Seni. Liblik, tere tulemast raadiosse, tere tulemast rääkima enda uuest albumist järjekorras viiendast sooloplaadist, aga kokku sinu karjääri jooksul 10.-st albumist jess. Kas so plaanid endiselt on paigas, kui ma mäletan, kui sa kusagil ütleme, paar-kolm aastat tagasi saab, visandasid suuliselt. Enda müts, lähi- ja kesktulevikuplaanid ning prioriteedid, millised saavad sinu tulevased albumid olema ja mis on nagu nende keskne kontseptsioon ka, kas vahepeal on plaanid muutunud? Nad muutuvad kogu aeg paraku ja jumal tänatud, et muutuvad, sest muidu see ühel hetkel oled olukorras, kus sa täidad oma 10 aasta tagust plaani. Nüüd oleme olukorras nagu sovjetiliit ühe aastaga plaan ja seda muuta enam ei andnud. Umbes nii ta kukub välja ja kui ainult plaani, siis üritati, plaan esitatakse ületada, et teenida endale boonuspunkte ja teiseks see üritati plaane vähendada, kui ei suudetud täita. Või muidu olid sa vallandatud. Sind ei vallanda keegi, sa oled nüüd viimasel ajal ikka päris kohe üksinda ja soolomuusikuna. Kas eliit enam ei ole? Noh, selles mõttes ei ole teda mõnes mõttes ei ole kunagi nagu olnudki, et sõltub, mida nagu eliidina võtta, et kui võtad edasi nagu järel liitena minusse plaatide taga eksis Vaiko Eplik ja Eliit, siis seda pole selles mõttes kunagi olemas olnud, et liit oli lihtsalt noh, ma mäletan, kui ma päris esimest plaati tegin, siis mul tundus nagu liiga ambitsioonikas ja kuidagi võõrastav Vaiko Epliku nimel välja anda, seda enam, et mul oli ka palju külalisi plaadi peale. Aga mis nii-öelda bändina puudutab siis seda nagu kontserdil improviseerivad eliiti, siis seda ka sellega nagu praegu selles mõttes ei ole ja mõnes mõttes pole teda kunagi olnud, et ta on alati eksisteerinud ainult laval. Et noh, see on niisugune keeruline, teine küsimus ja hetkel teda ei ole kujutise nimi, mulle ka ei meeldi enam. Endalgi väga raske vastata sellele küsimusele. Nimi eliit, me ei lähegi enam sinu viimaste toimetustega kokku. Eliit, nimi see eeldab ikka suuri või keskmise suurusega lavasid ja, ja, ja mitte mingil juhul balti jaama tunnelite, seda kindlasti. Kus sind olla hiljuti nähtud musitseerimas nagu mõni lihtne Ida-Virumaalt Tallinna münte teenima sõitnud, kitarri mängida oskav ja natukene laulev venelane. Nojah, see oli siuke ühe kihlveoga seoses, sattusin sinna sinna esinema, aga kuna see on seotud ühe teise raadiojaama, kas ma ei saa sellest pikemalt hetke rääkida? Teil oli seal mingi mängija, sa kaotasid, ma kaotasin, jah, meil on väike kihlvedu. Iganädalane ja ma kipun kaotama viimasel ajal. Kus oli, et sa teed oma plaadiesitluse Tallinna balti jaama? Jah, minul nurjatu kolleeg Aleksander Ots mulle sellise rõveda ülesande püstitus, et mul tuli seda teha, aga noh, samas ei olnud ka nagu päris ebameeldiv, et ma küll rikkaks kahjuks ei saa, ma lootsin, et ma ikkagi midagi teeninud ka selles esinedes, aga midagi visata ikka ei, ei mitte midagi visatud, ainult pärast tulid mingid mingid tüübid ilmusid kusagilt välja, kes ütles loo kujul juba esitlus, siis jagatakse tasuta plaate ka. Siis mul tuligi paar plaati jagada, et sellesse nagu esitluse nagu nagu tulusid, nagu minu jaoks. Olid hoopis väljaminekud on ja no küllap tänavanurkadel ja tunnelites tuba suuritsemine eeldab vähe teistsuguseid oskusi, kui sinul on. No ma ei tea, no ma arvan, et mul äkki need oskused on ka olemas, aga, aga, aga ma lihtsalt tõenäoliselt ei, ei võtnud piisava tõsidusega seda asja, siis see on ikkagi nagu tõsine töö, sõbrad ikkagi tundide kaupasid passima. Ma olin üks veerand tundi 20 minutit võib olla. Kui me ei suuda. Millal sa plaati mängid, muidu laiemale publikule oleks seda tegelikult juba teinud mõnes mõttes singli esitlus oli assi nimelises uues kohvikukohas, must puudel aga, aga sellega black kätte oli legendaarne New Yorgi geiklubi 60.