Tere, head klassikaraadio kuulajad, muusika, mida just praegu kuulsite, oli Grand Prix Kupereni F-duur süüdist Imbi Tarum esituses ja sellega algas saade pill, mida mängisid kuningad. Lähima tunni jooksul tuleb juttu klavessiinimängust ja klavessiini test Eestis ning lähenevatest kolmandatest klavessiinipäevadest, mis leiavad aset juba järgmisel nädalal. Minu nimi on Marge-Ly Rookäär. Aasta tagasi kevadel asutas üks grupp vanamuusikasõpru klavessiinimuusika arendamise ja populariseerimise eesmärgil Eesti klavessiinisõprade tsunfti. Tsunfti juhatusse kuuluvad klavessiin eestid Imbi Tarum, Marju riisiga ja Ene Nael ning kaks nendest ene ja Imbi on meil täna stuudios külas. Ja hakatuseks Nad räägivadki, mis siis õieti see klavessiini sõprade tsunft on? Sõnastan siis selline tore ühing, kas me koos klassini sõpradega nägusa ühingu nimetas, ütleb populariseerimine ja tegelane. Kontserdite ja, ja loengute ja kursuste ja kõige sellisega, mis puutub klavessiini ja üldse ajalooliste klahvpillide viljelemisse ja asutasime selle 2001. aasta märtsis, aga aga idee oli juba varem ja tegelikult tegevus võib öelda seal juba varem. Selline hästi tihe aktiivgrupi tegevus. Ja noh, tegevusest võiks veel nimetada siis kontserte, erinevaid sarju. Adamson-Ericu muuseumis, talveaias vanalinna muusikamaja, kamina muusika sarja ja siis on, meil on nüüd suvekursused, kus on osalenud alates väikestest õppuritest, kuni ka täiskasvanud klaveriõpetaja geni ja muidu huvilisteni ja nüüd tuleb kolmandat korda sel suvel suvekursused ja ja nüüd siis korraldame selle suure festivaliga. Nii et tegelikult tegevus toimus juba enne seda, kui te lõpuks moodustasite selle sõpru trendi ja sest et lihtsalt see tuli moodustada, et asjale juriidilist põhja anda ja võimalik, lase korral. Suuremaid üritusi on siis kergem korraldada. Aga tegelikult need sarjad ongi, ongi nagu hooaega läbivad üritused. Aga võib ju öelda, et klavessiini mängijad leiavad rakendust kõikidel festivalidel ei lähe meil ükski vanamuusika festival mööda, ei lähe meil isegi kaasaegseid festivalid möödugus, ei tahetaks kasutada klavessiini ja barokkmuusikat. Et tegelikult on klavessiini mängijad kogu aeg nagu rakenduses. Aga peale nende sarikontserdid on tõesti nagu immilainemites on üks suur ettevõtmine, suveti seal siis suvekursuste näol ja saida alguse täiesti mõttest, et miks mitte kokku koguneda suvel ja püüda siis omavahel omasid, tarkusid, jagada üksteisele ja nii me sõitsime esimesel aastal Viljandimaale Suislepa mõisa. Ja peale ürituse õnnestumist leidsime, et miks mitte jätkata. Ja nii sai ka teine suvi peetud siis juba tovi somoides, mis on Kohila lähedal. Ja nüüd tänu fondide toetusele saab väga hästi ka korraldatud kolmas suvelaager Kasamedi Toiza mõisas. Publikul on päris suur huvi, võib öelda, need on ikka täitsa täis, mis on nendes väikestes toredatest saalidest, mis ma mainisin ja on tekkinud selline vast oma ringkond, aga seal kogu aeg lisandub uusi inimesi, et ma arvan, et need on täiesti niisugune omaette tõsi ja leidnud oma koha, meie kontserdielus ka võib-olla lisada veel meie tegevusest, siis püüame ka selliseid väikseid kursusi selliseid harimismomente teha ka veel lisaks ütleme suvekursustele, et kuule, meil käib siin väljastpoolt esinejaid, et nad siis kas annavad meistrikursuse või tutvustavad näiteks klavessiini korrashoidu. Ja ka seekord suvisel kursusel tuleb Inglismaalt meile eks klassini meister Andri puderson ja kelle juures on ka Peeter Talve õppinud Eesti klavessiinimeister, nii et see järje järjepidevus jätkub. Kui palju on praegu Eestis klavessiin ja mis seisus nad on tal mingisugust ülevaadet? Jah, ülevaade on, kuigi ütleme, et see ei ole veel lõplik ja täielik aga noh, mida me üldse nimetame klavessiin ikesed, kas lind, holmi, tüübi spinatit või ühe manuaalne klavessiin on just nimelt klavessiin või meister meistrivill. Siis Norra meistri pihla nimetame klaasi siis meiste ville, meil on, on kümmekond mis on täiesti arvestatavad ja mis on kontsert elus