Alguses oli sõna. Alguses oli sõna otsib parimaid eestikeelseid laulusõnu, kellel seda ikka uurida kui kohalike vaimuinimeste tarkade kirjanike käest. Milline on nende meelest see tekst, mis on leidnud parima muusikalise väljundi. Tänane alguses oli sõna kirjanik on Maarja Kangro. Kuigi tema unistus teismelisena oli pigem saada filmirežissööriks, sai Maarja kangrost siiski kirjanik ja seda läbi erinevate tõlketööde. Tõlkides maailmakirjandust inglise, saksa ja itaalia keelest jõudis ta kuidagimoodi kõigepealt luuleni sellise intellektuaalse, kohati ärriteeriva, iroonilise ja testiliselt üllatava luuleni. Maarja Kangro on kirjanik leelo tungla ja helilooja Raimo Kangro tütar. Pole siis ka mõni imeda oma teostus teksti erilisse rütmi oskab seada, seda ongi raske tegelikult niimoodi kirjeldada, peab ise lugema. Daam peale tõlketööde kirjutanud libreto Sid ka ooperitele andnud välja loorbereid lõiganud luulekogusid ja 2010. aastal ilmavalgust näinud novellikogu ahvid ja solidaarsus. Tänavu on talle omistatud lausa kaks preemiat. Tuglase novellipreemia, Kultuurkapitali aastaauhindade laureaat Maarja Kangro on väga julge ja väga hea huumorimeelega. Lugege ise teda, kui ei usu. Selliste absoluutselt parimat muidugi ma ei osanudki välja valida. Ma arvan, et kus see muusika ja sõnade koostoimet on nüüd väga hästi, nad on täitsa palju ja ma tõesti ei tahaks mingi eide tabelit luua. Aga üks nendest lauludest on siis see minu valik ja see on helilooja Ryan tallilaul iha ongi õis Hasso Krulli tekstile kirjutatud aastal 2002, Mirjam Tally autoriplaadilt saab selle kätte ja võib olla no natukene sellest lauluteksti hindu, sest üldisemalt ka, kui ma pidin otsima niisugust pala, kus teksti muusika ehk koos toimiksid. Mõtlesin peale ka, et tegelikult seejärel laulu tekst ei peaks enamasti olema ultra keeruline, nagu seda võib endale lubada näiteks silmadega lugemise luule kus inimene saab tagasi pöörduda selle koha juurde, kus ta takerdus või millest aru ei saanud. Laulustajad see ja kõik ühe korraga välja tulema kordasid muidugi võimaldavad vana asja juurde tagasi pöörduda. Samas jällegi kõik sõltub muidugi muusika ja selle konkreetse loo millisele, kui laiale kuule konnaleda mõeldud sama ega ükski heliloojaid ketel lootuses, et teda kuulavad võimalikult väheseid. Sellepärast ma valisin ka niisuguse loo. Võib-olla tundub ka hirmus vaimupanemine esimesel hetkel siis tegelikult minu meelest peaks just ilusasse suvepäeva Salaveraja pinget juurde andma. Dixt lingis nyyd enne raamatust muidugi kõigepealt Ma lugesin seda Hasso Krulli luulekogust, Kornud koopia on ilmunud aastal 2000. See, kuidas peksta muusikasse pandud kõlamas muusika ütleme, ülesehitus on väga sarnane sellele tekstile enesele. Mirjam on siin kasutanud palju pärimusmuusika elemente, laulan ise üles ehitatud Kihnu rahvaviisile, mis nagu vanemad raha viisid ikka on selline suhteliselt väikese ulatusega. Ta kordab kogu aeg neid samu mooduleid. Ja sellega siis justkui hoiab seda iha, millest juttu on huvitavalt, traditsiooni vormis ja tekst ise on üles ehitatud nii et lähtutakse sellest iha ideest, iha ongi õlis, on siis. Ja nagu põhisõnum ühtlasi mängitakse, lasin keelemängu, et kui esimeses troofis räägitakse sellest vihast, mis ongi õis virvendama v roheline saakesed piiranguid viidatakse sellele, et tegelikult see iha, mida me justkui kellelegi või millelegi tunneme, et teda näha selle objektina või sellesama õiena, et kui me nagu tunneme ihalust mingi õie järele, siis tegelikult iha ongi see, mida võib näha sellena, mis annab meile võimaluse, annab selle tunde. Ja nüüd edasi järgmistesse zoofides, siis saab sellest ihast nendest IH