Tere, mina olen Märt Väljataga ja selle saate nimi on kinnismõte. Ma olen hakanud mõtlema, kas mul on üldse mingeid kinnismõtteid või mul pole neid üldse. Et ühel päeval mõtlen ühtmoodi ja teisel päeval teistmoodi. Aga kui ma tegin väikest inventuuri, mida mani aastate pikku kirjutanud olen, siis ma avastasin, et üks motiiv on küll, millest. Ma ei raatsi hästi lahti lasta ja selleks motiiviks on era ja avaliku elu erinevus. Ma arvan, et siin on tegemist mingi sellise väga olulise eristusega, mida, mille tähtsust alati ei mõisteta. Moodsat aega või see aeg, mis Euroopas algas, seitsmeteistkümnendal sajandil on vahest nimetatud ka individualistlikud ajastuks, see tähendab seda, et inimene muutus indiviidiks, ta ei sõltunud. Ta rebis ennast lahti sellistest paika pandud struktuuridest, mis püüdsid ette kirjutada mida ta peab mõtlema ja mida ta peab tegema ja hakati tähtsustama inimese siseelu, tema individuaalsust ja ka tema eraelu. Sellised erinevused on tegelikult märgatavad juba kasvõi sellises asjas nagu ruumide sisekujundus või sisearhitektuuris. Nimelt seitsmeteistkümnenda sajandi Inglismaal ja sajand hiljem Uus-Inglismaal hakkasid tekkima rikka rikka rahva majadesse spetsiaalsed koridorid teenijate tarvis, et nad ei tõlgendaks härrasrahval jalus, et nad võimaldaksid omaette olemist selliste privaatsust, omaette olemist, mingis omaette ruumi tõmbumist. Varasemal ajal said endale väga vähesed lubada ja see ei sõltunudki niivõrd ei varanduslikustega võimuseisust. Aga uuel ajal on selline vajadus inimesel noh, pidada teatud saladusi, teha asju, mida teised ei näe muutunud järjest olulisemaks. Selle seletusi võib tuua mustmiljon selle vaimseid juuri näha protestantismis ja, ja valgustuses ja, ja, ja romantismi milles tahes veel. Aga just oluline on seejuures see, et, et inimesed nagu hakkasid iseendas eristama oma avalikku ja oma eraelulist või avalikku ja privaatset poolt. Ja vanades sellistes küla ühiskondades. Näiteks oli see väga see peaaegu võimatu, sellise eraelu elamine elu toimus kogu küla silme all ja see, mida inimene oma perekonnaringis tegi ka see oli avalikkuse silme all teatud hälbimused, nagu liiga lahked naised või, või sarvekandjad või need. Seati kohe naeru alla olid terved narrimis rituaalid-Prantsusmaal Sharivaarideks nimetatud rituaalid millega siis kutsuti korrale kõiki selliseid vähegi normist hälbivad inimesi. Ja, ja puhtalt jah, geograafiliselt arhitektuurselt ei saanud inimesed eraelu lubada, sest elati suurtes peredes ühes toas ja mitte ainult maaühiskondades, vaid ka linnas, 19. sajandi töölisBarakides elas mitu peret koos, lapsed ja vanemad ei olnud eraldatud ja mis see, mis eraelust sellisel puhul rääkida saab, nii et säärane arhailine järelvalve asendus vähe val kasarmuliku järelvalvega. Ja ma usun, et igaüks meist raadiokuulajatest, kes on kunagi pidanud elama kas ühiselamu toas kasarmus või hästi kitsas korteris koos paljude kaaslastega saavad aru, kui suur väärtus on see, et et inimene saaks Kõrvale tõmbuda, et tal oleks vähemalt lauasahtel, kuhu oma asju lukustada, et oma nurgatagune, kus ta saaks häirimatult tegeleda sellega, mida ta parasjagu tahab. Seevastu moodsal Ajal on ka toimunud teatud vastandjõud, mida võiks nimetada siiruse kultuseks ja mis on võib-olla tipnenud romantismi, see hiljem kõrgmodernismi Is mille ideaaliks on olnud igasugused klaaspaleed ja, ja läbinähtavus. Andrepretoon prantsuse sürrealist on unistanud sellisest Üleni klaasseintega majast, kus. Inimese elu toimuks kõike teiste inimeste või avalikkuse pilgu all. Reaalsusesse viiduna tähendab see tegelikult midagi muud kui politsei ühiskonda. Ja politsei