väga laialdast siis tegevust saanud ka. Aga ütleme, väiksed piletid lindudel muidugi nende veel ju tegelikult kunagi alustati, et kui me vaatame neid muusikaakadeemias ju eriala avati 94. aastal varem? Jah, erialane jah, oli juba õpe küll, jah, aga pill, mille peal tegelikult arvestatavalt mängida võis ja, ja saab siiamaani sai alles aastal 1908 ja nii et see olukord alguses oli ikkagi väga raske. Kuulge, aga tuli kusagilt alata, sest et kui jalga kusagilt ja pole ka põhjust öelda, et me vajame seda pilli. Nii et sellepärast tuli haarata nendes tingimustes, mis oli et pillide hulk ongi just nimelt kasvanud ja tänu teisele klavessiinipäevadele, mis oli 99. aastal, siis sai väga hea vil eesti kontserdisse, samuti Tartu kontserdimajal oma pill, vanalinna muusikamajas on ühe manuaalne klavessiin. Nii see asi on kasvanud, mis seisus need pillid üldiselt on, need kümmekond pillil ongi niimoodi, et tegelikult ta vajab korrashoidu ja remontimist reguleerimist, sest ta reageerib absoluutselt kõikidele ilmatingimustele, seetõttu ei saagi öelda pillanud heas korras, sest võib-olla oli eile niiske ilmaga täna päikseline ilm, mängija, tulevitati, pill ei ole korras, et nii see ju ei ole. Aga muidugi nad vajavad kogu aeg korrashoidu. Ja selle tõttu me seda suvekursust peame just selleks, et koolitada välja või anda nõuandeid pilli korrashoiule. Et kuidas siis hoida teda võimalikult stabiilselt ja mängukorras kõikidele esinejatele ja see muidugi erinevasse klaverimängijatega, et klavessiinimängija peab ise oskama oma pilli hooldada ja ka häälestada. Klaverimängija on harjunud, et ta tuleb pilli taha ja kõik peab olema korras. Ja siis mõtlesin, et mis on nüüd juhtunud, et see ja teine ei tööta või või ei ole hääles kedagi teistega. Klassini mängija peab seda oskama ise teha. See on siis selline selline pill. No räägitakse, klaas, siin on eriti niukene kapriisne ja, ja selline väga peen ja suisa irooniline pill, et tal on väga palju selliseid väikseid nüansse, millest pilli kõla võib muutuda ja, ja ma arvan, et mingi stabiilsus on kõikidel villide ja mingi reageerima kõikidele ilmadele, et see ei ole ainult klassinis, on ka viiulin barokkviiulit, mis vajavad pidevalt juba häälestamist ja lausa lugude ajal, et et see on pilliteed, mis selline oli ja, ja ta lihtsalt vajab kogu aeg kätt juures olemist. Kahtlemata instrumentide areng on läinud sinnapoole, et pildid oleksid võimalikult stabiilsed, võimalikult tehnilised. Aga see on ka millegi arvel, see on sellise huvitava kõlaspektri arvelt. Kui me võtame juba renessanss pille, kui huvitavat tämbrid on nendel pillidel, aga need on täiesti kapriissed mingis mõttes, sest tänapäeva kiire elutempo juures ei taha kulutada aega pilli pidevale sellisele hooldamisele ja, ja sellepärast on, see areng on läinud lihtsalt niimoodi ja muidugi ta on läinud ka kõvaduse suunas. Klaver on ju palju tugevam pill kui klavessiin. Ja, ja praegune tänapäeva muusika on hoopis kõva seda võimendama, et läheks noortele näha, on kostuks. Et noh, selline teine on lihtsalt tendents, mis on toimunud pillidega. Mismoodi te seda piibli hooldude te mõlemad peaksite ju valdama seda, mis see tähendab, et ma hooldan, klavessiin, Teil see hoolitsemine hakkab sellest hetkest, et teada on, et tavaliselt kontserdipaigas seda pilli ei asetse klaver on igast põõsast siis klavessiini veel mitte. Et kõigepealt selle kohaleviimine, et saab siin niimoodi kohale viidud, et tal tükkidega kukuks küljeks detail, jalad ei, laguneks koost. Et see hakkab kõik sellest juba pihta ja siis, kui ta juba seal saalis üleval on siis korrashoid on just nimelt see klahvikäik, et kas iga klahv reageeris su puudutuselejad, et kas need tõmmitsad ja keeled, mida sa seal siis nad kogemata võid purustada, et siis selle jõuad uuesti peale tõmmatud, seal siis tekib nagu töö käigus kõik, kõik see töö. Ma lisaksin, et, et noh, see suur oskus, mida peab oskama mängija on häälestamine ise ja just need metsad, mis tekitavad seda heli, mis tõmbavad keele helisema, kui