Tere minu nimi on Ülo Vihma ja olen praegu koolitaja konsultant. Õppinud olen ma veel teatrit ja töötanud pikka aega teatris. Aga elu keskperioodil. Loomulikult läbides oma isikliku keskea kriisi muutsin siis oma kutsumuse oma ametit. Täna olema siin kinnismõte tunnis küll mitme kinnismõttega. Kui ma mõtlen sõnale kinnismõte siis kujutan ma ette, et see peaks olema midagi sellist, mis ringleb peas korduvalt ja mis eeldab mingisugust tegevust või mingisugust lahendust. Ja nii kaua, kui seda lahendust ei ole, pöörleb ta peas edasi. Hääl mitme minu päikesekinnismõtted ootavad oma lahendust ja mõnda neist tahaksime teiega jagada. Üsna palju. Räägitakse nüüd uue Eesti vabariigi ajal sellest, et Eesti on kuidagi muust maailmast maha jäänud. Eelkõige peetakse silmas läänemaailma. Sageli võrreldakse meid Soomega. Ja aeg-ajalt kostavad hõisked, et 10 aasta pärast, 20 aasta pärast oleme Soomel järel. Kusjuures. See hõiskamine on siiras usk sellesse, et need lähevad asjad ülesmäge. Jääd, kui me ennast kõvasti pingutame, siis asjad, elu kogu ühiskondlik areng toimub kiiremini. Ma julgen selles natuke kahelda, aga minu jaoks ei olegi olulised need numbrid, kui palju on siis ühiskondlik kogutoodanguga vaadata? Noh, need inimarengu igasuguseid koondeid ja väljavõtteid ja statistikat siis mõnes mõnikord tuleb mul isegi natuke väike hirmujudinad peale, kui ma loen, et põhiliselt hinnatakse riike Nende tarbimishulga järgi. See tähendab, kes mida rohkem toodame, tarbib seda suuremas aus ja uhkusest on nii-öelda esirinnas. Ma väga loodan, et Eesti selles suhtes ei pürgi esirinda. See on minu isiklik kinnismõte. Ja kui mõelda veel sellele, et esirinnas võid olla ju mitut moodi. Näiteks räägitakse praegu ju aktiivselt geeniprojektist kuni sinnamaani, et mõlgutatakse mõtteid inimese kloonimisest. Kas see on asi, millega me tahame olla esirinnas? Mina tunnen, et et see ei ole just eesmärk omaette, eriti kui kuulata härra Metspalu mõtteid, kes üsna tasakaalustatult olles isegi geenitehnoloog mõtleb hoopis praktilisematele asjadele, nagu näiteks tüvirakkude paljundus- või või uute kudede uute elundite loomine selleks, et haigeid inimesi aidata. Ja mõnes mõttes oli ta minu jaoks natuke kainestav see võimaliku ohu teadvustamine ta ühel hetkel, kui me hakkame inimest kloonima, siis võib juhtuda, et inimese inimeste genofond muud vaesemaks, ta muutub ühetaoliseks. Noh, igapäeva niukseid kooli teadmise tasandil. Ma tean seda, et kui lähisugulased saavad järglasi, siis sellest ei tule tavaliselt midagi head. Nii et kui me kõik oleksime ühetaolised, siis tõenäoliselt taandakse üsna kiiret inimkonna hääbumist. Ja see toob mind taas mõtte juurde, et kuidas veel kord tõestada oma väikese eksistentsi vajalikkust maailmale, see, mis poliitikas ära on märksõna all. Väikeriigid on ka tähtsad ja olulised. Eks ikka selle mitmekesisuse ja hea stabiilsuse huvides. Kui nüüd veel mõelda selle esirinnas oleku suhtes, siis. Ainult esirinnas olemise pärast pingutada tundub minu jaoks natuke mõttetu. Näiteks Me võime olla esirinnas ka mingisuguste rekordite mõttes. Vaevalt et meil nüüd kõige kõrgemat torni hakatakse ehitama, aga miks mitte, kui