-te lõpus üks esimesi maailma geiklubisid, aga noh, see selleks minu esitlus tuleb 30. juulil ja ühtlasi ma tähistan seal ka oma kolmekümnendat sünnipäeva. Ja kuna see on veel ka mu 10. nii-öelda täispikk album, siis see on niisugune topelt topeltjuubel ja ja ma selleks ajaks katsun oma uue bändi kokku saada, mille nimi on sinkjat, sünkijad. Ahhaa vaat mis nüüd välja koorus. Sinke sünked, me nägime täna laulu Moona Liisa. Miks Mona lisa naeratab? Ja see on see igavene küsimus, igavene mõistatus, mis on kodumaisesse roki ju valatud. 30 aastat tagasi klassikute ehk ansambli propeller poolt millest sa said inspiratsiooni kirjutada, luues võla. Operatsioon mõnes mõttes nagu selles mõttes ei tulnudki, et nagu meloodia, mis keeldus mu peast lahkumast. Et ma ei, ma ei saanud mitte midagi, tehase jälitas mind nii kaua see põhimeloodia selles laulus, et mul jäänud midagi muud üle, kui ta vormistada nii hästi, kui ma suutsin. Ja see mõnes mõttes kogu selle plaadi sihukene ühtne, ühtne respekt, et need lood on sündinud selles mõttes nagu teistmoodi kui, kui, kui senised mõnes mõttes teadlikult ja mõnes mõttes kogemata. Ja see on ka võib-olla põhjus, miks seda eliiti nii ühel kui ka teisel kujul enam ei ole, on see, et ühel hetkel sul on teistsugused ideed, mis vajavad teistsugust sõiduriista. Et noh, see on umbes nagu Rolls-Royce'i ka ei hakka oma sõprade Sa said oma sõpradel kolida või või et sa või et sa näiteks noh, sa, sa ei taha oma pulmas sõita Puntoga ühesõnaga erinevateks tähtpäevadeks on erinevad. Kostüümis ja erinevate ideede jaoks on vaja erinevaid sõidukeid ja, ja erinevaid koosseise ja, ja seetõttu ma katsun uue bändi kokku. Et selle kogu praegusele tegevusele niisugune üks tähtis aspekt minu jaoks on nagu siukene nagu restart või, või või enda reedefineerimine endale nii-öelda muutmine. Vaiko Eplik, kas sinu uus plaat ongi täpselt mingisugune selline mingi vaheldate millegi vahel sinu nelja esinemise sooloplaadi vahel ja nüüd, mis tulema hakkab midagi? Ma arvan, et pigem pigem seemneplaate oli vaheetapp, et mulle tundub, et see plaat on. Ühest küljest on ta nagu kokkuvõte viimasest kahest aastast, mil ma olen tegelikult tegelenud ainult ühe asjaga muusikaliselt noh, kui nii-öelda välja jätta produtseerimised siin lennad ja Malcolmi ja nii edasi siis. Ma olen tegelenud ainult nii-öelda uue muusika otsimisega. Ma lihtsalt esimese esimese kolme selle nii-öelda eliidi nime kandva plaadiga jõudsin nagu teatud teatud nagu tulemuseni, mis oli minu eesmärk ja pärast kolmandat plaati oli mul nagu valida, kas üritada sama asja nüüd nii-öelda järjest veel lihvitumalt ja lõpuks nagu siis nagu igavamalt nagu teha paratamatult skas ühte asja nagu lõputult nagu lihvima, jääd siis mingil hetkel nagu surnud, see on nagu mingisugune nukk enam ei tähenda mitte midagi. Või Cisco katsed edasi minna. Eelmise plaadi peal ma nagu siis proovisin, kompasin erinevalt neid asju ja nüüd selle plaadiga see plaat on lihtsalt kuidagi niimoodi välja kukkunud, nagu ta on, et Ta kukkus välja mõnes mõttes teistsugune, kui ma tahtsin, teistpidi on ta jällegi kõige lähem nagu sellele, mida ma oma peas nagu kuulajat on nii-öelda minu plaatidest. Mulle endale kõige kõige meeldivam ja senistest ka selles mõttes erinev plaat, et see on ainuke plaat, mida ma suudan ka pärast ilmumist nagu ise hea meelega kuulata. Võib-olla kunagi sellist olukorda olnud, et olen plaadi kallal juba nii pikalt tööd teinud ja kui ta välja tuleb, tavaliselt ma ei taha tõstele mitte midagi kuulda, seda kuulan hea meelega häiri sa saad teda kasutada nagu nagu nagu paremini, kuna seal ei ole tekste, siis ta ei, ta sobib nagu igale