Igal perekonnal on oma lugu, oma mõjude tõekspidamised, mis kanduvad põlvest põlve. Tänane saade heidab pilgu sinkide perekonnalukku kori juhist ja heliloojast, ema Marie singi ning vaimulikust luuletajast ja maalikunstnikust. Isa Peeter singi andekatest poegadest sirgusid tuntud mehed, helilooja Kuldar Sink ja poliitik Tunne Kelam. Millises keskkonnas nad kasvasid, millise pärandi nad ellu kaasa oma vanematelt seda on klassikaraadiokuulajatega jagamas Tunne Kelam. Peeter singi 100. sünniaastapäeva puhul sai Eduard Vilde muuseumi kastellaanimaja galeriis näha Peeter singi mälestusnäitust üle õitsva kanarbikunõmme ning aprilli keskel esitleti sealsamas ka Peeter singi luulekogu taeva varisaates kuuleme seal salvestatud luuletusi, mida esitavad Liina Olmaruga, Indrek Saar minul ja Tõnis Rätsep. Kaia Urbija, Heiki Metliku esituses kuuleme Marie singi laule Peeter singi sõnadel ja kõigepealt laulu vaikses kambris. Tunne Kelam, teie mõlemad vanemad olid loomeinimesed. Kuidas teie mäletate oma lapsepõlvekodu ja oma kontakti vanematega siis? Ta on oma kontakti vanematega vaadatuna klaverijalgade juurest ülespoole. Nimelt meil oli kodus pianiino ühe Eesti meistritöö. Ja minu emal käisid õhtuti lauljat harjutamas ja siis oli minul harjumuseks pugeda ema jalgade juurde. Ja kuulata, mis siis üleval toimus, üleval lauldi ja mängiti klaverit kohe minu pea kohal. Ja see oli hästi mõnus, ma mäletan. Nii, et see muusika tegemine kodus oli igapäevane asi ja ka minu vanemate sünnipäevad möödusid alati põhiliselt kontserdi raames. Ma mäletan, et pakuti küll kohvilauda ja kringel olija tort ja nii edasi aga kuidagi maa, kes oli väga energiline organisaator, mõnikord isegi minu meelest natuke liialt kiirustas külalisi, et nüüd lõpetage kohviga ja nüüd teise tuppa ja kohe hakkab kontsert. Ja ta oli väga hea, et igat inimest praktiliselt panna midagi tegema. Ma mäletan, kuidas me olime sõja ajal neeme kalurikülas siin Tallinnast idas. Ja õige varsti emal oli kaluritest väike ansambel koos, nii et kui nad tulid võrke välja panemast õhtul, siis kogunesid nad Ühe kaluri juurde tema tallu ja oli lauluharjutus, nii et seal pool, kuhu ta läks, seal võrsusid, koorid, ansamblid. Tal oli arvatavasti kümneid soliste, keda ta kas täiesti või osaliselt koolid, kuidas ja keda ta pani laulma, kus ema oli muusikat õppinud. Ema õppis Tallinna konservatooriumis Artur Kapi juhatusel kompositsiooni ja tema lõputööks oli kuratoorium. Pärast Kolgatat, millele minu isa oli teinud sõnad seda oratoorium ei ole veel ette kantud, minu teada. Jama, avastasin ta ema järelejäänud paberite hulgas alles üsna hiljuti. Võib-olla see võib eesti muusika päevade raames veel ettekandmist leida, igatahes praegu on originaalkäsikiri muusikateatri muuseumis. Aga enne seda, Ma ma usun, eks tal oli selline perekondlik traditsioon. Tema isa, kelle nimi oli Mihkel kildemann, oli pärit Vigalast Venemaalt ja töötas köstrikooliõpetajana, nagu tookord oli tavaks. Ja oli väga musikaalne. Nii et tema andis siis oma lastele neid oli kuus last, andis muusikalisi teadmisi. Oli väga nagu räägitakse, väga distsiplineeritud, suure organiseerimisvõimega, aga samal ajal ka range. Ja