need purunevad, siis need tuleb ju asendada, muidu ei teki heli. Ja seda peab ikka iga mängija oskama ise teha ja väiksed pisikesed muud detaili niisugused reguleerimised, mis, mis lihtsalt aja käigus ka see vilumus tekkida. Mängija peab seda oskama teha. Kõige ideaalsem on mängida oma isikliku pilliga, kõike mängija tänapäevalgi teevad, et sa lähed oma viiuliga klavessiini ka ongi see komplitseeriklasetani suur, küllaltki. Ja kui on vaja kuskile kaugele minna, siis tuleb kasutada kohalikku pill ja siis ei või kunagi teada, mis korras ta on ja ja kõik pillid on siiski pisut Erineva puudutusega on tugevam, puudutus on nõrgem. Seal võib tulla üllatusi, nii et noh, ideaalne muidugi oma pill. Viimati tulin praegu Soomest ja pidin mängima kotkas ja Lahtis ja. Lahtis oli selline pill, et ma ei saanud ühte klahvi lihtsalt. Ma ei saanud teda tööle, see oli mingi laat, sealt suurest oktavit ja ta keeldus. Ma lihvisin teda, ma võtsin lahtisele, klahvi ei saanud ja lõpuks ma siis vihastasin ja ja tõstsin ülemise rea sealt, kõige lõpus ta oli kolmanda oktavireeni oli sulatas testin sinna selle la koha peale ja, ja see hakkas mängima. Aga õnnetus oli see mõnelised Reena klaase õudselt palju vaja ja siis sinna ilusasti auk, ma ikka püüdsin seda natuke nii palju kui võimalik ümber teha, ma mängisin koos plaks leediga seda lugu. Telemanni lugu oli ja ja see oli niisugune välja kirjutatud partii, et seda see ei olnud, mitte saatepartii, kus saab kõike ümber teha. Aga siis edasi tulid juba sellised lood, kus ei olnud vaja seda ülemist laht. Minul on meeles seigad, kus, kus võib ka mängu ajal puruneda näiteks elektron ja sul on või sa tõmmid, sul on vaja seda klahvi kasutada või siis näiteks eelmisel mängijal on purunenud ja seal on niimoodi, enne lavale astumist antakse märku, et see klahv on katki, tuleb midagi ära vahetada, kui on kahe manuaalne pilsi, on hea, siis? Muidugi, see on selline matemaatika, mis sellel hetkel hakkab, et millist manuaali, kust kohast, mida ma siis kopeldam, mida ma siis tõstan. Selliseid naljakaid seiku on olnud küll lifti jagu närvesööv sest kõik noodid on ikkagi olulised, mis kirja pandud. Kui selle pilliga nüüd peab minema reisima ja ütleme, et tuleb esineda kuskil eestimaa senises kevadiselt jahedus mõisahoones, kui kaua see pill peab seal ennem niimoodi häälestatud või, või noh, niimoodi valmis olema, et ega need kontserdi peale jaga trikke tegema? Ütleks isegi, et ta ei pea olema väga kaua, aga teda tuleb sel juhul paar korda vähemalt häälestada, et kõigepealt häälestada, siis ta natuke muutub, sest et, et see on uus olukord pilli jaoks, kui on, kui on jahe, siis ta tõuseb, see helistik ja keeled hakkavad ikkagi jällegi kokku tõmbuma külmaga ja siis tuleb teda kontrollida rohkem. Aga, ja tihti on muidugi kontserdi ajal see just läheb kuumaks, rahvas tuleb sisse, siis kipub vajuma helistik, sest need keeled on õhukesed reageerivaid väga-väga kiiresti. See muidugi on, on raskendav, häälestamine on ka omaette kunst, et tuleb seda häälestuspulka siia-sinna natuke nihutada, et mitte kohe paika, et siis ta saab juba nagu liigutatud mitmele poole, siis ta nagu jääb paremini. See on väga peen kunst ja kas Eesti klavessiini mängijad kõik oskavad ise oma pilli? Seda kõikide kohta ma ei oska öelda, aga ma arvan, et et lähtudes täiesti iseendast, et see tekib kõik töö käigus. Et niikaua, kui sul on abi kellegilt loota ja ise seda asja ette ei võta, nii kaua sa veel loodad teiste peale ja tol hetkel, kui sa näed, et neid Pean asjaga ise hakkama saama siis hakkad sa seda tegema ja see tuleb kogemustega. Nii et ma arvan, et varem või hiljem jõuavad kõik häälestamiseni ja kõik jõuavad selle reguleerimiseni. Sest see tekib töö käigus, on nagu hästi vajalik. Käsitöö, mille ta ei saa seda kunsti teha, kui palju teie meelest peaks olema Eestis klavessiin, klavessiin ei peaks kogu aeg tassima ühest Eesti nurgast ühest mõisahoonest teise. Kas oleks vajalik, et igas mõisahoones on ta oma paigakene ja tal peale on