poole, sa saad teda ka lihtsalt taustaks kuulata, et sa ei pea temasse nagu süvenema, samas kui sa temale viitsid sisse minna siis nagu hakkab alles nagu õige asi pihta, et ta on selles mõttes teistsugune muusika. Kolm esimest albumit, soolo plaatina eliitnime all, alguses ju olid sinu popplaadid, popmuusika poplaulud, lihtsada salm, salm, refrään, salm, refrään, refrään ja, ja plaatorid olite tegelikult ka täishitt, armastus päästab maailma alates sääre kaver koske kaasa arvatud ja nii edasi ja nii edasi. Eelmisel neljandal soolokal hakkasid sa popist eemalduma ja nüüd uuel plaadil oled sinule omaseks saanud või õigemini sinu kaubamärgiks saanud indi popist veelgi kaugemale läinud kaasa arvatud ka laulude ja sõnalise tekstilise osa ja vokaali osa vähendamine siin plaadi peal on sul rekordiline number instrumentaalpalasid juba eelmisel albumil neli oli ja oli päris korralikult, kui te nüüd on laulud vähemuses. Jah, see on mõnes mõttes nagu nagu möödapääsmatu, sest et ma küll üritasin siin plaadil kõrgelt laulda kõikide lugude peal, enamikes muudes Mikiga laulan aga ilma sõnadeta, sest et tekst oleks olnud nende lugude puhul lihtsalt liig. See oleks tõmmanud tähelepanu kõige tähtsamalt kõrvale ja see on see, mis seal nii-öelda muusikaliselt toimub. Tegelikult Mu jaoks ta nagu põhimõtteliselt on see plaat ka popmuusika. Aga ta selles mõttes seda ei ole, et ta peaks kuulama teistmoodi. Et ta on. Selle selle plaadi juures on nagu natukene mõelda kaaslasele partituuriga temast täis mõnu kätte saada. Ma ei ütle, et sa pead olema muusik või et sa pead nii-öelda olema ise midagi kirjutanud, et sellest nii-öelda täit naudingut saada. Aga see on selline plaat, mis annab ennast kätte ainult siis, kui sa talle natukene aega pühendanud. Ja see on ka võib-olla põhjus, miks ma teda kõige kauem tegin. Popmuusikast ma selles mõttes ei ole eemaldunud, et ma teen teda edasi, aga ma ei tee teda enda nime all. Praegu käib juba töö tegelikult Lenna teise plaadiga ja ka orelipoisi plaati on mul rõõm produtseerida. Aga ise ennast nagu artistina, ma ei noh, see, see, see ei pakuks mulle midagi. Kui ma, kui ma suudaksin tihendiks sama hea plaadi korjanismine, kolmas või minu, teine või minu, esimene, et ma olen mõned read teinud, need plaadid on ka olemas, kes tahab, läheb, kuulab neid ja saab nendest samamoodi rõõmu nagu aga lihtsalt minu enda jaoks on olulised midagi muud. Kui, kui, kui see, mis oli siis, sest ma ise ei ole see, kes ma olin siin minu puhul, kes ma nagu olen põhimõtteliselt algusest saadik olnud nii-öelda noh, mitte küll päris personal Angrata, aga noh, ma olen ikkagi alati olnud opositsioonilised. Mul ei ole nii väiksel turul nagu Eesti minusugused artistid ei ole tegelikult eriti midagi kaotada. Ja selle konkreetse plaadi juures, ega ma alguses mul ei olnud konkreetset plaani, et ta peab tulema, on teistmoodi, et ei ole üldse laule ja nii edasi ma kirjutasin ka väga palju laule selle plaadi peale. Aga kui ma nägin, kui erinev oli vastuvõtt minu viimases plaadile ja näiteks Lenna plaadile. Paratamatult sa hakkad mõtlema, et aga milleks, ma panen selle poplaulu enda plaadi peale, kui ma võin sama hästi lahtiselt lennal seda laulda ja selle asemel, et see kõlab nii-öelda mõnes autos või seda mängib näiteks raadio kaks mingisugune kuu või paar mängivad seda kõik jaamad lasteaia povi poolteist ja see annab mulle ka selles mõttes vabaduse teha siis ise artistina, mida iganes ma soovin ja ja siis oma popi musklit näidata kellelegi teise teenistuses nii-öelda. Ja see sobib mulle. Täna mängime pala, mis on siis üks neist paljudest või, või enamuses olevast instrumentaalmaterjalist. Raja nimi on tants klavessiini ümber ning sa oled selle vanad ühtlasi ka albumi