seda mõtet lõpuni arendada, siis me võiksime ehitada keset Eestit maailma kõige kõrgema torni alla sellega esirinnas. Samas me võime oma tahtele vastupidiselt, sõltumata meie tahtest olla esirinnas varsti näiteks töötuse osas. Kas see kõik on see, mida me tegelikult tahame? Ma loodan väga, et et see esirinnas olemine ei muutu eesmärgiks omaette ja ma loodan, et mul endalgi jätkub aega ja tahtmist üle mõelda enda elu seal eesmärgistatud seisukohalt. Et see üks kinnismõte, kui teda nüüd kuidagi kokku sulatada on on see, et minu meelest eesmärk iseenesest ei pühitses abinõu. See tähendab olemine oma igapäevases rikkuses ja mitmekesisuses oma ootamatustega oma üllatustega on midagi minu jaoks rohkemat väärt kui väga sihikindel eesmärgi poole Rihk rühkimine, kus raiutakse metsa ja laastud, lendavad. Üks kinnismõte, mis peas ringi liigub on mõnes mõttes seotud eelmisega. Kas nad mõtted kõik haakuvad kuidagi minu sees üksteisega? Aga see puudutab. Ühte nähtust mille kohta kasutatakse võõrapärast sõna filantroop ja See on siis vabatahtlik annetus kusjuures läänemaailmas. Ta on seal selles suhtes erinevad traditsioonid. Suur eeskuju, mis meil nüüd on? Ameerika Ühendriikides on individuaalne vabatahtlik annetamine väga levinud. Et viimasel ajal on hakatud seal ka rõhutama korporatiivsed annetust. Selle kohta on ilusad sõnad korporant, filanschopi või korporant kiving. Eks nad ole sedasama asja kaks külge. Aga kui me mõtleme sellele, et võiksime Soomele järgi jõuda siis tõenäoliselt ka selle annetuse seisukohalt oleks meil ühtteist õppida. Kas nüüd otseselt järgi jõuda, tõenäoliselt me sinna iialgi ei jõua, sest meie suurused ja võimalused on erinevad. Aga kui unustada just nimelt see järg, jõudmine ühe pulgal olemine, mõelda sellele põhimõttele siis oleks meil üht-teist. Uuesti või teistmoodi teha või täiendada oma olemises. Hiljaaegu oli juttu sellest, kuidas üks Soome noor ärimees annetas raha ühe väikese eesti tüdruku südameoperatsiooniks. Ja Eesti Ekspressis oli tema kohta päris huvitav artikkel. Reporteris. Palju oli seda muu eluolu vahtu ümber, kuidas ta nii palju raha, et ta jõuab mingisuguseid luks, portautosid osta. Kuidas ta ületab sellega loomulikult kiirustasid trahve, kusjuures Soomes kehtib, see oli mulle üllatuseks kehtib printsiip, et kelle sissetulek on suurem, see maksab rohkem trahve. Ma ei tea, kuidas kuidas soomlased sellega ise lepivad, see on omaette küsimus. Sest selle järgi võib arvata, et et inimene, kellel on suurem sissetulek, on suurem süüdlane ükskõik milles. Missugust ülesastumist ta siis ka ei tee teiste ees. Ja selle kohta on ka siin Eesti lehes aeg-ajalt sõna võetud, nüüd seoses samasuguste ideede levikuga. Aga tahaksin hoopis rääkida sellest annetamise traditsioonist. Nimelt seesama Soome noormees, ülirikas raiskab raha enda jaoks, ta elab luksuslikku elu, ta teeb uusi firmasid. Ühesõnaga ta mõnes mõttes pillab, tarbib üle. Samas ta ikkagi andis raha selle Eesti väikse tüdruku operatsiooniks ja sellest artiklist ma lugesin ette, et seda ta tegi tänu traditsioonile. See tähendab, et tema peres oli kombeks. Tema isa oli juba päris jõukas mees ja poeg lihtsalt järgis