tähtedest näiteks ahi. Öeldakse, et ahi ongi leek, pisikene puur, mis alati on lahti ja kolmandas stroofis või salmis on sellest ihast saanud juba hai. Hai on selline uim libisev lai ja kõigis nendes kujundites on siis sees mingisugune piin kõige või isegi mingisugune oht, et kui ahjuga seostub liik sisaldab kuumust, võib su ära põletada, siis haiga kaasneb veelgi suurem oht võib su ära süüa. Tegu on selliste hästi intensiivsete kujunditega. Ja edasi mängitakse sellesama iha kujundiga niimoodi, et talle lisatakse lihtsalt igasuguseid rumalusi misse ihavil võiks olla näiteks iha, ongi saar, iha ongi tee, iha ongi koht, iha ongi suuiha, ongi keel. Seda nüüd hakkab muusika ka markeerima samamoodi niimoodi korratakse kogu aeg ühte sama moodulit, mida siis veidi niimodi varieeritakse, veidi sel muudetakse nende ja seda toodi ja käiku. Ja ma arvan, et võiks just sellisesse suvisesse õhtusse sobida ilusti kui juhtub nii, et on aega niisama mõtisklema jääda, ei mingisugune selline rahulikum moment on tekkinud, kas jõuad plaanide tegemise asemel muid küsimusi esitada või niisama lasta, vaatajatel uidata. Kui istuda väljas kuskil lõkke ääres seltskonnaga on niisugune tore hetk, et teised saavad omavahel rääkimisega ise hakkama ja sina ei pea varajast isegi rääkima, vaatad asja kõrvalt ja siis võiksid niisuguse onuga lood meelde tulla, nagu iha ongi Õist. Sõida laulu esitab siin udu inimeste, ainult need lauljad on siis Jaak Johanson, meelika Heinsoo ja helilooja ise ja siin on veel terve hulk. Ütle mängijaid juures, samuti mängib Jaak Johanson, kes laulab, vestlesin seal parmupilli. Ma arvan, et noh, tega on sellise ja kunstmuusikapalaga ikkagi, mis ei ole nüüd ütleme mingisuguse konkreetse rahvalauliku enda esitatav asi ega ka mingisuguse popartisti oma lugu, mis eelkõige kogu aeg seostub temaga, et ma arvan, et helilooja Mirjam Tally ise kujutab ka ette üsna sellist liikuvat laia seltskonda, kes võiks seda esitada ja kuna viis ei ole raske, siis seda võikski lausa selline lõkkeäärne seltskonda esitada. Muidugi muusikaline taust juba nõuab ka ütleme koguse instrumentaalne osa nõuab põhjalikumat ettevalmistust. Miriam, kuidas sündis laul, iha ongi õis. See sündis tegelikult nõnda, et festival Eesti muusika päevad plaanis üks nüüd sellest on küll jupp aega tagasi aastal 2003 sellist erikontserti, kus oleks üks rahvamuusikaansambel esinema. Selleks oli välja valitud ansambel Virbel, kes siis esitas erinevate heliloojate lugut. Ja minul tekkis selline hull idee panna kokku Kihnu rahvaviis enda muusika ja Hasso Krulli tekstidega. Nii et on selline pooleldi Kihnu viis, mis läheb üle minu enda viisiks sinna vahepeal selliselt introwsetoorsed lõigud ja ja kuidagimoodi sobitus ka Hasso Krulli luule sinna väga hästi selle Kihnu rahvalaulu juurde. Kuidas sa Hasso teksti leidsid? Olen Hasso Krulli fänn olnud väga pikka aega, et pikka aega juba plaanis tema tekstidele midagi kirjutada ja siis see oligi hea võimalus kohe seda teha. Mulle meenub, et selle loo selgeks õppimine oli väga suur töö. Et kuna rahvamuusikute puhul siiski ei saa eeldada sellist noodilugemis oskust nagu klassikaliste muusikute puhul. Ma pidin väga palju nendega ka ise koos proovi tegema ja niimoodi rohujuure tasandilt jäädi kunstilisele tasandile. Viimasele teose, et aga see oli väga meeldiv ja tore perioodist või koostada nagu harjutasime. Holdud tulevad meelde, rütmid vahelduvad taktimõõdud ja sellised pisut muusikalikud rütmid, sellised jah, kombineeritud vaktsiin tuleb meelde, kuidas ma nüüd harjutasime, mõni päris omamoodi troopiline protsess, selle loo õppimine. Ja mööda harja haava. Ah ei. Siin. Missa laati. Kla. Teine.