alapealkirjaks. Vaiko Eplik, viies ehk tants klavessiini ümber, millist tantsu seal klassini ümber, nüüd siis sul mingi uus instrument. Tavaliselt satuvad alati hoogu või midagi uut endale soetada ja siis ehitada selle uue pilli ümber oma universumis. Ma just praegu loodan, et ma saan omale tšello, aga noh, see selleks klavessiini kooli tegelikult see lugu, et sellest laulust või loos sai see plaat mõnes mõttes minu jaoks alguse. Naviibisin muusikaliproovidega seoses Tartus ja selle muusikalikontsertmeister on juhtumisi ka üks Eesti hinnatumaid klavessiin iste ele Sonn ja ja nagunii Tartus on siin ööbima Vanemuise teatri külalistemajas, kus on muuseas ka kaks lugu salvestatud selle plaadi jaoks. Siis ma kasutasin võimalust ja tema pere oli piisavalt lahke, et lubada mul ennast üheks ööks sisse seada nende maja klavessiinitoast. Seal oli ka palju head luulet ja siis ma seal veetsin ühe meeldiva öö, panin mikrofonid üles, improviseerin ühe viie-kuue loo jagu erinevaid ideid ja ja lõpuks see neist jäi pinnale. Vaiko, sa oled seda plaati päris kaua teinud ja sa siin ütlesid, et lausa rekordiliselt pika ajaga. Mis tingis siis sellise sellise tavalisest pikema perioodi? Varem on sul laulud ikka väga valmis olnud. Kui sa laule veel kirjutasid endale esitamiseks, sest siin plaadil on palju instrumentaalina ühte neist mängima ka. Et sul on alati üks 100 laulu vahele sahtlist võtta või nii laulud otsas, aga seest seest on instrumentaaljupikese taga, need tulid siis vaevalisemalt. Ei selles mõttes parandavad plaadi hulgas valim on on ka kõige suurem selles mõttes, et siin on ka üks, 70 80 laulu, mille hulgast need lood on valitud. Aga osasid nendest, mis siis nii-öelda ülejaid, kuulettide lenna plaadil osasid kuulate järgmisel lenna plaadil või järgmise lenda plaadil näiteks teatud niisugune kogus laule, mis olid väga siuksed bluusilikult ei läinud absoluutselt kokku selle plaadiga, sest et mõnes mõttes on see ka väga nagu noh, see, ma ei taha, et see kõlaks nii-öelda halvasti, aga see on mõnes mõttes väga valge plaat ta nagu mõnes mõttes väga valge muusika just selles mõttes, et ta on tänapäeva popist selles mõttes kaugele, et tänapäeva pop on väga tugeva nii-öelda Pro mõju ka muusika ja siin on just pigem väga palju sihukest parukatega surnud inimeste nii-öelda kohalolu selle plaadi peal. Et pigem sihukest Euroopa traditsiooni on siin plaadil selles mõttes palju. Kas selline idee tekkiski sul tollel mälestusväärsel ööl klavessiini toas, kus viibisid, ööbisid muusikat, salvestasid? No tegelikult see nii-öelda klassikute nagu küsimus on mind nagu või pigem see nii-öelda Bachi huvi on mind nagu saatnud juba aastaid kes teab mu kolmandat plaati, see oli lugu Hey Sebastien ja põhimõtteliselt ka sellest alates on see, see plaat tegelikult ennast minu peas kogunud. Selle plaadi eesmärk on lihtsalt näidata natuke teistsugust muusikalist mõtlemist, kui on tänapäeva popmuusikas valdav. Et tänapäevane muusika pidanud päevad läbi kuuleme, on väga muljekeskne juba see, et ta läheb järjest valjemaks iga aastaga oma oma nivoolt ja kompresseerituselt näitab seda, et et enam pole tähtsate tailigaid tähtsam mingisugune mulje. Ja, ja mingisugune efektsus, ma tahtsin teha just nimelt plaatimis selles mõttes sellele trendile vastandub, et just nimelt muusika, mis ei avalda nii-öelda muljet, vaid milles on sisu. Ma olen veendunud, et seal õnnestus. Ma olen juba enam-vähem kõigest kirjutanud, mis mul nagu on, on väga nagu kõrvetavalt nagu öelda olnud, et mind huvitaks nagu muusikaga natuke tegeleda. Aga meie nüüd laseme kuulajatel kuulata ühte sinu poolt loodud ja salvestatud huvitavat instrumentaalpala millel on intrigeeriv nimi, džässitapp, džässitapp. Minul tekkis assotsiatsioon