Alguses oli sõna. Alguses oli sõna, otsime parimaid eestikeelseid laulusõnu, kellel seda ikka uurida kui kohalike vaimuinimeste tarkade kirjanike käest. Milline on nende meelest see tekst, mis on leidnud parima muusikalise väljundi? Alguses oli sõna, tänane alguses oli sõna kirjanik on Andrei Hvostov. Kris sündinud Andrei Hvostov on ajakirjanik, esseist ja kirjanik. Eelkõige on ta tuntud Eesti Ekspressi kolumnistiga. Andrei Hvostov on 2008. aasta Tuglase novellipreemia laureaat novelli sinised mäed eest. Samal aastal tunnistati ta ka Eesti ajakirjanike liidu aasta ajakirjanikuks. Juba tema debüütteos esseekogumik mõtteline Eesti tekitas ilmudes palju elavat vastukaja. Veel on Hvostov loonud Läti Henriku kroonikast inspireeritud näidendi Hendrik ja romaani lombakas Achilleus, mida autor ise nimetab intellektuaalseks pornoromaaniks. Hvostovi värskem teos Sillamäe passioon räägib kirjaniku lapsepõlvest Sillamäel ja seda raamatut. On teil head kuulajad võimalik raamatupoodidest ostma minna. Rostovi tekstid käsitlevad eestlaste ajalooteadvust, meie rahvuse küsimusi, suhteid venelastega. Ta ise ütleb, et ma hakkasin mingist hetkest kunagi 90.-te lõpus üha teravamalt tundma suhtumist. Loll nagu ajakirjanik. Kusjuures seda ei jätnud mainimata mõnikord isegi kaasvennad kirjanikud, see muide ei ole minu isiklik suhtumine agronoomide ja ajakirjanike hulgas on palju tarku inimesi. Raamat ahiljusay teinud minust kirjaniku ajaloolaste hulgas oleneb muidugi raudselt ajakirjanik, teisisõnu kretiin. Parem olla siis kirjanik. Muuseas, töömeetodid on väga sarnased ajakirjanikele, kirjanikel, väikestest faktidest, mõnikord isegi ühest faktist tehakse suured üldistused. Ajakirjanik ehitab üles vande lõulise skeemi. Kirjanik laupkokku. Romaani esimese tegevus on põlastusväärne, teisama imeteldav. Tegelikult mulle meeldib olla eikellegimaal, ütleb Hvostov üheselt ei eestlane ega venelane, ei ajaloolane ega ajakirjanikega kirjanik samas natuke kõike. Siin ei ole üldse mitte mingisugust kahtlust, et sellist laulu tuleb otsida ansambli Ruja loomingust siis Urmas Alender on kunagi laulnud väga sellised tähenduslik, olemuslikke laule. Ja muidugi kõige paremat või põnevamat teksti võiks ja peakski ootama meie kirjanikelt eesti kirjanikelt. Nii et ma pakun seal julgelt välja Viivi Luige sõnadele kirjutatud laulu, mida Urmas Alender kunagi laulis. Esimene Ridan, tahaksin pihlapuu rüppe varjata, oma pea on selline tohutult poeetiline. Kindlasti tookord mõelge, millal seda laulu esitati esmakordselt ikkagi sügaval nõukogude ajal soov oma pea ära peita, varjata ennast pihlapuu rüppe. Et see oli kuidagi selline katse siis sellest igapäevaselt vastikust reaalsusest eemalduda. Ma võin muidugi noh, seesama nõukogude võim või see nõukogude tegelikkus, mis meid ümbritses. Kuidagi nii soe tunne hakkas seda laulu kuulates, et see laul andis nagu mõista, et paljud inimesed tunnevad samasugust asja nagu mina tunnen, et, et ma ei taha selle mingi ilmselt saab imetlusega mitte mingit tegemist teha. Paksendi. Eks need laulud jõudsid meieni mõnikord väga aeglaselt, mõned laulud jõudsid muidugi niimoodi niimoodi kuidagi nagu plahvatuslikult, aga see on üks nendest lauludest mille igakordse kuulamise järel ma saan üha enam aru, et selles laulus on üks väga eriline sõnum. Ütleme sellise väga noore poisina, kui muusika juures oli oluline detsibelli ja siis kitarrisoolokiiruse ja siis raevukas sõnum, mille nelja laulja paiskas mikro, on ju peaaegu karjudes. Et see tundus kuidagi hästi äge. Ei ole ju selline laul. See laul eeldab inimesel kuulajal küpsust ja eks ma niimoodi tasapisi küpseliseni räägime üha enam aru, et see on nüüd siis varem laual. Ja ma olen sellel seisukohal tänase päevani. Nüüd õnneks Alenderi loomingut ikkagi tuleb raadiost päris siiski ja ma olen nimelt suur raadiokuulaja mul telekast ja põhiliselt kuma Käsmus elandi, kogu oma info või siis kogu selle selle taustamuusika, ma saangi raadiost, raadiost tuleb Eesti muusikat ja väga head muusikat siiski palju ja Alender on kindlasti üks nendest, keda päris tihti lastakse laulma. Alguses oli sõna enda kirjutatud tekstist võta mind lehtede varju, räägib nüüd autor ise. Viivi Luik. Ma kirjutasin selle nii palju, kui ma mäletan 15 aastaselt ja see oli üks esimesi selliseid tekste, mida ma oma kuulutas kogusse võtsin mida ma ise pidasin siis tol ajal enam-vähem korralikuks tekstiks, millega ma ise rahul olin. Luuletus väljendab lihtsalt öeldi inimliku mingit igatsust millegi järele, aga ühiskond, noh, siis oli 60.-te aastate algus, tollele rajal ei olnud elus mingeid erilisi, väga suuri mullistusi. Hruštšov oli võimul veel Kuuba kriis oli, seda luuletust need ei mõjutanud, ma arvan seda, et kuna seal on nii palju minu enda tugevat tunnet niisugust noh, sõnastamata igatsust et siis see mõjub lihtsalt inimestele igaühele tema enda olukorrast olenevalt või tema enda sellest hingelisest seisukorrast olenevalt hetkel Alguses oli sõna laulu võta mind, lehtede varju on esitanud erinevad muusikud. Urmas Alender, Heidy Tamme kiigelaulukuuik, Henri Laks Pajo, Kadajas. Üks esimesi esitajaid oli aga Urmas Alender. Eesti Raadio salvestus aastast 1975. Laul on hiljem teises seades ilmunud ka tema esimesel stuudioplaadil vana kloun. Väidetavalt oli just see tekst olnud tema üks lemmikuid. Tekstid valis Urmas juhuslikult, muusika kirjutas alles siis, kui tekst olemas. Kui sõnad ei meeldinud, ei hakanud ta üldse vaeva nägema. Nende laulude sõnad väljendasid ka tema enda sisetundeid ning olevat kergelt autobiograafilised. Alguses oli sõnana. Makstes vaarial tahab Tahaksin.