sihuke liniku gene ja keegi teda ei puutu? Imbi Tarum jääb üsna paarikese, mängib Nendega, võiks olla nüüd küll palju rohkem, kui praegu on, eks seal, suuremates linnades kontserdisaalis või kirikus või muidu sobivas saalis, nii nagu te ütlesite mõisa saalis, miks mõnes kohaski olla oleks natuke kõrgem see olukord, aga samas, kuna me teame, et see pill nõuab hoolitsust ja kui seal ei ole sellist, kes oskab selle pilliga ümber käia, siis teinekord ei ole ka sellest väga suurt kasu, just siis ongi ootamatus, et et lähed seda pilli mängima, aga ta vajaks sellist väikest remonti. Aga Soomes on muidugi tõesti üle 100 klavessiini ja neid on kirikutes, need on õppeasutustes, need on kontserdisaalides, et ja muidugi noh, igal pool Euroopas on tõesti palju, et vaja oleks muidugi rohkem neid seal. Mina arvan, et peaks kindlasti klavessiinimängijal oleks oma pill, siis saab juba asja kuskilt pidi hakata vedama siis kindlasti koolides oleks pillid ja väga head pildid siis kontsertsaalides sest sisse on nagu süsteemne tegevus ikkagi tahab iga mängija minna oma pilliga sest see on see, mille, millega sa harjutad nagu viiuldajad ei lähe kontsertsaal ja ei võta kontsertsaalini, oli tal oma pill kogu aeg käes. Et nii tahakski klavessiinimängija. Ja et seda tegevust kuidagi süstematiseerida, siis just nimelt muusikakoolides näiteks alustada ja siis edasi keskastmetes ja siis lõpuks siis akadeemiasse. Et siis on asjal tulevik. Sul on enne kaasas plaate, kas kuulame vahepeal mõnda, mida sa pakuksid meile? Tsunftitegevuse peale võiks panna nelja klavessiini kontserti kuulama. Missugused on Eestis klavessiinimängu õppimise võimalused? Noh, mina võiksin omalt poolt rääkida siis muusikaakadeemias teine läks siis nagu sellest väiksemate õpetajast muusikaakadeemias siis klavessiini eriala ja lisaks erialatundidele siis on veel passogontiina mäng, see on siis see saade, mida sest väga palju on praktiliselt vaja. Kas on kirjutatud välja bassiliin ja numbrid ja tuleb ise improviseerida, see parema käesaade, see on ju see, mida on vaja kõikides barokk suurvormides. Ja ja üldse noh, väga palju kammerkontserditel ist kõlab ju ansamblimuusikat ja lisaks siis nendele On klavessiini duo selliste erialaainetena siis seal kammeransamblit saab võtta sepassokontiino toimub siis ka koos väikese ansambliga lauljaga, instrumentalist tiga ja muidugi teoreetilised ained, igasugused vanad klahvpillivormid, seminarid ja nii edasi. Ja võib-olla ma võin öelda, et ka sellest keskastmest, et Georg Otsa muusikakoolis on siis samuti praegu klavessiini eriala, seal on ka mõned õpilased sellel erialal ja on tehtud õppeprogrammid, nii et sealt juba tuleb meile õpilasi seal siis õpetab praegu Reinud, et. Siis on, räägid Elleri kool, mis on ka nagu keskastme meie ettevalmistusmuusikaakadeemiale, seal on siis Kaipi õpilane ele Sonn õpetajaks? Jaa, ja veel väiksematele on siis vanalinna muusikakool, kus mina töötan ja ka Marju Riisikamp on õpetajaks. Ongi selline huvitav fakt, et 93. aastal tegelikult Peeter Talve siis valmistas esimese klavessiini võib öelda siis Eesti meistri poolt valmistatud klavessiin. Ja sai see just vanalinna muusikakooli õpetajale Ingrid vooglaiule tema soovil, nagu see siis valmistati. Ja see katsetus siis sattus mingil hetkel vanalinna muusikakooli. Ja seal väikest viisi oli ka klavessiini tegevust alustatud. Ja sellise ametlikum vormitäis sai ta siis 96. aastal, et siis hakkas just algõpetus esimesest klassist peale klavessiiniõpetus. Ja eelmistel klavessiinipäevadel sai siis meie majja ka ühe manuaalne flaami pill mis on ikkagi juba täiesti arvestatav kontsert piliseks väik väikesteks kontsertiteks. Et seal ainult seda tegevust hoogustanud. Kas see väikene õppur diaca, mis asi see klavessiin on, kui ta tuleb seda õppima ja teab? Nii naljakas kui see ka ei ole ja selle selle natukene vaeva. Meil on vanalinna kooli tulevatele lastele esitus kontsert alati pool aastat ja siis ta niimoodi enne sisseastumiskatseid tutvustas kõiki pille, sealhulgas ka