ühiskond oli ju ka stagnaaegne nõukogude ühiskond, nii palju kui me seda veel mäletame. Sellised kohustuslikud kohustuslik ühiskondlik tegevus, ühiskondlik töö, oli võib-olla noh, vähemalt minu jaoks üks selle ühiskonna kõige häirivamaid jooni. Selline sunniviisiliselt vabatahtlik tegevus, mis ei seisnenud üksnes mingite teatud teatud kohustustes vaid ka keeluse, noh, omaette hoida kõike noored inimesed, aga ka täiskasvanud inimesed pidid olema kuidagi organiseeritud. Põhiline küsimus, mida komsomoliastujatele esitati või noh, etteantud vastuse, et miks te tahate olla kommunistlik noor, oli vastus, et ma tahan olla organiseeritud noor või midagi taolist. Ja see kohustus olla organiseeritud oli tõenäoliselt jah, vähemalt vähemalt minu jaoks. Ma usun, et et selliste tundlikumatel temperamentide tundlikumatel, karakterite jaoks, keda leidub ju igasuguste igasuguste inimkihtide hulgas üheks kõige painavaks painovamaks jooneks. Aga see ei ole noh, iseloomustanud ainult nõukogude ühiskonda, vaid mulle tundub, et ka vaba maailm või lääne ühiskond on vähehaaval selle selle privaatsuse või individuaalsuse ideaali kaotamise poole liikumas. Ma juba mainisin jah, seda modernistlikku unistustekristall, paleedest või läbipaistvatest majadest. Aga ka näiteks 60.-te aastate feministliku liikumise loosung kõlas privitis balletikal privaatne on poliitiline. Ja ma võib-olla selle loosungi esitajad pidasid silmas midagi muud või mingeid õilsaid eesmärke, kuid minule ajab see vähemalt küll ihukarvad püsti. Et see selline loosung just nimelt kuulutab või näeb ette eraelu ärakaotamist, kui kõik privaatne, see, mida Ma üksinduses või kodus oma pereringis oma naisega teen, see muutub poliitiliseks, siis see tähendab, et kaobki vahejoon avaliku ja eraelulise vahel ära mis tähendab ühtlasi seda, et, et inimene ei ole enam indiviidi individuaalsus midagi jagamatut ja, ja laiematele üksustele taandamatut. Säärane individuaalsus, nagu ma enne ütlesin, on olnud mõistagi luksus, seda ei ole ka varasematel aegadel kaugeltki kõik nautida saanud. Ja kuna Ühiskond ikkagi püüdleb teatud sellise võrdsustumise või või vähemalt jah, teatud võrdõiguslikkuse poole siis see on ka seda luksust kiputud ära kaotama. Ajakirjandus. Ajakirjanikud peavad seda enesestmõistetavaks näiteks, et et nende inimeste eraelu, kes saavad oma sissetulekut üldisest või maksumaksjate rahast, peaks olema täiesti avalik. Täiesti ajakirjanduse kontrolli all. Ja säärane suhtumine minu meelest oluliselt ei erine. Politsei terrorist. Milan Gunther on oma romaanis olemise talumatu kergus rääkinud ühest tshehhi filosoofist. Hiljem on ta lahti seletanud, et selle prototüüp oli Jaan Prohhega Praha kevadeks täht tähtis figuur keda pärast vene okupatsiooni salapolitsei jälitama hakkas. Ja tol ajal kohtus Jaan prohatška üsna sageli ühe teise tähtsa tissidentliku tegelasega professor Vjatšeslav Tšerniiga, kellega nad võtsid koos napsi ja ajasid juttu. Ja kõik need jutuajamised, mis need kaks tissidentliku intellektuaalid omavahel arutasid, võeti salaja linti. Ja sõbrad tõenäoliselt aimasid seda ja ei hoolinud sellest. Sest nad arvasid, et noh, nad võtsid omaks säärase hoiaku, mis paljudel dissidentide oli, et nad ei pööra tähelepanu järelevalvele. Kuid 71. aastal otsustas politsei salapolitsei neid kahte tegelast diskrediteerida. Ei hakka raadios ette mängima lindistusi, et kumbagi tegelast jah. Häbiväärselt näidata ja neil see peaaegu õnnestuski sest eraviisiliselt räägivad inimesed ju palju selliseid asju, mida nad avalikult ei tee. Me räägime teisi inimesi taga, pilkame sõpru, ropendame vahetevahel teeme nilbeid nalju. Arendame