lõpuks jõudis oma perekonnaga Peterburi kubermangu. See oli enne esimest maailmasõda eestlaste asundusse voolosoovos, kus minu ema perekonna kuuendaja noorima lapsena ka sündis, oli aastal 1910 18. oktoobril. Vanaisa suri detsembris 1918 ainult 50 aasta vanuselt. Ema oli siis kaheksaaastane ja tuli kodusõjamöll. Kus ema juttude järgi nad elasid üle äärmist nälga, nii et ta ikka armastas mulle rääkida, kuidas õhtupalveks ta palus seda, et ta enam üles ei ärkaks. Vaided nagu vanaema talle, kes oli sügavalt usklik inimene, ütles, et selles olukorras, et ärkame üles taevasse ja siis on kõiki meil küll. Imekombel neil õnnestus opteeruda tagasi Eestisse 1921 pärast Tartu rahu. Üks poegadest oli juba hukkunud, selleks saaks nii, et vanaema tuli viie lapsega. Ja kuna nad olid nii vaesed, neil oli küll Tallinnas sugulasi, siis algul elasid nad ühe rikkama sugulase pesuköögis ja vanaema teenis pesu pesemisega leiba. Minu ema kui noorim otsustati paigutada aaspere lastekodusse, mis osutus ka heaks kohaks. Veel aastaid hiljem ma tean, kuidas aaspere lastekodu kasvandikud said omavahel kokku nii paistes, et seal oli väga kena seltskond, väga head kasvatajad. Ja seal minu ema muusikaline anne. Ilmselt avaldus igal juhul 14 aastasena, ta hakkas kohaliku laulukoori juhtima ja astus koorijuhina üles perelaulupäevadel ning aasperes komponeeris koma esimesed laulud. Aga 1926. Siis ta oli 16 aastane, tuli ta Tallinna oma ema juurde. Ta läks lastekasvatajate kursustele. Need olid sellised kristlikud lastekasvatuskursused ja hakkas töötama lasteaednikuna Tallina Sinise Risti Seltsi lasteaias. Ja sellel ja siis abiellumine 1930 minu isaga Peeter Sink. Ja arvatavasti siis nad said kokkuleppele omavahel või ka isa otsustas, et temale aja kõrgemat muusikalist haridust. See oli õige kallis tookord ja ilmselt seotud üsna suurte ohvritega sest mõlema sissetulek oli ülimalt tagasihoidlik, aga siiski ta tuli sellega toime ja 1938 lõpetas siis konservatooriumi. Marje Sink kirjutas ka ise laulusõnu nõndaga laulule valgel ööl. Ja isa õppis hoopis maalikunsti esialgu. Isa õppis maalikunsti või ütleme vist isegi tema põhiline ala oli joonistamine tookord. Tema pärines. Võhma lähedalt Pilistvere kihelkonnast, kus isa Hans rentis hiie talu. See näis olevat üks põline talu. Soomevere külas ja isa oli samuti kõige noorem laps kuuelapselisest perekonnast. Vanaisa oli Aja kohta üsnagi ärgas ja mitmekülgne inimene olevat Soomes käinud kunstaednike kursustel. Siis asutas ka värvimistöökoja. Lisaks talupidamisele. Töötas paar aastat Krimmis enne abiellumist ühe saksa mõisniku aednikuna saatis sealt ajalehele Sakala kaastööd oma muljete kohta Musta mere kaldalt. Ja siis tagasi tulles abiellus. Tema talu oli ka selline hariduskeskus, kus käidi koos ja kui kohalik kool põles, siis lapsed külast kogunesid hiie tallu õpetust saama. Ja mis üks huvitav asi minu isa juttude järgi. Neil oli üsna lähedane vahekord Jüri Filmsiga, kelle talu oli mõned kilomeetrid sealt eemal. Ja mõned korrad, vaat kui Vilms oli tulnud kusagilt kaugelt reisilt, siis oli ta hiie talus peatunud ja ööbinud igal juhul. Vanavanemate ja Vilmsi perekonna hauaplatsid Pilistvere kalmistul