isa eeskuju ja see järjepidevus. Traditsiooni keskmine edasiandmine on midagi, millest ma arvan meie ühiskonnas suuresti puudu on kõiki nende muutuste tuules. Vaatamata sellele, et et neil oli totalitaarne ühiskond, inimesed elasid selles ühiskonnas tulid toimima igapäevaeluga, kes hästi, kes halvasti samamoodi nagu ma olen ainult kuulnud, kuidas inimesed sõja ajal elasid. Tegid oma igapäevaseid toiminguid, nad isegi armastasid, sõltumata sellest, et ümberingi sajasin pommid ja ja maalikaoses. Nii et see mingisugune järjepidevus isalt pojale, emalt tütrele ja ka risti vastupidi. Isalt tütrele, emalt pojale, ükskõik kuidas mingisuguste väärtuste ja traditsioonide edasiandmine. See on asi, mis mis kaalub sageli üles palju rohkem igasuguseid preemiaid, igasuguseid üksik tippsaavutusi võite. Kuigi ma saan aru, et mõnes mõttes ma räägin vastu ka läänetraditsioonile, kus kangelane on alati kirjutatakse suure tähega ja kuidagi erilise au sees. Ja massid siis juhinduvad joonduvad kangelase järgi. Ma usun, et meie Eestis siin olema kuskil sobivalt ida-lääne vahepeal. Meil on nii ühte kui teist ja Endale luua siis kindlasti loome neid niimoodi, et hakkame esile tooma puudusi. Kas mõne. Eurovisiooni esineja ebaküpsusest või, või mõtte, madalusest või, või mis iganes näidet me püüame välja tuua midagi positiivset midagi, mis toetab ja arendab ja viib meie ühiskondlikku olemist ja head enesetunnet edasi homsesse päeva. Kui Kalev Kesküla kirjutab Ekspress seoreenis või oli see kuskil mujal, aga, aga hiljuti ta kirjutas sellest, et tema tunneb aeg-ajalt, et see Eesti ühiskond, meie olemine on siin kuidagi madal Liivilikult madala musta laega. Et seda kõrgust ei ole. Siis ma püüdsin mõelda, et mis see, mis see kõrguse ruum, mis annab seal kõrguse ei osanud midagi muud targemat välja mõelda kui oma väikese kinnismõtet. Et see ongi sallivus, sallivus lubamine teistel olla sellisena, nagu nad on ja realiseerida ennast ja oma võimeid, mis neile looduse poolt kaasa antud või mida nende arengu käigus on, on nad ise suutnud arendada või neid on kasvatatud. Ja see ongi seesama ette, et me kisu maha, ei kipu kohe alustava, vaid laseme, nagu hiinlased ütlevad, laseme, õitsesid õitseda 100-l lillel või 1000-l lillel. Ja igaüks neist on väärt seda, et et ta õitseks lõhnakse õilmitseks. Ma kujutan ette, et selline sellise eelhäälestuse hoiaku, sellise positiivse suhtumise järjepidev omandamine aitaks meid palju rohkem edasi, kui ükskõik missugune ühekordne rekord. Kinnis. Üks kinnismõte, mis mul aeg-ajalt peas ringleb on seotud minu viimase aja kogemustega koolitajana ja sealjuures õpetajate koolitajana. Aeg-ajalt ma mõtlen, et kes ma küll olen, et ma õpetajaid õpetan. Ja samas ma saan aru, et üks inimene ei suuda kõike teada, nii nagu mina ei tea kõike, nii tõenäoliselt ei diaga õpetajad kõike, mida nad võiksid kasutada oma igapäevatöös. Ja Ma loodan, et midagi nendest koolitustest on inimestele kasuks tulnud. Kuid praegu tahaksin rääkida sellest kinnismõttest, mis on mul välja kujunenud. Paljude õpetajatega kokku puutudes. On tekkinud ettekujutus sellest, kuidas koolielu kus ju praktiliselt kõik meie ühiskonna liikmed