sääraseid pööraseid, mõtteid, mida meil suure auditooriumi ees kunagi pähe ei tulekski. Avaldada ja seda, seda ma arvan, et me teeme kõik. Ma rõhutan veel kord, et selline erinevus avaliku ja eraelu vahel on meie individuaalsuse meie isikuvabaduse aluseks. Seda põhimõtteliselt ju on sellega tegu näiteks ka siis, kui me alatasa kuuleme raadiost uudiseid, kus öeldakse, et tundmatuks jääda sooviv allika sõnul. Sest sellised fraasid näitavad ka seda, et, et poliitikutel on kaks poolt. Ükski professionaalne. Poliitik ei ütle avalikult kõike seda, mida ta räägib eraviisiliselt. No seda on kasulike laiemal publikul teada. Ja mitte oodatagi neilt seda. Ja ma arvan, et poliitikul on ka õigus niiviisi toimida ja sellega tulekski leppida, sest poliitik, kes räägib välja kõik, mida ta mõtleb ei ole poliitik, ta ei ole professionaal selles mõttes. Kuid jah, nagu ma ütlesin, ka lääne ühiskondades ei ole inimese privaatsus enam. Kaugeltki tagatud, mainisin seda feministliku loosungit, privaatne poliitiline mis on eriti mõjukaks osutunud Ameerikas, kus on muutunud just nimelt varemalt sellised eraelu valda kuuluvad asjad, nagu inimese seksuaalelu, abordid. Ka ka tema usutunnistus, nii mis ju uue aja suur saavutus oli, oli see privatiseerida, muuta inimese eraasjaks südametunnistuse asjaks et kõik nad on osutunud nüüd avalikud, avalikud diskussioonide teemaks. Et 60.-te aastate kultuurirevolutsioon Ameerikas ei olnudki niivõrd poliitiline revolutsioon, vaid just püüdlus politiseerida varem kultuuri ja eraelu valda kuuluvaid asju, nagu haridus ka veel. Kõik, mis puudutab inimese vaimu ja eraelu. Ja see on viinud välja noh, niivõrd trastiliste näideteni nagu nagu need Bill Clintoni skandaal mis peaks iga isikuvabadust vabadusest hooliva inimesel hirmujudinad peale ajama, sest isegi see kordas peaaegu täpselt seda, mida Orwell nägi ette oma romaanis 1984, kus kirjeldatakse just nimelt sellist ühiskonda, kus inimese privaatsusele ei ole vähimatki ruumi jäetud kus inimene on kogu aeg selle teleekraani või telescreeni jälgitav ja tal on väga raske leida mingisuguseid urkaid vinisse, kus suur vend tal silma peal ei hoiaks. Ja Clintoni skandaalile eelneval ajal Paar aastat varem sai näiteks kogu maailm teada, kuidas prints Charles avaldas telefonis Kamil paake Paulsile soovi olla pooniks tema sees. Ka seda, see uudis sattus kohe lehte ja linti mängiti raadios ja ajakirjandus nautis seda. Väikse täpsustuse korras peaks siiski ütlema, et, et seal on tohutu erinevus siiski Briti ja Ameerika pressi vahel. Kuigi, kuigi see on nüüd jah, nagu kadumas, sest Inglise ajakirjandus või sopaajakirjandus on selles mõttes ikkagi veel palju hullem kui kui Ameerika ajalehed. Bill Clintoni skandaali püüti vähemalt kuidagi siduda mingisuguste juriidiliste konksudega. Ja sellest seda asja käsitleti pigem seaduserikkumisena, aga see, kuidas hoitakse silma peal kuninglikul perekonnal või teatud staaridel sellele ka säärane õigustus, puudub. Tegemist on protsessiga, millel on väga raske vastu seista, sest kui eraelu puutumatuse tabu hakanud murenema siis ei aita ka suurt enam mingisugused juriidilised meetmed. Kallid kohtuprotsessid selliste ajakirjanike või ajakirjanduse vastu. Ja kui säärane sekkumine inimese eraellu on saanud tavaks reegliks siis õigupoolest tähendabki, et me oleme praegusel ajal jõudmas ajastusse, kus kaalul on see, kas inimene jääb edasi indiviidiks või mitte. See on olnud jah üks mu kinnismõtteid tükk aega ja ma olen selles asjas leidnud mõttekaaslasi sääraste konservatiivse kallakuga intellektuaalide hulgas nagu Milan Kund ära, kes on samu Teid oma Esseedes arendanud. Teisest küljest