeldule õige helgi võtma õige ruumi ja nii edasi ja nii edasi. Minu meelest on see väga elujõuline ja oluline oli see, et proovides lahendada seda ülesannet, mida raadio kaks mulle andis, ma hakkasin üldse mõtlema, et võiks mulle kirjandus meeldib, et võib-olla seetõttu, et see koosneb kahest osast, kirjanduses tähendab kõnelemine ju tegelikult kirjutamist, see tähendab ilukirjutamine on väga hoolikas sõnu hoolsalt valiv kõnelemine. Aga veel olulisem on kirjanduse juures kuulamine. Teisisõnu siis lugemine tegelikult kuulab vaikides. Mida teised inimesed on raamatus öelnud või mõelnud või näinud või tundnud, ja kirjandus ongi siis lood ja laulud, mille nii-öelda tulemine või mille vastuvõtmine nõuab teatud sorti vaikus. Kui seda vaikust ei ole siis lugeja ümber, siis see vaikus peab mingil moel eksisteerima, vähemalt lugeja sees. Laulu puhul muidugi võimendub nii-öelda paratamatult eluline seos. Kalendrisõnad tulevad mingist sügavast vaikusest, nende kirjutaja on vaikinud, aga ometi seal selles vaikuses püsivalt olles suhteliselt hilisel ajal avastasin enda jaoks Ruja, et ma hakkasin üldse Eesti popmuusikas ajas tahapoole liikuma suhteliselt hilises eas. Ma olen nagu üsna hiline ärkaja ja ma arvan, et kuidagi nii Ruja kui Ultima Thule. Näiteks selliste bändide tartlased avastasime alles kuidagi takkajärele ja ei suuda nii-öelda lokaliseerida neid konkreetseid hetked millal mingi laul minus kuidagi seesmiselt lahvatas ja tegelikult sedasama Ma poja laulu puhul võib olla tegemist mingisuguse väikese enesepettusega, et võib-olla ikkagi noh, ma arvan, muusika jõuab inimeseni mõnes mõttes meloodia kaudu harmooniate kaudu, mida kasutatakse ka võib-olla ka siis nii-öelda helipildi kaudu, võib-olla sisse meloodia ja helipilt hoopis kütkestas mind, sõnade avastamine tulid sellele järele. Muusika mõtestamine, muusika mõistmine on näiteks kirjanduse mõtestamisest, kirjanduse mõistmisest sootuks erinev, et need kuidagi töötavad või, või avaldavad mõju hoopis erinevalt. Ja, ja seetõttu muusikast rääkimine mulle tihtipeale väga raske. Kuidas põhjendada mingit lugu, mis mulle meeldib, et võiks öelda, et ma olen indi mees, et ma kuulan eelkõige sellist Ingi muusikat või noh, Gabrik pop ja, ja post-punk ja ja post-rock diaga siis jällegi mulle meeldib Nad artistid, kes selliste määratluste all absoluutselt ei lähe. Mõned artistid meeldivad mulle ainult mõned lood, ma arvan, et muusika meeldimine on, on üsna nagu hirved, on akt või ratsionaalne protsess, mida on nagu sõnadesse üsna raske panna ja loomulikult võib leida põhjendusi, aga ei iial kindel olla, et põhjendused peavad ka lõpuni paika. Ma hindan poja väga kõrgelt aga enamasti on see hindamine kuidagi nagu intellektuaalselt plaadi, et ma mõistan nende püüdlusi ja saan aru nende väärtusest. Emotsionaalselt võib-olla lähevad mulle korda mõned nende lood. Vaiki, kui võid nende seas selline muusika, siis, mis mulle meeldib, avaldab mõju ükskõik missugustel nii-öelda hetkedel või ükskõik missuguses vaimses olekus. Et arvatavasti ta kõnetab mind konkreetselt tänu minu kõrvale või meelelaadile. Ja seetõttu ma arvan, et kui ma satun teda näiteks raadiost kuulama päiksepaistelisel suvepäeval või lörtsi sel talvepäeval, et no mingil tasandil avaldab alati ühtmoodi mõju Alguses oli sõna. Ruja laulule vaiki