Alguses oli sõna. Alguses oli sõna otsib parimaid eestikeelseid laulusõnu, kellel seda ikka uurida kui kohalike vaimuinimeste tarkade kirjanike käest. Milline on nende meelest see tekst, mis on leidnud parima muusikalise väljundi. Tänane ja alguses oli sõna kirjanik on Berk Vaher. Sündinud Kohtla-Järvel lõpetanud Viljandi viienda keskkooli, Tartu Ülikooli inglise pilli, tundub, et Berk Vaheril on haaret üle kogu Eesti. Püsivalt on ta jäänud aga Tartusse ja kohaliku kultuurielu edendamise oma südameasjaks võtnud. Kui Berk Vaher aastaid tagasi Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimeheks sai, seadis ta eesmärgiks inimestega rääkides põlvkondlike barjääre ületada. Kes siis veel, kui tema oleks võinud Prima Vista kirjandusfestivali raames Tartusse tuua selle legendaarse inglise pumpuedi Jon kuubreklargi ja muide, noortega Vaherit veel Tartu Ülikooli lektori amet? Tema suuresti eksperimentaalne ilukirjanduslik looming sisaldab novellikogusid ja romaane klassikaraadiosaadete fantaasia Nyyd-muusika ja ideaalmaailmad tegemisel. Ta on veel tuntud kirjandus ja muusikakriitik ning kolumnist. Ta on muide isegi kuulunud kunagi erakonda Res Publica, niisiis kirjanik, ülikooli õppejõud, kultuuri aktivist, teadlane ja raadiosaatejuht Berk Vaher jõuab ilmselgelt palju kui ennast kuidagi iseloomustada, ütleb Berk Vaher. Siis ma olen nagu too, kas Priit Pärna filmist aed maha aina rabeleb ühest ruumi punktist teise ja seepeale hakkavad kummalised asjad juhtuma. Berk Vaher on enda kui kirjaniku kohta kunagi öelnud, et ta eelistab tõesti jääda äärealadele. Piiride ületatakse maadeavastajaks. Ka neil äärealadel on praegu palju põnevat toimumas. Ta ütleb, et Ma ei deklareeri seda enam kui ainuvõimalikku teed kirjanduses, kuid loodan, et olen üht-teist ära teinud ka eksperimentaalse ma kirjanduse mõistetavamaks muutmisel. Alguses oli sõna. Eks neid variante on nii väga palju eesti muusikas, aga üks tuli mulle kõige esimesena pähe ja siis ma otsustasingi sellest rääkida, see on Tõnismäe, Ultima Thule kaunilt kaua. Teksti on läinud, Ott Alver, viimasel ajal räägitakse hästi palju muusikast sellisest hüpnagoogiasid või uneeelsete seisundite muusikasse toomisest ja minu meelest selles loos on seal muidugi kehaliselt hästi õnnestunud. Nii selles, mida tekst sõnaliselt ütleb, kui selles kõla ilus, mis sealt rikkade häälikutega sõnade kombineerimisel välja tuleb, kui ka sellest, kuidas Tõnis Mägi laulab, see on üks tema võib-olla kõige paremaid esitusi üldse. Ja kui ta hästi tihedalt tavaliselt teeb neid võimsaid pealegi värinaid, sest siin ta suudab olla selline õrn ja jõuline ühteaegu kõlapildi poolest, sellest, kuidas on sisse mängitud, kõik töötab kaasa sellisele pooluneseisundile, nii et selles mõttes tõesti ideaalne kombinatsioon. See võiski olla kuskil poisipõlves õhtul raadiot kuulates selliseid videviku ajal ja kindlasti jäi ta just sellise tehnikuna kõrva ühelt poolt oma kõlapildiga, teiselt poolt ta pani neid sõnu kuulama ja ja kaasa mõtlema ja kaasa tundma. Ja, ja niimoodi on see lugu minuga jäänud selline kõnelaul Mäksi tütrele ja ja noh, niimoodi lapsevanemad teavad, et kui võib-olla ka pike selja taga, siis see hetk, kui laps lõpuks magama jääb, on ikka kuidagi eriline. Ka Ultima Thule ei ole ju tuntud selliste helgete laulud tegijana tegema ikka sellise põhjamaise ängi. Esi see on aga aga see laul on erakordselt helge eesti muusikas, olemata seejuures kuidagi selline tühiselt häppi. Viimasel ajal on ju iga suhteliselt ribuutide laulukonkursside raames püüdnud ka nooremad tegijad seda esitada ja minu meelest ikkagi päriselt seda maagiat meil ei olemas, selles originaalis on kohe nii, kui ta algab, kuulata tuult, oodata sund ja ja siis ühenduse kaunilt kaua või noh, see, et kuidas, kuidas tahaks mingisugusest hetkest kinni hoida või kui, kui elust tuleb ette vahel selline tõsiselt õnnis hetk, et kuidas tahaks sinna viibida, jääda ja eks uneeelses seisundis sellega kerge on, on võimalik magama jääda sellisesse õndsat hetke ja ja minu meelest tekst suvereerib seda tunnet väga hästi. Alguses oli SÕNA kloun. Siis umbes 85. aastal möödunud sajandi lõpuaastatel, 83. aastal sündis mulle tütar Liisu Liis-Katrin ja siis 84. aastal, mul oli justkui nagu idee juba olemas, kaheksa sadanud, et võikski, võiks mõne loo teha, aga mulle tundub, et see oli aasta 85, ma täpselt ei mäleta enam. Aga et siis ma kirjutasin laulu ja palusin oma head sõpra Ott Arder kirjutada teksti sellele loole, nüüd ott tõi mulle teksti juba õhtuks koju ära, laule olemas. Ja peagi me siis ka Ultima Thulega teda lindistasime, selline lausis tütrele, tütrele mõeldes Liis-Katrinile ja selles laulus on ju liisust juttu hällilaul liisule justkui teiste sõnadega laulu pealkirja alla. Ma mäletan seda, et Tallinnfilmi selline muusika film oli, mitte siis ta Eesti Televisioonis ei tehtud, vaid vaid Tallinnfilmi üks režissöör tegi filmi ja seal oli siis sees seesama lugu, kus oli siis võetud üles kuskil Pärnu jooned olid kalda peal ja, ja siis väike Liisu jooksis seal meres, mina võtsin ta käest kinni, jooksin seal meres mingid sellised pildid ja kusjuures need ongi need põhilised kujutluspildid, mis nagu siiani on meelde jäänud, kui ta väiksena seal minuga koos meres jooksis. Hiljem on öelnud seda, et tal oli tohutult vanused, ta julgeb mulle öelda, et ta nüüd mingid kivid ja siis ta pidi seal kogu aeg ei saanud aru, miks ta pidi oma isaga jooksma kogu aeg. Vesi ei olnud ka kõige kõige soojem. Värskelt. Meie unedes Klootes videole Üheskoos. Ei ole. Lood.