Alguses oli sõna. Alguses oli sõna otsib parimaid eestikeelseid laulusõnu, kellel seda ikka uurida kui kohalike vaimuinimeste tarkade kirjanike käest. Milline on nende meelest see tekst, mis on leidnud parima muusikalise väljundi. Tänane alguses oli sõna kirjanik on Tõnu Õnnepalu. Tõnu Õnnepalu on armastatud proosakirjanik, luuletaja ja tõlkija. Ta on tuntud kirjaniku nimedega Emil Tode ja Anton niigov. Õnnepalu tekstid ringlevad sageli samade teemadega, milleks on ühtekuuluvusüksindus, autentsus, identsus. Laiemalt tuntuks sai Õnnepalu 93. aastal ilmunud esikromaaniga Piiririik, mida tõlgiti umbes 15-sse keelde ja millest sai sadade eestlaste lemmikraamat. Õnnepalu on tunnustatud Juhan Liivi luuleauhinnaga Vilde nimelise kirjandusauhinnaga ja Tammsaare kirjanduspreemiaga raamatu paradiis eest mis tugineb tema 20 aastasele Hiiumaal elamise kogemusele. Tõnu on oma eeskujudena nimetanud Jaan Kaplinski, Betti Alveri, Viivi Luike ja teisi. Aga Tõnu on Tõnu unikaalne ja ainulaadne. Tema kohta on öeldud, et Ta on kui meister, kes oskab suurepäraseid lauseid vormida ja neid mitte millestki esile kutsuda. Ekslõik tema teosest Flandria päevik, mis ilmus aastal 2008. Ma mõtlen, et elus on üks aeg, kui sa loed raamatuid, aga see võiks viia su aega, kui sa neid enam ei loe, sest muidu see on ju ilmaaegu. Kui sa pead sinna aina lisama ja lisama, siis see ongi ju nagu sõelapõhi sa loed, mitte selleks, et teadmisi koguda, vaid selleks, et aru saada, et välimine, teadmine ja sisemine olek kokku jookseksid, resonantsi läheksid, siis ei tohiks raamatuid enam vaja olla, siis see peaks juba ise edasi töötama. Või kui sa siis veel loetki ja miks mitte, siis on see nagu palveveski keerutamine, see ei vii kuhugi. See toob paremal juhul siiasamasse, kus oled. Tead, kui ma seda mõtlema hakkasin, siis siis loomulikult tulid meelde igasugused laulud ikka just noorusest, lapsepõlvest, sellised nagu sinule kullast südant ja, või näiteks, mis ei ole nii lapsepõlvest, vennaskond, insener, Kaarini hüpperpoloid, salati ajab mulle külmajudinad kihu peale, aga ma välja valisin nendestki. Ühe sellise noorusaegse laulu, Viivi Luige vanadele laul, pihlapuust tahaksin pihla pihlapuu rüppe. Ma isegi arvan, et paljud, kes seda laulu tunnevad, teavad nad isegi ei tea seda enam, et siis need on Viivi Luige sõnad, see on läinud nii-öelda rahva sekka, vähemalt kui mina olin veel Ülijateline, siis seda Laundiga niimoodi kitarri saatel ja aga igatahes, seda on laulnud mitmed lauljad läbi aegade, mis on selle laulu ja just selle luuletuse juures. Seal on see asi, et nad mingis mõttes on ideaalsed laulusõnad, sest nad on nii lihtsad ja samas nii sellised ilusad ja omamoodi reaalsed, aga samas väga diskreetselt, et see on selline väga omamoodi luuletuse ja huvitav on veel see, et Viivi Luik oli kuueteistaastane, kui ta kirjutas selle luuletuse. No eks ta on ju muidugi selline suve lõpu ja sügise laul, aga noh, kuna ta on niisugune helge, kuigi nagu nukker ka, aga ikkagi põhitoonilt selline hästi helge, et siis ta sobib igasse aeg. Aga no loomulikult ikka siis, kui on, et pihlapuud ja marjakobarad. Ma arvan, et ma ikkagi teda esimesena kuulsin millalgi lapsepõlves raadiost enne kui ma teda lugesin raamatust. Ma arvan, et see oli sedapidi pigem jah, muidugi ma olen teda lugenud ka luuletusena korduvalt ja korduvalt ja taas imestanud selle ülima lihtsuse üle ja noh, niisuguse isegi naiivsuse, aga samas seal kõik on olemas, et ei olegi rohkem vaja. Oleks igal juhul huvitav kuulda jah, oleks just nimelt mõni ja kindlasti on ta laulnud mõni hoopis noorem ja praegusaegne laulja sest just nimelt, kuna ta niisuguseks peaaegu et rahvalikuks lauluks muutunud, siis noh, eks igaüks püüab teda kuidagi interpreteerida. Kuigi ta on, nagu ma ütlesin, juba tüdrukupõlvest alla kirjutatud on seal mingis mõttes nagu tihti on varastes asjades koos kogu Viivi Luige luule mingis mõttes. Ja samas ta seisab kuidagi täiesti ära tema loomingust, noh võib-olla ka tänu sellele, et teda on nii palju lauldud ja ta on elab, mingit sellist täiesti omaette elu ei ole. Kindlasti ei ole teist sellist Viivi Luige luuletusi, mida oleks nii palju lauldud. Ega teda ei olegi enam võimalik lugeda, ilma et see viis ei kõlaks sel taustal. Laulu võta mind lehtede varju on tõepoolest esitanud erinevad muusikud. Urmas Alender, Heidy Tamme kiigelaulukuuik, Henry Laks Pajo Kadajas. Üks esimesi esitajaid oli aga Urmas Alender. Eesti Raadio salvestus aastast 1975. Laul on hiljem teises seades ilmunud ka tema esimesel stuudioplaadil vana kloun. Väidetavalt oli just see tekst olnud tema üks lemmikuid. Tekstid valis Urmas juhuslikult, muusika kirjutas alles siis, kui tekst olemas. Kui sõnad ei meeldinud, ei hakanud üldse vaeva nägema. Nende laulude sõnad väljendasid ka tema enda sisetundeid ning olevat kergelt autobiograafilised. Alguses oli sõna. Makstes vaarial tahab Tahaksin. Oled nii. Ja. Siin. Aeg.