klavessiini, et oh, üllatus-üllatus, kui ma olin paar aastat tagasi just vastuvõtukatsetele tuleb laps ütleb, et aga mina tahan klavessiini siis esimest korda sai selgeks, et teab küll filise olla. Teie ise olete mõlemad minu teada ka väljaspool Eestit käinud õppimas. Tõsiselt kursustel, et mitte niisugust pikemat õppimist minul ei olnud omal ajal võimalik, aga lihtsalt praktika kaudu õppinud ei tähenda siiski iseõppija mingis mõttes. Aga neid kursusi on olnud ka siin Eestimaal ja me oleme kõiki neid püüdnud ja väljaspool ka pisut jah. Mina ise ole õppinud just meistrikursustel, mis on siis toimunud Eestis ja, ja olen käinud ka väljaspool. Aga õppimas väljaspool on käinud Kristiina Are Pariisis Elizabeth fuajee õpilane, olnud, siis Kristiina erendi, Kristiina ERR-is on Soomes Sibeliuse akadeemias just. Ja praegu õpib Oksana Potsenko Pariisis konservatooriumis sms pidi juures. Ja marjuvad seal Marivat seal õppis Prantsusmaal, ta ise elab Hispaanias. Tegutseb praegu klavessiinimängijana ja pianoforte mängijana. Missugune on klavessiinimängija selline tavaline elu? Ega ainult selle klassini mänguga ennast ära ei elata. Nii on see ka mitte ainult meil, see on kogu maailmas, nii et tegelikult ka väga kuulsad mängijad tegutsevad õpetajad täna. Et mingi mingi selline pidev töö neil ikkagi on, neid on väga väheseid, kes ennast elatavad ainult kontserttegevuse ja lindistamisega. See peab juba siis tõesti väga kuulus nimi olema ja ilmselt ka hea mana Kerdal olema, kes aitab organiseerida väikesena kontserttegevust. Klavessiini kohta on öeldud, et ta on selline naiselik pill, aga ometi on ka mehi, kes mängivad ja tunnevad seda pilli. Ma arvan, et see on kõikide pillidega enda täpselt sama moodi, et oleneb mis inimene, mis natuurimisest leiab selle pilli hinge ja suudab seda muusikat mõtestada, et maailma mastaabis on väga palju meesmängijaid just nimelt kuulsamad Herla ikkagi mehed jällegi. Aga on Anni ja teisiti ja et ma ei hakka seisukohta võtma, aga tõesti on, mitte mitte ei saa öelda, et naiselik kant pill, saada hooneid toimunud kolme festivali, et siis meil on olnud paralleelselt nii mees- kui naissolist mõlemad väga kuulsad, väga tegutsevad. Enne kui me hakkame rääkima sellest festivalist võib-olla pisut sellest suvekursusest selleaastased suvekursused toimuvad, millele tohis oma isas ja keskendume siis sel korral eelkõige klavessiini korrashoiule. Samuti jätkuvad marjuriidigambi varajase orelimuusika loengud Sis Kristiina Are passo kontiino meistriklass? Jaa, Imbi interpretatsiooni lised siis soovitused ja registreerimisega meil on niimoodi, et kuna meil on hästi tihedalt käiv ringkond ja tänapäeval on ju arvutisüsteem, et seetõttu me oleme kõigepealt enda seast seda infot levitanud, aga kohe-kohe saavad siis valmis ka kuulutused. Sest nüüd võib juba kindlalt öelda, et see asi toimub, sest kultuurkapital on oma õla alla pannud. Ja eilse seisuga ütles ka Briti nõukogu, et ta toetab kindlasti seda üritust. Läheme nüüd festivali juurde ja kahtlemata on ta festival. Toimub isegi üheksa kontserti selle raames nelja päeva jooksul. See on kahtlemata juba päris kena festival. Aeg on siis neljandast seitsmenda aprillini ja põhiline esinemiskoht on meil rüütelkonna hoone. See on siis kunstimuuseumi hoone. Ja kontserdid toimuvad ka muusikaakadeemias Rootsi-Mihkli kirikus ning Tartus ajaloomuuseumi saalis festivalil patroon Mari-Ann Kelam, miks just tema? No me leidsime, et kui on selline suurejooneline festival, nagu me arvame, et meil on et siis on väga uhke, kui sellel on patroon ja patroon on noh, selline nagu. Noh, raske öelda, kas nüüd kaitse kaitsev hing või igatahes on ta selline esindusnimi ja kui tema on nõus seda toetama, siis no neil nagu tore ka sponsoritele ja toetajatele, et Mariann Kelam toetab ka meie festivali ja. Me oleme rõõmsad, et ta oli nõus hakkama meie ürituse patrooniks ja kui ma temaga vestlesin, siis tuli välja, et tal on tegelikult ka vaktsiiniga päris isiklik suhe olnud, et tema õpingute ajal oli tema