on kõrvuti. Ja samuti vanaisa Hans sink. See oli tuttav Johann Köleri ka, kellelt oli saanud inspiratsiooni ja lugupidamise kunsti vastu. Nii et isa lõpetas siis Põltsamaa ministeeriumikooli, mis oli kunagi olnud Aleksandri kool. Ta läks 1916 õppima Tallinna kunsttööstuskooli kus ta õppis põhiliselt Nikolai Triigi juhendusel. Tema õpinguaegseks toakaaslaseks oli Eduard Wiiralt, kellega nad jäid elu lõpuni. Neil oli väga vastastikku sümpatiseerib ja, ja südamlik vahekord, ehkki nende maailmavaated võisid erineda. Kuid mina olen kasvanud. Lapsepõlvekodus, kas kus elutoa seinad oli, alati piirati suur krabüür püha õhtusöömaaeg, mida Wiiralt oli mu isale kinkinud. Nii et see mõju ja see mulje oli meie perekonnas kogu aeg olemas. Ühel hommikul kaob udu. Ülimaiselt on kirgas ilm. Ühel hommikul meri nii selged ja midagi uut näeb silm. Nüüd rannal veel seisan ja vaatan, lained mänglevad kividel, salaaimus on hinges ning ootan, kunas, kuidas ma lähen teel. Mitu sõpra läinud, Bududa üle vete viis parvemees. Kajak lendab ja merel on udu. Nukrust leinan pilvedes. Ühel hommikul udu kaob ja ligineb rannale paat. Siis nad ütlevad, päike paob, ei hommik on jõudnud, vaat ühel hommikul saan pidurõivad. Ranna Leetel jääb argirüü selle mullasse mata võivad tupest, liblik ju väljus nüüd. Ühel hommikul kaob pudu, ülimaiselt on kirgas ilm päikese pärjas, siis näen ma teda, keda unes vaid näinud, siin. Mis oli ema isa põhitegevus sel ajal, kui, kui teie olite Kulderiga lapsed? Võiks öelda jah, seal huvitav küsimus, millel ei ole nii lihtne vastata, aga kui ma püüaksin lihtsalt vastata, siis oli see elu mõtestamine. Sest mulle on üsnagi tugevalt vastu hakanud tänapäeva liigitamine näiteks kas kiriklik muusika või vaimulik kunst omale seal ma mõtlen kasvõi keskajal või isegi hiljem sellist liigitust ju ei eksisteerinud, oli kiriklik kunst, mida me tänapäeval peame selleks käsites käsitles ju kogu elulandis inimese elule mõtte ja suunas teda selle põhisõnumi poole õpetatas, kuidas käituda, kuidas, milliseid eeskujusid võtta. Inimesed ja tookord ei olnud kirjaoskajad enamasti nii, et kunstil ja muusikal oli just selline pedagoogiline roll. Ja eesmärk oli ikkagi see, et nii nagu me Lutsu lugudest loeme toodsai vastuseks, et sinu ülesanne on kanda hoolt oma hinge eest. Tootsile ei olnud kerge see küsimus ja vastuse leidmine kas siduda oma hing nööriga paela või kuidas selle eest hoolt kanda. Minu vanematega sellega tegelesid ja soomule tagantjärgi mõeldes jätnud väga sügava mulje. See tähendab, et nad keskendusid just sellele inimese elu kõige olulisemale küsimusele millele igaüks peab ju enda jaoks vastuse andma, kust maale pärit, mis on minu elu mõte ja eesmärk. Ja kuidas minu elu lõpeb, kuhu ma lähen? Religiooni vastus sellele on, et inimese elu on igavikulised katusega see tähendab inimese hinge. Ja see elu on üks staadium, tema eksistents siis. Aga tähtis staadium, kuna oma valikutega ju oma käitumisega kas nii või naa inimene tegelikult valmistab ette oma võiks öelda siis moodsas terminoloogias pikema perspektiiviga karjääri, oma tõelist tulevikku, mida koi ei söö ja mida rooste rikku. Mõlema pühendumine sellele tegevusele