muidugi räägitakse ja see on nüüd hoopis teine teema. Ühiskonna jätkuvad individualiseerub Mises või individualismi. Kasvus need on nagu ühe mündi kaks külge, et siin nagu vastuolu suurt ei olegi. Ühest küljest jah, need viimaste aastakümnete kaks põhilist revolutsiooni, mis inimeste või vähemalt lääne inimese mentaliteedis on toimunud on toimunud just nimelt suure eneseteostuse individualismi lipu all. Kõigepealt see revolutsioon tuli kahe lainena kõigepealt kuuekümnendatel aastatel väljendusse kultuuri revolutsioonina, mis. Nõutas igale ühele. Õigust olla ta ise ennast teostada kuuletuda ainult oma südametunnistusele, luua ennast, kujundada endast välja ainulaadne indiviid. Aga selle protsessi käigus unustati nagu selline seni individuaalsust määratlev asi nagu privaatsus või häbi-häbitunne mis on ju tõesti vähehaaval murenemas. Sellestki on rääkinud Milang under, kes on meenutanud et kuivõrd raske on juba tänapäeval inimesel sisse elada sajandivahetuse 19. 20. sajandivahetuse mõnedesse novellidesse. Näiteks šnitsler kirjeldab novelli, kus mingisuguse kihlveotulemusena pidi kellelegi kaupmehe tütar ennast teisele Alasti näitama ja lõpetas pärast sõda enesetapuga. Elu säärane säärane süžee tundub tegelikult tänapäeval üsna arusaamatu. Isegi. Ja kui ma mainisin neid kahte revolutsiooni, mis on toimunud viimastel aastakümnetel, siis esimene kultuurirevolutsioon või mis nõutas inimesele õigust olla, olla ta ise mitte lähtuda ette kirjutatud normidest, vaid luua endale ise seadus, mida järgida. Ja teine, teine revolutsioon, mis oli nagu selle edasiarendus või ülekandmine poliitilisse majanduslikes sfääri, toimus kaheksakümnendatel aastatel mis väljendus Tatcherismise ja Ameerikas Reiganismis. Kus see varasem hoiak siis sai konkreetse ühiskondliku kehastuse. Ja hakati. Majanduses väärtustama vaba turgu, ohjeldamatut, konkurentsivõitlust, poliitikas, individuaalsust, vastanduti ametiühingutele, säärastele, muudele ühisühiseluvormidele mingisugustele, arhailistele, sidemetele, mis seni inimesi koos hoidsid. Ja need mõlemad revolutsioonid on tegelikult noh, niivõrd kõikehõlmavad olnud, et nad ei iseloomusta üksnes läänemaailma, vaid vaid toimusid peaaegu noh, väga lühikese faasi nihkena ka selles niinimetatud sotsialismileeris või idablokis. 60.-te aastate kohtan Viivi Luik kunagi ühes intervjuus, mida on hiljem väga palju tsiteeritud rääkinud sellest, kuidas alles siis Nõukogude võim hakkas Eestis kehtima. Et aga ma arvan, et, et see on võib-olla pigem selline pealispindne avaldumine tegelikult ka kuuekümnendatel toimus sarnane sarnane kultuurirevolutsioon, mis seisnes selles, et siis noh, kõige kõige labasemalt öeldes siis, et lapsed ei kuulanud oma vanemate sõna. Et avalikud autoriteedid seati kahtluse alla, kas sa just välja või see väljenduda ka sellises nõu kogulikus või kommunistlikus vormis. Aga, aga põhimõtteliselt. Mulle tundub, et see käivitav tegur või see mootor selle taga oli seesama mis lääneski. Et kuigi pealispindselt erinevused on suured, siis Praha linn 1968, Praha kevad ja, ja Pariis mais 1968 väljendasid mõlemad teatud individualistlikud revolutsiooni. Ja see revolutsioon ei ole kaugeltki lõppenud, sest kui vaadata kas või Nädalalehti ajakirjandus siis üks selline töökindel teema on see, et avas avastatakse kord kvartalis uusi põlvkondi, kes on eelmistest veelgi individualistlik kumad veelgi ainult eneseteostusele püüdlevamad. Veelgi enam on neile iseloomulikuks peetud sellist oma oma individuaalsuse väljendamist. Aga sellise individualismi käigus on privaatsus või eraelu eraelu puutumatuse rõhutamine jäänud kuidagi tagaplaanile sattunud