kohesel kassitapust, eks ole, sõnademäng missugune, see pole veel kõike, ka džässetapp on ju tegelikult väljend isegi? Jaa Ühe kunagise klubihiti nimi ja raadio kahe džässisaade. No mis nüüd siis sellele pealkirjale nüüd antud juhul siis sinu arvates viitab vä? No eks seda lugu peab ise kuulama, et see raadio kahe saate pealkiri on mind alati muhelema ajanud, et ühest küljest nagu Tšassid apaga kõlab eesti keeles nagu, nagu nende poolt armastatud džässi tapmine. Kuna see on niisugune natuke natuke nagu keel põhjas lugu siis samas jällegi võib siin kohe ära tuua ka minu suure lemmiku Frank Zappa lauset. Džäss ei ole surnud, ainult lõhnab imelikult. Et mul alati džässi kolmanda ka omamoodi suhe man, isegi mingitel perioodidel suhtunud temasse tugeva skepsisega ja avalikult kritiseerima džässi ja aga noh, see on paljuski olnud tingitud ka sellest, et et Eestis nagu ollakse džässis nagu väga imelikul arusaamisel ja, ja paljud džässmuusikud saad endale väga veidrat suhtumist nagu mingite teiste aadressil, kuna nad on õppinud erinevalt popmuusikutest näiteks aga, ja mis seda konkreetset lugu puudutab, siis see on võib-olla üks näide lihtsalt sellest, et ma olen tegelikult selle džässi suunas üha rohkem liikunud ja eriti pärast eelmist Kristjan Randaluga koos teised plaati kooskõla kus ma sain omasest džässigrammist lõplikult üle. Trump vaid oli küll ja ma, ma mingi plokk, ma võin täiesti öelda, et vot popdžässi omal ajal õppinud ka ja ja kuna pidevalt ilmub mingisuguseid artikleid stiilis, et ta on mingi Anne Ermi intervjuud ja siis on tohutu suur pealkirjata Kress ainult džässi õppinud, see jääger rokkija Bobbyga, et nagu see oleks selline nagu noh, niisugune madal ja niisugune noh, niisugune nali, muusika, mida nagu igaüks suudab, et sitega ei suuda palju õppinud džässmuusikat meil enamasti ei suuda nagu aga mitte ühtegi poplugu isegi välja mõelda, kui nende elu sellest sõltuks. Samas nad suhtuvad sellesse muusikasse, üleolekuga, et üleüldse igasugune nagu muusika, žanriline nagu mahategemine see on mulle absoluutselt vastukarva, et ma, ma ei seedi seda mitte üks raas ja õnneks. Ma olen ise ka selles selles mõttes üle saanud, et ei ole minul ka Tšassiga mitte mingit kana kitkuda. Vaiko, mis sul praegu käsil on? Praegu on käsil Lenna uue singli lõpetamine, mis muuseas täna just nimelt ilmubki ja sellest saab nii-öelda täpsemalt rääkida, siis võib-olla juba Lennaga, aga, aga me oleme rääkinud. Meil esimene plaat kukkus hästi välja, oleks mõttekas teha aga teine ja ja on ka siit-sealt tulnud sõnumeid, et et see võiks võib-olla isegi ilmuda ka mujal kui Eestis. Aga lisaks sellele veel just praegu on suurema hoo sisse saanud orelipoisi järgmise albumi produtseerimine, mis ilmub sügisel. Ja mis sisaldab ka seda meie esimest nii-öelda Jaaniga täiesti noh, täismahus nii-öelda koostööna valminud seda laiali ilu. Kas ma sain, Mul oli au seda lugu Aranžeerida, kuigi Jaanil oli juba põhimõtteliselt ka nii-öelda kõik Aranžeerimist tähtsamad elemendid paigased. Aga, aga see, see on tööst ja nipet-näpet, üht-teist veel vaikselt. Teen. Sa oled oma poplaulud kõik siis teistele andnud, teistele teinud, nüüd viimasel ajal. No see on, see on nagu mõtekam ja see on nagu mulle selles mõttes ka endale huvitava ma saan nagu keskenduda sellele, mis mulle kõige rohkem huvi, pakkumise produtseerimine, see heliline külg. Ja see on ka võib-olla see, mis mul selles mõttes nagu hästi välja kukub, et ma nagu tajusin Ühel hetkel, et minu arust on nagu kõik tüdinenud, noh selles mõttes, et tuleb jälle Eplik hakkab oma soigumisega pihta jälle mingi ta jälle mingisugune armastus ja mingisugune kuradi suvi ja mingisugune noh ma ei tea, mis, et noh, see on paratamatu, et sa võid ükskõik kui