seejuures väga mõtleksin avarates vormides, mis ei tunnistanud kitsast jagunemist üheks või teiseks usu lahuks või kirikuks inimeste liigitamist selle järgi, kuhu nad kuuluvad. See. Oli nende põhitegevus kindlasti. Kusjuures nende anded, nii kunstmuusika, luule teenisid sedasama eesmärki, et jällegi seda eesmärki teha kuidagi kujundlikumaks kaasahaarava maks. Nii et ei maalimine ei luuletamine, ei laulude kirjutamine ei olnud ehk võiks öelda eesmärk omaette. Küll aga oli ta seda enam mõtestatud. Üleõigs kanarbikunõmme. Looklev, liivane ja kitsas tee. Mõni mänd ja kask. Ei ühtki tamme. Ometi kuis kütkestab mind see? Üksi sammun siin all sinitaeva mille sina sujub, üksik pilv. Kuhu rändad, on sul sellist vaeva, mida maitseb tänapäeva põlv? Taamalt rabast tõusvad üles kured kurvalt häälitsedes lendavad üle pea. Rändan, rändan taga muld ja mured. Lendaks kaasa. Isegi ei tea? Nõmme üksindus on värvilt võlux. Õhus hõljub magust hõngu, mee kurbuski siin Dirgastatud iluks. Nagu pühapaika viib see nõmmetee. Õhtul loojeneva päiksekullas muinasmaaks on saanud kurblike nõmm. Siin on mu kudum siin mu kauge kallas milleni vaid mõni üksiksamm Isal oli huvitav tegevus mille eest ta sai ka teatud aastate jooksul palka. See oli reisisekretär, see oli tookordne rahvusvaheline kristlik noorsooliikumine. See e-ehk eesti keelde tõlgituna kristlik püüdlus. Ja ka see oli väga avatud tolle aja kohta võib-olla moderne liikumine, mis jällegi püüdis ületada selliseid uskundade vahelisi jagunemisi ja keskenduda noorte energia elulistele küsimustele, ühendada neid noori. Ning ta oli algul sele c. Kristlike noorteliikumise reisisekretär tar, mis tähendas siis tegelikult rändjutlustajad 20.-te aastate esimesel poolel vähemalt volitada selle juhiks kuni 30.-te aastate esimese pooleni mis tähendas tegelikult mööda Eestit ringi käimist. Ma usun, et Ta on vist minu meelest jutlustanud peaaegu 30 aastat isegi elada saanud 55 aastaseks. Ta alustas juba 20.-te aastate algusest. Ja kindlasti on see erakordselt huvitav kogemus olnud ja viljakas kogemus, sest minu mälestuse järgi toimus täpselt samuti nagu emal inimeste organiseerimine laulmiseks või muusika tegemiseks. Käis kas tuli mõnda tallu või esines kuskil kirikus või palvelas oma jutlustega. Ja niimoodi käis ta läbi praktiliselt kogu Eesti. Siiamaani on huvitaval kombel üsna palju inimesi säilunud, kes teda mäletavad isiklikult? Sellises rollis. Mulle tundub praegu, et ta oli üks inimvaimse pinna kobestaja või ettevalmistaja. Omamoodi kindlasti maa sool või ka igavikuliste väärtuste sool. Nendele nendele stimuleerija nende teadvustamisele. Sest alati on see suur küsimus, et kui mingid muutused toimuvad kas või ühiskondlikult siis miks? Kas? Kas oli juhus või millised eeldused olid juba olemas? Et, et rahvas oma mingit ajaloolist võimalust ära kasutab ja kasutab positiivselt. Ja ka sellele küsimusele, miks 1991 Eesti suutis taas iseseisvuda nii tsiviliseeritult, nii demokraatlikult, nii sallivalt? Sellele küsimusele väga head vastust ei ole. Ka minu üks oletus või intuitsioon, millele ma ei saa muidugi tõendeid tuua on selles, et paljud inimesed tegid aastate jooksul märkamatult tööd