Halliste rahvapilliorkester sai esimese alguse 1960. aasta kaheksandal aprillil kui kutsuti kokku suured mängumehed ja taheti valmistada 1960. aasta laulupeoks. Need mehed tulid siia, vaatasid neid võõraid kandleid, vaatasid võõrast kirja, selli nooti, proovisid ka midagi. Järgmisele proovile ei tulnud neist enam mitte ühtegi. Tolleaegne rahvapilliorkestri juhataja Alfred Kõiv üks kangekaelne mees ja ta kutsus samade pillide juurde Halliste tolleaegse seitsmeklassilise kooli paremaid musikaalsemaid lapsi. Ja tõepoolest, nendega hakkas lugu minema. Algul oli seitse orkestris esimene lugu Tselgeri, Võrumaa pillilugu. Ja edasi terve selle 1960. aasta üldlaulupeol. Repertuaar sai selgeks ja sellises koosseisus sõideti siis Tallinnasse laulupeole. 1961. aasta kevadel Alfred Kõiv elukoha muutuse tõttu sõitis, äratan linasse Teie asusite siis juhataja kohale. Ja olete pidevalt seni ja peab ütlema, et lapsed on optimistid. Nemad uskusid, et ikkagi asi läheb edasi. Kui ma ise oleks kõike seda teadnud, siis ma nii optimist ei oleks olnud. Millist tööd see kõik järgi nõuab? Kooli lõpetamise tagajärjel kaheksandast klassist lahkmat, kõige vanemad, kõige tublimad mänguga, kõige harjunumat pillimehed. Ja paratamatult ka nendele siis viiendast klassist neljandast klassist. Õpetada järjest lisana meil on koolis 100 õpilase ringis vanemad klassid. Orkestris on aga 25 pillimeest siis iga neljas mängija. Peab olema juba sellest koolist mängumees. See oli Halliste rahvapilliorkestrijuhi Heino väikese seatud valss vanaemale. Nüüd aga kuulame, mida on orkestri töökohta öelda. Halliste kooli direktoril. Kõik kogu töö, mida õpetaja koolis teeb ja ka väljaspool kooli peab esmajoones kandma just kasvatuslikku eesmärki. Ja kui võtame juba esimese osa, mis on ta EPLi orkestri täita, see on esteetiline kasvatus, siis selles osas muidugi. On annab muusikaga tegelemine õpilase arenemises väga suure osa. Ja ta on väga nii populaarseks muutunud rahvapill. See meie vana eesti kannel, mida meie esiisad on armastanud, on õpetanud ka meie noori, kes praegusel ajal rohkem armastavat, võib-olla teistsugust muusikat viinud lähemale meie esivanemate armastatud muusik Kalle ja sellega nedele kuumaseks teinud. Teine küsimus võib-olla, mida me ka alati püüame silmas iga koolitöölõigu juures. Et ta oleks ka kasvatuslik mitte ainult esteetilise seisukohast, vaid ka inimese vaimse ja tema mitmekülgse arendamise seisukohast ka sellest. Ma ei saa mööda minna Isamaa, sest see annab väga palju rahvapilliorkestris juba esiteks muusikute tundmaõppimine, sest ma tean, Eino väikene ju väga palju pühendab sellele tähelepanu, et õpetada õigesti klassikute muusikat tundma mõistma. Peale selle annab tema suure panuse õpilaste distsiplineerimine. Nii tõsi kui sega on distsipliinirikkumisi orkestri liikmete poolt selle nelja aasta jooksul, mis mina olen siin olnud, ei ole olnud ja kui ongi väikesed asjad, need lahendatakse tavaliselt orgi orkestri enesekollektiivi poolt üksteise mõjutamise teinud, need on üldse väga väljakujunenud traditsioonid selles osas, kuidas nad 11 mõjutavad nii õppimise distsipliini suhtes. Jaaged orkestrisse, pääsetava teabeõppeedukus korras olema, järelikult orkestrisse pääseda. No on ju omaette võistlusmoment ka, viiakse ju läbi pikaaegne vaatlus, kas õpilane sobib õppimise poolest, kas tal on küllalt järjekindlust õppimiseks, kas tal on korralik käitumine, distsipliinitunne hästi arenenud ja alles siis, kui ta näitab igakülgselt, et ta on suuteline orkestri nõudmistele vastu paneme, siis ta alles võetakse ka teatud katseajaga vastu. Ja mina leian, et niisugune orkester väga oma suure kollektiiviga väga palju on avaldanud head mõju meie nii distsipliini õppeedukuse seisukohast. Ja mis puutub muidugi õpetas endasse siis Hannaks saatus küll igale koolile. Kus õpetaja on nii palju? Püsivust tahtejõudu, visadust, kõike oma tahtmiste ja soovide elluviimiseks ja kui oleks neid muusikuid rohkem niisugusi, eriala entusiaste, siis kindlasti jääks mõnigi sulitemp tegemata ja pahandus olemata. Kas te oskate öelda, kui palju on neid