läbi käivad, nii või teisiti kuidas seda koolielu kui ühiskonna väikest mudelit, et noh, inimsõbralikumaks muuta arengut, soodustava maks keskkonnaks muuta. Kuidas seal toetada ei jõudnud, lihtsa järelduseni, et et juhtimise seisukohalt vaadates konsultatsiooni seisukohalt vaadates see, kellele peaks tähelepanu suunama koolis ei ole üldse mitte lapsed. Miks nii? Oma muu tegevuse juures ma tean, et sageli teiste abistajad on ise abivajajad. Niisugune abistav sündroom. Et inimene, kes test toetab, peab ise tugev olema. Sama, ma arvan, kehtib ka koolis. Ja väga paljud õpetajad. On ju olukorras, kus nad vajavad ühte või teist tuge suuremal või vähemal määral. Noh, lihtsad põhjused on siin selles, et õpetaja töö on vähetasustatud. Ta lihtsalt teeb seda sisemise motivatsiooniga, pigem kui välimisega, nii näitavad ka need testid, mis õpetajatega teen. Ja teine asi on see, et õpetajad sageli on üsna suures stressis, võib olla seotud palgaga, ei tarvitse olla. Aga seal on palju muid tegureid. Ja üks lihtne tegur muidugi sellest, et koolides on, on stress, eriti suuremates koolides on see lihtne tõde mille taasavastamise üle mulle endale suur heameel. Et väikesel territooriumil väikeses ruumis on palju inimesi kokku surutud. Son rottide katsete peale on kõik ilmekalt. Näinud, et mis see endaga kaasa toob. Täpselt sama on inimühiskonnas, kui me vaatame Jaapanisse või suurlinnadesse. Ja kool kui üks ühiskonnamudel. Aga siis peegeldab seda teatud stressiseisundid, mis on ühiskonnas laiemalt, aga teatud määral kontsentreerib veel seda stress rohkem tänu sellele, et tõepoolest palju inimesi hästi tihedalt üksteisega külg külje kõrval päevad läbi. Ja. Mul tekkis selline mõte, et lihtne esmapilgul lihtne, kuid natuke siiski ressursse nõudev võimalus õpetajaid toetada oleks näiteks igasse kooli korraliku sauna ehitamine. Kolorraliku. Solaariumi tegemine kuna õpetajad on eelkõige naised, siis nende välimuse enda välimuse eest hoolitsemine on nendele ilmselt olulisem kui meestele. Mis iganes, toetaks inimestel seda võimalusd pinget maandada enda eest hoolitseda, aeg-ajalt ka aeg maha võtta. Sest kui kodus seda võimalust ei ole ja palk ei võimalda treeningsaalis käia, siis kus see inimene ennast maandab? Igapäevapraktika sageli ütleb, et ta maandubki ennast laste peal õpilaste peal. Me saaksime ilmselt üsna palju ära teha, kui, kui aitaksime õpetajal oma töö ja elu pingetest paremini vabaneda. Ja kui me suudame seda teha ja õpetajatel mingil muul moel toetada. Väikeste meeste lihtsalt lihtsamate asjadega, mis ei pea tingimata olema palk sest õpetaja on eelkõige sisemiselt motiveeritud. Siis võib loota, et see väike ühiskonnamudel, et see õhkkond seal koolis paraneb, terveneb ja õpetaja, kellel on enda jaoks rohkem aega suudab rohkem energiat, aega ja tähelepanu pöörata ka lastele. Nii et läbi õpetaja toetamise, ma usun, me saame väga palju toetada ka neid lapsi, kes seal koolis on. Üks paradoksaalne kinnismõte on mul seotud. Niinimetatud kriisitööga. Millega ma ise puutusin kokku kõigepealt seoses Estonia katastroofiga? Ja pärast seda? Tänu rootslaste abile hakati Eestis korraldama lastele niinimetatud