kui võid. Palusin kommentaari tolleaegselt Ruja klahvpillimängijalt. Igor Karsnek kilt. Aastanumber oli siis 1985 ja mind oli just kutsutud Rujas klahvpille mängima. Ja kuna, kuna see oli nagu Ruja selline täiesti uue perioodi algus 1985 kevadel tegelesime piinava programmi kokkupanekuga, et jõuda veel viimasel hetkel nii-öelda Tartu muusikapäevata. Jaa, Alendrile oligi üks selline lugu, vaikhoidmis oli ta ilmselt komponeeritud juba mitu aastat tagasi, aga, aga käis selle loo nagu välja. Et meil on sellised, eks, et Ruja selliseks progelikult lood. Praegu aga, aga et mingisugune ballaadi rida kuluks nagu ära ja ma mäletan, me tegime üheskoos sellele loole bändi seadetest. Alenderi originaal oli, noh, nii nagu suurem osa loomingust ongi laudja, noh, selline Truma tulek. Ja siis me üheskoos veel Alenderi juures kodustajas, sealt järevandis tollal Alender ise, mina ja Jaanus Nõgisto, siis me tegime sellise seade, mis kõlas nagu, nagu nagu bändi koos koosmängu mängu nagu laia. Ja ma pean ütlema, et tegelikult erinevalt nii mõnestki teisest Ruja loost noh, näiteks ütleme seal seal teisel pool vett ja ideed ja siis vaiku võid seal praktilised partiisid nagu juurde ei kirjutanudki. See on, selles suhtes on selline täiesti outlet Alenderi looming, teiste lugudega, seal ikka lepitasime keskrohkem kitarri ja kes seal klahvidega, aga see seade sai tehtud selline hästi hästi Alenderi eripära arvestades ja nüüd tagantjärele sellest väga hea meel. See lugu oli meil kavas praktiliselt kuni 88. aastani, sest selleks naljakal kombel selleks nõukogude liidus tollases Venemaaga peaks väga hästi rahvale peale selline tundeline Stiina Alender pakkuste töötaja Ruve välja häbematult vähe luust. Ja no meie ka teda eriti torkinud, et noh, et kui tuleb, siis tuleb. Aga just see vaiku võid või Alendrile kuidagi eriti hingelähedane. Ja ta ta seda esitas ka siis, kui ta isegi pärast võivad nii palju, kui ta jõudis veel siin Eestimaal olla, kui ta käis kuskil nii-öelda sooloesinemist, siis see lugu oli, ta alati olid. On tegelikult, et põhjus, mis, mispärast see lugu Alendrile endale, et nii hästi meeldis ja miks see meeldis ka meile ja publikule on see essaazile imekombel meloodia. Ja teiseks, seal on hästi lüürilised ja siis. Ma ei tahaks olla sentimentaalne, aga, aga hingeminevat sõna puhas värk. Ja see oli võib-olla põhjuseks mikspärast, me ei kippunud sinna kisa paradiisi juurde keevitama ega midagi, et las ta siis olla sellisel suhteliselt askeetlik seadega ja lihtsama söe kontslase intiimses nagu võidab. Muuseas ei olnud selle vastu midagi, kui ta pakkus mulle loo välja ja siis bändiseadet käigus lugu muutus praktiliselt tundmatuseni, noh, on selliseid lugusid. Et mida teeksid siis näiteks, millel on praegu on plaadi peale vaadata, siis on märgitud kolm autot. See lugu kõlas Alenderi alguses hoopis teistmoodi. Tähendab, ma võib-olla ei tunnekski selle loo ära, kui ma Alenderi kitarriga tehtud salvestist kuulaksite. Aga olen tralini selles suhtes oli, oli läbinisti loominguline inimene, et kui ta nägi, et ahaa, et lugu kõlab, minge ootamatult alt. Siis piirlastesse olla, minu lugu aga kõlab niimoodi. Nagu Nõgisto pärasel näiteks, või et selles suhtes Alender oli, oli alati siseneda kaasamõtlev inimene. Alguses oli sõna. Tänaseni koos sinu see. Ja. Meil.