Alguses oli sõnana Alguses oli sõna otsib parimaid eestikeelseid laulusõnu, kellel seda ikka uurida kui kohalike vaimuinimeste tarkade kirjanike käest. Milline on nende meelest see tekst, mis on leidnud parima muusikalise väljundi? Alguses oli sõna, tänane alguses oli sõna kirjanik on Doris Kareva. Oma esimesel. Luuletuselei Doris Kareva väidetavalt juba kolme või nelja-aastaselt tõsi, selle panid kirja küll teised. Laiema lugejaskonna ette astus ta aastal 1974 ajakirjas noorus, mil poetess käis veel keskkoolis. Kareva on öelnud, et kui keskkooli aeg oli tema jaoks võib-olla parim aeg elus, siis ülikoolis muutsid pidevad probleemid tolleaegse julgeolekuga tema elu küll keeruliseks. Ometi ilmus just sel ajal Kareva esikkogu päevapildid, mis tõi eesti kirjandusse värskust, elavust ja uudsust. Doris Kareva luulet iseloomustavad selgepiirilised kujundid, mis on mahutatud napi sõnastusse. Tema üheks menukamaks teoseks võib pidada Mandra koorat, mis luulele ebatavaliselt oli raamatumüügi edetabelite tipus. Ja muide, nimetatud teos pälvis ka Eduard Vilde preemia. Märksõnad nagu naiselikkus, hoolivus armastus ei iseloomusta mitte ainult Kareva loomingut, vaid ka poetess ennast tema teistes ametites. Vaid üheks näiteks sellest võib tuua tema tegevuse Unesco Eesti rahvuskomisjoni peasekretärina aastatel 1992 kuni 2008. Lahkunud Kalev Kesküla sõnas Kareva 50. juubelil, et Dorise luuletused on nii head, et mees, kes need inglise keelde tõlkis. Toomas Hendrik Ilves sai pärastpoole presidendiks. Kolleeg Andres Ehin on öelnud, et iseäranis suurt huvi pakuvad Talle kui luuletajale inimolukorrad, kus armu ja surmataju langevad sedavõrd ühte, et neid pole võimalik eraldi käsitleda. Küllap on Doris Kareva arvates hingeliselt täiuslik ainuüksi niisugune inimene, kes on taoliseks tajumiseks võimeline. Alguses oli sõna. Laulusõnad on minu jaoks alati väga olulised olnud, ma kuulan neid tähelepanelikumalt kui võib-olla mitmed teised inimesed. Aga mõnes mõttes pöördelise tähendusega on minu jaoks olnud Tõnu Tepandi lauldud Arkaadia teel kusagil 70.-te lõpus. See oli aeg, kus ma ei teadnud üldse Karl Ristikivi luuletustest, minu jaoks oli ta ennekõike romaanikirjanik. Ja ma ei olnud kunagi mõelnud õieti selle peale, mis tunne on olla pagulane. Aga need laulud, mis olid Tõnu Tepandi repertuaaris neil aastatel, need avasid minu jaoks just selle maailmas võõrsiloleku tunde. See Arkaadia eel lõpeb sõnadega. Nende ma istun ja tõesti ei tea, kas vanduda ennast või saatust. Ärge vaid öelge, et nõnda on hea, et nõnda on elu, sest teie ei tea, ei tunne mu isa maatust voolu läbi. Ma avastasin pagulase iseendas selle tunde mis pani mind kõigepealt koos sõpradega öösiti kirjutusmasinal ümber trükkima inimese teekonda neid käsitsi köitma ja kinkima lähedastele, sõpradele ja kumma. Ja 1988. aastal esimest korda Rootsi jõudsin ja kohtusin pagulaseestlastega. Siis me saime silmapilkselt teineteisest aru. Ja me oleme jäänud sõpradeks. Tänase päevani on võib-olla selles mõttes kõige pöördelisem laulu tekst, et ma jõudsin kirjanduseni läbi muusiku. Kuulen, kuidas inimesed omavahel räägivad ja üks ütleb teisele noga, mis sul viga. Ja siis mul tuleb see laul meelde. Just see teie ei tea, et üks inimene ei tea, tunda teise valu või teise olemasolemise tunne. Alguses oli sõna Tõnu Tepandi, kuidas Arkaadia teel tekstina teile üldse kätte sattus ja kuidas see teie repertuaari jõudis? See oli kuskil niimoodi noh, 68 või midagi taolist. Ma arvan, et see oli Joel Sang, Joel oli see, kes kuidagi selle Ristikivi juurde juhatas. Kõige lihtsam on öelda nii, et hing oli vaevas, mitte see, et ma oleks kogu aeg ulgunud hädas olnud, aga lihtsalt asjad ei olnud korras ja mitmed asjad, mitmed mootorid, mis me kogu elu on tagant ajanud oli vajadus hüüda või pisendada või häda oli suur. Ja kui sa siis komistad selle andeka luuletuse otsa, kus on nii nagu iga andeka asjaga, millel on peale selle esimese astme verbaalse selle lifti informatsiooni on väga teine ja kolmas järgus mahtu tajude ja siis see haagib sinu enda, noh, niisuguse asjaga. Vaata, kui keera palk jälle üles, sest et noh, ega need ei ole niuksed, lokaalsed hädad, need õnnistused, hingehädad, inimeseks olemise hädad ikka keeravad alt üles, aegajalt. Alguses oli sõna. Aga kaotasin juba. Ta maalis nii. Ja tuura ta ärge öelge, et ta kera, lõnga. Nojaa ta endas, kui saatus. Ärge öelge, et ta heana.