lepituse Meie eesti rahvuslikus ideoloogias nii ilusa sõna nagu vennaarm mida Koidula ja nii paljud teised on. Sõnastanud jaa jaa, esile tõstnud selle vennaarmuhuvides, et inimesed saavutaksid parema üksteisemõistmise et nad muudaks oma elu positiivseks, loobuks nii hästi joomisest kui kõigest teistest pahedest. Ja arvatavasti see Need positiivsed päikeselt muutused millega kaasnes alati ka. Lootus lootus isegi kõige hullemates olukordades, et tasub jääda oma tõdede juurde tasub. Mitte alluda võõrale vägivallale ja valele. Tasub uskuda, et paranevad, ma arvan, see selline hoiak pidi olema olemas sadades inimestes, et lõpuks pööre oleks saanud võimalikuks. Ja. Ma vaatan ühte tema luuletust, minu isa luuletust, mis on 20.-te aastate sellise, tema tormi ja tungi aegadel loodud. See on tema üldise, sellise kaunis melanhoolseks või nukravõitu meelelaadi taustal. Tore elujõuline rast, kui ta ütleb, et ei, oleme seisvad lombid ja laukad liig kauaks, kus puhkama jäänud on veed. Ei, oleme mandunud nooruse raugad, meil maailma Viion elavad tõed. Ja ühes teises salmis ta ütleb. Me pisarais palveis on kohutav jõud. See pani mind mõtlema pisarates palvetes võib olla väga suur jõud, mis ei avaldu väliselt raginaga või, või suurte maa lihetena. Aga mis vaikselt, aga järjekindlalt muudab inimesi positiivses suunas. No see eeskuju, mida vanemad mulle on olnud ka selles osas. Kindlasti tunnen ma selle mõju, ehkki usun, et olin üsna varakult juba kaunis iseteadev. Ja ma kuidagi ei tahtnud alluda sellele skeemile, mida paljud head onud ja tädid mulle juba ette kirjutasid, eks sa lähed oma isa jälgides ja saad Kaiutlustaks ja nii edasi. See mulle kuidagi ei meeldinud, ehkki isa mulle meeldis. Kuid see eeskuju, kuidas hoida kinni oma põhimõtetest, kuidas mitte minna alluda just sellele välisele survele. Ta iseendaks ja kuidas kõige selle välise mahasurutuse juures arenes tõeline elu tekkisid kontaktid kümnete, võib-olla isegi sadade inimestega mis olid ehtsad kontaktid, mis kujundasid ehtsaid sõprussidemeid. Ja need sõprussidemed on, nagu ma juba mainisin, aastakümneid kuidagi püsinud. Isegi kui ühte poolt enam ei ole. See on midagi sellist, mis kindlasti oma eeskuju ja mõju avaldab. Ja mu isa oli kindlasti huvitatud ka poliitikast. Üks huvitav teadmine, millal me kunagi sain, oli see, et 20.-te aastate algul ta käis Inglismaal ja kohtus esimese maailmasõjajuhi Inglise peaministri Loi George'iga kes küll enam peaminister ei olnud. Aga ta ütles, et kui ta oli rongiga sõitnud läbi saksa majja sattunud vestlus ühe saksa reisikaaslasega, siis see oli olnud tohutult imestunud, et kuidas teil oli võimalik kohtuda selle suure esimese maailmasõjavõitjaga ja isa vastas väga lihtsalt, et selle tõttu, et meid ühendab sama usk, selgus selgus, et loits ood oli samuti seotud selles sele noorte liikumisega, millega minu isa. Nii et kokkusaamine toimus muidugi sellel pinnal, mitte mingisugusel poliitilisel pinnal. Aga see oli palju tegelikult palju laiem ja palju suurema rahvusvahelise kandepinnaga poliitika. Kuid tema huvi poliitika vastu ja tema rahvusvahelised sidemed olid väga laiad. Ta kuulas pidevalt raadiot võõrkeeltes, eriti sõja ajal