Ja see on olnud ka üks Voldemar väga tugev külg, et on kogu aeg läinud. Eesti kunstiikkagi rahvusvahelises kontekstis ja püüdnud seda ka oma õpilastesse sisendada, et nad ei oleks niimoodi ei vaataks asja ühisest kolkalikust vaatevinklist. Samuti käsitles Voldemar Vaga esimesena baltisaksa kunsti selles loomuliku alust eesti kunstitraditsioonile Mai Levin. Ants Laikmaa õpilasena oli ta niisugune tõsine rahvuslane, aga ta ei olnud mingil määral nii rahvuslikult piiratud, ta oli niisugune avaram vaatevinkliga selles küsimuses nagu ühele tõsisele kultuuriinimesele ongi kohale. Ja nüüd ma tahaks rõhutada veel tema peda loogilist tööd, sest ta alustas seda juba kahekümnendatel aastatel lases, millal ta noori kunstnikke nii-öelda keeras, prantsususku võiks ütelda. Ja ta jätkas seda Tartu ülikooli koolis peale sõda, olles aastaid ainukene niisugune kunstiajaloo professor, lugedes ühesõnaga kõiki võimalikke kursusi sellest tohutust alast, tänu temale ala küsis ka see õppeaine Tartu Ülikoolis aastaid. Voldemar Vaga proovis kätt ka kunstnikuna. 1980.-te algul korraldas ta oma joonistustest ja kvarellidest ka näituse Mai Levin. Küllaltki paljud kunstiteadlased on ka proovinud ju oma kätt ja, ja püüdnud seda asja praktiliselt teha ja, ja muidugi ta oli uhke ta, tal on niisugused teatavad kunstilised võimed olemas ja ja kahtlemata ma arvan ka, et tema kui kunstiteadlase nimi annab ka nende joonistuste väärtusele midagi juurde, need alad nagu täiendavad tema tegevuses 11.