hea olla, aga ühel hetkel eriti nagu riigis, kus on võib-olla napilt miljon inimest, kes sinuga ühte keelt räägib. Noh sa tüütad kõik ära, twitteris ennast ka ära ja siis on hea, kui on ühel hetkel olemas näiteks Lenna, kuurmaa, kellel kõik see olemas, millest inimesed kunagi nii-öelda ära etüüdi, aga kellel pole laule. Et mul üks sõber narris mind, et Vaiko tuleks, sündisid valesse kehasse? Lenna kehasse sündinud, siis oleks nagu täiuslik kõik, noh siis ei oleks mitte millegipärast, aga ma ei ole ise ei osanud selle kohta midagi kosta. Noh, mõni inimene, ma olen täiesti veendunud nimesid ei viitsi hakata nüüd välja fantaseerima ka mõelnud, et miks ma ei ole sündinud. Kindel kohe. Ei tea jah, ei oska kuidagi kommenteerida, mitte nende hammastega naerma. Ometi käia, aga nüüd eks selle jutu tõestuseks või ümberlükkamiseks. No aga erandid kinnitavad alati reeglite, selline trafaretne väljend on kehtinud aastasadu. On sul siin need kohe käepärast, üks laul, mida mängime ja millel on tüüpiline poplaulu pealkiri mida Lenna võiks küll lauldagi soolasem kui sool, eks ole, siin otsid siit mingit romantilist allteksti, leiad ka kohe. Seda küll jah. Aga see on üks nendest kahest päris nii-öelda laulust albumil tegelikult siin tekstiga lugusid on kolm, aga aga nad just pöördumatult soojaga, mis on plaadi üks eelviimane lugu, moodustasid kena paari, mis nagu sobisi ja ma ei tahtnud teha seda uut plaati, sellist, et nagunii-öelda vanadele fännidele, kellel oli niisugune, võib olla Harry ka lood on, on meeldinud, et me ikka nagu päris pikalt saata, et mulle endale ei meeldi, kui mõni minu vana lemmikmeheks teeb siukse albumi, kus ta oma oma nii-öelda tugevused on ära kulunud. Ta oli ainult nii-öelda võtab riske. Et amet on omal ajal mind tohutult tüütas see, et miks reidi teeb keskperat tehnot, kui nad võiksid teha nagunii häid laule, et noh võib-olla selles mõttes nagu sarnane värk. Riidejuust laadsele meeldib. Ma ei ole kuulanud, ma olen kuulnud, et see pidi olema väga hea, ma tean, et mul näiteks jalis helistaja ütles, et kas oled kuulnud seal nii võimas nende parim album. Aga ma eriti ei kuula tänavast mõjus eriti nagu. Ei. Ma ei tea, need, mida ma kuulsin, need mulle tundus, et nad ikkagi nagu nii helilised, et nad ei. Nii et mulle nagu kõige rohkem pinget pakub sihuke muusika, mis ka siis, kui juhe välja tõmmatakse, seinast kõlbab kuulata, mitte et ma oleksin siin nii-öelda kritiseeriks Reidühedi või noh mida iganes, aga see ei paku mulle mind, mind sellega ei, ei püüa, et sa paned asjad huvitavalt kõlama. Millal ja kus sind elusana näha saab, esitamas neid kahteteist, uut Polavusi. Ega varem ei saagi kui 30. juulil põhuteatris, kui on selle plaadi nii öelda ametlik esitluspidu ja ühtlasi võivad ikka lilled ja kingitused kaasa võtta, sest et ma olen 30 selline tähtpäev ja. Vinüül ilmub seal, mis on siis nii-öelda minu sünnipäevakink endale aga siuke sünnipäevakink, mida siis teised saavad osta endale jälle ehk siis teistpidi. Keeruliseks. Vaiko Eplik kui jääde, Kristjan Randaluga salvestamise lõpetasite ja mille järel siis ilmus väga põnev, hästi laheda, õudselt kihvti saundiga ma ei ole saavutusele juustu ütelda, seda lausa jahmatavalt hea saundiga. Kontsert, heri plaat siis, mis olite, ütleme, viimased sõnade ja leppisite midagi tulevikuks koguga. Tegelikult Christian pidi tulema ka mul selle plaadi peale mängima, aga ühel hetkel ma avastasin, et ma panin mingid tema trikid kõrva taha, täiesti häbematult kasutasin paaris loos nagu temalt nii-öelda kõrva taha pandud trikke ja kuna ta nii harva Eestis, siis see oleks väga keeruliseks läinud. Aga, ja noh, mul oli seal väga-väga oluline kogemus koostöö temaga, sest et noh ühest küljest, kui keegi on noh, nii