Alguses oli sõna. Alguses oli sõna otsib parimaid eestikeelseid laulusõnu, kellel seda ikka uurida kui kohalike vaimuinimeste tarkade kirjanike käest. Milline on nende meelest see tekst, mis on leidnud parima muusikalise väljundi? Alguses oli sõna, tänane alguses oli sõna kirjanikkon. Paul-Eerik Rummo. Paul-Eerik Rummo oli juba kuuekümnendatel elav legend, kelle esimesed kirjutised mõjutasid kogu kohalikku kirjanduslikku liikumist olulisel määral. Peale debüüti aastal 1962, järgnesid kaks olulist raamatut, tule ikka mu rõõmude juurde ning lumevalgus lumepimedus mille ilmumise järel sai temast üks eesti kirjanduse prominentsemaid tegelasi. Rummo sai seinale kinnitada ka Juhan Liivi luuleauhinna olulisemaks teoseks, kui mitte öelda, et lausa sümbolismi kulminatsiooniks peetakse ka tema luulekogumiku pealkirjaga luulet aastast 1960 kuni 67. Paul-Eerik Rummo tugevaks küljeks oli siis sümbolism, mida ta oma nooruse jõu ja hooga osavalt valdas. Hiljem armastas ta oma töös rohkem eksperimenteerida. Rummo luulest kujunes sellel dekaadil müüt, mis kehastas võimu ja vaimu vastuolud Nõukogude ühiskonnas. Peale luule on Paul-Eerik Rummo, on kirjutanud ka näidendeid, lasteraamatuid, filmistsenaariume, laulusõnu, dramatiseeringuid ning tõlkinud luuret paljudest keeltest. Ta on töötanud Vanemuise draamateatri kirjandusala juhatajana, olnud kultuurikonsultant ja Parlamendi liige seni neljas koosseisus ning kultuuri ja haridusminister aastatel 1992 kuni 94 ning kuni aprillini aastal 2007 oli täiesti vabariigi rahvastikuminister ja lisaks veel mitmete tähtsate Nõukogude esimeest. Aga jah, Paul-Eerik Rummo on kirjutanud ka lauludele siin samaski saates on mainitud parimateks eestikeelseteks laulusõnadeks just tema kirjutatud sõnu filmile viimne reliikvia. Kui me nende asjade peale mõtlen, siis alati tuleb mul meelde see teadmine, et kunagi väga, väga ammu annan laul kui nähtus olnud üks tervik. Et laulusõnad lauluviis, see põhjus või olukord lauldakse ja kuidas lauldakse, et need on kõik moodustanud nagu ühe suure terviku. Ja ajaga on see kuidagimoodi sajandite jooksul kaotsi läinud, sest iga komponent on leidnud oma tee ja vastavalt siis rafineerinud imestust oma teed pidi, niiet toetajad on ühed inimesed, heliloojad, teised lauljad on kolmandad. Ja kui siis lisanduvad seal mitmesugused vaated, kui laulud on saate orgastratsioon, kõik muu sellega tegelevad jälle omakorda teised inimesed, kes igaüks spetsialistina tahab olla täiuslik ja see on ka täiesti loomulik ja nendesse laulu kui nähtus. Algne terviklikkus on kuskile ära kadunud nagu igatseme seda tagasi ja püüame seda uuesti leida. Kunagisi täielikult ei õnnestu. Kui nüüd oli see mõte, et valida üks laul välja, mille sõnad just nagu oleksid väga olulised, väga tähtsad siis uute jäi pidama Koidula luuletusele. Maa on minu arm, millel on kaks väga erinevat iseloomuga meloodiat. Ehkki mõlema puhul on tegemist, siis koorilaulu kasuks on kuni leiu oma ja teine on siis peaks saama ja kui hakata mõtlema, kuidas sama sisuga sama teksti peale sõnu kummalgi määral või muutmata on tehtud kaks niivõrd erinevat tundetooniga laulu, siis võtab kuidagimoodi nagu lausa imestama. Nii et kui me seda kuni leiu kerget lõbusat, isegi liikuvat laulu, mis noh, tõenäoliselt on ta liider tahvli põhjal loodud aga meenutab lausa nagu mingit selliseid barokiaegseid, selliseid kergeid nagu Vivaldi moodi või sellist väga-väga-väga liikuv olemuselt pigem lõbus muusika. Ja siis Ernesaksa selline sünnile piline partetiline ja mingis mõttes natuke raskepärane muusika. Täiesti uskumatu, et tegemist ühtede samade sõnade niivõrd erineva muusikalise tõlgendamisega ja mõlemad head laulud ja mõlemad lähevad omal viisil. Vaata südamesse, ongi see laul, niisugune lauge nähtus ei ole enam tervik. On võimalik kokku panna sõnadest viisidest, esitus, juhtumitest, esitustest, sellest, kas siis on tegemist esitusega selles mõttes, et ühed laulavad ja teised kuulavad ja need, kes Nad laulavad nende jaoks, kes kuulavad või kõik laulavad kaasa, et need on kõik niivõrd erinevaid juhtumeid ja nad kõik võivad vähemalt teoreetiliselt lähtuda ühtedest samadest sõnadest. Erastatakse viis, seostub nii paljude kindlate asjadega, noh, väljaspool laulupidu peame, et nõukogude ajal ikkagi käsitlesime seda kui teatud liikumiselementide laulusele laupäeval. Ja et ta tõepoolest muutus mingil viisil selliseks varjatud rahvuslikuks hümniks, mida lauldi väga erinevatel puhkudel seal muutus täielikuks tavaks, see vähemalt avaliku elu tegelaste matused metsakalmistult lõppesid alati selle Ernesaksa Koidula musa laulmisega, mis andis sellele laulule paljudel inimestel, kes sel ajal elasid ja nende asjadega lähemalt kokku puutusid ja selles keskkonnas õhkkonnas elasid, kinnistas selle tunde, et tegemist on väga traagiliselt lauluga mida lauldakse mitte lihtsalt tegelikel puhkudel, vaid ka just nimelt kurt pühalikel puhkudel. Ja ma pean tunnistama, et mul on jäänud tunne siiamaale sisse. Ma arvan, et paljudel minuvanustel samas õhkkonnas elanud inimestele on see tunne nagu jäänudki, et tegemist on traagilise lauluga, mis kajastab olukorda, et isamaa on nagu meilt ära võetud, jagame oma südames, kanname seda edasi. Ja kui ma siis esimest korda kuu silt oli kindlasti Tõnu Kaljuste koori ettekandes, kui tahad, kas need ärkamisaegseid laule oma kooriga tihtipeale selliseid hästi naiivseid laule, mis nende hulgas ka on taastama esitama ka kaheksakümnendatel aastatel, kui ma ei eksi. Kui ma esmakordselt kuulsin seda lõbusa loomulist laulu kus on nii mõnusas lahedas toonis kiita, siis oli omamoodi nagu suur vabanemistunne, et isa massidesse ka rasketes olukordades saab suhtuda, et ka niimoodi ja tihtipeale tulevad mõlemad sellisel kujul mulle meeldinud, viisid. Mu isamaa on minu arm on eestlastele tuntud kahes erinevas versioonis. Gustav Ernesaksa ja Aleksander kuni leiu Nendest variantidest rääkis ka Paul-Eerik Rummo. Ilmselt vähem tuttavam võib-olla siiski Aleksander kuni leiuseade, mida ka kuulame.