sõbranna just tegelenud klavessiinimänguga ja ta oli sellega täitsa lähedalt kokku puutunud, nii et päris isiklik kokkupuude ka. Nagu ma ennem siin rääkisime nais ja mees liinides klavessiinimängu puhul siis ka seekord on tõesti meie külalisesineja Nad on prantsus, plandi inverlee, kes sai kuuekümneaastaseks ja kes on tõesti väga suur nimi klavessiinimuusikas. Ja samas Aapo Häkkinen, Soome klavessiinimängija tõesti hästi noor, 26 aastane ja teinud kõrge lennu klavessiini saavutustest. Tema elulugu juba niimoodi reastades tikkisin aukartustunne, et olla nii noor ja olla nii edukas, et see on suur saavutus. Kõigepealt kuulame Aapo Häkkinen esituses William vöödigali arti ja Aapo Häkkinen, nii kontserdid, Tallinnas on siis kõigepealt ema soolokontsert nimetuse all siis Carl Philipp Emanuel Bachi Bachistid ja see on siis neljandal aprillil rüütelkonna pool kaheksa ja samuti esineb ta lõppkontserdil. See on siis seitsmendal aprillil kell viis ja kõrvutame seda ja kõrvutame seda meie Teide siis väliskülalisega plandi inverleega ja tema esituses. Me kuuleme Roobergeri, kaotad ja plandi inverle soolokontsert. Just frubergeria Kuperääni muusikaga on siis viiendal aprillil kell seitse Tartus Ülikooli ajaloomuuseumis ja kuuendal aprillil rüütelkonna hoones pool kaheksa ja samuti esineda ka lõppkontserdil seitsmendal aprillil. Järgmise nädala neljapäevast algab siis klavessiinipäevade festival ja võib-olla räägime natuke täpsemalt, mida see noh, peaaegu pool nädalat kestev festival rest endas sisaldab. Kontserdid on hästi eripalgelised ja püütud andis klavessiini näidata erinevate nurkade alt või nii, võib siis öelda, alustame me siis telemanni muusikaga, mis on kammermuusika kontsert kus kõrvuti klavessiini-le siis esinevat traavers flööti, Viola da gamba Violoon ja abilisteks on meil siis reetur Tõnu Jõesaar ja Imre Heinmaa. Need kõlab siis tele-mani kammermuusika kogumik, Kesserstiitsi musitsi. See kontsert on siis rüütelkonna ja seal siis ka nagu festivali avakontserdiks. Edasi on siis õhtune kontsert Aapo Häkkinen-ilt kus on siis esitusel Carl Philipp Emanuel Bachi muusika ja nagu ta ise nimetab pahistid enda, siis tolle ajastu heliloojad, kes on siis suurelt jaolt saanud mõjutusi just Garfiliplomaanuaelilt. Ja mis on meil siin huvitavat, et klavessiini kõrvale lülitab ka selline vill nagu klavikord. Et pill, mis on samamoodi olnud oluliseks harjutuspilliks ning lavessinistidele kui organistidele ja Aapo Häkkinen, kes oma elu loostab välja. Ta on maailmas esimene, kes lõpetas selle eriala Amsterdamis, et saab olema igal juhul põnev. Kuidas siis seda siis välja tuleb? Reedel on suisa kolm kontserdi ja erinevusi mitmesuguseid kõigepealt On akadeemias kaasaegne klavessiin. Pealkirjaks sai talle pandud võiming Bahia, tuleta. Just Mirjam Tally äsja valminud klavessiini loo pealkirjas viming pahmisemalevassilile ja fonogrammile. Samuti on seal eelmistel klavessiinipäevadel esmaesituses olnud Helena Tulve teos ja samuti Jukka, Tien suu ja, ja Ligeti. Et jälle väga põnev kava ja seda kõike illustreerib veel Ivika Kivi videoinstallatsioonid. Et ma olen selle tegevuse protsessi seisu vaja, olen juba põnevil, et millega see kõik lõpeb esinejateks lisaks meile on ka Sibeliuse akadeemia tudeng Petteri pikk, ka tema esitab siis Lukkadeenzo teoseid. Kolmandate klavessiinipäevade kunstiline juht on Imbi Tarum ja Imbi ise annab kontserdi reedel, viiendal aprillil algusega kell 19 30 rüütelkonna hoones ning Imbi kontsert kannab nime prantsuse päikesekuninga muusika. No eks see üks kuninglik Billy ole, see klavessiin ja kuninga õukonnas oli neid palju neid pille ja kuninglik perekond ise ju tegeles musitseerimisega. Kõikide kaunite kunstidega tegeldi õukonnas intensiivselt. Ja siis saab kuulda selliseid heliloojaid nagu Elizabeth keedulaager siis Amriid, Angla their ja lõiguperaan. Need on nii laiemale publikule tundmatud nimed, aga need on selle ajastu kuulsad klavessiinimuusika ja ka kammermuusika heliloojad. Ja kaastegev on Teele Jõks