leinalaagreid. See tähendab suvel nädalaks ajaks kutsuti kokku lapsed kes esialgu Sis Estoniaga seotult olid kaotanud mõne oma lähedastest inimestest. Kas isa, ema, vanaisa, vanaema, õe-venna, ja selle laagri eesmärk oli lastega need kaotusevalu tunded ja mõtted läbi töötada toetada, aidata igapäevaelus paremini toime tulema. Ja, ja lootusega, et ühel hetkel päeval need lapsed tulevad ma sügavast leinast välja, et nad ei jääks ise elu hammasrataste vahele. Et nad ei jääks ise hätta. See töö ei piirdu ainult. Ühe suvenädalaga on välja kujunenud selline formaat, et Ühte gruppi lastega tegeletakse aasta otsa, see tähendab, et ka sügisel ja kevadel tulevad nad lühiajalisse laagrisse ja, ja nii on võimalik nende arengut jälgida ja, ja nendele abiks olla ka pikema aja jooksul. Ta see paradoksaalne mõte on seotud sellega, et ta võib olla, kui seda Estonia katastroof ei oleks olnud. Võib-olla meil midagi sellist ei toimikski tänasel päeval võib-olla ei oleks ka Tallinna kriisiabikeskust ja, ja neid kriisikeskusi mujal Eestis. Või oleks ta kuidagi väiksemas ulatuses ja ja mitte mitte sellisel moel, nagu ta praegu on. Ja, ja see on tõesti nagu kuriparadoks mõelda mõnele paralleelile. Näiteks olen kuulnud mõne arsti kirurgi ütlust, et parim koht õppimiseks ja arenemiseks on sõjaväli. Ei ole paremat materjali kui need sõdurid, haavatud sõdurid, keda ta peab siis seal kiirkorras lõikama. Et see õpetab rohkem kui miski muu. Või et inimkonna niukseid tehnoloogiline areng on toimunud hüppeliselt seotud seotud just sõjaolukordade kriisiolukordadega. Tõenäoliselt ma kehtib see ka siin mingil moel. Ja. Võib-olla võime olla isegi mõnes mõttes tänulikud sellele sellele saatusele et kuigi seda nüüd raske öelda, et see hoopoli liiga ränk kõigi jaoks. Aga, aga ma usun, et on võimalik õppida paljuski sellest raskest olukorrast või hädast kriisist, kuhu me mõnikord satume kas siis suurema hulgana, ühiskonnana, grupina või ka iga inimene üksiti. Ja mul on hirmus hea meel, et, et see laager, lastelaager toimib laste noorte kriisiprogrammi nime all tänase päevani ja mitte enam Estoniaga seotult, sest see on juba kauge sündmus, vaid igapäevaelu toodab. Meile loob meeleolukordi, kus lapsed ja loomulikult täiskasvanud kaotavad enda kõrvalt lähedasi inimesi. Nii et see laager toimub, toimib edasi ta on võidelnud ennast läbi raskuste toimima, elatakse praktiliselt peost suhu. Ja, ja need Miks lapsed kaotavad oma oma lähedasi? On ju meil kõigil teada, kas autoavariid, neid on nii palju või mõned tulekahjud või, või uppumine. Enesetapp. Nii et mõnikord tekib tõesti tunne, et sellega rohkem kokku puutuda, niiviisi sureb nagu kärbseid. Liiga palju. Võiks tunduvalt vähem olla neid raskeid juhtumeid. Ja seda enam hindama neid inimesi, kes püüavad teistele toeks olla. Nüüd et sellist tööd üldse teha, loomulikult vaja ka. Raha. Ja aa, mul on hea meel mõelda. Inimesed, kes kes sellega isegi kaudselt neid on kokku puutunud mingil moel ja on ise heal jõukale järjel hakkavad teadvusse oma sellise töö vajalikkust. Ja ma pean silmas nüüd nagu kriiside laiemalt. Et hakatakse märkama inimesi enda ümber. Ja seda, et kellelgil võib-olla veel raskem kui