ja pärast sõda. Ja tal oli väga palju tuttavaid välismaal, eriti Soomes, Saksamaal ja Rootsis. Ära hääbuda mind, lase ellu, ilmatusse, hallitusel sigineda, pääle meele, varem sõdurina, surra, lahingusse, ohverdades oma veresõjateele. Ükskord elad üks kord sammud läbi elust. Kas sind tabab kõrb või muudab põlluk selle? Kas sind matab öö või enda hingevalust, süütad tähti taeval öösse eksijaile? Elu mugavuste ihka, millest hing vaid rasvuks käsiabivalmis õlgu kandvama, teisi palum, südant leegitsevad ohvrimeelset armutasuks. Kuni põledes, kui küünal läbi kulunud elu hallusesse närbuda mind, ära lase, halan päikest oma viletsasse onni. Hirmutab mind tavalise sureliku tase. Nägemuste vaeselt mööda lastes. Ema tegeles siis peamiselt muusikaga ansamblitega. Milline ta oli iseloomult. Ta oli aktiivne, võib-olla nad olid selles mõttes hea paar et nad täiendasid teineteist ja see kooselu loominguliselt oli erakordselt viljakas, kuivõrd kui inimesed nii hästi teenidest tunnevad, nad teavad juba oma mõtlemist, niiet et minu isa tegi lõi luuletuse ja mõnikord juhtus, et paari tunni päeva jooksul tekkis sellele luuletusel juba meloodia. Paljusid luuletusi ma ei oskagi enda jaoks teisiti kujutella, kui ainult piisistatuna. Ema oli kindlasti aktiivsem pool väliselt, tema temperament oli enne, ta oli energilisem. Ta oli ta niisugune niisugune, nagu peab olema koorijuht. Seal peab inimesi kamandama ja kaasa haarama. Keegi peab olema see, muidu ei tule midagi välja. Ja samal ajal oli ta muidugi oli ta väga tundlik väga loodust armastav. Aga ka? Väga hästi linnakeskkonda sobiv. Ta oli hea seltskondlik suhtleja, kes alati seltskonnas organiseeris inimesi enda ümber või juhatas mingile teemale. Isa oli kõnemees põhiliselt ja kas eeldas aktiivsust, aga natuke teistsugust? Igal juhul. Teda mäletatakse kõnemehena. Võib-olla tuli rohkem intellektuaalne tüüp kes ei püüdnudki erinevalt paljudest Just vaimulikest kõnemeestest mõjutada väga inimeste tundma täid või panna neid nutma või liigutada, vaid kelle argumentatsioon oli pigem intellektuaalset laadi, kes väga loogilised püüdis selgitada. Inimese olukord, aga mis on meie valikud, kuhu üks või teine valik viib? Ja kes sellega saavutas? Ilmselt oma mõju. Kui palju oli ema laule kuulda, kes neid ettekandeid ja ja, ja kas, kas teil oli võimalik kuulata näiteks ema muusikat? Või äärmiselt palju ma kasvasingi selle muusika sees oli võimatu, seda mitte kuulda. Ja ka siis, kui minu isa kogudus soli, evangeeliumi vennastekogudus, soolem Tallinnas pandi 49. aastal kinni siis ema läks algul metodisti kirikusse, siis edasi olevistesse. Aga lisaks sellele näiteks ta aastaid juhtis Kohilas kohaliku koguduse koori ja kasvata sealt palju soliste ja ansambleid. Ja hiljem praktiliselt ta tegutses. Igal pool, kuhu teda kutsuti oma lauljatega, kes talle järgisid, kui see vähegi võimalik, oli. Üks huvitav mälestus mul on veel pärast sõda Võrumaalt kus. Midagi aastatel 46 kuni 48. Isa ja ema korraldasid. Piirkondlikke vaimulikke laulu päevi mis mulle praegu loogilised, kuidagi pähe ei mahu, sellepärast et oli ju nõukogude võim. Ja ometi ma mäletan selgelt, kuidas tuli kokku mitusada inimest, suured