metsosopran. Temaga koos esitame siis Michel del Åland'i suurele reedele pühendatud antud teose niisugune Lementatsioon, aga prantsuse muusikas see muusika ei ole nii väga kurb, et oma aja stiilis päris ilus muusika. Ja sellel päeval lähed reedel siis ka esimest korda Tallinnast välja. Kontserte Tartus jah, on under Tartu siis Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis, plandiin Verleebisest täpsust, ruber, kirja, kupja, ränimuusikat ja ta on lindistanud tõesti suurel hulgal Kuperanid tõesti, kõik teosed. Nii et see saab olema põnev kogemus tartlastele näha. Straltslannad esitamas prantsuse muusikat jätkub siis järgmisel päeval kell viis Rootsi-Mihkli kirikus, kus esineb Marju Riisikamp ja siin on jälle nii-öelda klavessiin, kõrvutatakse oreliga. Sest Marju on käinud tõesti end täiendamas mitmed-mitmed, suved Steimbritsi Itaalias just orelimuusikat ja varajasest orelimuusikast ja siis oma kontserdil ta just ühendabki nii oreli ja klavessiini. Ja on ta seda kontserdit nimetanud stiilus fantastika. Seitsmeteistkümnenda sajandi muusikas, Saksamaal. Ja õhtul on siis pland, inverlee kontsert rüütelkonna hoones. Sama kavaga, mis tartus, prooberg jagub, pere on ja, ja siis Kuperanist, ma ütleksin niipalju, et ta nendib François Kuperani kui ka loigu pärani meil siis vähem tuntud helilooja muusikat. Et huvitav kõrvutus. Ja jõuamegi festivali viimasesse päeva pühapäeva ja alustame hommikul 12, kus siis on kontsertmeistrid, sellid, õpipoisid ehk nii-öelda meie järelkasv ja tulevased klavessinistid on pandud siis ritta, need esinevad vanalinna muusikakooli Narva maanteemuusikakooli, siis Elleri ja Georg Otsa nimelise muusikakooli, klavessiin Eestiga, nende õpetajad. Kava on hästi kirev. Itaallasi, prantslasi, sakslasi, nii kirevad, kui nad on, ma arvan ka oma mängimises on ka see kava hästi põnev järevatelt. Ja siis festivali lõppkontsert, see on meil suurejooneline koos orkestriga Tallinna barokkorkestriga dirigent Andres Viismanis, Lätist. Temaga on eestlastel palju olnud koos töötanud, muuhulgas ka ise laulja, kontratenor, sihukene, huvitav hääleliik. Kahju, et ka seekord lauljana ei esine. Aga ta on koormeister ja dirigent ja toonud välja barokkoopereid Läti ooperis ka? Jaa, esinevad siis meie külalised pland inverleedema, esitab Bachi partii Ta G-moll. Aapo Häkkinen esitab Carl Philipp Emanuel Bachi kontserdil tee mall. Ja mina esitan Johann Gottfried müütheli kontserdit, see mall nüüd elan elanud Riias ja tegutsenud Balti aladel. Nii et seos Eestiga võib arvata, on täiesti olemas. Ja orkester mängib veel Carl Philipp Emanuel Bachi sümfoonia ka alguseks, nii et selline uhke lõppkontsert klavessiin-il saab mängida kõiksugu muusikat, siis tõesti sealt päikesekuninga õukonnas kuni tänapäeva kaasaegse võib-olla selle vahepealse romantismi kuidagi kõrvale kõrvale hetkeks panna. Jah, see oligi ajastu, kus seda klassini tegelikult ei kasutatud. Et ta hakkas tagasi tulema. Või õieti võiks öelda ääremaadel klassini kasutati küllalt kaua, ma arvan, klassitsism ja kõik see tegelikult oli üks sega, segane aeg, kas klavessiin ja, ja klaveri esimesed vormid olid kõik kõrvuti, nii seda klassitsistliku muusikat saab veel mängida klassiniga. Siis ta leiti uuesti 20. sajandi algupoolel üles. Ja nüüd on kaasaegseid heliloojaid väga kärmed kirjutama klaasiinile ja, ja kas või sellesama festivali raames on ju suisa suisa kaasaegne muusika, võib olla enne kuulame ühe katkendi, sul oli üks plaat? Jah, mul on, on just nimelt seda taustmuusikat mille pani siis kukkust Mirjam Tally. Et siduda seda kaasaegset kõik üheks tervikuks. Viiendal aprillil Eesti Muusikaakadeemia kammersaalis tänu siis kontsert winning, Bach, siis kaasaegne klavessiinimuusika, lisaks Mirjam Tally luule on veel Peeter Vähi introduktsioonia fuuga järeveraans, mis on tõesti siis aastatel 80 78 loodud lood. Samuti Ligeti Angeeran, rokk-Helena Tulve saans kidra, mis oli siis eelmistel klavessiinipäevadel esmaettekandena veel Ligeti continuum ja kontserdi lõpetab