minul Head näited on siin selles, kuidas. Jõukas firma juht kellel endal on mitu last, võttis vanemad kaotanud lapsed endale kasulasteks ja toetas ka laagrit. Või mõni firmajuht, kes märkab oma töötajad, keda ta hindab oma oskuste ja vilumuste poolest. Ja, ja kui selle töötaja abikaasa näiteks saab surma või jah, ükskõik mis moel. Et ta mõtleb ka sellele, mis võib seal kodus toimuda, kuidas seda peret toetada? Loomulikult selle mõttega, et ka see inimese töövõime säiliks. Niisiis, tulles tagasi nende laste juurde? Laias laastus niisugune kriisi töö püüab hoida, toetada laste töövõimet, kui nii võib öelda ka eelkõige koolis toimetulekut, nende õppimist, tavaline, kuidas lastel hinded lähevad, alla tekivad konfliktid, õpetajatega tõmbavad endasse sõbrasuhted häiritud ja nii edasi ja nii edasi. Nii et selleks, et nad paremini toime tuleks on igatseda auväärne, igasugune seal sellesuunaline pingutus ja sellel suunaline toetus, nii et see väike kinnismõte, et midagi väikest, võib-olla sisuliselt suur nagu ma pean silmas praegu sellise leinalaagri osas või, või ka individuaalnõustamise osas, mis on ju tegelikult kahe inimese kontakt millel ühiskondlikus mastaabis on ju väga väike resonants. Aga ometi sisuliselt selline väike asi võib olla väga-väga suur. Seostub minu eelmise kinnismõttega filontroopiast ja annetusest kui nähtusest. Ja, ja ta on loota, et selliseid natuke avarama pilguga inimesi meie ümber on iga päevaga rohkem. Ja et niimoodi enda lähiümbrust nähes ja seda tajudes ja sellele reageerides. Me suudame oma elu ja oma ühiskonda paremaks muuta. Hetkel ehk viimaseks kinnismõtteks. Tahaksin jagada teiega oma arusaamist meestest. Siin tänases Eestis. Naistest viimasel ajal on üsna palju räägitud. Nägin hiljuti ühte huvitavat filmi, ma arvan, et ma pole tükil ajal nii head eesti filmi dokumentaalfilmi näinud. Meestest paraku eraldi räägitakse vähem ja võib-olla ka sellepärast, et mehed ei kipu endast rääkima. Eriti. On ju ka selline üldine seaduspära, et kui mehel on raske, siis ta erinevalt naisest, tõmbub endasse. Paradoks, et mida raskem tal on, seda rohkem ta endasse tõmbub ja seda raskem tal on. Sest ta ei otsi tuge ega abi, tunneb, et ta peab olema lihtsalt tugev, ta peab ise hakkama saama. Ja võib-olla see tingib olukorra, kus Eesti mehed satuvad harulise vähemusse juba üsna peagi kuskil seal kahe-kolmekümnendal eluaastal. Mehi on vähem kui naisi ja see on pöördumatu protsess, kusjuures ka nende eluiga meeste eluiga on lühem kui naistel. Mingil põhjusel jah, meeste, see stressitaluvus on üldiselt nagu suurem, kui mingisugune sisemine valulävi on madalam, nad on tundlikumad. Võib-olla endalegi aru andmata. Ja see, et meestel on rohkem tööõnnetusi on üldteada see, et mehed teevad rohkem enesetappe, need on, meil on rohkem alkohoolikuid ja nii edasi. Ja südamehaiged. See kõik on niisugune üldine statistika. Kui, kui seda statistikat endast läbi lasta siis üks tekkida üsna lootusetu tunne, et noh, nii on ja nii ilmselt ka jääb. Väike kinnismõte on, et see ei pea nii jääma. Et siin võiks midagi ära teha ja eelkõige mehed ise võib olla naiste toetusel. Nii mõnigi korda. Naised on kõrval