peaaegu ohtu. Ja arvestades seda, et et individualism ei ole midagi sellist, mis oleks kogu aeg olemas olnud. Ei pruugi ka lõputult kesta sest. Need on sellised, kui süüvida ajalukku siis selle individualismi juurte kohta on väga palju igasuguseid spekulatiivseid teooriaid esitatud ja, ja väga raske on nende tõelevastavust hinnata, sest me ei saa minna oma nahast välja 2000 aasta taha. Ja püüda tõsikindlalt rekonstrueerida. Milline oli tollal inimese siseelu? Aga üsna veenvalt on siiski püütud näidata seda näiteks, et vanas Kreekas veel inimene ei olnud indiviid, tema elu toimus Lin riigis, tänaval oma kaaskodanike silme all. Ja veelgi varasemas arhailisest kreeka ühiskonnas, mida kirjeldavad Homerose epased. Et seal neid tõlgendades on leitud, et, et nende epaste kangelastel puudus ka nagu väljaarendatud siseelu. Et nende mõtted ja tunded tulid neisse just nagu väljaspoolt näiteks siis, kui mõni jumal neile Neisse sisenes ja, ja andis neile käsu kuidagi toimida. Et ühesõnaga arhailiste kangelaste tegevus motiivid ei lähtunud nendest enestest vaid, vaid need olid nagu väljaspoolt jumalate kaudu dikteeritud. Sellise nähtuse seletamiseks on isegi Üks Ameerika psühholoog, Chain see seitsmekümnendatel aastatel välja arendanud üsna huvitava teooria, milles ta väidab, et arhailist ühiskonnad, ühiskondade inimesed olid just nagu hallutasineerivad skiso freenikud. Ta püüab seda kuidagi niimoodi põhjendada, et nende aju poolkerade vahel puudus veel selline sujuv kommunikatsioon. Jaa, jaa. Kuskilt ajust lähtuvaid käske võeti just nagu väljaspoolt tulevate korraldustena noh, umbes nii nagu nendes anekdootides sisehäälest, kus sisehääl ütleb kauboile, kuidas ta toimima peab, aga too psühholoogiainson spekuleerinud, et, et enam-vähem nii elasidki arhailised inimesed. Ja nad said oma korraldused oma tegevuseks mitte mitte sellise sisedialoogi sisemise arutluse kaudu, vaid just nagu nagu väljaspoolt sisehääl seda neile dikteeris ja tänapäeva Skizafreenikutele, keda ka sisehääl külastab, et neile, et nad on lihtsalt nagu selles mõttes arhailisemat sorti inimesed, ma ei tea, nüüd kuivõrd-kuivõrd tasub seda teooriat uskuda, aga, aga selle, see on igal juhul omajagu veetlev. Ja selline seesmus või sisemus tekkis, hakkas inimesel välja kujunema. Õhtu õhtumaises maailmas ütleme Kosokates, aga kellel oli oma deemon, kes teda juhtis läbi läbi probleemide, aga seegi oli nagu midagi väljaspoolset ja üheks selliseks oluliseks verstapostiks või sellise sisemise inimese tekkimisel on peetud kristluse tekkimist, aga iseäranis just augu stiinuse teooriaid, kes väljendas seda, et tee jumala juurde kulgeb läbi inimese enda ja kes hakkas esile tõstma tahet kui teatud iseseisvat motiivi mõistuse kõrval. Inimese tegevuse suunajana. Ja hilisemad etapid sellises sellises seesmise inimese tekkimises ja arenemises on juba uuest ajast ajafilosoofiast, kui võtad Deckartja. Aga need protsessid puudutavad nüüd jah, sellist kõige kõrgemat ideede valdkonda, kuid tõenäoliselt nad peegeldavad ka laiemat laiemaid ühiskonnas toimunud muutusi mis. On vähehaaval just tekitanud sellise sisemise privaatse individuaalse inimese. Kuid kui need protsessid ja väga kaugele edasi arenevad siis nagu ikka vastandid kohtavad teineteist. Et võib seegi päädida sellises olukorras, mida on kirjeldanud jah, need kaks 20. sajandi kõige kuulsamat antiutoopiat. Orweleja hooldas Haksli omad, kus inimesed kas on sunniviisiliselt või vabatahtlikult oma individuaalsuse seda ilma jäetud. Ja nendel, nagu puudub erinevus selle välise ja sisemise, privaatse ja avaliku vahel. Kordasime saadet, milles rääkis Märt Väljataga Nagin. Nendeni.