Jukkadiensu, kes oli ka osalejaks eelmistel klavessiinipäevadel tema Loodwan tango ja siis kolm etüüdi klavessiini-le ja esitajaks on Petteri Pico, kes on Sibeliuse akadeemia üliõpilane. Ja kõike seda kontserdit seab tervikuks Ivika Kivi videoinstallatsioonid. Kui inimene tahab nüüd saada kaasaegsed klavessiini, siis ta peaks kindlasti tulema just sellele kontsert just just nimelt. Klaasini päevade festivalil on taas järgitud sellist toredat traditsiooni, nagu nüüd viimasel ajal üldse festivalide ja konkursside juures rakendatakse. Lisaks kontserdielule on ka aktiivne õpetusprogramm, siis meistrikursused, külalisesinejad annavad mõlemad meistrikursuse. Kõigepealt annab meistrikursuse pland inverlee ja siis ka Aapo Häkkinen. Nii et meie dressini õppuritel ja huvilistel on võimalus sellest osa võtta ja need kursused on tasuta, nii et kõik on oodatud kuulama. Pillinäitus on ka avatud teil, mis, mis, mis, mille te siis näidud ja kus need Pille näidatakse? Pille näidatakse ka rüütelkonna hoones ja selleks on oma lubaduse andnud siis Eesti pillimeister Peeter Talve. Ta kindlasti toob sinna näitamiseks Enda valmistatud Pille. Ja samuti eksponeeritakse niisiis kontsert olukorras, kui ka siis kontserdieelses olukorras neid pille, mis siis kontsertidel kõlavad. Kuna me oleme ikkagi akadeemia ja rüütelkonna hoones oma aasta kontserttegevust jagamas, siis ja proovid on akadeemias siis ühel hetkel võib-olla majas hästi palju pille ja ühel hetkel võib-olla ainult savaliseks pill. Pillinäitusel võib natukene näppida ka või? Ma arvan küll, et me seda ei keela sinna juurde, vastupidi, et kõik on teretulnud proovima. Nii et klavessiin on nagu ennast istutanud. Ma arvan, et võib öelda küll, nii kui juba seda saab õppida väiksest peale. Samuti on piisavalt suured esinemisvõimalused isegi meie väikses Eestis, nagu ma juba mainisin, barokk, suurteosed ilma klassinitanud läbi sa ei kujuta, et, et me endale misse klaveriga saadaksime. Et seda aga ei kujuta Kristi meie Vivaldi aastaaegadest, kui nimetada kõige populaarsemaid taha tulevaid nimesid, et seal nüüd klaver saadaks. Nii oli sonist, et jaa, muidugi barokkrepertuaar on tohutu, kus siis juba ansamblimängu partnerina on klassini aja aga et ükski asi ei teki tühjale kohale ja kõik, mis siin ilmas toimub, tahab toetamist ja vajab toetamist. Siis ka meie tegevust klavessiinipäevade näol on toetanud Eesti kultuurkapital, hasartmängumaksu nõukogu, Eesti vabariigi kultuuriministeerium maade Ministrite Nõukogu, Tallinna linn, samuti saatkonnad, prantsuse kultuurikeskus ja Soome suursaatkond. Siis koolid nii Eesti Muusikaakadeemia kui vanalinna hariduskolleegium, samuti raadio neli klassikaraadio, kes kõik meie tegevust nagu toetavad Jah, sest lihtsalt entusiasmist ei saa niisuguseid suuri üritusi küll korraldada, tänapäeval igasugu laiali sõjalist toetamist on ja see on muidugi nii ka moraalselt väga, väga meeldiv, kui kui idee leiab toetust MBA ene küsima katuseks seda, keda te ootate sinna klavessiinipäevade stardimaratonile või, või, või suurele peole. Ma arvan, et teretulnud on kõik kellel vähegi muusikahuvi kas tutvuma esimest korda selle toreda pilliga või taaskohtuma juba vana armastatud instrumendiga. Ja välja on öeldud. Ja ma olen sellega päri, et selle, selle pilli kõla on eriline ja ja mõni lihtsalt armub sellesse ja ei suuda sellest enam vabaneda rahast päriselt kunagi. Et, et tehakse seda üheks lemmikinstrumendiks ja ja nii, et miks mitte tulla tutvuma selle pilliga, kes veel ei ole tuttav. Et võiks öelda, et anna sõrm. Nõnda kõnelesid klavessiin-ist ja klavessiini mänginud, kust Imbi Tarum ja Ene Nael. Meeldetuletuseks olgu veel öeldud, et järgmisel nädalal alates neljapäevast toimuvad kolmandad klavessiinipäevad tänase saate toimetaja Marge-Ly Rookäär ja mängis kokku Katrini maadik ning saate lõpumuusika on Georg Philipp Telemanni kontsert number kolm A-duur, mille esitavad Neeme Bunder, Andres Mustonen, Peeter Klaas, Tarmo toomia, Imbi Tarum. Tänan teid kuulamast ja kohtumiseni.