kõrgelt haritud rahvusvaheline pianist juba teist põlve pianist, kuna ta vanemad on mõlemad professorid. Ja, ja ta ühel hetkel helistab sulle, et tervist, et mina olen see, see, ma kuulsin su plaat ja Anyydnikat, ma tahan mängida minu jaoks täielik šokk. Et üldse midagi juhtuda, sest et noh, üldiselt nii palju kui mina olen kokku puutunud kas klassikaliste või või džässmuusikutega, tema on nii-öelda mõlemad, kuna ta mängib, ühtlasi võib improviseerida nii-öelda seitse neljandikku taktimõõdus, ükskõik mis helistikus ja mängib ka Pärti, eks ole. Et et keegi, kui Eestis ma olen kokku puutunud sarnase taustaga nii-öelda muusikutega, siis nende tavalised mina helistan neile, nende esimene küsimus on sekas rahaga saab ja kui palju ja et see oli selles mõttes väga, väga üllatav ja kui me lõpuks kokku saime, siis ei ole mingit küsimusteta, et kas me seda teeme, et Kawase selles mõttes kokku väga kähku ja minu jaoks oli see väga ma kõige rohkem temaga koostööd olles õppisin alandlikkust. Sest et selleks hetkeks ma ikka nii-öelda reeglina, kui ma kellelegi koos mängisin, siis mul ei tekkinud sellist probleemi, et ma vaatan, et keegi on lihtsalt minust instrumentaarselt sellisel määral üle. Et noh, ta mängib õnneks ei tunne, et minu enda lugusid paremini kui mina ise, et mul pole sellist kogemust, pole kunagi, lähen proove, mul on häbi, et ma ei oska enda lugu mängida, tavaliselt õpetajate targutada, siis teisi ja teistegi jah, just siis oli vastupidi, et ma ise nagu sain seal omad omad vitsad kätte. Selle bändi tegemisega ja koosseise püsivusega tavaliselt ongi nagu jamad. Sa meenutad mulle Rein Rannapi tema varasemas perioodis, kus ansamblis Ruja Rannap oli kogu aeg õiendamised teiste kallal, sest nad mängisid halvemini kui tema. Temaga oli tegelikult see probleem, et probleemid tekkisid sellest hetkest, et näiteks Nõgisto puhul ta ju noh, praktiliselt nullist õpetas Nõgisto väljadega oskas pilli mängida, aga nooti ta ei lugenud ja alguses kirjutas kõik nägis talle ette. Aga probleemid tekkisid alates sellest hetkest, kui Nõgisto hakkas ise partiisid nii-öelda. Et noh, probleemid hakkavad alati nagu sellest hetkest pihta, et noh, minu puhul on varemeid natukene teistmoodi, mul tegelikult mingit nagu probleeme, nagu selles mõttes ei ole tekkinud lihtsalt mul on lihtsalt keeruline leida inimesi, kes suudaksid minuga väga kaua sammu pidada, muusikaliselt omal ajal kleebeestega oli selge, et kui ühel hetkel sa tahad mängida souli näiteks sa oled kirjutanud loomsn, soul, see on konkreetne nii-öelda must muusika, trummar, kes on eksole tändi ja britt oper ütleb sulle, et kuule, mine perse, sorry, siuksed, mis jama seal soovi teid samamoodi on nagu noh, väga hea näiteks mängida triona näiteks kellegi koosluseks indit, eks ole, aga kui sul ühel hetkel nagu selle plaadi peal on siin praktiliselt pooled lood on, kus aeg-ajalt on üks taktimõõt, siis on teine on viis neljandikku on kuus neljandikku ja see on väga keeruline nagu leida sellist meeskonda, mis nagu kõige jaoks sobib erinevate ideede jaoks on vaja erinevaid inimesi ja erinevaid selliseid meetodeid, et see on paratamatu. Milliseid piinlase kasutad siin plaadil? Klavessiin? Kindlasti. No suur osa neist on siin plaadikaane peal näha, siin on väga tähtis instrument selle plaadi juures on näiteks siin vasakul küljel on taustaks näiteks Meister klavitset mille ma leidsin tohi sookangastelgede klassi kapi otsast siis kõikvõimalikud elektri ruumidel, siit ta näiteks on väga olulised, mis on ka siin olemas. Polywox süntesaator, kus on bassipartiid pärit, segasin paadiplaadi kaane peal enam-vähem olemas, kõige tähtsamaks osaks on see sinine või ei, Polivaks on siin see sinine on üks vene vene kitarri süntesaator. 