need, kes kuidagi mõjutavad ja tõukavad meest astuma mingeid samme, mille peale ta ise ei tule või või ei ole kohe esimesel hetkel valmis. On ka meeste hulgas neid, kes rohkem mõtlevad meheks olemisele mehe rollile soorollile erinevatele arheotüüpsetele külgedele mehes. Mõelda Jungile siis kas olla sõdalane või, või kuningas või maag. Need on mitmed erinevad võimalused ja ilmselt need arhitektuursed rollid ka omas dünaamikas. See, mis noorukis ja noores mehes esiplaanil, see taandub jälle vanemas eas midagi muud tõuseb esiplaanile. Selle kinnismõte, et üks niisugune praktiline Your istub ka minu kogemuses kui ma olen töötanud noorte poistega poistega, kes on meil põhikoolis sageli istuma jäänud, need nad on, nimetatakse probleemseteks lasteks. Ja põhjus on seal hästi palju, miks neil on probleeme, miks õppimine ei lähe, miks käitumisega on käitumine, ei ole nii sotsiaalne, kui just kool või, või ümbruskond tahaks. Ja. See kogemus, mis ma olen saanud, on, et sageli nendel poistel puudub isa kas ta puudub, füüsiliselt võidab, puudub emotsionaalselt ja vaimselt, isegi kui ta on olemas. Ja, ja see tähendab, et neil puudub ka suuresti mingisugune eeskuju, mingisugune tugev soo, rolliline mõjutaja. Ja ega loodus tühja kohta ei salli, nad täidavad selle ise kuidagi. Või nagu nii-öelda kukuvad auku, peavad kõik oma naha peal läbi tegema. Poisid on niuke rahutumad 1000 rohkem tegevust, kui mõelda, et see keskkond, kus nad päevad otsa viibijad siis, kui isa ei ole kodus, on naiselik keskkond, koolis on valdavalt naiselik keskkond. Siis pole ime, et poistel on tõsiseid probleeme. Ma loodan, et et selle mehe rolli igakülgne teadvustamine meie ühiskonnas igas mehes eraldi aitaks meid siin sammukese edasi. Et me vajame õppimisaega, nii nagu Peter tullist ütles, et et meie ühiskond on nii noor, meil pole lihtsalt riikliku ja valitsemise kogemust tume, siis ei usaldage eriti valitsus, sest sest me ei tea, missugune ta on, ta on ju ka lapsekingades ja, ja eksib, ta on alles arengujärgus. Samamoodi eksivad need noored poisid, kellel puudub eeskuju, kes peavad kõike nagu ise leiutama. Puudub traditsioon, selline initsiatsioon, mis on loodusrahvastel, kus poisid võetakse meeste maailma, tutvustatakse neid selle reeglitega ja täiskasvanute maailmaga. Et ainukene, mis meil siin vormiliselt pakkuda annan, sõjavägi. Ja, aga selles suhtes on ju noortel meestel sageli tõrjuv hoiak. Et et sõjavägi, see tähendab tapamasinat ja inimene, kes põhimõtteliselt eirab sellist asja, ei ole sellega nõus, ta ei taha ka sõjaväkke minna. Et see on üks keeruline probleemide pundar. On ilmselt palju võimalikke lahendeid. Minu väike kinnismõte on selles, et et kui me keskendume oma tähelepanujõu ja mingi osa tegevusest selle meheks olemise teadvustamisele ja võimaluste otsimisele alates Norcyaskuse murdeiga tuleb meheks saamine aktiveerub kuni tegelikult aktiivse mehe põlve lõpuni kui eneseteostuse enda otsingute loomulikku protsessi. Et meie elu olemine muutuks paljuski turvalisemaks inimsõbralikumaks. Jaa. Ja annaks meile kõigile, mitte ainult meestele naistele tuge homseks päevaks. Kordasime veebruaris kavas olnud saadet õla vihmaga.