ühendkoorid, terve päev, päev toimus niisugune vaimulik laulupidu. Näiteks Laitsnas ma mäleta sellist ja Missos. Nähtavasti ei olnud. Ei olnud nõukogude võim veel jalgu maha saanud ja neil ei olnud iga nähtuse kohta oma kindlaid keeldusid. Ja muidugi ka metsavendlus oli tookord tugev, nii et nad lihtsalt, kui oli tegijaid ja eestvedajaid ja kaasatulijaid, siis nähtavasti lasti sellel kuidagimoodi toimuda. Ma mäletan meie huvitavat kokkusaamist praeguse juba eaka Tallinna pastor ja endise Nõmme koguduse õpetaja Voldemar hiljaga. See esimene kokkupuude oli metsavendade punkris kuskil Misso lähedal, kus ta ennast varjas ja kus mina minu isa tegi temast pastellides portree. Ta oli suure punase habemega tookord et niisugused huvitavad juhtumid leidsid aset, mis jällegi näitab, et ükski aeg ei ole üheülbaline. Igal ajal on võimalik et teha midagi teisiti. Ja kindlasti minu vanemad on sellele teisiti tegemisele alternatiivide otsimisele andnud oma tõuke. Kusagil äike, kusagil päike, kusagil vihma ja kusagil põud. Kellel on ilu, kellel on valu, kellel on nälg? Ja kellel on jõud? Ühel on rõõmud, teise on vaevad. Ühel on põrgu. Teisel on taevad kusagil päev ja kusagil. Kellel on surm ja kellel on arm? Kusagil vaikselt käib jumala tööle. Minu esimene poliitiline õppetund tuli minu ema poolt. Usus oli, oli veel Stalini ajal kui ta oli kodus haige ja valimiskast toodi talle koju. Loomulikult eeldati, et ta tänulikult ja patriotismist õhe õhetades paneb oma sedeli kohe kasti kommunistide ja parteitu bloki kandidaatide toetuseks. Selle asemel tema teatas, et valimised on salajased. Võttis oma sedeli, läks teise tuppa, pani ukse kinni. Mina olin seal teises toas ja tõmbas minu silmade all kandidaadi nime maha. Siis naasis esimesse tuppa ja alles nüüd pani oma sedeli kasti. Tookord oli olukord väga tõsine ja ju palju sosistati, et näiteks valimissedelite on nähtamatu tindiga kirjutatud hääletaja andmed, kõik saadakse teada, kuidas keegi talitas. Ja ometi mu ema seda tegi. Igal juhul selle eeskuju mõjul ei ole maa ükski kord elus hääletanud kommunistide ja parteitute bloki kandidaatide poolt mitte ühtegi korda. Hiljem ma lihtsalt hakkasin nõukogude valimisi boikoteerima. Oli ju selge, et valimistulemusi nii kuni võltsitakse. Ja see eeskuju, et saab ka teisiti. Ja just seda Ma nimetaksingi alternatiivide otsimiseks, mitte tissidentluseks, mis on kuidagi moonutav või mõtleksin negatiivse kõlaga nagu peajoonest kõrvale kaldu ja tegelikult eriti diktatuuride tingimustes. Diktatuur nagu see nõukogude diktatuur oli, mis somseniitsi nii väga hea väljendi järgi tugines kahele sambale. Vägivald ja valekord toetas 11 teinekord teine jale esimest. Nende tingimustes oli alternatiivide otsimine ja ka see, kuidas valest eemale tõmbuda oma praktilises käitumises. Ainukene väljapääs, et inimene sellisena nagu kristlik kirik teda mõistab. Inimene kui jumalik looming oma surematu hingega, mille eest ta vastutust kannab. Et selline inimene säiluks ja areneks. Samm astutud. Ei kaugemale ma enam näe. Ja järgmiseks taas vajan sinu armu abilt. Viid sa mind läbiorust üle kõrge mäe üks puhasi, kui sa vaid oled mulle ligi ei saa mul vastu, sirutab