lugusid, mida te olete mänginud? Tõesti raske ütelda neidiga lastejooksul üle 100 vist korjama ja kõik nad lood on tarvis ise olnud seada. Mänginud palju Uno Veenre lugusid, Uno Naissoo seitse rätsepat. Ja seiger ja eriti palju oleme mänginud näiteks toimit veel. Asi on aga selles, et ka need lood. Me oleme pidanud siiski ümber seadma. Selles mõttes, et meie orkestri koosseis on natuke omapärane. Meil on esimene kannel, teine kannel, kolmas kannel, akordion, vilepill ja need on siis põhiliselt viisi meheta neljale viiulit, meilile, klarnetit, selles osas viiuliviisi pillide osas. Meil jääb natuke puudu teisi lugusid, me olime kohapealseid lõbusaid palju seadmata. Ja see seadmine on omas kohas. Tuulik. Lapsed oskavad täpselt ja detailselt mängida siis kui lugude raskus järjest tõuseb. Ja kui ta on just jõupärane ja natuke rohkem. Selle tõttu tuleb kihvt ise iga viisi hääl kirjutada just täpselt nii õpetuslikuks loogilises mõttes. Palju viise just vanu rahvaviise. Ma olen saanud ka Toivo maailma käest. Tema oskab neid, tunneb neid, mängib ette siis me töötleme neid natuke ja siis me saime neid päris orkestrisse. Ja ma ei teagi, võib-olla ta räägiks, kas, kas ja kuidas see töö talle rõõmu pakkunud. Võib-olla kui rõõmu pakkuv klavessiin ei oleks ikka vist on ikka pakkunud vaheldust ajaviidet ja ja asendanud nii mõnegi asja ära. Varemalt sai tegeletud spordikott, kuid siis ütles tervis üles. Ja tervise tõttu enam midagi, nagu jäi, aeg jäi tühjaks, vaba aeg. Ja no siis tänu väikesele, siis ma sain nagu enda teada, midagi nii vahelduseks vaba aja veetmiseks. Ära algul, kui tulin, kui see ettepanek tehti, siis oli nagu vähe võõrastav ka, sellepärast et ikkagi juba aastates mees selle kohta tulla kooli, laste sekka mängima ära ja siis kuidagi kas oskab leida kontakti, nüüd äkki ütleme nii lastega või kuidagi nii, jääb võõraks asija. Aga ei saanud ütelda vist peaaegu esimesest kohtumisest tuli see kontakt ka, kui siiamaani on sedasi läinud, et on nii päris sõbralik vahekord tekkinud ja isegi teinekord nii-ütelda päris nii ära oma kanjokile koolipoisi tunne vahel et ei puudu palju või hakkaks isegi ulakust tegema võib-olla ära, nii et väga lõbus olnud, palju aastaid te olete nüüd siin mänginud, mina olen võrdlemisi vähe veel üle aasta. Vist olen nii lülitajaks aastat. Aga siiski selle, selle ajaga on nii palju edasi läinud, kui ma paremal törts absoluutselt lootigi, no ütleme nii vähe, mis algkooli osas seal sai õpitud või aga siis just viimase talve jooksul on saanud ikka tänu väikesele selle noodiga nii kaugele, et võib praegu isegi võib-olla, et mõni oma niisugune väike helisteoloogial, mis seal tehtud, on pandud ise kirja juba ja nii kaugele läinud see asi. Nii et suur tänu väikesele selle eest ja ma loodan, et kui siin orkester ikka edasi on nad, siis mina ka enda abi igatahes ära. Seda vaja läheb ja tuleb lugusid veel. No kindlasti ei tule. Ma küsiksin, kas te olete nüüd neid viise kogunud või olete te varem juba ka sellele tähelepanu pööranud? Siiski ei saa ütelda, et oleks ekstra temale nii, ütleme tähelepanu pööranud, need lood said õpitud lihtsalt selgeks, mis sai kuuldud, aga mitte mingisugust põhimõtte pärast, et meil neid teadlikult koguda, vaid lihtsalt oma huvides, et pillil lugusid oleks, mängib, tähendab pillil jah, lõõtspillil jah, ja kas on Eestis võetud küsimuse alla ka niisugune asi, nagu on lõõtspillide valmistamine, nagu kunagi tegi omal ajal vanameister deponeid kas on asjaarmastajast, kes neid kasvõi püüavad jäljendada, kuigi talle depolime muidu kanda ei saanud. Täna on, aga siiski suureneks pillide rahvapillide hulk eestlaste seas, sest ta on ikka siiski oma rahva pin ja mitte välissiis. Oleks väga tore, kui saaks ka mõni kirjutaks oma aadressi või kellel on olemas mõni Teppo pill, näiteks kes ise ei ole enam laevu, mees on, vanamees, on mänginud kunagi võib-olla et oleks nõus selle ära müüma, koguni Halliste rahvapilliorkester vastaks tema kahtlematult ära. Oleks ka soov, et rahvamuusikat raadios rohkem esitataks. Eks me kuuleme, võtame linti. Näiteks kanepimansi meni