80.-te alguses me nimel liiga ruttu ka. Aga see Polivaksin siin paremat kätt. Laps stiili all ta siin selles mõttes natukene uurimist, et siin on siuksed ka mõningaid aegade siukesed, väiksed märgid minu teiste plaatide juurest on meil näiteks paremal nurgas on seesama lamp, mida me kasutasime minu teise plaadi ümbrise tegemisel ja naersime nii siukseid vigureid asju. Umbes 12 instrumenti ja täpselt 12 pala on siin. Kaabelinstrumente muidugi jah, palju, palju, palju, umbes ma arvan, pigem neid instrumente üks, 40 50, selle plaadimängija. Mitu rada hakkab paiknema sinu juubeliks ja esitluskontserdiks 30 juuli siis Tallinnas põhuteatris ilmuval Vaiko Eplik viies albumi vinüülversioonil. Vinüülversioon on täpselt samasugune, mõnes mõttes tegelikult CCD on vinüülvariandi nagu reetju või eel nii-öelda, et me tegime ja selle CD plaadi nagu ümbrise, ses mõttes rõhutatult askeetlik või lihtsa, sellepärast et see Salbuma nagu koostatud algusest peale, arvestusega, et tegelikult A ja B pool. Et kuus lugu, aa jaa, jaa. Me jätsime pikema pausi kuuenda ja seitsmenda loo vahele. Mis on täpselt nii pikk, et kogenud inimene jõuab vinüüli teistpidi keerata. Ma põlen teada saada, kuidas ta kõlab. Jah. Ta Sheffield muide sinu ühisplaat Christian raunda rula pühiks Gavinüülil olla kõlaks eriti vingelt. Ma just mõtlesin, et ma vaatan, kuidas sellel läheb, et mingil hetkel oleks küll hea tegelikult noh, juhul kui läheb hästi selle vinüüli ka, nagu ka teisi plaate vinüül jääks ümber panna, osasid peaks muidugi kärpima. Aga mul on ka iga plaadi pealt nii-öelda esimesest kolmandani midagi, mille me hea meelega välja jäetakse, nii et see on ka hea põhjus, võib olla teha sihuke elektroonikamuusikast. Küll, aga ma nagu ei mäleta, et mõni rokkartist sorry, ma pean sind rokkartiste, kes ikkagi on, aga see on väga lai, laia selline mõista, eks ole, või oleks mõnda vinüülplaati viimasel ajal avaldada? Jah, elektroonika on neid aeg-ajalt ega olnud ja on ka tulemas. See saab olema, ma usun, et selline eesti melomaanide, Hiifi, fännide, haiende, maanide ja sinu fännide selline oluline tähtsündmus, ma usun Võib-olla küll jah, et seetõttu ta tulebki 180 grammine ja siukene täis täis. Kvaliteetne press ma motest pressid saan sel nädalal ma ei oska veel öelda, mismoodi see, kui suur see erinevus on või, aga ma ootan seda ka üsna suure põlemisega, 108-ga. Grammine on see, mida siis ütleme, Industry keeles või muusikatööstuse keeles öeldakse hevivõit Vainale raskekaalu vinüül tan paksem kui need kerged, mis vetruv Ado ja segasaun on seal parem ja ootame siis ootame suve ja ootame suve keskpaiga lõpetuseks R2 nädala plaadilt kõlagu hiired, jaatikud, seal instrumentaalpala ja siin on sul veel üks närilistega lugu, nimelt albumi lõpetab rotikuningas on kas need omavahel kuidagi seotud. No siin on, plaadil on kõik lonoom seotud, jah, selles mõttes küll. Hiired ja tikud muidugi see on, see on jah, olgu igaühe nagu enda nagu peas, et miks, miks just see pealkiri tikud on seal muuseas elementidena olemas, et et see on peamine, peamine brikussiooni element selles loos on tikutoos. Aga noh, hiired tulevad nii-öelda mujalt. Ma nimelt natukene pelgan niisugune põhjendamatu, kerge ja kui me omal ajal oma veehirmus sain oma esimese plaadiga üle, siis võib-olla selle plaadiga saan nii-öelda närilistest lahti. Üsna, selles mõttes näriliselik, selle plaadi sünd on olnud, et niimoodi öösiti oma oma raali kohaselt krabistada. Ega ma olengi nagu suur rott seal stuudios. Selles mõttes nende muusika närilistele samas ka väike vihje nagu võib-olla ühele ühe mehe kunagisele albumile nimega Hotrats. Ma arvan, et ma olen mõnes mõttes oma oma teel sarnases punktis, nagu nagu see mees oli siis. Seni on olnud kakk.