taas helde käe ja pühi valgeid hellalt hirmuhigi. Teeuus uut vajan jõudu päevaks, uuel tee. Nii igal hommikul kui algaks otsast peale. Ei eilses tarnastiad tänaseks veel. Kust oleme oma pea, et juhtijaks ei pääseks, pettis oma meel. Ja mais sattuks märkamatult eksiteele. Praegu tänu teie isa maalinäitusele ja luulekogu avaldamisele ning ema laulude salvestamisel on, on võimalik ütleme, laiemal auditooriumile kas avastada või taasavastada seda, seda loomingut. See tähendab suurt tänuvõlga tänuvõla tasategemise katset, mitte võla maksmist, seda ei suuda kunagi teha. Aga ma olen väga tänulik ja õnnelik, et mul on endal olnud võimalus nii kaua elada. See on küllalt kummaline olla teadlik sellest, et oled oma isa juba 10 aastat üle elanud toored isast vanemaks saanud. Ja see, et nemad tollal aja poliitilistes tingimustes, kus neid nende tegevust maha suruti või vähemalt ignoreeriti Ja kus need praktiliselt jälitati üle kuulati? Et nad selle aja tingimustes ei saanud oma loomingut vabalt avaldada. Ema keeldus tegemast laule, olles heliloojate liidu liige pärast sõda tekstidele, kus oli Stalini nimi. Aga need tekst oli praktiliselt igas laulus. Ta heideti koos mitme teisega seetõttu heliloojate liidust välja. Nii et nende looming ühelt poolt oli allutatud, siis selle eksis eksistentsiaalse sisuteenistusele, teiselt poolt ka represseeritud ja marginaliseeritud. Nüüd on meil vabalt tingimused, kus seda saab meelde tuletada ja nagu ma ütlesin, ma olen väga liigutatud sellest, et nii nende looming kui nende jäetud mulje inimestesse on siiamaani säilinud ja säilinud niivõrd elulisena ja, ja kaunina. Ja alati on põhjust ka tugineda juubelitele. Kuna mu isa sai 30. märtsil käesoleval aastal sajaaastaseks siis oli see võimalus anda välja tema Viies luulekogu. Aga neljandast viiendani on jäänud 40 aastat. Ja ka see neljas luulekogu avaldati. Viis aastat pärast tema surma, kuid mitte Eestis, vaid Torontos kuhu oli saadetud valik tema luuletusi. Niiet ainsat Eestis trükitud luulekogud ilmusid kahekümnendail ja kolmekümnendail aastail. Seetõttu katse anda välja Senisest suurim valik tema luuletusi 20.-te algusest kuni surma aastal 1957 souli minu jaoks väga inspireeriv ja väga suurt rahuldustpakkuv ja veel suuremat rahuldust pakkus see, et tema maalide näitus ja tema luulekogu on võetud nii hästi ja nii suure huviga vastu. Ja muutumemullaks muld millel tallame võtab meid omaks. Lihtsalt suu või oled sa väike omadza põlgust või oled sa päi? Krooni all kuningateadlase pärija vaid peotäis. Mulla tükk aina suur tahab olla teisigi toorit veel suruda alla see peotäis. Tükike mulda sisaldab. Jumala tarkuse ilu, suurum, mõttemeistri töö, võrratu, loovate käte. Sellesse pannud ta jäädava aarde taevase tuule mis ihkata juurde madalas muld, sest maa Saates taeva vari rääkis oma vanematest Marje ja Peeter singist Tunne Kelam Liina Oll maru, Indrek Samuli ja Tõnis Rätsepa esituses. Kuulsime Peeter singi luuletusi, mis olid salvestatud luulekogu taeva vari esitlusel kastellaanimaja galeriis Kaia Urbi jahiki Metliku esituses kõlasid Marie singi laulud Marje ja Peeter singi sõnadel. Saate salvestas Katrin maadike koostas Kersti Inno.