saime ja veel päris mitu motiivi oleme saanud. Ja nyyd Annabelle orkestreerida, seal on kristalliseerunud kõik meie. Minu isa mängis ka väga palju rahvaviise, ta mängis kannelt ja mängis väga mitmesuguseid lõõtsasid. Ma mäletan, neid oli kuus venda, kui nad tulid kokku, siis nad mängisid päris grupiviisilisi. Kõlas nagu terve orkester ise oli väga ilus, väga palju, näiteks laupäeva õhtul see algusmotiiv on Kiisa käest saadud mälestuse järgi. Ja viljelema muidugi peaks mitte ainult risti oma, vaid mängitama peaks ka teiste rahvaste viis ja sellepärast, et rahvaviis see on selle rahva visiitkaart, sellest on näha temal rõõmud, tema mure. Kuidas ta pidu peab, kuidas ta rõõmustab, aga kuidas ta lõbutseb. Orkestris on mänginud Jaan mängimas kokku 83 pillimeest sinna juurde kaks dirigenti, üldarv oleks siis 85, see on siis need mõeldud siis kõik 10 aastat, mis seal üldse mänginud. Nende pillimeeste seas on väga palju neid, kellele tuleb tagasi mõelda. Päris sooja tundega. Nimetaksin endistest pillimeestest näiteks paju, ohime, Paju, Urve Jõgi senta, tõhk Imbi. Ja see nimekiri tuleks väga pikk. Rõõmustavalt palju on ennast pühendanud õpetaja tööle ja kasvataja tööle. Paju Aime töötab Tartu rajooni tähte keskkoolist, teise klassiõpetajana, Paju Urve soodaga sovhoosi lasteaednik. Jõgisenta õpib praegu Viljandi kultuurhariduskoolis ja tõhkimbi, on juba lõpetanud Tallinnas Vento tammunitlejal muusikakooli akordioni erialal ja töötab praegu Viljandi laste muusikakoolis. Akordioniõpetajana. Tunneksime ka huvi selle vastu, kuidas teil see tegelik töö käi. Te olete isiklikult nad kõik õpetanud neid pilli mängima? Jah, peaaegu meil. Väljaõpe käib ka niimoodi, et vanemad pillimehed õpetavad nooremaid, tegelikult esimese noodi nad saavad tundma esimeses klassis, Alglassid orkestris, triangel kas või need on nende hooleks. Kõik see käib noodist. Ja seal nad harjuvad siis täpselt noodirida, silmaga jälgima, täpselt rütmi tajuma. Üldse harjuvad orkestri töötundega. Nii et kui nad viiendasse klassi tulevad, siis peab olema noot täiesti selge. Alates viiendast klassist andis orkestris mängijad viiendast kaheksanda klassini ja neljandast klassist võtame teisel poolaastal õpipoisid kaheksanda klassi õpilaste asemele. Meil on samasugune algklasside orkester ka ülemõisal koolis, sellepärast et nemad tulevad ka meie kooli. Ja see on algklasside laulmisõpetaja Hiinas. Peek on ka väga tubli. Tubli just selles mõttes, et ta õpetab täpselt sama metoodika järgi ja sama põhimõtte järgi kõigepealt noote. Kui üldiselt kollektiivis Me olemegi karjunud, et orkester, meil on nii väga tähtis küsimus üldse koolis ja sellepärast mina kui direktor muidugi meil on kõige suuremad vaevalt majandusküsimus omaste lahendamisega sest paratamatult on vajadus ühe või teise järele ja eriti raskusi on muidugi pillide muretsemisega. Senini on väga suure osa mängib nii täitnud sellest lapsevanemat, kes on ostnud nii suures koguses neid pille, selle eest oleks mitu head autot võinud osta. Aga näete, lapsevanemad siiski tunnevad ka selles suurt rõõmu, et nende lapsed midagi õpivad, oskavad ulakusi jääb vähemaks ja nad on selle kulu kandnud tegelikult koolil. Meil on ju väga vähe pill, on olemas veel kõige pea valutekitavam küsimus olevat Gransportimoraat, tahame sõita siia-sinna igale poole, meid kutsutakse lahkesti aga transpordiküsimusse. Raske lahendada seda Me saame Khanis kalli raha eest. Kui sagedased on orkestri väljasõidud, esinemised, kontserdid, need kutsed on peaaegu iga nädal, ega nendest ei ole peaaegu puudu. Ja alguses, kui ma siia tulin, siis Eino väikene püüdis ikka neid kutseta kõiki, mis esitati kenasti jälgida, ka ikka igale poole sõita. Aga nüüd me oleme ikka aastate jooksul nagu edasi arenenud ja targemaks läinud. Teil on, et ei saa. Sa pead siiski siia sõita ja siis ta läheb piiranud. Aga muidugi need külastusi siia, kaasa arvatud ka igasugust laulupeod ja muud vabaõhukontserdid, mida korraldatakse rajooni ulatuses ja vabariiklikus ulatuses. Aasta läbi. Paarikümne esinemise ümber kindlasti tuleb ära, kui mitte rohkem veel.